Kuu aja edu
Umbes kuu aja eest kirjutasin selle what-happened-postituse. Kaalusin 96 kilogrammi ja mul oli enda ülekilodest tõsiselt kopp ette saanud. Ja hakkasingi tublisti lahjutamisega pihta.
Selgelt improviseerides ja veel igasugu häid harjumusi töösse saamata, olen täna täpselt 90 kilogrammi. Paaril päeval olen juba isegi paarsada grammi alla selle olnud, aga selline kõikumine on normaalne ja selle üle ei tohi masetseda. Väga ilus, kiire. Nii kiire tempoga oleksin juba märtsi lõpuks ideaalkaalus ja mitte ülejärgmine aasta nagu tervislik kaalulangetustempo soovitab :O
Mu mõttemustri jaoks on hästi keeruline taluda seda kõikumist. Nt ühel päeval olen 89,1 ja kaks päeva hiljem jälle 90,1. Peksan end, et saaksin aru, et see ON kõik normaalne: lõpuks on järjepidevus see, mis määravaks saab. Ikka kaalule, ikka head toidud. Ja iga päev nii. Ükskõik siis, mis numbrit kaal näitas või mis ma endast arvan. Ja isegi kui midagi läheb nihu, siis järgmise söögikorra saab ju alati mõistlikult teha.
Praegu toppan blogimajanduses kahe teema taga – mul on mustandid olemas ja pidevalt täiendamiseks lahti võetud, aga teemad pole mu jaoks piisavalt töödeldud, et saaksin midagi nii lõplikku (nagu terviklik postitus) kokku panna. Mõistagi on need teemad toitumine ja trenn. Küll see kaalulangus mul seiskub/aeglustub, kui ma enda jaoks neis asjus selgust varsti ei saa. Tõelisi ja õigeid muutusi on vaja. Lihtsalt hommikusööke siin-seal ära jättes ei saa edukalt edasi liikuda.
Proovisin mingi pildi hetkeolukorrast ka saada ja pmst võin ka suvalise pildi sellest seeriast panna, sest nö parem pilt ei annaks selgemat ülevaadet: kannan ~iga päev musta värvi XXXL T-särke ja täna musta värvi liibukaid + poeg photobombis halastamatult. See ongi mu hetkeseisund: hõivatud lastega ega taha ennast kuigi reipalt näidata.
No aga vanaema oli ka suure kondiga
Kuidas ma saan siis mitte ringi vedada ~30 kilo rasva?!
Mul on alati olnud hirm, et ma muutun oma emaks ja oma vanaemaks. Armastan neid mõlemaid, aga mind on alati nende suhe toiduga pahandanud ja hirmutanud. Sellest ajast peale, kui sellistele asjadele üldse tähelepanu suutsin pöörata. Näiteks, kui laps olin, võitis mu ema Bingoga. Ta ostis selle eest veidraid juuste ja torti ja otsas see raha oligi. Ilmselt siis hakkasin aru saama, et midagi on valesti. Ja vanaema puhul siis, kui ta pidudelt süüa kotti ajas ja kodus selgelt roiskunud toitu hoidis, nagu see oleks veel söök. Ja neil mõlemal olid mingid magusa salavarud. Ja siis nad sõidki pidevalt kuskil riiuli poole pöördununa, natuke küürus, või riidekapi uste varjus salaja midagi.
Eriliselt on meeles seik, kui kunagi tõi keegi mulle martsipanist konna. Selline maoli nagu konn rohus olekski. Mina martsipani ei söö ja see sai muretult riiulis passida. Noh, ma kujutasin nii ette. Mu ablas emake hakkas vist iga päev selle kõhu alt kraapima martsipaniampse. Ühel päeval oli see konn nii ära uuristatud, et tast jäi vaid õhuke kestake alles. Ja see hakkas riiuli peal lõhki kuivama. Mu konn! Mis lõputu kurbus! Nii väikse noosi pärast nii suur kuritöö!
