Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Uus tunniplaan teoorias ja päriselt
Vahenädal möödas, algab koolitöö.
Esmaspäeviti õhtul hakkab olema uus aine nimega meediatekstide analüüs.
Teisipäeval on lõunast sissejuhatus filosoofiasse. Väikese pausi järel on kosmopoliitsuse antropoloogia,
mis on meil ka neljapäeviti samal ajal.
Kolmapäeva ainuke loeng on ökoloogiline antropoloogia, mis jätkub eelmisest semestripoolest.
Reede on vaba.
Lihtsalt sel nädalal jäeti esmaspäeval loeng ära. Ja täna. Ja homme ka. Ei kurda. Mulle ju meeldibki, kui on aega muretult paheliseks ära minna.
Stay sleazy!
Möllasin nädala lõpus vanaisa majas. Vaese majakese kelder on vammi täis. Harjasin ja mürgitasin seinu, pühkisin põrandaid ja põletasin riiuleid, kütsime ahju. Viimasel õhtul ootasime emaga, et ahjus tuli ära põleks. Tema sorteeris vanaisa kirjavahetusi, et need Väike-Maarja muuseumile anda. Mina lugesin kaht vihikumoodi kogumikku, kuhu ta oli läbi aegade pannud kirja tsitaate ja mõtteid.
Lugesin neid ja mõistsin, kui täiesti üksi oli ta enda mõtetega. Enda idealistlike väärtustega. Tema abikaasa oli viimane, kes teda kuulas ja/või mõistis, ta lapsed olid pätid, töökaaslased laisad ja kiretud, ta vend surnud. Ta tundus õnnetu ja pettunud. Saate aru küll, tarkade inimeste probleem. Milleks üldse see kõik, eks?
La Dolce Vita tuli meelde. Ja mis mu ema ütles, kui ma teist korda haiglasse ära läksin. Elu üle ei tohi filosofeerima jääda. Võib ainult mõelda, mida sa elukesest reaalselt ja üldjoontes tahad, et siis selle järgi kurssi hoida. Ei tasu mõelda, et milleks see kõik, mis on selle mõte, mis must järgi siia jääb või kuidas must mõeldakse ja kes mind mäletab, kas ja mida saab ja oleks saanud paremini teha, õigemini ja ilusamini.
Ei.
Primaarsemalt on parem elada. Lihtsalt stay sleazy ja mine õue mängima.
Millegagi peab selle elu ära sisustama. Ja liiga pikaks ei tohi ka elul venida lasta, muidu saavad tegevused otsa ja ei jää muud üle, kui elu peale mõelda. Ma armastan oma vanaisa väga ja tal on ägedaid tsitaate ja mõtteid neis vihikutes, aga ma ei tahaks olla nii üksildane kui tema. Pigem naudin ja lällan, rabelen ja kobisen.
Praktika aruanne (arheoloogilised kaevamised)
Osalesin arheoloogiliste kaevamiste praktikal Saaremaal Valjala vallas Tõnija külas Tõnija Saunamäel. Olin seal 2013. aasta suvel esimeses grupis, mis töötas kaevendis 22. juulist 3. augustini. Praktika juhendaks oli Marika Mägi, kes on vanemteadur Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi Arheoloogia osakonnas.
Olles antropoloogiaüliõpilane, ei olnud mul erilisi teadmisi arheoloogiast. Ja selle pärast võtsin ka osa praktikast: tahtsin näha, kuidas toimuvad arheoloogilised kaevamised ja kuidas need minule sobiksid. Mul puudusid täpsemad eesmärgid; võib öelda, et soovisin osaleda uudishimust.
Praktikat tehes tundsin, et see sobib mulle ja tundsin end väga mugavalt lihtsalt kaevendis töötades: kive ära visates, mulda harjates ja sõeludes, ruudustikku seades, leide mõõtes ja märkides. Organisatoorset poolt meenutades võib öelda, et teiseks tugevaks küljeks kujunes ka toidu tegemine ja jälgimine, et kaaslased õigetel aegadel söönuks saaksid selliselt, et ettenähtud pausile lisaks mingit viivitust töös ei tekiks.
