Kosmopoliitsuse antropoloogia
“You download the texts and you don’t go fuckin’ back there! Don’t fuck with the Dropbox!” selgitab õppejõud sissejuhatavas loengus materjalide omastamise käiku. You know, et vältida Dropboxi kurikuulsat praktikat, kus üks õpilane üritab alla laadida artikleid, aga tegelt lõikab need kaustast välja, kõik ülejäänud nutavad ja kurdavad õppejõule, et midagi pole kaustas ja siis õppejõud laeb lõpuks 140 korda samu tekste üles. Nii mulle räägiti, endal pole probleeme olnud.
Kursus hakkab lõppema. Jäänud on 4-5 loengut. Ülejärgmisel pean mina tutvustama artiklit. Ja mitte mingil viisakal teeme-kokkuvõtte-kombel. Ei, me peame ütlema enda Powerpointi alguses: “We’ve all read the text, so I’m just gonna tell you about the fascinating examples and connetions I found about this theme.”
Alguses oli longu formaat lihtsalt selline, et õppejõud rääkis pikalt-laialt teemast, tehti ettekanne, pisike arutelu, tehti teine ettekanne, järgnes uus pisike arutelu.
Nüüd jaguneme 3-4liikmelistesse gruppidesse, arutame artiklit: küsimuse, näited enda teadmiste põhjal, uued seosed. Tehakse esimene esitlus. Toimub arutelu, kus iga grupp räägib enda mõtetest artikliga seoses. Teine esitlus ja järgneb uus ring mõtetest nüüd sellel teemal.
Pean tunnistama, et see on palju mõnusam ja kaasahaaravam süsteem. See aine tõusis just mu lemmikloenguks sel semestripoolel. Vähemalt. Isegi meediatekstide analüüsist sai ette.
On hea (päevane) päev
Eilne probleem unega tegi nii palju tuska, et täna – kuulake nüüd, mu daamid ja härrad! – jõuan kooli. Olen pestud ja kammitud, kenasti seelikus ja sukkpükstes. Umbes minuti pärast astun ühikast välja, et trammiga kooli sõita. Magada olen saanud, kõht on seemneleiba ja teed täis. Mis veel parem – tänased tekstipõhised küsimused on vastatud ja saadetud. On hea päev.
Eriti nõme zombiunenägu
Olen märja poolporise nõlva peal. Kahel pool sügisest maad on vanad kivitrepid. Nõlvakesel on paar puud, mina seisan kahe vahel. Rahvas liigub must mööda languse suunas. Kogunevad lõpuaktusele. Keegi võtab mu käest kinni ja hakkab kohe vabandama, kui teda mida-sa-teed-näoga vaatan.
Hoones sees on esimeses ruumis toitlustus. Kelle jaoks ma siin üldse olen? Hiilin toidujärjekorda ja lasen tõsta omale salatit, kraban kanaliha.
Aulast kostab vali müra, liigun sinna.
Aula on kinosaali ehitusega. Külalised istuvad kallaku peal ja päevakangelased on ees. Midagi halba oli juba juhtunud. Allapoole jäävad inimesed on agressiivsed ja ettearvamatud. Natukese kiiremad kui klassikalised zombid, suudavad fokusseerida ja natuke rääkida. Olin vasakus servas, umbes kesklangust. Kolgin kurikaga inimesi ja üritan põgeneda. Eero ja Antonio Nappa, keda varem enda selja taga nägin, on kadunud. Üritan maast kokku kraapida asju, mis sinna pillasin. Jooksen väljapääsu suunas. Pööran ringi, et mahajäänud fotokas ära tuua. Üks tüüp, kes mingil põhjusel zombide vahel jumalast okei on, korjab selle üles ja lubab selle mulle tagasi anda “kokkusaamispaigas”… wherever the fuck that was. Olen nõus, sest ei taha hästi zombikamba vahele trügida. Kahjuks pean vaatama, kuidas see tüüp zombidega nii kõvasti nikub, et ta rindkere laiali kaksab ja ära sureb. Roided harali nagu katkise kartulikorvi oksakiud. Sinna see fotokas jääb.
