Sophie poisid said uue kodu
Sophie neljast lapsest on alles kaks. Seekord mitte sellepärast, et keegi ei oska autoga sõita või keegi oli näljane kuskil metsa vahel, vaid nad lapsendati :)
Üks lahe sugulane vaatas, kuidas need ta auto all mängisid ja ringi silkasid, ja võttis kaks musta endale.
Loomulikult olid kodused ka nõus. Nüüd on kaks pisikest säbrulist Sophie-koopiat alles.
Murjamid ja Väike Sofi
Hirmus kahju on alati koju tulla ja kuulda, et oi-näed-jälle-üks-kassipoeg-kadunud või kuidagi surma saanud. Mu imeilusal Sophiel on alles 4 poega (no Karubeebi on varasemast pesakonnast ka, aga teda ma ära ei anna).
Pakkuda on välja
3 murjamit. Nemad kõik on poisid. Mustad, aimatavate triipudega. Ja nii ühesugused, et ma ei tee neil vahet :S
Ja üks Väike Sofi, kes on tütarlaps. Säbruline ja ilus.
Kui vähegi võimalik oleks, toimetaksin kiisu(d) kasvõi ise kohale. Tore oleks lihtsalt, kui keegi neist kuhugi kodu saaks, kus päriselt ellu ka jääks :)
Kusene tagala
Mõista-mõista, mis see on: ei saa kunagi korda ja haiseb nii kõvasti, et mu silmadest immitseb vett?
Hästi armsad kassipojad meil, eks? Mhmh, nii väga.
As in NII VÄGA tahaks aru saada, mida ma mõtlesin, kui arvasin, et oleks normaalne lasta Sopheril need peletised minu tuppa elama tuua!
Kuna ma lähen esmaspäev või teisipäev Tallinnasse ühikasse minema, tahan oma armsa-toreda toakese täitsa kenaks ja korda teha. Nagu mingile taliuinakule ära panna.
Aga. Kuigi kõik on pealtnäha korras (loe: minu meelest pole veel kõik esemed õige nurga all või kaugusel üksteisest, aga basicly paigas), siis kuna ma pole ookeani oma elu jooksul veel näinud, ei suuda ettegi kujutada, kui palju vett kuluks, et see põrandasse imbunud kassiuriin siit minema saada.
Ega ainuke variant ongi ära kolida.
Also, väike teadaanne:
Sain pojad :)
Eile hommikul hakkasin riideid puude pealt valima, sealt tagant vahtisid vastu sellised.
No tere-tere! Aitäh, Sophie, too muidugi oma pisikesed minu juurde ära.
Lubage minul järgmisena lotoga võita
Vahtisin kojusõidul oma beebiõetütart ja maunisin paar hetke, et nahhui me enam aknad all ja muusika põhjas kuskil põldude vahel sõita ei saa (korra siiski saime :P). Peab vist ka autojuhiload ära tegema, auto muretsema ja kruiisima minema. See oli liiga hea asi, et nüüd juba pisikeste vastu vahetada. Isegi kui nad on nii armsad.
Olen tagasi kodus. Mu aknalauale jäänud vesi on roheliseks tõmmanud. Tuba nii hubaselt sassis. Nagu kutsuks pehme käheda häälega, et ma elaks temas natuke. Paks Soph vedeleb põrandal. Esialgsest 8 kassipojast on alles 2: karu ja Lipi-Lapi must. Ema on veel leerilaagris kokkamas. Pantsi pole: teeb suguvõsa kokkutuleku jaoks süüa juba küla peal. Issi on sama muhe ja mõnus nagu ikka. Venna oli nii rõõmus, kui issit nüüd üle pika aja nägi. Anu ja pisike vedelevad ka minu juures siin. Minu tuba on üldse pop koht, mulle tundub.
Elu on ikka üks hunnik mahlast sitta küll. Vaatasin just, et antropoloogias on 4 tasuta õppekohta. Ma olen juba praegu 15. kohal. See on kõik, mis mul jäänud on. Mingi tasuline koht EBS-s on ka, kuhu mind veel ei taheta. Mõlema vestlused on 18. juulil. Üsna lubage-ma-suren-tunne on. Mkm. Täpsustan: lubage-minul-järgmisena-lotoga-võita-tunne.
Kui mind vittu saadetakse, peaks ka laevale tööle minema. Lucky Strike’i ja Jack Daniel’si maha tooma ja selle papi eest need samused autojuhiload ära tegema. Aga ärme kaota lootust: lähen nussin veel viimast korda nimesiltidega ja siis hakkan hoolega antropoloogia sisseastumisintervjuuks ette valmistama. Üks raamat ja artikkel peavad olema läbi loetud.
Õigus-õigus. Teil on õigus.