Kuigi töö iseloom sobis suurepäraselt, suudan siiski välja tuua ühe nõrkuse, mida praktikat tehes enda juures märkasin: nii pikalt nõnda kitsastes oludes suudan vaid tohutu pingutusega taluda mõnda tüütumat kaaslast.
Hindan kõrgelt vabast ajast tehtud väljasõite, kus sain üldisemaid teadmisi Saaremaa ajaloo ja muististe kohta, samuti kuulsime konkreetsete kaevendite uurimise kirjeldusi. Need võimaldasid paremini mõista meie endi tegemisi seal kandis ja sobitada neid suuremasse pilti. Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ka kogu kaevamise protsess oli tohutu väärtusega, sest minul polnud enne sellist kogemust olnud ja midagi sellist, nagu seal näha ja tunda sain, poleks suutnud ükski loeng või raamat edasi anda.
Mulle meeldiks tulevikus teha ka teist sorti arheoloogilisi praktikaid: näiteks allveearheoloogia ja päästearheoloogia. Samuti meeldiks, kui kooli poolt oleks antropoloogiaalaseid praktikaid välja pakkuda.
Praktikale saabudes kõndisin üle rohtukasvanud kivihunniku, et tuua majast vajalikud vahendid. Need käes, kõndisime tagasi ja peatusime sama kivihunniku ees, juhendaja rääkis eelmise aasta praktikast ja üldisest korrast. Alles siis, kui juhendaja otseselt kivihunniku peale käega näitas, sain aru, et see ongi meie objekt. Nõnda kogenematu oli mu silm selles valdkonnas. Järgnenud kahe nädala lõpuks teadsin kaevendit läbi ja lõhki. Pidevalt mõistatasin, milliseks ta algselt ehitati ja mida üks või teine leid tähendas. Kindlasti tekkis selle ajaga ka väga suur austus arheoloogide ja nende töö vastu.
Leian, et praktika vastas mu ootustele, sest sain osaleda arheoloogilistel kaevamistel kogumahus, pidevalt tehes või vähemalt korra-kaks proovides kõiki ülesandeid ja toiminguid, mis seal ette sai tulla. Sain hea ülevaate ja olen väga rahul.
Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
Sõbrannat
Mitte üldse mingit Sex and the City teemat. Ega Girlsi. Mitte mingit bullshit poodlemist ja viisakat brunchi.
Sellist päris ja siirast. Seepärast igatsen tohutult BZi. Ta oli ja on lihtsalt uskumatult äge inimene.
Lihtsalt ta elab Kanadas ja ma räägin temaga umbes korra 3-4 kuu jooksul nüüd. Siiski mõtlen temale tihti. Ta oli igas enda rollis täiuslik.
Läbi aegade on olnud igasugu põnevaid sõbrannasid, ükski neist
ei ole alles jäänud. Räägime nendega pigem siis, kui füüsiliselt kohtume ja mingi nostalgia peale tuleb. Reaalselt, igapäevaselt neid minu jaoks ju enam ei ole. Kelle puhul kahjuks, kelle puhul õnneks.
Ometi tahaksin, et mul oleks selline naiselikum olend, keda vabalt usaldada. Ja kellega ägedaid asju teha. Kes mind metsa ja trenni kaasa veaks. Kellega naerame pisarateni ja täbaramatel hetkedel lohutust pakume. Kellega me teineteist taluks ja kuulaks.
Siinkohal saaks küsida, miks mulle enda kallimast ei piisa. Vaadake, ma sooviksin olla temale midagi enamat kui kimp enesekahtlust ja -viha. Pole nagu atraktiivne värk. Sooviksin seda kuskil maandada ja lahendada. Ilma, et ma oma elukaaslasel alkoholismi või muud sorti depressiivseid kalduvusi esile kutsuks. Ja, mulle tundub, tütarlastega annab sellised mured viimseni läbi sõeluda, kõik parakad ja ebakindlused maha lihvida. Mulle on lihtsalt selline mulje jäänud, et beib ei viitsiks ka parima tahtmise juures viilida ja värvida tund aega minuga koos küüsi ja arutada, mis tundeid see tekitab, kui söögi valmistamisel midagi ebaõnnestub või esialgset plaani muutma peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Õed
on (küllap vist läbi veresundluse) nõnda mul olemas olnud. Nüüd jälle vähem. Oleks nad koguaeg võtta ja kallistada, ei märkakski, aga kui puudust tunned, kipuvad mõtted ikka fokusseeruma asjaolule.