Välja jooksnud, saan aru, et olen unenäos. Tunnen, kuidas mu süda taob. Meenub, kuidas alles hiljuti sain unenäos igasugu akrobaatilist möllu teha, mida päris elus ei saa.
Esimese asjana üritan vist siis meele rahustamiseks Eero tagasi manada. Nope. Ainult musta värvi väike kassipoeg poeb teki alt välja. Üritan minna kõrvaltuppa, et seal mingi rahulik ja turvaline koht omale luua. Üüberpaks mees pika blondi narkariga. Üritavad mind ära tappa. Poen läbi seina puust ja plastikust valmistatud kapslisse. Uskudes, et füüsiline keha magab ühikas, kiljun ja rabelen nii kõvasti, kui suudan. Seda lootuses, et toakaaslased raudselt ajavad üles. No mitte midagi. Ei suutnud seinte materjali muuta, enda jõudu, kapsli kuju… mitte midagi. Surusin ennast mingist pisikesest luugikesest vaevaliselt läbi. Olin uuesti hämaras ja hirmsas majas. Kartsin kõike, olin väga närvis. Kurikad ja muud relvad olid aulasse jäänud. Süda tagus meeletult ja väga kuum oli.
Kui pikk kitsas koridor mu ees veriste tuikuvate kehadega täituma hakkab, lähevad silmad Lasnas lihtsalt lahti ja ärkan üles.
See kõik leidis aset mu peas, kui oleksin pidanud olema kosmopoliitsuse antropoloogia loengus.
Õhtune hommik
Päev on jälle pimedaks kiskunud, virgun unest.
Käib meediatekstide analüüs. Ilus blond pisike õppejõud räägib veebi ja paberi plussidest ja miinustest. Haigutan võimalikult viisakalt. Kui selline asi üldse olemas on. Judinad jooksevad mööda selga, unesoojus lahkub kehast.
Lubasin hommikul üht kallist beebit vaatama minna. Viimane oli kõhukeses nii looteasendis ära olnud, et ei saadudki teada, kas on poiss või tüdruk.
Mina sinna ei jõudnud. Tahtsin minna, et näha pisikest ja tulevasi vanemaid nii siiralt ja laialt naeratamas nagu korra neid seal näinud olen. Aga ma magasin. Täitsa maha magasin.
Jäin tudile umbes 2 tundi (pluss/miinus 15 minutit) enne ultraheliaega. Fast-forward poolteist tundi – saan entusiastliku kõne. Hakkan aduma kellaaega. No fuck, mul on pool tundi aega, aga ma olen 54 minuti sõidu kaugusel eesmärgist. Ja siinkohal pole arvestatud aega, mis kulub 2 bussi ootamisele. Ei taha öelda, aga pean: “Ma ikka ei tule.” Ta on armas ja särav ja ütleb, et näitab pärast pilte.
See pole esimene kord viimaste nädalate jooksul, kui mu unetsükkel mulle vastu töötab. Olen kahel korral maganud nii kaua, et ei jõua loengutesse, mis algavad 16:15. Asi on selles, et ühel hetkel triivis päev nii pikale, et sain alles hommikul magama. Kuna loengud hakkavad valdavalt alles neljast, võttis keha uue korra kiiresti omaks.
Plussid on näha: loengutes olen värskema peaga, öösel saan vaikuses ja rahus õppida. Miinuseks ongi vaid see, et hommikupoolsed ja lõunaaegsed toimingud on ebatõenäolised juhtuma.
Esimese asjana vahetan oma äratuse helina ära.
Fix it or shut up
Pikaajaline napisõnalisus ja üldised vaikuseperioodid irduvad nüüd mu blogist minema
Sessiparakad
3 nädalat sessini, 5 aasta lõpuni.
Jällegi tuli laupäeva jooksul meediatekstide analüüsi kodutöö ära saata. Seekord pidime leidma uudisloo teema, sõnastama fookuse, välja tooma uudisväärtuslikkuse ja pakkuma võimalikke allikaid. Varasemad 2 tööd on olnud rühma
peale; see – kolmas – on esimene iseseisev töö. Viimaseid peaks 2 tükki veel tulema.
