Kiss goodbye?
Isa küsib, kas sain kõik asjad Tartust toodud või on mul vaja seal veel korra käia. My heart just dropped.
I guess I’m gonna have to make that one time count. Or last a week.
Sisemise arutelu täiustatuim eluteadmine praeguses hetkes
Pikutan emmega voodi peal. Toas on palav. Lahendab ristsõna, nagu õhtuti tal ikka kombeks on. Tekitan varvastega laual asetsevates asjades kaost. Räägime juttu. Küsin, mida tähendab, kui unes näha juuste kammimist. Vastab küsimusega. Nimelt on vahe sees, ka juuksed on päriselu omadest pikemad või lühemad. Minul olid väga lihtsalt samad. Seletab, et tajun siis oma probleeme ja muresid just nii suurtena, kui nad tegelt ka on. Ja inimene, kes kammib, aitab mul neid korrastada-lahendada. Süda läheb kohe soojaks. Sest, vaadake, minu juuksed kammis ju Nathan Followill. Asetasin oma peakese talle sülle, tema tegi mulle pai ja kammis. See on mu alateadvuse poolt ilus tähelepanek, sest – nagu ka praegusel eluperioodil – on Kings of Leon mind alati hästi hoidnud. Rongiga sõites panen tihti nende Londoni O2 pooleteisetunnise esinemise mängima. Võtab ja viib mind kuhugi heasse kohta. …where nobody knows.
Eksmat on saanud palju eetriaega ajus. Jõudsin selleni, et ta sarnaneb Sofiga.
- Nad tulid kutsumata. Teadsin väikse varuga, et midagi on toimumas. Aga ma ei olnud neist esialgu kuigi huvitatud, polnud valmis. How the f%&k is this gonna work?
- Tõid kaasa fundamentaalse muutuse. Ma ei taha jätta muljet, et ma kõvasti tahan lapsi praegu, aga Soff on noor kass – ma eeldan, et ta näeb mu lapsi ja elab minu tulevikukodus. Sofi on esimene liige minu enda peres. Enne ei olnud sellist taju. Ja eksmat muutis samuti küllaltki põhjalikult maailmavaadet – kõik, mis karjääriks ette endale kujutasin, on nüüd maha kantud.
- @ the end of the day, ma tänan Jumalat* nende mõlema eest. Nagu kõik oleks just õigesti välja kukkunud.
Kõik**, kes Soffi näinud on, mõistavad kohe, et on täiesti normaalne – või paratamatu – temasse ära armuda. Aga eksmati eest tänulik olla? Igaks juhuks – I’ll elaborate.
Füsioteraapia on füsioterapeudile üldiselt tegelikult midagi rasket ja tänamatut. Ja see on asjaolu, mis jäi välja langemiseni märkamatuks. Kõik see teooria ja visioon ja kõva ja vinge, aga mis praktikas toimuma hakkaks… Inimesed ootavad, et ft neid raviks. Mitte treat, aga heal ja cure. Vahe on sees. Hoolimata meditsiinitöötaja või -spetsialisti soovist ja püüetest, ei saa inimene terveks ilma enda osaluseta. Kas teen ülekohut keskmisele inimesele? Ma ei usu. Kuuajane patsiendikogemus Keila taastusravis näitas mulle, et kuigi oma 45 minutit teraapiat tehakse entusiasmita – aga ka vastupanu osutamata – kaasa, eelistati karkude või rulaatori asemel ratastooli. You know, et kiiremini teleka ette tagasi jõuda või parema toetuse nimel feikida. Arvatavasti ei edene ta taastusravi siis kuigi hästi, arvatavasti on ta lausa depressioonis. Raskemeelne, lootuseta. Polnud seal motivatsiooni ega hakkamist. Rabele ja usu ja ole aktiivne teise inimese eest. Soojenda neid päevas ~8 tükki järjest, et homme jälle nad kui jahtunud ja passiivsed ette võtta. Mina seda tööd ei suudaks, see sööks mu ära. Või läheksin põlema nagu kratt, kes sõelaga vett üritas vedada. Teeb rohkem kahju, kui raha väärt on.
Tõenäoliselt ma isegi ei kandideeri suvel. Ei kahetse, et oma idealistlikku FT-d õppima läksin. Hea kogemus, millest õppisin palju. Lihtsalt suurepärane, et sealt minema õigeaegselt aborteerusin. TTK-sse tagasi kutsuks ainult radioloogia. See nagu fotograafia. Palju ilusam ja kergem. Näed korraks kellegi teise patsienti riieteta, teed pildi, pakud diagnoosi ja onto the next one. Sinna vist sisse ei saaks. Kes mind sinna tahab, kui lõputunnistuse hinnete keskmine moodustab 50%? ~73,22*** kärab?
*kesiganes kuuleb mulle pähe
**mõne inimese meelest on see ka võimalik, et alles ellu sündinud inimesed on koledad
***Jagad 80 ja 93 4-ga, liidad kokku. Võtad ristkorrutisega enda kujuteldava keskmise hinde protsendi, kui 5 on 100%. Jagad kahega ja liidad alguses saadule. Sounds plausible?