Pants teab mind läbi ja lõhki.
Viimati kohtudes tundsin murdvat hellust ta läheduses. Kõik kurb ja valus tahtis välja pressida. Äkki teadmisest, et ta mõistab mu pilke ja liigutusi. Ma ei peagi ütlema, mida tunnen. Sest ta saab aru. Spetsiifilised detailid olukorra kohta on vaid need, mida pean ütlema, et ta saaks mind aidata. Tunnen hirmu, et ta eemaldub minust. Mitte millegi konkreetse pärast, mis meie vahel oleks olnud. Lihtsalt elu teeb oma töö.
Anuga on see olnud naljakas, et kuigi meil on vahet umbes 8 aastat, oleme suutnud alati samale lainele häälestuda. Mäletan, kui ta oli vahetusõpilane Saksamaal ja ma ema telefoniga talle sinna helistasin. Minul oli varane teismeiga, temal varased kahekümnendad.
Võiks arvata, et räägime teineteisest mööda ja ma ei tšeki üldse biiti, mida ta mulle elust räägib. Aga ta käis ära ja tuli tagasi ja meie vahel oli kõik sama. Rääkisime kodu välipeldikus tundide viisi. Siiani armastan neid aegu. Seda ka, kui me käisime hääletamas koos. Tegime nii, et läksime hommikul vara häälega Paide, olime seal terve päeva. Nii jäi mulje, et ma olin koolis olnud. Ostsime turult riideid, ma ühe roosidega hõbesõrmuse ja hääletasime tagasi. Kord võtsid meid peale mingid poisid. Ma olin umbes 14 või 15. Ja juht ei saanud olla minust vanem. Oleksime ühes kurvis autoga teelt välja lennanud, turvavööd oli pinkide vahel ja me ei saanud neid kätte. Hoidsime käest kinni ja mõtlesime, et järgmisesse kraavi jäämegi. Kui palusime, et meid välja lastaks, oi need tatid sõimasid ja plõksisid. Kui nad meid lõpuks välja lasid, kallistasime teineteist vaikuses vist mitu minutit. Temaga tunnen juba paar aastat, et asjad pole enam päris samad. Lahku kasvanud. Üksikutel hetkedel tunnen ära meie sünkrooni ja rahu.
Elerin elab ka nii tobedalt kaugel. Muidu annaks selle piffiga igasugu põrgut üles kista
ja pauside ajal rääkida mahlast ja joogast. Ometi ei saa ma praegu mitte tunnistada, et ta on nagu hard drugs (millest ma tegelikult ei tea midagi õnneks/kahjuks), sest ta on fun umbes 15 tunniks, aga kui ma peaksin temaga kauem koos aega veetma, tekiksid mu erinevad psüühilised ja kehalised probleemid. Love her, though.
Ma tahan arutada ja teha tüdrukute asju. Tahaks kellegagi koos kooki küpsetada ja lillepotte Bauhofis valida. Tantsida ja glamtrashilt hulkuda.
Aga mul ei ole kedagi kuskilt nende asjade jaoks võtta.
Huvitav küll…
You can send the review any time before tomorrow without being marked late.
See you in class.
Best,
Franz
STOP RUINING MY LIFE, BITCH!
Kumb on isepäisem? Kas mu pisike vana läpakas
või Västriku ühika kasutu nett? Mina ei saa aru. Nende kahe leiutise koosmõju on nõnda pärssiv ja masendav, et no tõesti ei saa aru, kumb neist siis see peamine sitt on.