Kõigist ainetest, mis praegu jooksevad, on see minu jaoks kõige stimuleerivam. Antroained ja sissejuhatus filosoofiasse on okeid. “Okei” kõige keskpärasemal holy-shit!-kui-tugevad-õpiraskused-mul-on-moel.
Leidsin selle pildi mineviku pildikaustadest. Nende sorteerimine on mulle kõige normaalsem preemia tehtud koolitööde eest. Natuke kasutu, natuke kasulik. Pilt ise märgib minu aktiivset osavõttu ühes põhikooli matemaatika tunnis. Tegin kaasa – tore. Aga no kurat võtaks, mismoodi arvab üks inimene, et ta joonis on nii õnnestunud, et teeb selle vildikaga üle, kui see ka kõige lihtsamal visuaalsel inspektsioonil on worth täpselt shit. Kuidas see õige välja nägi?
Natuke paneb kahtlema selle ajutömbukese usaldusväärsuses.
Edit: Vahtisin seda pilti ja mõtlesin. Äkki ma nägin lõpuseid? Leian, et kui ma oleksin kala, tahaksin saada hingata olles muidu natuke väärakas. Ei tahaks surnuks lämbuda.
See on vist tegelt täitsa okei pilt. Saan hakkama.
Laud (ja muud põhjused, miks ma ei taha ühikas elada)
Ammusel a’al oli ühikas elamine midagi hoopis muud olnud: vooditest barrikaadid uste ees, komandandid luku taga, viinapudelid peldikupoti veepaagis, poolpaljad kallimad kapis peidus, salaelanikud voodi all, kogu elanikkonda kaasavad peod, tuline ja tõeline vendlus, vägevad ütlemised ja teod, vinged mälestused.
A mul on komandandi asemel kiipkaart, toakaaslased poevad magama 10-11, vaevu tunnen neid, sotsialiseerumine toimub elanike vahel kuivalt Facebookis. Midagi muud polegi.
Teate, ükskord oli see siiski päris lahe, kui ma viisin pesu pesema ja mingid poisid, kes olid just sisse kolinud, palusid mul selgitada, mida tegema peavad, et pesumasin nende pesu puhtaks peseks. See oli naljakas.
Ja siis teine kord tegin köögis süüa ja üks piff küsis, mida ma valmistan, sest see olevat väga hästi lõhnanud. See oli fancy.
Jah, midagi muud polegi.
Eelmisel aastal õnneks oli natukene. Jäime toakaaslasega kahekesi kolmesesse tuppa. Ta oli äge. Ta oli räme öökull ja käis tihti jooksmas. Tegi lahedaid sööke ja… oli vait. Rääkisime küll iga päev, kui kohtusime, aga temaga sai nii lihtsalt vait olla. Ma teadsin, et tal on sitaks pohhui, kas ma magan, söön, õpin, vaatan filmi, toon purjus kallima sinna, olen ise purjus, kreemitan jalgu, valin sada aastat riideid või olen ööläbi üleval.
Ma usun, et see oli okei, sest meil oli ruumi. See ka, et ta oli imelikult mõnus ja tšill inimene :)
Täpsustan seda ruumi teemat: meil oli mõlemal maas voodid (versus siis naris üleval olemine) ja kummalgi laud. Ja see on kõik, mis ma vajan. Liita muidugi kapp, aga see on siin kõigile garanteeritud.
Siin pole mul ei normaalset voodit ega oma lauda.
Sain ülemise voodi, mida ma jälestan. Mul on vähemalt imearmas padi,
mis meele alati heaks teeb.
Ja kuigi tõin siia ühe laua juurde (mille eelmine aasta meie toast välja tõstsin, et saaksin tagasi kolides enda uude tuppa tuua), pean leppima mingi öise ajaga, mil see vaba on. Aga öise ajaga on see asi, et kuigi see mulle sobib, siis mu toakaaslased on täiesti normaalsed inimesed: nad tahaksid magada ja mitte mu arvuti valgusvihus sipelda.
No mis ma teen?
