Kõhukliiniku 4. nädal
Täna on pühapäev. Alles täna otsisin oma tabeli välja, et ära triikida
ja enam-vähem märkida, mis ma sealt ära tegin. Vaaaeeevu pääsen järgmisele nädalale. Harjutused oli mõnusad. Rasked, aga suutsin õiget vormi hoida ja lihaseid tunnetada. Armastan merikarbi harjutust ja palliga staatilist aktiveerimist.
Uuest nädalast ootan palju. Mu elukorraldus muutub tugevasti: rutiinid ja distsipliin on märksõnadeks. Must saab tööinimene. Hakkan oma harjutuste tabelit kaasas kandma ja harjutustest teen, mis parasjagu võimalik. Õhtul enne uinumist teen veel viimased ära.
Selle nädala arengukommentaariks ütlen seda: perfektsionismi hülgamine on võimas. Vahepeal ongi tähtis edasi liikuda ja mitte maunida, et kõik 100% polnud. Lihtsalt leppida, õppida ja edasi minna.
Preemiaprogramm
Natukese ihne ja iseenda arvelt säästva inimesena suudan ennast nodiga motiveerida. Kunagi õnnestus alla võtta preemiaprogrammi abiga, õnnestub nüüd ka. All is not lost.
Korraks saavutasin esimese vaheeesmärgi, aga miskipärast toimis see vastupidiselt ootustele ja mu krapsakas kaalulangetus jäi kohe natuke soiku. Proovisin siis käbe rakendada preemia, et hoog täitsa ära ei kaoks. Tellisin oma emale, endale ja oma tütrele MyHeritage’ist DNA testid. Basic variant, kus näed oma päritolu. Pole veel saabunud ja ma pole praegu enam (ega veel) preemia vääriline. Asja üle mõelnud, annaksin nüüd maksimaalse motivatsiooni huvides omale välja sellised preemiad:
- Esimese vaheeesmärgi eest tohiksin/peaksin iga nädal, mil mu kaalunumber on vähem kui 89,11 kilogrammi, lubada/lubama omale ühe misiganes toote, teenuse või protseduuri, mis edendab mu tervist. Normaalsest šampoonist küünehoolduskomplektide ja spaakülastusteni. Maniküür-pediküür, ujumine, misiganes.
- Kui 83,76 kilogrammini jõuan, tellin oma DNA testile mingi nagu laienduse, kus näitab lisaks päritolule ka tervisemarkereid. Ja jätkub veel ju ka esimese vaheeesmärgi preemia, sest see prolly tegelt ongi see, kuidas normaalsed inimesed elavad. Noh, hoolitsevad enda eest.
- Ajal, mis püsin alla 78,73 kg, tohin iga nädal soetada jupi enda uuest kirest või imetlusobjektist: Elegant dekooriga söögiriistad. Suhkrukühvlist sprotikahvliteni. Kallid, valikut on heasti – saan kunagi pikalt suurelt tunda mõnu, mis kaasneb nende jupphaaval hankimisega.
- Jalgratas
- Elektrolüüs
- Misiganes riided-aksessuaarid ma võiksin tahta. Kuna oleksin oma ideaalkaalus ja -vormis, saaksin tõesti pidada vaid neid riideid ja asju, mida muidu pigem unistustes endaga seostan.
Kõhukliiniku 3. nädalal
Esmaspäev ja teisipäev maunisin, aga nüüd ülejäänud nädala tegin iga päev harjutusi.
Kõik tänased pole veel tehtud, seega pühapäevane linnuke viibib. Seekord tegin päevade peale lihtsalt linnukesed, sest lähtusin telefonist ja mitte oma kägardatud paberist. Pean ära triikima vms. Paber meeldib tegelt rohkem.
Harjutused on kõigest sipsu raskemad. Olen kenasti pihta saanud, kuidas-millal pingutada. Meeldib, hea on olla. Füüsiliselt, see tähendab. Aga ma isegi ei viitsi rohkem hädistada oma feilimiste üle, whatever, lihtsalt võitlen elupeletisega edasi. Keda huvitabki mu ärevus ja valu jms.
