Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Party central study-group
Pitsa valmis ja suulagi lõhki kõrvetatud, hakkan esseed kirjutama. Kohe-kohe, see tähendab. Enne jagan rõõmu. Ja “rõõmu” all pean silmas tänast päeva. Ärkan ja siputan vaikselt enda voodis ühikas. Helistab Beib (kelle bloginimi (nende kasutuselevõttu selgitan mõni teine päev) on nüüd Bastard ja/või Beib – olenevalt sellest, kas mul on vaja panna nimi käändesse või mitte – ikka ütleks pigem “Bastardile” või “Bastardiga” ja kindlasti mitte ei üritaks reipida nime “Beib” nendesse käänetesse). Helistab, et öelda, et on ukse taga ja ma saan ta kaissu kohe võtta. Seda natuke aega nauditud, keedan putru. Segan juurde kaneeli ja mett. Joon kohvi ja vaatan aknast, kuidas lumi vaikselt lendleb. Imeilus.
Ärkab toakaaslane (ma tahaksin ta bloginimeks panna Kawaii vms, aga ma peaksin seda vist temaga arutama – äkki tal on mingi eriti hea alter ego nimi, millega temale viidata).
Joome kohvi ja vaatame Sõpru. Toome poest pitsamaterjali, millest awesome teamworkiga maitsva pitsa kokku paneme.
Nüüd ongi kõhukesed täis ja aeg õppida.
Kõik. Olengi oma ülevoolavat rõõmu saanud ära paigutada. Kena õhtut! :)
Laud (ja muud põhjused, miks ma ei taha ühikas elada)
Ammusel a’al oli ühikas elamine midagi hoopis muud olnud: vooditest barrikaadid uste ees, komandandid luku taga, viinapudelid peldikupoti veepaagis, poolpaljad kallimad kapis peidus, salaelanikud voodi all, kogu elanikkonda kaasavad peod, tuline ja tõeline vendlus, vägevad ütlemised ja teod, vinged mälestused.
A mul on komandandi asemel kiipkaart, toakaaslased poevad magama 10-11, vaevu tunnen neid, sotsialiseerumine toimub elanike vahel kuivalt Facebookis. Midagi muud polegi.
Teate, ükskord oli see siiski päris lahe, kui ma viisin pesu pesema ja mingid poisid, kes olid just sisse kolinud, palusid mul selgitada, mida tegema peavad, et pesumasin nende pesu puhtaks peseks. See oli naljakas.
Ja siis teine kord tegin köögis süüa ja üks piff küsis, mida ma valmistan, sest see olevat väga hästi lõhnanud. See oli fancy.
Jah, midagi muud polegi.
Eelmisel aastal õnneks oli natukene. Jäime toakaaslasega kahekesi kolmesesse tuppa. Ta oli äge. Ta oli räme öökull ja käis tihti jooksmas. Tegi lahedaid sööke ja… oli vait. Rääkisime küll iga päev, kui kohtusime, aga temaga sai nii lihtsalt vait olla. Ma teadsin, et tal on sitaks pohhui, kas ma magan, söön, õpin, vaatan filmi, toon purjus kallima sinna, olen ise purjus, kreemitan jalgu, valin sada aastat riideid või olen ööläbi üleval.
Ma usun, et see oli okei, sest meil oli ruumi. See ka, et ta oli imelikult mõnus ja tšill inimene :)
Täpsustan seda ruumi teemat: meil oli mõlemal maas voodid (versus siis naris üleval olemine) ja kummalgi laud. Ja see on kõik, mis ma vajan. Liita muidugi kapp, aga see on siin kõigile garanteeritud.
Siin pole mul ei normaalset voodit ega oma lauda.
Sain ülemise voodi, mida ma jälestan. Mul on vähemalt imearmas padi,
mis meele alati heaks teeb.
