Tere, terapeut
Panin end riide, et järglasega minna õue jalutama (jooksma lausa). Mees midagi rääkis lapsega ja küsis talt, kas ta tahab emmega jooksma minna. Laps naeris rõõmsalt, sellise tõelise ja kauni rõõmuga nagu on tõesti omane vaid beebidele. Kommenteerisin, et lapsele meeldib, kui ma kannatan. Hea nali oli: kõik naersime.
- Lapsele meeldis ilmselt, et ema-isa naeravad koos temaga.
- Mees arvas vist, et see on naljakas, et ma näiliselt jooksmise kannatamisega võrduma panen.
- Ja mulle meeldib olla küüniline. Too hetk ma valutasin südant ja muretsesin enda sees (homme läheme arstile protseduuriks, mida mitmed lapsevanemad on kirjeldanud kui “kõige raskemat päeva tervel teekonnal”) ja siis laps hakkas mulle silma vaadates naerma. Nii siis ütlesingi, mis ütlesin.
Loomulikult ei tunne laps rõõmu mu kannatustest. Ta vist ei näe ega tea seda. Ent miski tagurpidi-kööbaka võrrandina on tema rõõm ja minu kannatus alati koos. Pealtnäha võiks võib-olla tunduda, et mina kannatan ja tema siis rõõmustab. Tegelt on nii, et ma kannatan ja valutan südant kogu aeg. Ja kui ta naeratab, tahaksin nutta. Tahaks kogu ta taaga enda peale võtta. Teda säästa. Aga ma ei saa! Ja kuidas ma kannatan! Ja ta ise on nii väike, et ta ei saa end aidata. Sisuliselt olengi eksiv-inimlik mina see, millele ta valikuta peab lootma (kui ta oskaks-mõistaks).
Oeh.
Mis ma tahan öelda on see: ma armastan oma poega nii väga, et suure tõenäosusega on mu juuksed siin paari järgneva aastaga hallid. Muidugi mitte selle pärast, et “pojale meeldib, kui ma kannatan” vaid selle pärast, kui põhjalikult elan üle kõike seda, mida tema suudab võtta kui lihtsalt elu. Sest ta ei tea muud. Ta naeratab läbi millegi, mida mina peaksin ebaõiglaseks ja julmaks kadalipuks.
Veel surivoodil nean end reipalt, kui peaksin teda nüüd alt vedama.
Karvatraadid
Vaba hetk on lõpuks. Proovin kiiresti leida midagi Photopointi netipoest nelja euro eest, et postikulusid tasuma ei peaks. Kui ma juba PEAN sealt tellima. Raudselt leian midagi, mida alati tahtnud olen, aga pole raatsinud osta/pole leidnud kuskilt.
Kammin vaikselt seda toodeterägastikku ja “karvatraadid” jäävad silma. Kunagi algklassides tegime nendega midagi käsitöötunnis. Midagi mõttetut. Who the fuck knows. Mul ei tule praegu kuidagi pähe ühtegi praktilist asja, mida saaks luua karvasest traadist. Piipu puhastavad aint hästi. Muud midagi. Igal juhul. Mäletan, et mul ei olnud neid ja siis ma elasin seda väga üle, sest oli üks laps, kellel oli kodust kohe võtta umbes igat värvi KARVATRAATI. Ma olin kurb ja kade, sest minul ei olnud nii hea pere – meil ei olnud karvatraati kohe olemas. Vahin nüüd oma üürikesel vabal ajal seda karvaste traatide kuulutust ja mõtlen, et holy shit, kui sõge tegelt see ema pidi olema, et ta üldse soetaks neid :D
Edit: Tellisin just 10 karvatraati. Elu võtab siin paar viimast kuud ikka eriti ettearvamatuid pöördeid.
See siin on nüüd emablogi
Ma ei taha lihtsalt millestki muust rääkida :D
Olen eemale hoidnud. Nö normaalse inimese elu ma ju ei ela enam ja normaalseid postitusi see ei tooda. Teen ööd ja päevad mingeid emašaakali asju ja mõtlengi ainult lapsest ja mehest ja kodust.
Aga blogi on ju minu oma ja mina valin, mis siia maandub. Minu teraapianurk.
Ja üks asi mu uues emarollis rusub ja närib. Tahaksin saada sellest rääkida. Mitte tihti. Võib olla just kolmapäeviti korraks. Alliteratsiooni ja assonantsi pärast. Vaadake, raske puude esmaspäev või väärarengu teisipäev ju ei kõla õigesti. Komppöia kolmapäev sobib just.
The Adventurous Pursuit of Happiness 