Liigun programmiga õiges suunas. Eile oli nt nii, et pikutasin selili voodil ja tõstsin oma ~13-kilogrammist poega nagu lendama enda kohale. Sissehingamisega maandus mu kõhule istuma, väljahingamisega pingutasin uuesti lihaseid ja tõstsin poisi lendu. Lihtsalt juhtus nii mänguhoos – ma ei mõelnud eelnevalt sellist harjutust välja. Ja väga äge oli ära tunda, et nonäedsa, õige asi ja tuleb loomulikult.
Kõhukliiniku II nädala meeleolud
Mul ei lähe hästi. Nii öelda on isegi leebe. Olen räige närvipundar.
Kortsutasin harjutuste tabeli üks päev vihaselt kägarasse, kui ilmselt 1000. korda olin mõnelt lapselt molli saanud harjutusi tehes. Täitsin napilt nädala miinimumprogrammi. Kui saad harjutustega pihta ainult 1-2 päevale, ei saa järgmise nädalaga edasi minna. Peaksid nädalat kordama. Kui juba 3-4 päeva oled kõik ettenähtud harjutused läbi teinud, võid võtta ette järgmise nädala harjutused. Harjutused on mõnusad, aga räigelt raske on kuskilt see aeg näpata.
Kaalu ees on reibas hirm. Tülpimus. Viha? Pettumus? Olen paar kilo tagasi korjanud. Hästi intensiivne frustratsioon, et pole aega oma plaani järgi toimida. Jah, kõlab, nagu ettekääne ja vabanduste otsimine, aga reaalsus on see, et sean laste vajadused enda omadest ettepoole ja kui hommikul ärkame ja mu poeg on pahas tujus, siis ma annan endast parima (ajaliselt lausa kõik), et ta tuju võimalikult heaks saada. Kallistame või ajame juttu, vaatame ta autoraamatuid, paneme koos riide. Selles protsessis ei tule tihti meeldegi, et ahjaa, esimese asjana kaalule või et nüüd teen harjutusi pool tundi järjest. Vahva jms, kui kellelgi see õnnestub ja lastega koos nt teeb. Mul on aastane ja kolmene, no ei mängi välja. Beebzul on nüüd see ka, et tahab ainult süles olla, kui ma vähegi näha olen. Võiksin röökida, kui keegi mind puudutab. Nii väsinud sellest, et üldse rahu ei saa.
Iga päev mõtlen, et oh jess, nüüd on mees lapsehoolduspuhkusel ja ma saan teha ettevalmistusi tööle minemiseks (panna oma asjad ära nii, et neid ära ei lõhuta + panna kõik niimoodi valmis, et mees kindlasti sobivad riided ja õiged ravimid üles leiaks) ja üldse endale keskenduda rohkem. Kujutan ette, et olen siin pigem toeks, kui mees tütrega lähedasemaks saab ja nad samma nö rütmi lähevad. Üldse ei õnnestu.
Üldse frustreerun hästi kergesti. Paras stress on ju see ka, et liigun varsti oma uuele töökohale, kus ma mitte midagi ei oska veel. Olen väga ärevil ega oota tööaega, aga ma ei taha kodus ka enam olla. Rahus kusel käia oleks võimas, seega tegelt tahaks juba, et peaksin tööle minema. Sinna läheb eraldi tööbuss ka, seega saaksin mingi 20-30 minti kaks korda päevas teha, mida ise tahan. Vb isegi midagi vaadata või rahus kuulata. Raamatut lugeda? Lõputu hulk võimalusi. Vb isegi harjutusi teha. Nt neid, kus pead süvalihaseid tunnetama nagu dünaamiline aktiveerimine. Seda saaks küll, jah.
Tööle minemise ja tööbussiga sõitmise pluss on veel see, et saaksin kaks korda päevas natuke jalutada värskes õhus. Suht kindel, et keegi töö juures ei hammustaks (ega prooviks siis küljest rebida) mu nibusid. Keegi ei tõmbaks juustest. Ei küünistaks näkku. Poleks pidevaid avastusi, et mu riided on mingi mystery-vedelikuga koos. Beebzu päevauned poleks minu asi. Ei peaks kellelegi süüa tegema, et siis lihtsalt minema visata.
The Adventurous Pursuit of Happiness 