Tihti puurin siin põlevate silmadega läpakaekraani, kui kõik kokku jookseb ja minu kavatsused ootele jätab. Siis surun vihaselt läbi hammaste ühe Austraalia istanduse omaniku kombel (kui mu õde väljendas, et see on nõme, et inimesed kottpimedas veel mingit sitta sorteerima peavad): “STOP RUINING MY LIFE, BITCH!”
Miks see mind nii kettasse nüüd ajab? Põhjus on tõsisem, kui lihtsalt kärsitu nälg meelelahutuse järele. Sest, vaadake, kui ma vaikselt enda homset ettekannet nädalavahetuselt viimasele hetkele (loe: praeguseks) edasi lükkasin, ei osanud kuidagi ette näha, et mingid tehnilised kannatused mu teele satuvad. Kui juba viimasele hetkele asjad lükata, siis loomulikult ei arvestata ju juurde aega, mis kulub nii läpaka kui neti silitamisele ja anumisele. Oijah.
Kuigi psühhopaatsete kalduvustega, aga siiski staar
Asetan selle siia lihtsalt korraks.
Favor
Issi on sitaks äge. No, sest kas Sinu isa on öelnud, et oleksid pidanud kihla vedama, et maksad teise inimese õppemaksu, kui kaotad, ja tema maksab sinu oma, kui võidad. Kuna jutt käis metslasena kasvanud minust ja ülemäära enesekindlast filoloogist ja vaidlusest teemal, kas herilased teevad maa sisse pesasid, siis oleks jah, raisk, pidanud.
Hoolimata, et tal täiesti õigus oli, minu meelest vanemad pigem ei soovita selliseid asju. Või ütlevad tõesti, et tee muidugi paarituhandeeuroseid kihlvedusid?
Ta on nii karismaatiline ja põnev inimene, et kõik tahaksid talle pigem meeldida. Oleme õega alati võistelnud favori üle. See väljend on vist üle võetud Age of Empires’i arvutimängust, kus kogusid jumalatelt favorit, et ehitada maju ja värki :D Mängus läks muidugi kulda ja toitu jms ka vaja. Ainult favoriga ei tee midagi. See on pigem soodustav asjaolu. Peace of mind, vähemalt.
Favorit kaotame, kui telefon on väljas või me ei vasta kohe, kui isa helistab. Samuti siis, kui me meil on raha vaja.
Siinkohal peaks vist mainima, et mu isa ei tea meie süsteemist midagi. Favor eksisteerib ainult minu ja mu õe ajudes meie endi parameetrite järgi. Seega, kuigi meie isa annaks meile niikuinii raha ja ei näe selles probleemi, siis meie ikkagi arvestame, et favor langes.
Et mida rohkem me n.ö tüli teeme, seda rohkem favorit läheb.
Favorit saab veel sauna tegemise, metsloomade nägemise, õunamahla pressimise, kasside toitmise, naljakate lugude rääkimise ja võõraste maade müntide toomisega. Muidugi on neid asju veel. Isale meeldivad kohupiimaga pannkoogid – siis saab neid teha, kui tunned, et saaks isale rohkem meele järele olla. Ükskord ajasin vanaema juurest ära malmpoti, et selles saaks ahjus süüa teha, sest isa oli maininud, et tema vanaema tegi selles ja söök oli tulnud imehea. Rämedalt favorit!
Nüüd, et mu õde ei peaks rohkem pead vaevama, miks sellest teemast räägin, ütlen otse:
- nägin uudist,
- helistasin emale,
- ema tegi vajalikud taotlused,
- ütles isale,
- isa meelest on see äge.
- BRING ON THE FAVOR
Ja see ei olnud mingi umbisikuline värk, ema eraldi ütles, et mina helistasin ja ütlesin, et nad kindlasti ajaksid seda asja. Meil on peres tugevalt juurdunud arusaam, et mees teeb ja teab ja ei ole mõtet ise midagi udjama kuskilt hakata, sest tal on raudselt mingi plaan, seega ema natuke kartis, et isa pahurdab vms. Aga issi oli väga positiivselt meelestatud. Lisarahastus teeb ju ainult head. Oleme juba aastaid oma kaevuga jeblama pidanud, ehk saame selle nüüd korda.