Väntan mereroheka jalgrattaga poekese ette. Kops koos, tööle hilinetud, suur naeratus näol. Valgetest nuppudest kõrvades laulab mulle imeilus Johnny Cash Folsomi vangla teemadel. Keegi memm ootab juba ukse taga. Minu TERE! peale tõstab maast üles oma suure koti ja kõnnib minema. Saadan ta samme rõõmsa pilguga. Avan ukse, joon vett, avan poe. Mingil äraarvamatul põhjusel tahaks oksendada. Panen kassa kõrvale väikse kilekoti selleks puhuks. Parem karta kui kahetseda! :D Nii elegantsetel hetkedel on igavene maailma rääm olla. Ei jõua sissegi seada, kui poes tuigub ~45aastane mees kahe suure pungil kotiga. Tugevast materjalist kandekotid. Söögipiltidega. Nagu oleks oma naise poekotid rabanud ja riideid täis ajanud. Tahab poele annetada. Välimus reedab, mida ta “annetamise” all silmas peab. Tal on mõned hambad puudu. Ja mis on alles, pole hambaharja ammu näinud. Viltu prillidelt on üks klaas puudu. Riietel on erinevatest kehavedelikest mälestusi jäänud. Naeratan talle siiralt ja sõbralikult. Kui nad mind puudutada ei ürita, siis sellistele on palju sümpaatiat välja pakkuda. Sest nad on igavesed diplomaadid, nendega annab mängida. Räägib, kuidas Soomes tööl käib ja kui head riided kottides on. Tänan ja ajan sitta nagu “see on tore ja me oleme väga tänulikud, et võimaldate nii heas seisus riideesemeid inimestele, kes neid uutena poest osta ei saaks”. Naerab. Mina ka. Sööt alla neelatud, küsib, kas saaksin sümboolselt natuke nutsu ka nende eest anda tegelikult. Suurte silmadega neiu Ellu pidi kahetsusega selle peale avaldama, et selliseid asju siin poes küllllll teha ei saa. Ta hääl läheb jämedamaks ja selgitab, et ega tema vaene mees ole, et niimoodi hirmsasti vajaks seda raha, aga peab üles tunnistama, et tal on pohmell ja ta ei pääse oma arvetele ligi. Ausad põhjused küll. Issand, kui hea see on. Selliseid asju ma igatsesingi siin poes. Arutame, miks ma talle raha ei saa anda. Pakub ulaka pilguga välja, et me koos konjaki teeksime, kui midagi nendest asjadest raha sisse toob. Naeran. Ütlen: “Kui ma midagigi nendest asjadest maha müün, teen ma sinuga konjaki.” Miks võiks blogi kangelanna midagi sellist ülirääbakale parmule lubada? Kottides on suusariided ja joped. Mul on suurem võimalus praegu seda kirjutades äiksega näkku saada kui tänase ilmaga talveriideid maha müüa.
Kirikuõpetaja käis siin. Andis mulle teada, et “me oleme nüüd Facebookis ka”. No nii lihtne Jumalaga ühendust nüüd saada. Andke kõik minna.
Olin juba kodust välja tulles
imelikult elevil. Unesageduste sodis toimus kaks ülendavat asja:
- Näen unes, kuidas ütlen asjalikult kellelegi: “Õigus-õigus. Teil on õigus, ” täpselt nagu Helena ükskord poes oma väiksele sugulasele vastas. Ainuke meeles asi unenäost.
- Avan läbi une silmad. Ja kes pikutab sealsamas ja vahib vastu hiirvaiksena? Pisike nööp.
Tuju sai ebatavaliselt hea. Tööle hilinemine oli paratamatuseks kujunenud juba hammastepesuks, aga tõepoolest… tuju tuli hirmus hea.
Tšauki-plauki :(
Meie Sophiel sündis 4 poega. Nad tundusid beebidena kõik normaalsed ja kuna Soph toodi meile kuskilt megakaugelt, uskusime, et tema pojad on terved ja tugevad ja kõik on hea. Nii see kahjuks ei ole.
Täna on tal 3 poega. Kõige väetim oli hommikuks otsa saanud. Ta pisikesed jalad ei hakanudki normaalselt kunagi tööle. Esikäpad olid korras, aga tagumised olid nagu alaarenenud. Mulle ta hirmsasti meeldis. Suuured silmad ja sassis pehme karv. Ilus hall oli. Siputasin temaga koos. Panin ta omale sülle, rääkisin juttu ja tegin tema eest liigutusi ta pisikeste jalakestega. Tegime nagu füsioteraapiat. Üritada ju võib. Eile juhtusin talle korra ainult pai tegema. Kondine ja liikumatu oli. Tegi häält ainult. Ma läksin minema. Oleks võinud ju kättegi võtta. Õnneks oma siblingutele meeldis ta vist väga. Need magasid alati seal, kus tema oli.
Mulle meeldib millegipärast mõelda, et tal oli soe, kui oma vaevas ära suri.