Ei mäletagi kumbagi neist naistest päris saledana. Alati sellised lihavad olnud. Ja ma olen välimuselt enda ema moodi. Silmad ja üldised proportsioonid. Väga tema moodi. Nõnda oli vist lihtne leppida sellise paisumisega. Et noh ema on suur, vanaema oli väga suur, ma siis ka. Saatus ja pärilikkus ja nii on.
Aga ega ei ole ikka küll. Ma täiesti usun, et mul võib olla raskem kellegi teisega võrreldes, kui mul ongi mingi geneetiline soodumus, aga see on nii-nii minu kätes. Pean lihtsalt ümber õppima, et praadimise asemel keedan-küpsetan, majonees ja ketšup ei käi kõige peale, kommi koju ei ostagi, janu kustutab vesi, taldrikut EI PEA tühjaks sööma jms.
Lõppu üks tõeline hinge-pai tsitaat mu salenemisgiidist raamatust Saledaks saada, saledaks jääda:
“Kaalujälgijal ei ole suurt kasu arutlustest, kas rasvumus on perekonnaviga või pole ainevahetus normaalne. Rasvumus tuleneb siiski üksnes sellest, et inimene on oma kulutusega võrreldes saanud üleliia kaloreid. Väikenegi energia ülehulk põhjustab kaalus juurdevõtmist, kui see kestab aastast aastasse.”
Ps. Ma loodan, et ei teinud oma armsale emale liiga selle postitusega. Ei ta enda südames ega ühegi lugeja silmis. Eks temagi on püüdnud anda endast parima tingimustes, millesse ta juhtunud on.
Nagu veerandeakriis, ma ei tea
Kuidas on nii, et ma ei tunne ennast endana? Oot-oot, eile korraks isegi tundsin. Bastardiga diivanil, minu varbad tema peos ja tema varbad minu peos. Pikutasime, naersime, vaatasime Djatlovi kuru intsidenti.
Novembris-detsembris Biomenus töötades, kui Bastard ära oli, tundsin ennast küllaltki endana. See valu, piin ja üksildus, mida tundsin, oli nõnda nostalgiline.
Noh, ongi. Ma ei tunne ennast endana. Miski oleks nagu valesti. “Ma nagu valetaksin, aga ma ei tea kellele ja mida.” Miski ei ole sealmaal, kus ma tahan, et nad oleksid. Kõike olen valesti teinud tegelikult.
See on nagu pool minust oleks suureks saanud – majandab nii kenasti ja värki, aga teine pool, mida vean nagu muda kaasas, kaupleb hommikul lapse kombel, et ei taha veeeeel ärgata. Mingi arenemisvalu. Sooviksingi kogu aja pädev olla.
Kõik eskapism, mida on nii hästi saanud viljeleda, on üle visanud. Joomine-suitsetamine. Sõna “väljakutse” veel korra kuulen, kisun kellegi pea otsast. Enda! Miks mitte teha midagi, mis oleks tähendusrikas? Kedagi ei koti mingi pudeli flip challenge või mingi teine ulmemõttetu ülesanne, mis peaks kellegi meelest kvalifitseeruma välllllljakutseks. No ei ole väljakutse, kui ise valida süüa sitaks kaneeli. See ongi lihtsalt see, et teed mingit sitta ja arvad, et oled midagi teinud päeva jooksul. Tegelt ei ole.
Ah jaa. Meenus. Seda sorti kriisi lahendus olevat leppimine ja järjepidev püüdlus paremaks inimeseks olemise suunas. ILMA ülemäärase kritiseerimise ja etteheideteta.
Ma ise olen proovinud teistmoodi lahendada seda asja. Enda häid kombeid tublilt toitnud-kiitnud. Tunnen ennast väga hästi, kui rahaasju arvestan ja kontrollin. Hiljuti õnnestus mul määratleda enda stiil või nii. Et ei ole lihtsalt riided, mis mul on olemas ja selga lähevad. Määratlus on muidugi natuke oota-kuidas-nii-saab, aga usaldage mind. Suveks ilmselt olen selles vaimus garderoobi endale kokku pannud ja see saab olema fantastiline. Mõelge neljakümnendate-viiekümnendate USA naiselikkus + survivalist scavenger. Mmm. Ülimalt vabastav on vabaneda riietest, mis ei ole päris need õiged.