Kui atraktiivne suudab üks inimene olla?
Ka kell 4:25 hommikul ja ise magades. Halastamatult ligitõmbav!
Mina, ilmsüüta noorik, üritan visalt lugeda ökoloogilise antropoloogia teksti.
Aga, vaadake, tema, va hot bastard, lebab kustunult teki sees. A’ ma näen teda küll.
Ilma ühegi pingutuseta – lihtsalt unemaailmas uidates – kisub ta mind sellest artiklist eemale.
Kuidas nii saab noh?
Karjuv kakuke punases pintsakus
Oleksin võinud panna pealkirjaks hoopis EESTI SOTSIAALTÖÖ 5. KONGRESS ehk “Sotsiaaltöö – tänuväärne või tänamatu töö?” Ma ei teinud seda, sest ökoloogilisele antropoloogiale meelestatuna TLÜ aatriumis istudes poleks kogu nende kongress mu tähelepanu tõmmanud. Aga näed, tõmbas.
Olete näinud seda trikki, kus koerale on koona- ja käpapealsed vorstitükke täis laotud ja ta seisab raudkindlalt valves? Uskumatu! Või kuulnud mõnest alkolembelisemast inimesest, kes töörõivais 24 tundi järjest rummikastide kõrval valvet peab? On alles trikid selgeks õpetatud!
Kujutage nüüd ette tavalist ülikooli aatriumi keset koolipäeva. Asetage siis sinna suur pikk laud ilusa valge laualinaga ja laduge see toitu täis. Mis Te arvate, et juhtuma hakkab?
Istun siis astmetel, jumal tänatud, et täis kõhuga. Ja siis saan vägagi teavitatud, et minu ülikoolis on EESTI SOTSIAALTÖÖ 5. KONGRESS.
“MIS VARGA KOMBED NEED OLGU!? ÜLIKOOLIS SELLISED HARIMATUD INIMESED! SELLISED VARGAKOMBED!” karjub vanem rasvunud naisterahvas pisikest kasvu punastava tütarlapse peale, kes eelettekujutatud laua ääres peatus.
Muidu asetab see närvihaige põrsas poole oma suurest persest lebola astmele,
aga näljaste üliõpilaste peale karjumiseks ajab üles. Üks istuv tütarlaps üritab talle öelda, et ta nüüd natuke maha rahuneks. Karjub tema peale ka, et “ÜLIKOOLIS peaksid ikka HARITUD inimesed olema!”
Kooli turvatöötaja seisab siis laualahmaka juurde valvesse. Ütleb üksikutele näljastele, et suupisted on kongressi osalistele. Ja noored lähevad kenasti edasi.
Selle peale kisendab üleerutunud vanamoor, et temagi “ei suuda NEID ohjata”.
Siinkohal on vajalik välja tuua, et umbes poole tunni jooksul, mis ma seal olin, mitte keegi ei võtnud midagi laualt ära, kuigi, jah, huvilisi oli. Huvilise all pean silmas inimesi, kes vaatasid laua poole. Inimesed istusid rahulikult astmetel või kõndisid lihtsalt mööda. Ainult eelmainitud pisike piff hakkas midagi võtma, 2 poissi jäid laua äärde seisma ja vaatasid küsivalt turvatöötaja poole, üks piff läks laua ääres seisva turvatöötaja juurde küsima otse. Aga samahästi võis ta küsida mõne loengusaali asukohta.
Kakuke punases pintsakus andis endast parima, et igale saalist väljaroomavale sotsiaaltöötajale öelda, et kõõõik Tallinna Ülikoolis on varrrrgad. Ja nende jaoks, kelleni ta ei jõudnud, tõstis ta lihtsalt häält.
Sama mõistlik oleks asetada maha 20 senti ja kui selle korjab üles pisike poiss, siis pöörduda tema lasteaeda ja seal ukse peal bitch-slap-e jagada. Või kodutuid sitaga loopida, kui mõni nende staatusekaaslane sulle trammipeatuses otsa põrkab.
Sama sorti lapsik suhtumine ja solvav käitumine.
