Äkki ma olen surnud ja põrgus
Ajamasin lõõmab. Kaitsmine lükati nüüd üks päev edasi ka. Mis toimub?
Ma leiutasin ajamasina
Ma olen aja maha aeglustanud. Päev kestab nädala.
Tänane terve kuu.
Ja ülehomne tuleb aastate pärast.
Härja ila
Venib.
See pidi kõik mingi hälvikmõtlemine olema, kui oled kinni minevikus või hoopis tulevikus. Minu see ajaarvestamine ja -lugemine on kindlasti. Et kolm päeva jäänud üheni või ööpäev millegi muuni.
- Mul on 17 tundi juhendajaga kohtumiseni.
- Seega 18 tundi proovikaitsmiste alguseni.
- 25 tundi enda proovikaitsmiseni.
- 2 päeva ja 17 tundi päris kaitsmiste alguseni.
- 3 päeva ja 2 tundi minu enda kaitsmiskõneni.
- Ja siis 3 päeva ja 3 tundi minu töökaaslaste kräutamiseni meie töökoha varemeil. Liitun nendega nii kiiresti, kui saan.
Kuidas ma selle igaviku (suurema hullumiseta) üle elan?
Hingamispäev
Hingamispäev tuletab inimestele meelde nende vajadust vaimse kosutuse järele ja nende kohustust Jumalale kuuletuda. Kui rahvas muutub hingamispäeva pühitsemisel hoolimatuks, mõjutab see kõiki eluvaldkondi ja rahva usuelu laostub (Ne 13:15–18; Jr 17:21–27).
Lugesin hiljuti läbi ammualustatud raamatu.
Meeletult heade nõuannete ja tehnikate vahel on mõte hingamispäeva pidamisest. See oli mulle võõras asi. Aga mulle see kontsept meeldib. Seega kaaperdan ka ilusa termini.
(Kuigi minu puhul seost religiooniga sel pole)
Kunagi rääkis tööandja, et kedagi preilit ei saa pühapäeval graafikusse panna, sest peab hingamispäeva. See on kogu kokkupuude, mis mul selle teemaga on elus olnud. No, kuni selle raamatu lugemiseni.
Seadsin pühapäevad sellisteks, et nendel midagi tegema ei PEAKS. Ainult mõnusad asjad, mida naudin: loen raamatut ja raha, teen joogat ja süüa, naudin ilma ja Bastardit. Suurejooneliselt ebaõnnestus siin esimese hooga, kui töökaaslasel oli vaja sünnipäevale minna ja mind asendama tahtis jne. Aga kuna mu töökoht üldse ära kaob ja ma metsa ära kolin, saan varsti vabalt enda enesekeskseid pühapäevasid pidada.
***
Tänasel pühapäeval – ma loodan, et viimasel, mis pole hingamispäev – olen stressed out ja kohustuste koorma all. Olen tööl ja higistan. Pean proovi- ja päriskaitsmiseks kaitsekõne ja esitluse valmistama. Retsensioonile pädeva (perfektse) vastuse looma.
Täpselt nädala pärast loodan juba hingata saada. Vaevu suudan seda enam ette kujutada.
3 ep, 10 lk & 24 h
Päike tõuseb jälle, saan laelambi kustutada. Ilus on. Hommikukuldne päike loob kauni kontrasti läbi pitskardina. Kaua ei saa vaadata. Kõrvetab.
Kardina ja meie sidrunipuude varjud rohelisel seinal asendavad hästi. Ülikena. Kõik tundub nii hea. Armastan Fargot. 3 osa on veel näha. Ma olen peaaegu kindel, et suudan lõputöö piisavalt nõuetekohaseks vägistada, et juhendaja mu kaitsma lubaks. Umbes 10 lehekülge peaks juurde leiutama järgmise 24 tunniga. Loodan, et ei hakka väsima ainult. Praegu kirjutasin just natuke alla kuue tunni. Järjest. Energiajooke on ja lähim pood avatakse 2 tunni pärast. Elu paistab tõesti hea. Linnud laulavad.
Hoidkem pöialt!
Natuke veel (ehk kopp massiivselt ees)
Kavatsen magada kahe ööpäeva pärast.
Maagiline aeg!
Siis on kõik halb möödas: ma olen siis just saabunud oma kallima kaissu pärast 11tunnist tööpäeva, esitanud lõputöö, selle köitnud-printinud, kirjutanud resümee, kokkuvõtte, kokku 30 lehekülge sisu. Näinud Fargot kaks hooaega.
Fargo vaatama hakkamine oli pooleldi viga, pooleldi parim valik üldse. Vaadake, ma saan Fargot algusest peale ühe korra veel vaadata, sest ma ei saa praegu normaalselt kirjutamise kõrvalt vaadata – midagi leiab/üht-teist jääb nüüd märkamata. Teine asi on see, et ma ei taha paigast liikuda, sest siin saab poole silmaga Fargot vaadata. Nii ma siis reibin ennast selle juba sümpaatsema lõputööga väheke paremini.