Kogunenud asjade kinkimine, annetamine, müümine on mind palju maha rahustanud. Laseb uuena elada ka. Pole tränimäge, mida poolenisti süütundest vaja alles hoida ja hooldada.
Tuleb endale andestada ja liikuda (kasvõi üliaeglaselt) selle suunas, mida ise tahad.
Samuti on meeldiv ja elu lihtsustav olnud seada väga selge ja kõike muud domineeriv prioriteet. Nt. iseenda tervis. Otsustad, et kõik muu võib suhteliselt putsi päeva jooksul minna, aga ma kindlasti teen enda joogaharjutused/kükid ja lähen vara magama. Ja sellega ei saa feilida. Siis on elu ilus :)
Woohoo!
Beib helistas mulle täna hommikul! Puterdasin midagi enam-vähem talle. Naeratus oli kõrvuni! Polnud nii ammu ta häält kuulnud, üle nädala nüüd polnud tal netti isegi. Nüüd korraks sattusid kuhugi tsivilisatsiooni lähedale.
Ülihea päev :)
15 vs 25
Tõin ära uued ID-kaardi ja passi. Siin väike võrdlus sellest, kui palju ma 10 aastaga muutunud olen. 15aastane mina vs 25aastane mina:
Ma olen indiaanlaseks muutunud. Pmst.
Liviko elamuskogemus
Ajastu lõpp.
Täna hommikul saabub Beib töölt ja ei pea sinna enam kunagi tagasi minema. Käisin siis ka öösel koha ja traditsiooniga hüvasti jätmas. No, me oleme ju alati pidanud igast trikke tegema, et saada aega koos veeta. Nüüd siis suure naeratuse ja laiali meigiga sealt naastes meenutasin igasuguseid nimesid-rolle, mis mul nendel kohtumistel olnud on. Pitsapreili, Veteranivabatahtlik. Mingid olid veel, aga mulle meeldib alliteratsioon. Postapopiff nt. Ja kui selged või erilised need kostüümid olid.
Beib läheb nüüd teisele tööle. Me ei tea veel graafikut, aga süsteemi või stiili küll. Aeg, mida ma peljanud olen, on kohe-kohe käes. See üks osa merel, üks osa maal variant. Katsun siis mitte hulluks end igatseda.
29. Maijooks
Ostsime kohe järgmise – KOLMEKÜMNENDA Maijooksu – piletid ära. Juubeli puhul teeme ajavõtuga. Muidu olen ise vaadanud, mitu minutit läheb. Kõva vahe. Noh, 5 euri vahe tegelt on. Kambameeleolus siiski liitusin ettevõtmisega 30. korral ajavõtuga 7 kilomeetrit läbida.
Päev oli muidu fantastiline ja stressirohke. Sest kooliasjad ju.
Üritasin sellest üle olla. See suures osas õnnestus. Elasin Mipsule kaasa, kui ta lastejooksus üliväle oli. Jooksin nagu mingi soccer mom temaga kaasa raja kõrval. Tegime laagriplatsi, kus kõik lapsed meie seltskonnas said kilgata-roomata, sõime, uurisime nänni, panime numbrid külge. Käisin Ida-Tallinna Keskhaigla telgis lihtsas kontrollis
Pärast jooksu käisin MyFitnessi omas ka. See oli väga teistsugune kontroll. Sealt sai terve A4 lehe igasugu infoga rasva, pehmete kudede, mineraalide hulgast kehas. Näitas bioloogilist vanust ja veel erinevaid hinnanguid.
Kohe pärast jooksu ronisin vennaga üles tuletorni. Nagu alati.
Moodustasime uue laagriplatsi, kus oli meil (aa, “meie” tähendab see aasta mind, venda, ema, 2 õde, 2 beebit, 1 väga armsat energiapall-väikelast) nii lõbus ja kena, et olime vist päriselt viimased jooksjad, kes lahkusid. Isegi osad telgiputkad olid täiesti maha võetud, kui alalt välja sihtisime.
