Laud (ja muud põhjused, miks ma ei taha ühikas elada)
Ammusel a’al oli ühikas elamine midagi hoopis muud olnud: vooditest barrikaadid uste ees, komandandid luku taga, viinapudelid peldikupoti veepaagis, poolpaljad kallimad kapis peidus, salaelanikud voodi all, kogu elanikkonda kaasavad peod, tuline ja tõeline vendlus, vägevad ütlemised ja teod, vinged mälestused.
A mul on komandandi asemel kiipkaart, toakaaslased poevad magama 10-11, vaevu tunnen neid, sotsialiseerumine toimub elanike vahel kuivalt Facebookis. Midagi muud polegi.
Teate, ükskord oli see siiski päris lahe, kui ma viisin pesu pesema ja mingid poisid, kes olid just sisse kolinud, palusid mul selgitada, mida tegema peavad, et pesumasin nende pesu puhtaks peseks. See oli naljakas.
Ja siis teine kord tegin köögis süüa ja üks piff küsis, mida ma valmistan, sest see olevat väga hästi lõhnanud. See oli fancy.
Jah, midagi muud polegi.
Eelmisel aastal õnneks oli natukene. Jäime toakaaslasega kahekesi kolmesesse tuppa. Ta oli äge. Ta oli räme öökull ja käis tihti jooksmas. Tegi lahedaid sööke ja… oli vait. Rääkisime küll iga päev, kui kohtusime, aga temaga sai nii lihtsalt vait olla. Ma teadsin, et tal on sitaks pohhui, kas ma magan, söön, õpin, vaatan filmi, toon purjus kallima sinna, olen ise purjus, kreemitan jalgu, valin sada aastat riideid või olen ööläbi üleval.
Ma usun, et see oli okei, sest meil oli ruumi. See ka, et ta oli imelikult mõnus ja tšill inimene :)
Täpsustan seda ruumi teemat: meil oli mõlemal maas voodid (versus siis naris üleval olemine) ja kummalgi laud. Ja see on kõik, mis ma vajan. Liita muidugi kapp, aga see on siin kõigile garanteeritud.
Siin pole mul ei normaalset voodit ega oma lauda.
Sain ülemise voodi, mida ma jälestan. Mul on vähemalt imearmas padi,
mis meele alati heaks teeb.
Ja kuigi tõin siia ühe laua juurde (mille eelmine aasta meie toast välja tõstsin, et saaksin tagasi kolides enda uude tuppa tuua), pean leppima mingi öise ajaga, mil see vaba on. Aga öise ajaga on see asi, et kuigi see mulle sobib, siis mu toakaaslased on täiesti normaalsed inimesed: nad tahaksid magada ja mitte mu arvuti valgusvihus sipelda.
The Adventurous Pursuit of Happiness 