Dexter on ammu läbi, sorri
Long time no see. Põhjus ja probleem on järgmine: ei oska mõtteid ja kogemusi kokku võtta ja artikuleerida; ma ei saa isegi aru, mida ja miks ma teen; kõik mu sees ja väljas ja ümber on sassis; ei tea, mida endast ja teistest arvata.
Sõlmes. Türa, ma ütlen, mul on ainult üht kodu linna vaja.
Proovisin eelmisel nädalal jõuda teemaloengusse ajaplaneerimise teemal. Ei jõudnud sinna. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oli ka selline seminar. HILINESIN. Üritasin nalja teha, et oioioi ajaplaneerimine – jep, see on nähtavasti midagi mulle. Keegi ei naernud. Aa, üks superhot kutt ainult naeris. Score, ühesõnaga tegelt.
Eile jõudsin sama sarja leongusse. Teema oli perfektsionism. Samal ajal, kui mina arvasin, et ma olen lihtsalt ebapädev ja kasutu inimene, tuleb välja, et mul on selgelt perfektsionistlik hoiak. Arvasin, et mingitel väärastunud ajuprobleem sunnib mind kõiges feilima ja pooltes asjades alla andma. Poolteist tundi koolipsühholoogi ettekannet kuulates sain aru, et asjad jäävad pooleli, kui ma neid kohe hästi ei tee ja ma jätan asjad üldse alustamata, kui feilimistõenäosus on suur.
Siiski ajuprobleem.
Nüüd tean vähemalt, kuidas ennast ohjata ja mismoodi reageerida, kui jälle mingid viha täis sundmõtted tulevad. Sõimavad mind, kui kooli ei lähe või piisavalt hästi midagi ei tee, aga julgustavad venitama ja kõike viimasele hetkele jätma. Ma olen laisk perfektsionist – kõige nõmedam kooslus. Cocktail for failure.
Eilses pisikeses seminaris õpetati, et perfektsionismist peaks avatult rääkima. Võtan kuulda nõu, sest usun niigi, et ilgelt raske on oma sõnu hiljem süüa, kui need varem Internetikivisse raiuda. Kui kõik mu ümber teavad, milline hiilijast ajuhälvik ma olen, oskavad äkki mind eriti valulikult ja alandavalt vahele võtta.
Loomulikult ei ole see asi, millele nüüd toetuma hakkaksin ja lootma jääksin. Proovin ikka ja ainult endale vastutust külge riputada.
Samas, ma ei saa ka selle pärast tihti kirjutada, et (nagu üks imelahe BFMi tüüp ütleb ja – I kid you not – vilistab nagu see sitaks lahe Donald Sutherlandi mängitud arst M.A.S.H.is): I’m allllllllways a BUSY MOTHAFUCKAAAAAAAAAA. BFMi lebola on alati mu lemmikhängimiskoht. Blogimiskoht ka, for that matter.
Praegugi olen siin, et
- Blogida
- Vaadata filme September
- Ja Ma elasin Eesti Vabariigis
Kõik on vähemalt double-booked ja kogu aeg valin mingi 3 asja vahel, et mis nüüd teen ja kõige tähtsam mulle on.
Muidu on pigem talutav. Hüppasin täna kooli ees nr 5 bussist maha ja silkasin Swedbanki pangaautomaadi juurde. Seal kõrval on kohe ka SEB oma. 2 noormeest on see ees hästi nõutute nägudega. Vasakpoolne võtab kaardi siis välja. Teeb paar kohmetut liigutust ja ütleb teisele, et tal on vaja koju ära minna, et “kuradi limiit” peale panna.
Limiitidele ja eelarvetele mõeldes imestan alati, et aga selleks peaks ju olema rohkem raha kui peost-suhu, et selliseid asju kasutada saaks.
I swear to God, et ma proovin vähem maunida ja mingeid parakaid ja probleeme omale toota.
Juba tunnen end paremini.
Siinkohal tervitan Triinu ja Rauli.
The Adventurous Pursuit of Happiness 