Ja kuigi tõin siia ühe laua juurde (mille eelmine aasta meie toast välja tõstsin, et saaksin tagasi kolides enda uude tuppa tuua), pean leppima mingi öise ajaga, mil see vaba on. Aga öise ajaga on see asi, et kuigi see mulle sobib, siis mu toakaaslased on täiesti normaalsed inimesed: nad tahaksid magada ja mitte mu arvuti valgusvihus sipelda.
Welcome to Västriku!
Kuigi sa oled umbes eel-eelviimane inimene, keda ma enda ühikasse enda korrusele elama tahan, tervitan ma sind!
Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Pisike elu-olu, Ajalehe ANATOOMIA ja imesoe mälestus
Rodriguez laulab Heikki bussituurist. Taevas on äikse ja paduvihma järel tumehall, vikerkaar ja üksikud päiksekiired tõotavad ilma paranemist. Soojad villased sokid märgadele peale tõmmatud, istun ühikas laua taga. Ees on läpakas. On hea korraks aeg maha võtta.
Olen nüüdseks kohtunud mõlema toakaaslasega. Enim pakub huvi boksikaaslane. Igavesti jutukas ja tore. Rääkisime juba tarkusehammastest ja muust ühisest. Kraapis pärast veel ukse taga, et boksikorraldust veel arutada. Hakkasime ka väikest istumist plaanima. Muutus elevaks, kui uhkustasin talle, et saan homme hommikul Rein Sikult pisikese intervjuu kooli tarvis.
Kui viimasega kohtumise kokku leppisime, soovitas ta mulle oma raamatut Ajalehe ANATOOMIA. Silkasin kohe Rahva Raamatu ja kulutasin 11 eurot ja mõned sendid. Mitte päris 62 – ma ju püsiklient.
Püsikliendiks arenesin umbes nädal tagasi ühe teada-tuntud sotsiaalpsühholoogilise nähtuse läbi. Teate küll, see kui purjus tüdrukud Hesburgeris kirjalikke kaebusi esitavad, sest nende burger ei olnud täpselt kohakuti üles laotud, või käivad suvalisele saalikoristajale peale, et tahavad kino omanikule filmi sisu pärast tänukirja kirjutada. Jutuka ja osavõtlikuna raamatupoodi sattunud, ostsin küll omale veel ühe kalendermärkmiku, kui Eero sõjaraamatuid vahtis, aga vähemalt sain ka püsikliendiks. Ja mitu tasuta järjehoidjat sain.
Võtsin.
Õige küll, üritasin ju öelda lihtsalt, et Ajalehe ANATOOMIA on ülimõnus lugemine. Oled siis eraldi ajakirjandusehuviline või mitte. Lugedes ei mõelnud ka enam selle, et ohh, nüüd saan viidata ühele või teisele lookesele, kui juttu puhume, ja siis ta teeb mulle piiiiika pai ja ütleb: “Tubli! Viis! Istu.” Mkm, ma elasin täiega kaasa ja mõtlesin ainult, kas ja kuidas mina neid sündmusi enda elukeses mäletan. Tõesti uudiste või minuga seotud juhtumitena.
Vedelesin üleeile Lasnas lambi all
voodis ja lugesin juhtumist president Meri maakonnavisiidist Lääne-Virumaal. Sikk räägib, et ootas teistega Tapal, sest sealt pidi president Kadrina sõitma. Kuigi Kadrinast selles loos enam juttu ei tulnud, lõi kuskilt kukla tagant silme ette mälestus, mis peab olema järgnenud Tapal toimunule. Ma mäletan, kuidas mul on seljas punane jope ja peas mu lemmikmüts. See on lumivalge. Sellel on pisike nokake ja pehme tutt, katab kõrvad. Rongijaamas on palju inimesi, ma ei näe midagi. Keegi tõstab mu üles ja näengi meest, kelle ümber kõik sagivad. Ta naeratab ja surub kätt ja räägib paar sõna juttu. Paistab kollakas valgus, õues on hämar. Need mees ja naine, kes nõnda tähelepanu tõmbavad, tulevad läbi rahvasumma. Astutakse eest, et nad läbi saaksid. Meie astume ka. Aga paar peatub meie ees. Nad naeratavad ja minu ilus müts, mis on paeltega kurgu alt kinni sõlmitud, lükatakse üle juuste tagasi ja ma saan naiselt pai. Rohkem ise ei mäleta, aga me olevat juttu ka ajand. Nõnda ema mulle väitis. Muide, ema oli täitsa üllatunud, et ta neljaaastasele niigi palju meelde jäi.