Sellega mu teadmised ja mõistmine praegu ammenduvad. Las täiustumine jätkub.
Millega ma oma aega sisustan.
Come on Eileen, Oh I swear (what he means)
At this moment, you mean everything
With you in that dress, oh my thoughts I confess
Verge on dirty
Ah come on Eileen
Nähtavasti igatsen Tartu tagasi. Kodus on muidugi hea – luks lausa. Täna magasin näiteks kolmeni. Vedelesin ja siputasin voodis veel, kui issi koju jõudis. Hüüdis alt, et ma süüa võtaksin. Mitte türa-see-on-see-kui-sa-öösel-ei-maga-ja-üldsegi-otsi-töö-ja-mine-ära. Nad võtavad nii lebolt seda kõike. Katsun mitte kuritarvitama hakata. Ma olen veel haige, seega minema ei kibele. Enne võiks aru ka saada, mida ma tahan. Edasi teha. Nii ma vahin filme, telekat, söön, koristan, mängin kassidega ja tegelen natuke ebamääraste tegevustega. Mul oli vaja näiteks oma tuba ümber tõsta ja voodi kohale suur roheline purje ehitada. See on üks ilusamaid asju. Joonistan-kirjutan plaane eluks. Tegime sauna, jooksime sealt lumme. Siukene kõik-on-okei-ja-hea rahulik aeg on.
Lugesin oma karjäärivaliku testi, mis keskkoolis tegin. Hakkasin kahtlema, kas need tulemused oleksid praegu samad. Kuigi need on klassikalised isiksusetüüpide kohta. Need ei tohiks elu jooksul väga muutuda. Tegin uuesti. Minu üllatuseks läksin introverdist ekstraverdiks, olen nüüd täpselt meelelise ja tundelise taju vahel, jätkuvalt mõtlejatüüpi otsustaja ja täpselt sama punktisummaga, mis eelmine kord oli, otsustajatüüp. Soovitatavad töökohad on kõik juhtivatel positsioonidel, organiseerimisel ja korraldamisel. Okei. Reaalselt ei anna see mulle praegu midagi.
Muide, see tõstis halenaljakalt tuju, kui minu postitus oli paremikku jõudnud. Tegin igal pool screenshotid :D
Okei, kiisud, me hakkame vennaga nüüd Spaced’i vaatama.
Come on Eileen toora ta loo rye aye
Come on Eleen toora ta loo rye aye
Torra torra ta loo rye
Come on Eileen oh I swear (what he means)
At this moment you mean everything to me
Oh to me, Oh Eileen
You mean everything
Vendadega kelgutamas
Kui olin juba paar korda punase katkise salvokaga ümber käinud, tuli väike vend ja ütles, et ma võtaksin selle, millega tema sõidab – rooliga kelgu. Lubab, et ei käi sellega ümber. Sõidan alla, kõik on super. Vanem vend sõidab järgi. Ütleb, et viiksin ta salvoka üles mäele, ta veab suure kelgu ise. Vennad on ikka nii kihvtid.
Kuidas teavitada peret eksmatrikuleerimisest
Esmaspäev.
Mina.
Tehti selgeks, et ma võin nüüd ära minna ja kool, mida ma südamest armastasin, ei taha mind enam. Läksin ühikasse, nutsin, magasin. Ärkasin supertatise ja haigena üles. Olgu. Maunisin kuni vastlapäeva õhtuni.
Pants.
Loeb mu blogi.
Vastlapäev.
BZ. Sõbrad.
Päeval helistab BZ. Küsib, mis must sai. Ta on nii kallis. Siis läksin sõprade juurde vastlapidustustele, mis ma ära rikkusin, sest kiskusin inimesega tülli, sest ta arvamus BZ-i kohta ei haaku minu omaga. Ülemääraselt emotsionaalne ja pinges vist. Sest BZ ise oleks selle üle naernud lihtsalt. Ma usun.
Kolmapäev.
Maunisin jälle, aga võtsin suuna koju. Sain ka ametliku teate, et mind eksmatrikuleeritakse.
Vanem õde.
Teel koju helistab vanem õde. Tuleb ju kodukanti, et lapse nimi registreerida. Samas perele last näidata. Saame selle räägitud. Ütlen, et mul on halb uudis. Küsin, et mis ta arvab, miks ma nädala sees koju sõidan. Küsib kohe, kas keegi on surnud. Harjumus juba siuke. “Halb uudis” kuuled, eeldad juba, et jäime kellestki jälle ilma. Seekord õnneks mitte – koolist visati välja. (Õnneks? Vähemalt ei ole mu prioriteedid paigast) Ta oli pahane. Aga mitte minu peale.
Ema.
Terve tee koju ei söendanud ette valmistada, mida vanematele öelda. Teadsin ainult, et ma ei tahaks ega suudaks sellist asja nende eest varjata.