Teisi saates ja läbi linna jalutades stress ja lühike närv tulid mu juurde tagasi ja ma lihtsalt pidin mingisse üksindusevormi ära saama. Nõnda jätsin hüvasti ja läksin Bastardi juurde. Tänase oleme ka suht maha tudinud. Ometi on jälle natuke normaalsem ja mitte nii väga närvihaige olla.
BaltoScandaliplaanid
6.-9. juuli jälle Rakverre Baltoscandaalitsema!
Seekord proovin mitte nii hilja peale jääda, et mind (ja õde) tuleb punase imekiire sportautoga koju viia, ei pissi ennast pargis tiigi ääres täis, ei eksle “spordikirikut” otsides mööda hämarat surnuaeda. Ei suitseta teatriõue roosipõõsa varjus, ei söö avamisel purskkaevu ääres juustust pitsat. Ajad ju õnneks muutuvad ja tulevad uued-paremad asjad. Seekordsed huvipakkuvad etendused, millele sihin, on järgmised:
Meil siin on 05
Mina: Tere! Palun üks Eurojackpot!
Surnud ilmega R-Kioski müüja: Dokumenti.
*Ulatan*
Sama R-Kioski müüja, nüüd surmani tülpinud näoga with a hint of üleolek: See lõppes 03, meil siin on 05.
ID-kaart JA pass
on aegunud juba ~2 kuud. Kas ma olen maailma arvestuses enam üldse olemas? Kuidas ma ennast tõestan, kui uusi tahan? Sünnitunnistusega?
11. bakaseminar ehk unleash the crazy!
Pidev kas-ma-hakkan-naerma-või-nutma tunne. Aeg minna bakaseminari!
Täna
esitan teist korda enda kirjatükki. Kaks ongi kohustuslik, 2 korda tuleb oponeerida. Olen need nõuded täitnud. Uurin veel, kui palju puududa tohib. Ma pole ühel korral käinud ja viimasel (ülejärgmisel) korral ei saa tulla. Keegi peab töö juures tühja passima.
Just enne minu esitlust arutatakse kehasid ja inimeste nägemusi enda kehadest. Räägitakse jubedatest asjadest nagu steroidid, buliimia, anoreksia, (pmst fiktiivset väljendit) steroidreksia, ortoreksia, vegandieet. Fantastiline! Räägime selle peale mesilaste õigustest!
10. bakaseminar
Sorteerisin postkasti ja kuulasin poole kõrvaga esitlusi. Järgmine kord esitan enda peatükki.
Pärast tõin poest 6 banaani söögiks, et Bastardiga korraks randa minna.
Nägin ka juhuslikult seda onu, kes bussilt löögi sai ja haigla juures uuesti avariisse sattus. Õnneks kokkupõrget ei näinud. Siiski närune näha teist inimest sellises seisundis. Kiirabi just saabus, jalutasin sekkumata mööda. Ma ei oleks saanud midagi teha.
9. bakaseminar
Tegin esmaspäeval otsuse. Täna õppejõud kiidab mind, et suutsin teha küpse otsuse. Ma usun teda: mul on siiralt hea olla. Pinge on langenud.
Esmaspäevaks oleks tulnud ära saata sisu mahult sobiv bakalaureusetöö. Sisu paigas ja piisavalt pikk, aga sissejuhatust ja kokkuvõtet ei pea olema. Selline töö. Mina ei saatnud seda, sest mul ei ole seda. Mu töö ei ole pikk, aga ta on seevastu pinnapealne. Nii otsustasingi lõpetada tuleval talvel ja nüüd ning suvel ja sügisel normaalne sügav ja mitmetasandiline töö kokku panna.
Olen kuidagi valesti lähenenud bakatööle. Vägistanud seda.
***
Täna
on päev, kui pean õppejõuga natuke rääkima. Pean viimase esitluseaja kirja saama, uurin oponeerimiste kohta jne. Tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Mingi 4 korda on jäänud.