Oh, kooliaeg!
Eile allkirjastasin ühikalepingu.
Majajuhataja mäletab mind. Annab võtme ja minu lepingu. Sean sammud uude ühikatuppa. Olen sama koridori peal, paari toa võrra köögist kaugemal. Astun boksiuksest sisse. Nagidealune on balerinkasid täis. Kas ma olen viimane, kes siia jõuab või on mu boksikaaslased munnid? Ei teagi, kumba varianti eelistaksin. Keeran oma toaukse lahti. Näen kohe, et mõlemad põrandaga puutuvat voodit on võetud. Üritan võtmed kotti panna. Toetan koti põlve peale, sest vähemalt minu näokõrgusel pole pindu, mis ei oleks juba hõivatud.
Fuck.
Kahe sisseehitatud kapi ustel ripuvad hommikumantel ja rätik. Saan kapi, mida ei saa kasutada, kui keegi soovib uksest käia. Muidugi võin kasutada, aga siis peab alandlikult saama lingiga selga ja vabandama, et teed blokeerin. Viskan asjad sinna ja lähen ära pessu. Saadan ka kallimale sõnumi, et tal ei ole pärast autokooli vaja ühikasse tulla. You know, seoses sellega, et mul poleks talle kuskil istetki pakkuda.
Tuba on muidu sama suur kui tavaline kolmene tuba Västriku ühikas. Ukse taha jäävas seinas on kolm ühesuurust riidekappi. Üleval on riiul, kus eelmises toas hoiti voodipesu, selle alla jääb osa, kuhu saab riideid puude peale rippuma panna, selle kõrval ülevalt alla asetsevad paraja suurusega riiulid, kuhu peab kõik enda asjad suutma mahutada, sest tavalist riiulitega kappi selles toas pole. Kõige all on jalanõud. Uksega seina vastu jäävad öökapp ja üksik voodi, mida hõivab esimene asukas. Voodi kohal on tuttavlik moodustis fotodest. Siiski ei kvalifitseeriks seda egoaltariks, sest tütarlapsel ei ole ühtegi pilti ainult enda näost – ta on sõpradega ja reisimas. Esineb ka pilte, kus teda ennast üldse peal ei ole. Pean tunnistama, et natuke ehmastas kogu moodustis mu esmapilgul ära, aga märgates nende piltide stiili, usun, et ta võib täitsa okei olla. Seina peal on veel kaks kitsast kahe osaga riiulit. Mõlema parempoolsed osad on hõredalt täis esimese asuka raamatuid. Akna all vasakul on tema kirjutuslaud. Selle lükkasime seina vastu täitsa ja tõime kõrvale endi jaoks ka ühe. Usun, et palju kenam lahendus, kui tema laua ärandamine. Viimase seina vastas on nari ja külmkapp.
Oi, ma tõstaks selle toa nii kõvasti juba ümber.
Jõuan tagasi, on teine uus tüdruk toas. Ta nimi on Elisa ja hakkab õppima füüsikat. Pean mainima, et teise aasta tudeng olla on kuidagi fancy, polegi sellise asjaga isiklikult enne kokku puutunud. Tean, kus Maxima on ja panen ta uskuma, et sitaks normaalne on ühika peal vedelevat mööblit meie tuppa vedada. Elisa tundub kihvt. Ta mängib tennist ja talle meeldib jooksmas käia. Ütlen kohe, et mul on tema jaoks siis plaan olemas. Eriti kihvt on see, et ta avastas hiljuti enda jaoks fotograafia. Meil on kohe paljust rääkida.