Okei, ma üritan nüüd kõiki sotsiaaltöötajaid mitte vihkama hakata.
Aga kahtlema paneb küll, et mis väärtusega nad meil on, kui suvaline närvihaige teeb suvalise kaebuse ja teda hakatakse lohutama, et oled tubli ja hea, et siin niimoodi röögid ja närvitsed.
Welcome to Västriku!
Kuigi sa oled umbes eel-eelviimane inimene, keda ma enda ühikasse enda korrusele elama tahan, tervitan ma sind!
carpe die ehk kuidas organiseerida feil nädal
Põnnikell-põnnikell, kuhu aeg jääb seisma sel? Fucking teraapia-aeg!
Loeng on juba ühe minuti peal olnud ja ma ei tea, mis loengusaalis see toimuma peaks.
Telefon huiab. Virgastub ainult, et teavitada mind, et kiirus on piiratud. No shit!? Palun, ma tahan ainult teada, kus see ruum on??? Türa, miks mul läpakat kaasas pole? Vähemalt märkmikku!
Kallis Nokia halastab hetkeks ja juhatab ruumi S116. Tõmban raske ukse lahti, näen tuttavaid nägusid. Ajakirjanduse üliõpilased pilluvad entusiastlikult aktuaalseid teemasid õppejõule. Loengu teemaks on, selgub, uudisväärtuse kriteeriumid ja uudisekünnis. Konspekteeriun hapu näoga tšekkide tagakülgedele: kaustikku, märkmikku, vihikut ega muud pole ju kaasas. Tegin väikse valearvestuse: reede õhtul õue mängima minnes arvasin, et jõuan enne kooli ühikasse tagasi.
Õnneks on kotis Säästumarketi
ja Fenikss Casino
tšekid ja müstiline punane tintekas, millega konspektid kokku panna.
Oijah.
Nädalavahetus tundus nii okei, kui see veel kestis.
Praegu näen, kui jumalast käest ära see läks. Kaotasin ühikavõtme ära ja beib kukkus pool esihammast välja. Ühel hetkel olime kuskil nii rähmases baaris, et kõrvallaua all oli süstal ja ma olen telefoni märkmetesse kirjutanud, et nende peldik haiseb nagu mu vanaema köök. Aa, ja 26 eurot majanduslikku toetust… gone! Mitte, et mul ülejäänud 84 alles oleks, aga nende eest ostsin tõesti vajalikku: 6 3kuulist läätse, printerisse värvid, 2014. aasta märkmiku, suure paberiploki printeri jaoks, pervobussijuhiprillide paranduse, isale sünnipäevakingi, mingeid salaasju veel.
Ainult majanduslikust toetusest selle kõige jaoks vist ikka ei piisanud, elamisrahast läks ka ikka osa. Ühesõnaga, see rahasahmakas kaela sadas, pöörasin peamiselt tähelepanu asjadele, mille arvelt muidu näpistan.
Selle nädalavahetuseteema teeb veel valusamaks see, et see aeg oleks pidanud kuluma õppimisele. Mitte lisaprobleemide tootmisele. Ma olen nagu garanteerinud endale ühe peavalurohke nädala.
Üks asi (et mitte öelda ainuke), mis nädalavahetuse juures täiesti kiiduväärseks osutus, oli viimane jalutuskäik Rock Cafest Lasna. Üks sõber jõi meie taksoraha ära ja nõnda hakkasime kõmpima. Tore oli see, et sain kallimaga quality time’i veeta + esimest korda pärast umbes nädalaajast kasutust tuli sammulugejas kokku üle 10000 sammu päevas. Reede-laupäev tulid nimelt kokku 33251 sammu. Varem on jäänud sammud päevas 2934st kuni 7740ni.
Tundub, et see trend jätkub: soovitatav 10000 sammu on ka täna käes. Siinkohal viskan jällegi tülpinult käppa nädalavahetusele. Sest oleksin ma nädalavahetusel suutnud mõista, et kuupilet kaotab esmaspäevaks kehtivuse, poleks ma pärast kooli ühikasse tipa-tapa teinud.
The Adventurous Pursuit of Happiness 