Ema lendab parasjagu Hispaaniasse
Päike keevitab, kissitan silmi. Bussijaamas kohtume emaga. Kallistan teda rõõmuga. Pisarad tõusevad silma nagu poleks igavesti näinud. Räägin koolist. Ta enda omast. Räägime igast asjadest.
Ta näeb elurõõmus ja nooruslik välja. Silmad säravad noh. Vahin neid. Eriti rohelised täna,
muidu meil ikka tumedamad. Või misiganes värvi tal need nüüd on. Mulle ikka meeldib öelda, et mu silmad on Orajärve muda värvi. Leia sealt misiganes pruunrohelist ollust siis :)
Liigume Sikupilli keskusesse pissile (minu jaoks) ja siis Ülemiste keskusesse pissile (emme jaoks) :D Viimase fotoputkas teeme pilti ka. Lemmikkoht. Käisin vennaga ka seal koos pildistamas, kui ta vaheajal minu juures oli. Tänastest pooled pildid on lahedad, pooled tekitavad soovi ninaoperatsioon sebida. Lennujaamas istume maha kohvikusse, kus veel juttu puhume.
Saabub ka tädi. Temast aga saab 10-20 minutiga isu vägagi täis – jätan hüvasti. Beib ootabki kodus tomateid ja kurke :)
Tooge mulle sitaks neid korke
Käisime täna vennaga poes. Leidsin tee peal veel ühe korgi
Mul üks projekt plaanis, suht kogun neid juba. Kes viitsib-joob, peaks neid mulle kõrvale panema, eks.
6. bakaseminar
Tähemees käis hommikul. Nihutas mu kirjutuslaua uuest kohast paigast ja kiskus seinapraost juhet välja. Meil on nüüd kodus Interneti-ühendus ja vähemalt 26 telekanalit. Juba vaatasin saateid nagu Kaks ja pool meest ja Kurjuse kannul. Vedelesin diivanil praekartulikausiga.
Olen bakaseminaris. Minul ei olnud ülesannet tänaseks – ei esitamist, ei oponeerimist. Panin püksid jalga ja tulin kohale. Lisaks enda kohalolijate nimekirja märkimisele on üks hea asi veel siin seminaris. Ma tahan teada bakatööga seotud ajakava. Eelmine kord kuulsin õppejõudu mainimas ühele tüdrukule kuupäevi aprillis, aga mina tean bakatööga seoses ainult maikuu tähtaegu. Need küsin täna üle.
Täna
on muidu hea päev. Saan kodus koristada ja hetkeks rahulikult võtta. Homme on ka tööst vaba, aga see on väheke keerulisemate ja vähem nauditavate asjadega sisustatud.
1. kummitusbakaseminar
Soovin täna kõigile vägevat päeva!
Just selle tänasega
seoses pole kooli ja bakaseminari. Olen tööl. Ja sel reedel on juhendajaga kohtumine ja nüüd laupäeval vaja enda kirjatükk bakaseminarikaaslastele saata, et nad nädala pärast mu lõhki saaksid rebida. Nõnda minu jaoks (kummitus)seminar toimub, kus iseseisvalt oma asju teen.
- Kõigepealt saadan juhendajale edasi kaks tükikest infot. Esiteks lektüüride ja praktika ainete info (raporti nõuded) ja teiseks saatsin edasi kevadiste kaitsmiste ajakava, mille põhjal endil mingi ajakava peaks tekitama.
- Alustasin lõputöö dokumendi, kuhu hakkan lõplikku kirjatükki kasvatama ja kokku tooma.
- Alustasin lugemispäeviku dokumendi, kuhu toon kokku sobivate allikate viited ja paarilauselised kokkuvõtted, et oskaksin orienteeruda nendes ja õigetes kohtades kasutada.
Siit läheb raskeks. Nõuab juba pingutust ja oma lohhitsemisele otsa vaatamist.
- Koostasin just kõige selgema ja realistlikuma kondikava, mis mul veel olnud on.