Jutu käigus üritan kotti pakkida, et Eeroga kokku saada. Loomulikult unustan maha suvalised asjad nagu telefon ja tähtsad kooliasjad. Telefon meenub Tondi trammipeatuses, aga muu alles jooksvalt.
Täna alustasin tunniplaani koostamist.
Võtan abimeheks lahti FB-s meie lennu antrolehekülje, kus kõik jagavad, mis ained nad võtavad. Panen kõige tähtsamad asjad kohe oma õppekavasse. Kuna tahan sättida ained nõnda, et koolipäevi oleks nädalas ainult 3, ei saa veel kindlalt öelda, mida võtan ja mida mitte. Nii paigas ja kindlad need asjad veel pole. Pluss, unustasin koju enda väljaprinditud ainekava, millel on peal ülitähtsad plaanid ja strateegiad kooliks.
Sellest hoolimata tundub praegu 25-28 üsna normaalset ainepunkti valitud olevat. What’s more, mõtlesin välja, mille enda kõrvalerialaks võtan. Siinkohal on küsimus:
kui aine koodid on BLABLA/12 ja BLABLA/13 ja BLAAA/07, siis mille mina valin?
Loogika tahaks nagu öelda, et peaksin võtma BLABLA/13, sest valin selle praegu, aga kuna nüüd jõustub natuke teine süsteem, võib minu (kui eelmisel aastal kooli tulnu) jaoks olla midagi teisiti selles kavas ja ma peaksin valima BLABLA/12??? Help!
Teisele kursusele
Kurk ja kõrv valusad, tõusen unest, kus olin hullumajas. Meid tulid inimesed vaatama. Üks vanem hull vene naine tuli muga plõksima. Selle peale võtsin kapist mattmusta vana revolvri ja hakkasin sellesse kuldseid padruneid sisse laduma ja rääkima, et eks ta ikka võib minu ruumides olla, kui tahab.
“Mis ma ikka teha saan?” küsisin ja sihtisin teda revolvriga näkku.
Üks meessoost külalistest ei lasknud mul siiski teda tulistada ja ma läksin jalutama. Silmad kilasid ja otsisid, mida tulistada. Jalutasin rahulikult mööda tänavat ja otsisin head kõrvalist kohta. In a fun twist, tahtis mingi räme koljat mind enda revolvrist kuskil maanteel maha lasta. Pärast ülirääbakat tulevahetust jooksin eemalseisva poistepundi juurde ja palusin, et nad mulle vennad oleksid. Kari lokkis juuste ja sama näoga kutti tagusid ära kõik inimesed suunas, kuhu näitasin, et viidata minu ründajale. Uups.
Oleme Mipsuga nüüd mõlemad haiged. Tema köhib ja puha. Mul on kurk valus ja jama on olla. Marjuleminek jäi seega ära.
Helistasin koju, et emmele-issile ilusat pulma-aastapäeva soovida. Noored
on vaikselt 29 aastat abielus olnud. Nende hääli kuuldes läks olemine jälle muretumaks. Isegi nii palju, et võtsin lahti ÕISi.
Et näha, mis mu eelmisest aastast siis lõpuks sai. Eelnädalal ehk annab juba mõne võla kustutada. Mul on lõpetamata 3 ainet.
- vene keel
- sj kultuuriteooriasse
- sj sotsioloogiasse
44 EAP-d ja KKH 3.564. Lähen sellega Indreku stipi taotlemise konsultatsiooni. Helistan otse emale, et lasta tal küsida vallast paar vajalikku paberit ja sõidan neile järgi. Tuludeklaratsioonid ja seletuskirjad. Katsun tagasi Tallinna jõuda ja kõik paberid esitada. Muidugi ei tea kunagi, mis õnnestub ja kas jõuan nii. Arheoloogiliste kaevamiste tšekid tuleb ka Ajaloo Instituuti viia.
