Uurimisteemasid antropoloogiateadustes IV ehk Osalusvaatluse tugevused ja nõrkused

Osalusvaatlus (participation observation) on kvalitatiivne uurimismeetod, kasutusel eelkõige kultuurantropoloogias. Meetodi kasutamist esineb ka teistes teadustes, aga vähemalt määral. Osalusvaatlus seisneb selles, et uurimust läbiviiv teadlane siseneb uuritava grupi maailma, elab ja tegutseb koos nendega, et mõista sügavuti kõiki aspekte nende elus. Üldiselt peab uurija päevikut, filmib, pildistab, salvestab, intervjueerib; kogutakse ka esemeid, rahvaluulet jm. Osalusvaatlus toimub tavaliselt pikema perioodi vältel. Antropoloogias on traditsiooniliselt enam hinnatud vähemalt aastaajast osalusvaatlusel põhinevat välitööd. Selline seisukoht on kehtinud juba üle saja aasta – alates Frank Hamilton Cushingu viieaastasest välitööst zuni rahva juures ja suuremat kuulsust saavutanud Bronislaw Malinowski välitööst Trobriandi saartel. On selge, et nõnda kaua kasutusel püsinud meetodil on kaalukaid tugevusi. Ent meetodi kasutamise algusest peale on sellel ilmenud ka arvestatavaid nõrkusi.

Välitööle asumise perioodil on osalusvaatluse meetodi nõrkused kõige drastilisemad. Minnes väljale „puhta lehena,“ mida tihti soovitatakse, ei pruugi teadlasel olla piisavalt oskusi ja teadmisi, et terve nahaga hommikust õhtusse jõuda. Kõige lihtsamad žestid ja kombed, mis enda kultuuris on olnud normaalsed või tähtsusetud, võivad nüüd anda hoopis teise ilme ja väljendada hoiakut, mis pole tegelikult inimesele omane. See omakorda võib luua ootamatuid ja koguni ohtlikke olukordi.
Kõige lihtsama variandina ei pruugi antropoloog osata kohalikku keelt. Sellisel juhul kulub umbes kolm peaaegu eraklikku kuud, kui ta ei mõista enda uuritavate öeldut – sellest informatsioonist on ta ilma jäänud. Edaspidi peaks keel niipalju selge olema, et teha täisväärtuslikku uurimistööd.
Ent selle võimaluse on mitmel uurijal rikkunud tema suhteliselt eksootiline välimus. Kohalik, kes võõramaise välimusega antropoloogile öömaja pakub, viib ta hea meelega külast külla, et justkui uhkustada erilise külalisega. Tänaval käies võivad lapsed ümber koguneda, et katsude nahka või juukseid, mis nende enda omi ei meenuta. Antropoloogile esinetakse, ta on ise liiga suureks tähelepanu tõmbajaks. Niimoodi aga ei saa saada kuigi head vaadet igapäevaelus toimuvast ega ise millessegi muusse süveneda.
Eksootiline välimus võib ka suuremaid probleeme tekitada. Lääne naisest on kujunenud seksuaalselt vabameelne mulje, millele ebatavaline välimus vaid juurde lisab. Vägistamised välitööl on uuringute põhjal uskumatult sagedased: neljast naisest üks satub oma karjääri jooksul välitööl vägistamise ohvriks. Huvitaval kombel pole ründajaks alati vaid kultuuriline „teine.“ Tihedad on juhtumid, kui enda uurimisgrupi liige või juht vägistajaks osutub.
Ometi ei ole see kõige halvem stsenaarium: juba Cushing oli välitööle asudes suure probleemi ees – zuni rahvas arvas, et võõras proovib nende saladusi varastada ja kaalusid tema tapmist. Läbi ajaloo ei ole üldsegi haruldased olukorrad, kus välitööl antropoloogi peetakse spiooniks, keda surma tahetakse saata. Sarnane on antropoloogide elu välitööl kuritegelikes piirkondades. Filmimine, pildistamine ja küsimine võib antropoloogi panna ohtlikku olukorda, kui tema kohalolu ja tegemiste mõte jääb arusaamatuks või tema isik liialt kahtlaseks.
Õnneks pole välitöö algus alati õudselt üksildane ega tingimata konfliktne. Kõige sagedasem on olukord, kus uurija tutvub uue maailmaga, saab huvitavaid elamusi ja kogemusi, ta materjal on uus ja originaalne, vägagi mitmekülgne. Teooriale keskendunud teadurile võib välitöö olla kui puhkus või meeletu seiklus, mis tõstab selle kogemuse väärtust ja hingestatust tohutult.