Ei tea, mis saatus ülejäänusid ootab. Pruunikas-must kassipoeg on hea tervisega. Tema on oma liikumismustrite, toonuse ja üleüldise välimuse poolest minu hinnangul täiesti terve. Aga hall ja beež on sama odava tervisega, kui see pisike, kes ära suri. Selle vahega, et nende tagajalad on arenenud. See annab muidugi suure eelise. Aga ka siuksed väiksed ja kondised ja tudisevad oma jalgadel. Äkki saab neist midagi… sest igavesti toredad on nad küll.
Väikene check-in
Tere. Ma tahan juttu rääkida.
Nagu harjumuseks on kujunenud, olen ööd üleval ja Päikest kohtan ainult siis, kui ta mu magavad silmad lahti keevitab. Üldiselt aitab, kui tõmban teki üle pea või oma voodisse purje alla magama taandun. Meid on nii vähe kodus, et juhtun igale poole magama jääma. Keegi ei pahurda ka, et suvadel aegadel magan või ringi komberdan. Mõnus. Kodune.
Joon kohvi. Teen praemuna koos singiga. Mõtlen elu peale. Meenutan, kus olnud olen, kuhu sattunud.
Selg natuke valutab. Väntsutan kassipoegi, kes nüüd juba kõik maailma näevad, ja vahin suurt kuhja, mis mu toa põrandat katab. Ühel hetkel tahan kõik sealt ahju ajada, siis põlema panna õue peal meie lõkkekohas. Tahaksin kõigest lahti saada, mis seal toas LIHTSALT SEISAB. See on elamiseks, mitte mingi laoruum! I’ll get there. Mul on kuni järgmise nädalavahetuseni maksimaalselt aega. Tahaksin, et seal ilus oleks, kui õde mehe ja lapsega siia jälle tuleb. Ma arvan, et lähen nendega Saaremaale kaasa, kui nad lahkuvad.
Homme tuleb Kadrina minna, et poes ema jälgida. Asi on selles, et esmaspäeval läheb mu venna hambaarstile. Kui Kristina kunagi ammu meil kulla suusatamises võitis, oli sellel poisil vaja piimahammas kohe eest välja kukkuda. Teised vahetusid normaalselt, aga sinna ei tahtnud midagi asemele tulla. Ja kui lõpuks tekkis, oli see peetunud. Nüüd sõeluvad emmega hambaarstide vahet, et seda opereerida või midagi normaalset asemele panna. Ema palus, et esmaspäeval teda poes tööl asendaksin. Muidugi olen nõus aitama, aga mäletan küll, kui pöörane-creepy seal töötada oli. Isegi ei tea, mida kõige rohkem peljata. Nüüd kohe tulevad pähe:
- sugulased jms, kes tahavad, et ma räägiksin neile, kuidas mind ikkagi koolist välja visati
- juutiv igahommikune püsiklient, kellega ma kunagi kuskil läbul kakelnud olen. (JUMAL KUIDAS MA VAJAN, ET TA MIND EI MÄLETAKS)
- vaimuhaiged/kapriissed inimesed
- väga tähelepanelikud inimesed (a la “ma küsiksin, kuidas Sul läheb, aga kuna vaevalt sa 4 küünt korraga oled ära murdnud, siis tean vastust sellele. Mis on? Kas ma saan Sind aidata? Tahad rääkida?”)
- fucking rahaga arveldamine
- inimesed, kes hakkavad arvama ja rääkima, et ma töötangi nüüd poemüüjana, kuigi olen ainult ühe päeva asendaja. And that’s not saying there’s anything wrong with being a shop keeper :)
Tundub, et läheb hästi. Eelmine nädal oli alates septembrist esimene, mille jooksul ma vähemalt korra ennast täis ei joonud. Muidu kubises märkmik mustadest täppidest. Praeguse vaatepildi järgi võib öelda, et mustad on asendunud siniste sporditäppidega.
Kõik on vaikselt leebuma hakanud. Homme või ülehomme on plaanis Taaveti juurde laekuda, et filmivaatamisnädalavahetus teha. Can’t wait :)
no tere kevad!
Päike paistis – läksin õue kevadet otsima. Tulin tagasi tuppa ja no mis sa kostad! Siin ka nii hooaeg peal. Meie 2 neiukassi on mõlemad megarasedad. Ma ei tea, kes nii põhjalik meeslibukass oli, et nad mõlemad ühel ajal paksuks pani, aga siin nad nüüd on. Kaks kasspalli. Ühesõnaga, hetkel Lipster valmistub sünnitama koridoris (teise korruse koridori seinakapis, täpsemalt) ja Soffer hängib temaga samal ajal. Nad tegid niimoodi, et algul ronisid minu toas kummuti peale ja siis mu kappi, aga seal läksid nad tülli ja liikusid koridori, kus nad nurruvad ja Lipi-Lapi vahepeal krrrr! murelikult? teeb. Oi, kevad, mis teed.
The Adventurous Pursuit of Happiness 