Kandideerisin ka ühikasse. Jälle Västriku tänavale. Pöidlad pihku kõigil! Vähe aimu, mis must nüüd saab. Olen juba õudusjutte kuulnud, et esimese ööga kandideerimise algusest said kõik kohad täis. Oh well, gotta start suckin’ money for dick, kui ma pean mujale elamise otsima.
Või elama välitööst välitööni. Siis saab öömaja ja tasuta süüa.
Ei, aga täiesti tõsiselt, kui keegi tunneb, et neil on puudu keegi hüpertšill korterikaaslane, kellele meeldib nõusid pesta ja kuni 70 euri elamise eest maksta, siis andke teada. Pean lihtsalt ära mainima, et ma pean saama vahepeal üksinda olla ja kannan igal võimalusel väärakaid pidžaamapükse ja nõmedaid T-särke.
No vähemalt kaaluge seda.
Mulle meeldib ka süüa teha ja filme vaadata, kui see aitab. Ühtlasi lällamas käia ja mujal ööbida. Jällegi toredad asjad ju.
Põnevad ajad on. Struggle ja valu on soolas juba kuskil mu jaoks. Väga huvitav. Ootan juba sügist.
Y’all mothefuckas need Jesus!
Keegi hiljuti ühe viisaka kollase tänukirja on saanud? Nägin sellist esimest korda Lasnas enda noormehe käes, aga nüüd Ristipoes esimest päeva tööl olles märkasin enda emale adresseeritud samasugust asjakest. Ilusa kirjastiiliga ja saab lauale püsti seisma panna. Funny enough, mu ema ja mu peiks mõlemad on vaevaks võtnud anda allkiri, et abielu saaks toimuda ainult mehe ja naise vahel.
Ema peab Pühajõel leerilaagrit ja mina asendan teda poes. Sel nädalal olen poes tööl esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Järgmine nädal sama lugu.
Täiskasvanuelu hakkab peale suruma.
Ühikast olen ära
koju kolinud. Linnast sai ikka korralikult kopp ette. Loodangi vaikselt, et suvega saab kolkast ja metsast ka isu täis, et linn sügisel jälle sõbralik tunduks.
MUIDE. MUL ON VAJA SKÄNNERIT. Tavalist mingit õhukest. Pole mingeid printereid ega värke juurde vaja. Tahan ainult skännida. Võib mulle selle puhul helistada, kirjutada, joonistada, aga ka metsa vahel välja ilmuda (soovitatavalt skänneriga ikka).
Judge Judy, Steve Wilkos ja Jerry Springer
Magan, pakin, söön, bängin, joon ja vaatan YouTube’ist maailmatasemel saateid: The Steve Wilkos Show, The Jerry Springer Show ja Judge Judy. Ühesõnaga, lebo on.
Täna sõidan koju. Tallinn on korraga nii armas…
ja nii ajudekepp.
Suveks TULEB koju minna, et kooliajal linn liiga üle ei viskaks.
Minu hambaharjad minu kodudes
Eero juures Lasnas on üks
Teine on ühikas
Kolmas veedab aega pere juures Neerutis
Minu Olympus µ 740
Teadsin ostes, et ta pole midagi tavalist – mõnus defektiga fotokas. Aga ma arvasin, et ta on pisikese defektiga fotokas. Et pildistab küll, aga suumides jääb alumine parem nurk mustaks. Nagu kirjelduses öeldud oli. Läbukaamera puhul oli tavaline nähtus, et vastasservad (või leebemal juhul -nurgad) mustaks jäid.
Mulle meeldis see kohutavalt.