Välitöösse süvenenuna ilmnevad teist sorti plussid ja miinused. Igapäevaelus kujunevad sõprussidemed, omandatakse põnevaid oskusi, õpitakse endki paremini tundma. Sellisel emotsionaalsel rännakul tuleb tihti ette, et uurija muutub justkui kohalikuks (going native) ja jätab enda tausta ja päritolu, normid ja maailmavaate. See on ka peamine asi, mille eest antropolooge hoiatatakse: ühiskond, mida uurid, ei tohi sind nö alla neelata. Uurija muutub siis selgelt subjektiivseks, toetab „oma“ grupi poliitikat – nõnda ei saa adekvaatset teadust teha.
Informantide ja uurija vahelised head suhted pole loomulikult halvad. Head ja sümpaatsed suhted osalusvaatluse meetodil põhineval välitööl lubab uurijal vabamalt küsida ja uurida näiteks toimingute kohta, millega päevast-päeva tegeletakse, aga praktikas lõpuni põhjendatud pole. Kujuneb välja ühine rütm ja tajumine, parem arusaamine. Sügav ja tõeline mõistmine vaid lisab uurimuse kvaliteedile.
Osalusvaatluse meetodi suureks tugevuseks on kujunenud asjaolu, et usaldus tekib ajaga. Osalusvaatlusel põhinev välitöö annab aega, aga ka ühiseid elamusi ja kogemusi, mis tekitavad sideme uurija ja informandi vahel: tekib avatus ja usaldus. Sellises suhtes saab informant lülitada antropoloogi enda ellu: jagab lisaks rõõmudele ka valu ja muresid. Ometi ei tohi antropoloog neid enda omadeks võtta, liialt aidata üritada või hakata uskuma, et informanti ja uuritavat rahvast tuleb päästa. Tekiks tagurlik sõltuvussuhe, õpitud abitus. Uurijat kasutataks ära, kuigi tema panuseta on senikaua hakkama saadud.
Ka võib mõni üksildane inimene tundma hakata, et antropoloog on tema sõber ja kaaslane, aga antropoloogi jaoks on see inimene vaid informant, tema töö. Sellisel juhul on solvumine suur, kui antropoloog räägib ka inimestega, kes esimesele informandile ei meeldi või kirjalikus töös midagi tema arvamusega kokku ei lähe.
Esimene vaimustus möödas, võib antropoloog samahästi avastada, et ei soovi enam sama teemat edasi uurida ja kogu uurimuse pooleli jätta. Sellisele äratundmisele lisavad koduigatsus ja eraldatus endale omasest keskkonnast, teooriast jäänud idealiseeritud mulje.

Välitöölt naastes on vaja töö kokku kirjutada. Tekivad eetilised ja sotsiaalsed küsimused: kuidas kirjutada enda esmased kogemused tööks kokku nõnda, et see oleks tõene, ei solvaks ega reedaks informante ja oleks teaduslikult tõsiseltvõetav? Kas, kui palju ja kuidas ennast töösse kirjutada? Uuritud grupi või mõne selle liikme reaktsioon töö lugemise peale võib olla ootamatu. Kuna seda ei saa kunagi ette näha, tuleks kirjutada töö võimalikult tõeselt, siiski kinni pidades üldisest heast maitsest ja eetikast. Tõenäoliselt ootavad kõik asjaosalised enda visioonis mingit kindlat sorti lugu ja teeksid kõik teisiti uurijast endast. Siinkohal peabki olemas valvas, et mitte lasta enda informantidel ülekantud tähenduses uurimust ise valmis kirjutada. Muidugi ei tohi karta rahvale või grupile hääle andmist, nende kui kogukonna valideerimist sellega, et antropoloog neid kui legitiimset kultuuriga ühiskonda uurib.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et teadlane, kes läheb välitööle, astub kui ilusale ja ligitõmbavale miiniväljale. Ellu jäämiseks peab olema laia silmaringi ja hea intuitsiooniga, et sujuvalt ja ületamatuid konflikte tekitamata uude keskkonda lülituda ja edukalt informatsiooni koguda. Samal ajal peab sel inimesel olema niivõrd selge pilt enesest, et välitöö teda liialt endasse ei haaraks; et ta suudaks sellest välitöö lõpus välja tulla. Eduka välitöö puhul suudab teadlane koguda palju kasulikku ja sisukat informatsiooni, mis tema uurimusele teadusliku väärtuse annab. Suurte tugevuste ja kummaliste nõrkustega on osalusvaatluse meetod põnev variant teadustöö tegemiseks.

26/06/2015 | Categories: olme | Tags: antropoloogia, essee, hinne A, osalusvaatlus, TLÜ, uurimisteemasid antropoloogiateadustes | Lisa kommentaar