Kopp on massiivselt ees :D
Paanikamõõn (aka olen tšill korraks)
Ma ei tea. Mul läheb ilmselt nii hästi, kui minna saab sellises olukorras.
Kas Sina teadsid, et sellest ajast, mis Tallinna Ülikoolis on olnud minu eriala, 50% olen sellel erialal seal õppinud? Suht majesteetlik. Kutsusin Bastardi endaga juubelipidustustele. Sellest tuleb megarõve õhtu :D
Õige-õige, tahtsin rääkida, et läheb hästi! Arvan seda, sest sain juhendajaga räägitud. Täna saadan talle suht viisaka mustandi, et ta saaks viimast nõu anda. Igatahes, ta ütles, et ta ei taha takistada mul lõpetamast. Ilusad sõnad. Rahustas mind. Tunnetan, et ta on kas väga tšill inimene üleüldse või ta tahab, et ma juba ära läheksin. Kõik selline tegelt sobib.
Helistasin-kirjutasin õppenõustajale, et saada teada, kuidas tuleb täita ja esitada lihtlitsentsi ja infolehe. Joppas-õnnestus. Need on juba valmis, vajalikul hulgal digiallkirjastatud (ainult lihtlitsents tuleb digiallkirjastada) ja meili juba lisatud (ootama siis lõputöö PDF-faili esmaspäeva hommikul).
Siis saadan kogu kamba õppenõustajale. Ja ka juhendajale, et ta saaks selle digiallkirjada/näidata lubamist kaitsmisele. Tema saadab selle eksemplari ise õppenõustajale edasi. Mina samal ajal ootan kannatlikult-viisakalt köitmist, et kirjutada sellele autorsuse kinnitus ja allkiri. Viin õppenõustajale. Ta ütleb, et ma olen hea tüdruk ja võin koju minna. Siis olen vaba!
Et minna tegelt tööle 11 tunniks! Boom!
Ütlesin tööandjale ka, et on suur tõenäosus, et ma hilinen esmaspäeval, sest jooksen tõenäoliselt köitja, juhendaja ja õppenõustaja vahet ning ootan igal pool 45 minutit kuni 2 tundi, sest loomulikult jätan kõik viimasele minutile (nagu kõik teised üliõpilased).
Tal oli täiesti pohhui as per usual. Väljendas lootust, et kliente siis poleks sel ajal. Mõistlik ettevõtlus :D
Nüüd on ainult see värk, et pean selle töö pädevaks saama ja kõikvõimalike väiksemagi mõjuvõimuga pooltega häid suhteid hoidma. Mul on tore plaan, olen suutnud seda järgida isegi. Selline selgusehetkelaadne asi on ka toimumas. Et kõik läheb hästi – tee lihtsalt ära! Vabane.
Iiveldus ja värgid
Kõik laabub ja läheb putsi korraga. Näiteks:
- Tegin rahu. Otsustasin töölt ära tulla juuni kuu lõpuks. Rääkisin tööandjale hommikul. Helistas kümne minuti pärast tagasi, et öelda, et ta valib sellest tulenevalt meie töökoha mai lõpuks täielikult likvideerida.
- Järelikult pean juunis Tallinnas elades natuke rabelema raha nimel, aga samas olen nii palju vaba, et saan natuke seigelda. Bittersweet as always.
- Võitsin juurde mitu päeva lõputöö kirjutamiseks, sest ei suutnud enda varasemat plaani järgida, aga veel varem plaanitud NKK üritus jäi ka ära. Ma hävinen enda käes.
- Siis avastasin, et ma pole juhendajaga sada aastat rääkinudki, aga mul on ta allkirja vaja tiitellehele. Isegi, kui ta on on nagu you go girl! (mida ma vist ainult tahaksin uskuda) ja annab selle, ei garanteeri miski, et saan esmaspäeva hommikul enne mu tööpäeva algust kõik asjad prinditud-köidetud-allkirjastud-esitatud. Kill me.
- Ta tahab ilmselt mu lõputööd lugeda, aga ma ei taha talle mingit poolikut ramblingut saata, sest ta kunagi ütles, et ta ei hakka mitu korda sama asja lugema, aga mul ainult pool valmis ongi.
- Olen hakanud suutma ennast rahustada, aga see läheb liiga kergesti üle selleks, et mul on täiesti pohhui ja ma ei tee mitte midagi. Pidev pohhuismi ja paanikahoo vaheldumine. Hästi kurnav ja kontrollimatu.
The Adventurous Pursuit of Happiness 