Sain oksjonilt ostetud kaamerakese kätte. Välimuselt igati okei – kriime polnud üldse. Metallkorpuses üks mõlk oli, aga mu idiootlik ilumeel hindas seda eripära kohe kõrgelt.
Aku laetud, sain pildistamist proovida. Loomulikult võttis laadimine piisavalt aega, et ma tunneks (et mitte öelda “emotsioneerisin”), et võiks küll osta.ee-s müüjale positiivse kommentaari kirjutada. See oli viga, Ellu.
Vaadake, see fotokas suudab fookuse seada ainult oma hetkeisu järgi. Kõriseb veidralt (natuke vaiksemalt siiski kui Läbukaamera nüüd katkisena) ja jääb vait nagu tahaks öelda: “Ahh, ma niikuinii ei saa seda pilti teravaks.” Olen tuvastanud umbes 1,5 seaduspärasust ta fookuskäitumises: välja suumides saab ülemine vasak nurk fookusesse
ja tundub nagu makro režiimil teeks ta kohati sama.
Muudel juhtudel jääb pilt lihtsalt rõve ülekunstiline poolühtlane udumass erinevatest toonidest.
Ja “muude juhtude” all pean silmas muidugi enda soove.
Pole isegi kindel, mida ma nüüd teen. Jätan alles ja teen sellest kohast mingi pornoblogi, kus iga pilt külastajat lihtsalt silma armutult vägistab?
Tahan raha tagasi? Jätan riiulile seisma juhuks, kui mega artsy-fartsy tuju pildistamiseks tuleb?
Ps. Pildid, mis üles laadisin on KÕIGE PAREMAD KÕIGIST piltidest, mis ma siiani selle fotokaga teinud olen. Absoluutne koorekiht. Pilte on mõnel juhul lõigatud ja värve-kontrastsust muudetud, aga ainult nii palju, et ma ennast silmadesse ei peaks pussitama neid vaadates.
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
Kolmaz eksam
Ärkan massiivsest food comast. Pants käis päeval siin, tegime ahjus megafeasti, mis oli superdelicious. Ta läks minema – ma jäin magama. Siis saan aru, et õppima peab ju ka. Tunde-tunde hiljem jäin uuesti magama. Ühikas. See on mingi 4. kord vist. Noormees pidi niikuinii hommikul vara Paide arstile sõitma. Poleks vist kuigi tänulik olnud, kui ta mu hommikul vara välja oleks ajanud. Äratamisest rääkimata. Speakin’ of boyfriend… üritasin täna verd anda. Kõik läks kenasti, kuni jõudsin küsimuseni ~kas Teil või Teie seksuaalpartneril on viimase 12 kuu või pärast viimast vereandmist olnud haigestumisi, arstil käimisi, nõelravi, tatoveerimisi, operatsioone, sünnitust jms blablabla? Mul tasus vaid mainida, et kuule siin septembril alguses tegi keegi omale tatoveeringu,
kui tädi hakkas naeratades mu pabereid kokku pakkima ja kalendrist nelja kuud kokku lugema. Tuleb välja, et see on mingi periood, mille jooksul keegi su verd ei taha, kui su noormees on lasknud omale megaseksika tatoveeringu teha. Normaalne. 8. jaanuaril saaksin uuesti. Proovida.
Jaa-jaa! Ziii ikzämmm! 15 küsimust, millest pidi valima 10 ja neile siis lühivastused andma. Ma hakkasin otsast minema valides neid, mida teadsin kõige paremini. Mitu tiiru tegin kohe. See nägi välja umbes nii: 1., 5., 9., 4., 8., 11., 13., 3., 7., 15.. Teisel lehel oli 5 küsimust, millest pidi vastama kahele, aga seda pikalt ja arutledes. See läks kenasti. Need lühivastused olid üsna half-assilt, aga mitte valesti. Ma usun.
Also, there’s so much snow outside! :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 