Ametlikult kopp ees

Kuid ja kuid oli mul Karontsist nii savi.

Kui see algas, oli meie pereplaneerimine just sealmaal, et käima läks Järglane II ja ma sain vedeleda muretult kodus. Täiesti savi.

Preili sündima hakkas, tuli kerge hirm naha vahele. Levisid ju jutud, et võidakse mees ukse taha jätta ja positiivse testitulemuse puhul eraldada emast beebi. Meil läks hästi. Ideaalselt. Savi-savi-savi, kui imerahuliku rõõmupallist nunnuga lebotasin, esmasündinu me ümber vahvalt tiirutamas.

Olengi valdavalt ihuüksi oma kahe põnniga. Hoidun ju üldiselt kõigist, meest testitakse tööl iga väiksema ohu puhul. Arstil, poes ja bensukas kannan eeskujulikult maski. Sipsan käbe sisse-välja. Suht turvaline olla. Umbes kord nädalas käin oma isa juures, kes oma metsast niikuinii väljas ei käi. Niimoodi ainult oma perekese keskel on mu jaoks tavaline, hea. Ei rusu, savi.

Aga nüüd. Mu savivarud on otsakorral, võiks öelda. Õde käis korraks külas, et mulle fotosid edasi anda. Nüüd andis teada, et ta poja rühm pandi kinni, sest õpetaja kannab viirust ja siirduvad perega testile. Neil pole sümptomeid, meil ka mitte, aga kohtusime täpselt sellises nõmedas aknas, et nüüd ma ei julge isa juurde minna. Mu ainus päriselt sotsiaalne asi. Isa küll ütles, et tulge-tulge, kui tahate. Aga no ei taha, kui on oht teda haiglasse saata. Nüüd ma siis olengi lõputult häiritud, null savi.

20/02/2021 | Categories: olme | Lisa kommentaar