- Kuigi koostan detailsema ajakava, et millal midagi valmis peab olema, koos juhendajaga, mõtlesin lõpukuupäevad üle vaadata ja juba midagi koostada, et äkki välja pakkuda. Igavesti imelik on neid kuupäevi näha ja kirja panna.
- Vaatasin varasemad proseminari, juhendajaga kohtumiste ja bakaseminari märkmed ka üle, et midagi varem kuuldud nõuaannetest jne kaduma ei läheks.
Sellega olen teinud vähemalt minimaalselt kõike, mis tänaseks endale eesmärgiks seadsin. Aga pean mingi berserk plaani tegema. Muidu ei jõua valmis õigeks ajaks.
See ei saa olla minu dimensioon
Vaatasin täna algusest lõpuni filmi Earthlings.
Esimesel ega teisel katsel ei õnnestunud.
Seekord hakkasin nutma alles 25 minutit hiljem tollest teisest katsest. Aga pärast seda vaatasin suu lahti ja uskumatuses. Ma ei olnud nii kursis nahatööstuse ega loomkatsetega, kuigi ma enda meelest nagu mingeid asju teadsin. Nope. Võib olla olingi üritanud neid teemasid vältida ja neid lihtsalt mitte näha. Sitaks haige oli. Inimesed on rõvedad.
Teate, ma ei ole vist õiges dimensioonis.
Meie maailm tekitab mus sellist kõhedust ja õudu nagu tunneks vist tavaline meie planeedi inimene, kes avastab end dimensioonis, kus inimesed päriselt ongi karnivoorid ja mõeldud liha sööma.
Kus inimperekonnad jookseksid meeletul kiirusel õhtusöögiks järgi näiteks naabri koerale, tõmbaksid ta kambaga kuskil prügikasti taga maha, kus ta higise kõri isukalt läbi näriksid. Isa rebiks esimese hea suutäie – hais, karvad ega puugid teda ei häiri. Ema sikutab juba soolikaid pehmest kõhust välja ja manitseb lapsi toiduga mitte mängida, kui need kõhuõõnde kaevudes ja paremat kraami otsides lollitama hakkavad. Sööksid niimoodi tänava lõpus auravat korjust, silmad kilamas, veri näos läikimas.
Mipsu joonistused
Käisin eile pärast bakaseminari enda õde vaatamas. Et temaga korrakski juttu puhuda. Soovisin ka tema pisima lapse oma silmaga ära näha. Ja, noh, lapsel ka hea, kui minuga võimalikult kiiresti tuttavaks saab.
See oli just vihje asjaolule, et ma räigelt armastan enda õdede lapsi ja üritan neile igal võimalusel midagi ägedat toota.
Jutuajamise käigus maandus mu sülle Mipsu joonistamise blokk, kus oli nii palju kihvte pilte, et lihtsalt pean neid siin jagama.
3. bakaseminar
Äkki ma oleksin tubli, kui käiksin kenasti riides? Äkki ma petaksin end ja teisi uskuma, et olengi pädev ja teengi selle asja ära? Fake it till you make it ja värki. Selles usus panin nädal tagasi end kenasti riide: sukapüksid, seelik, kena pluusike ja lihtne must kampsun. Tegin viisaka meigi ja käisin niimoodi kohal. Tundsin küll end asjalikuna. Nagu olekski tubli tüdruk, kes teab, millest räägib. Eks ma olin ka: olin ju ette valmistunud ilusti.
Tänase
bakaseminariga seostub mitu head asja:
- Saatsin bakaseminari läbi viivale õppejõule selgelt ja konkreetselt sõnastatud küsimused, millele vastuseid otsin. Ja sain kiita põneva teema eest.
- Saatsin juhendajale kirja, et kokku saaksime järgmisel nädalal. Ja ta oli sõbralikult nõus.
- Mu lemmikbakatöö on täna teemaks.
Ps. Järgmisel nädalal sellist postitust ei tule, sest tulev kolmapäev kooli pole. Kahe nädala pärast seevastu räägin, kuidas minu enda kirjatükki kritiseeriti.
The Adventurous Pursuit of Happiness 