Astun koduuksest sisse. On juba hilja õhtul. Koridorides on tuled kustu. Köögis põlevad. Laua nurga juures istub emme öösärgis ja lahendab ristsõna. Vaatab minu poole ja ütleb rõõmsalt: “Ellu! Sina kodus!”
Ei saa sõnagi suust, silmad lähevad vett täis. Emme näeb, tõuseb püsti, nägu murelik. Kallistame. Sosistan talle haige inimese ragiseva häälega, et mind visati koolist välja. Pigistab mind kõvemini. Räägin põhjalikult, mis juhtus.
“Siis ei olnudki seda vaja.”
Üks vanem ja noorem vend.
Vanem vend, keda muidu kodus näeb vähe: “Kas Sa jääd üheks päevaks?”
Mina: “Ei, mind visati koolist välja.”
Suhtub megalebolt. Räägib naerdes, et kui talle öeldi, et eksmatrikuleeritakse, võttis ise paberid välja. Väike vend on sama tšill. Rõõmustab, et ehk saab minuga koos jälle elada. Teevad tuju paremaks. Vaatame Dave Chappelle’i stand up comedy‘t.
Neljapäev.
Isa.
Tuleb töölt koju. Oleme köögis. Küsib mult, millal tagasi lähen. Kas pühapäeval? Paneb õueriideid selga, liigub koridori. Midagi ütlemata lähen koridori järgi. On talle nii omaselt terav/selgeltnägija ja küsib naljatamata: “Või visati välja?”
Waterworks! Noogutan. Vaatab mind hetkeks midagi ütlemata. Paneb käed mulle mõlemale poole pead, vaatab silma. Ütleb, et ma ei kurvastaks selle pärast – teda on ka koolist välja visatud. Kallistab. Paneb jope kinni eest ja astub uksest välja õue. See poleks saanud enam paremini minna.
Vend ja ta kihlatu on veel jäänud.
Aeg koju minna
Kuigi plaanisin varahommikuse rongiga Tallinna minna, olen praegu veel Tartus. Mäletan enam-vähem mingisugust äratust, aga ärkasin alles lõuna paiku. Sain ju alles ~4 magama. Vastlapäeva oli vaja tähistada.
Aga nüüd on aeg koju minna. Rääkida vanematele. Vaadata, mis saab edasi.
Fotonäitus
Jälgin üht toredat blogi, mille omanikul on praegu fotonäitus
kuskil püsti. Käisin vaatamas. Aega mul ju nüüd on.
Seal oli kõik väga ilus. Nagu nii ilus, et mina ei suudaks näha tavaelus kohe kuiiiiiiiiiii ilus.
Kui ma kunagi Tartu linnas pärast 2. oppi kõndima õppisin, jalutasin sellest puukesest
mööda ja imetlesin. Kui hea kõik siis oli. Tartu on nii armastusväärne.
Don’t you let those tears quench the thirsty ground
Don’t you be so scared that you can’t make a sound.
Milline lihas teeb mis liigeses mis liigutust?
Tudeng on üle õppinud, kui ta näeb seda gifi ja hakkab järjest tuvastama
MIS LIHAS?
MIS LIIGESES?
MIS LIIGUTUST?
Out of my hands
Meile meeldib BZ-ga vaadata Boardwalk Empire’it. Seal on kõik imeilusalt läbi mõeldud. Eelmises osas kõlasid tegevuste saateks laulusõnad: “When you get what you want you don’t want it at all.” Töötab laitmatult ka vastupidi: ~when you don’t get what you want you want it all the more…
Kui ma korduskordusarvestuselt ära tulin, oli trepikojas redel harki täpselt ukse ees. Umbes, et MINE SIIT ALT LÄBI. (Mida närvihaigem ma olen, the more superstitious I get). Surusin ennast redeli ja seina ja ehitusmehe kubeme vahelt läbi, et jumala eest ei peaks redeli alt läbi kõndima. Eriti kui minu elu sellisena, nagu ma teda tean, otsa tahab lõppeda. I’ll take all the luck I can get.
Kõige haigem on, et ma ei tunne, kas ma tegin nüüd ära või mitte.
14h
Loengud said läbi. Olen hullult väss. Käisin viimase raha eest just poes ka. 5 pakki kiirnuudleid. Tükihinnaga 19 senti. 2 purki head ache juice’i. Sinist polnud, võtsin tavalised. Üks on juba otsas, teine jääb öösemaks.
Pingutan, et ei teeks koju/pereliikmetele hüsteerilisi telefonikõnesid. Seda olen õppinud küll, et kui nad tegelt ka kuidagi aidata ei saa, siis ei räägi neile oma probleeme.
Annaks praegu kõik ühe vaba nädala eest, et õppida. Või siis selle eest, et saaks ärgata näiteks eelmisel jõululaupäeval Võrus.
Või liiiiiiitrite astelpaju viina eest.
Libeda Kaarsilla…
The Adventurous Pursuit of Happiness 
