Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
Don’t you let those tears quench the thirsty ground
Don’t you be so scared that you can’t make a sound.
Viimane luude kordusarvestus
Keel sinine, kõik lihased pinges lähen A003 auditooriumi ette ootama. Murran käsi ja pea tundub täiesti tühjaks jooksnud olevat. Radioloogiatudengid ootavad loengusse saada samasse ruumi. Õppejõududel on infotund. Ootame. Kogun uurivaid pilke. Ma ei näe vist just hea välja. Kui BZ hommikul tagasi jõudis, vahtis mind murelikult ja küsis, kas üldse magasin.
Kolga tuleb. Ei vaata mulle otsagi. Ega ma enam sitemini end tunda ei saa, seega vahet ei ole. Oleme just uude majja kolinud ja kõik luud on veel kastides. Kui muidu näeb arvestus välja selline, et võtad loosi, võtad kuhjast õiged luud, valmistad ette ja räägid suuliselt enda märkmete abiga, siis praegu käis asi nii, et ta suras käe ühte kasti, tõmbas välja esimesed ette juhtuvad. Pistis need mulle pihku, leidis kuskilt mingi paberi, andis väikse hetke kirjutada, pidin rääkima hakkama. Ei saanud pooligi asju veel kirja. Inimesi voolas juba klassi sisse. Aga see ei seganud… sest, mu kallid, ma teadsin kõike.
10min
Närvid täiesti läbi.
5h
Viie tunni eest läksin magama, sest ma ei saanud enam midagi aru. Nüüd – värskena – tuubin ja kordan järgmised viis tundi, mis on arvestuseni jäänud. Sounds like a plan :)
12h
Teen pisikese pausi. Aktiivse puhkuse mõneks hetkeks. Pants rääkis kunagi, et kui kaua järjest õppida, siis kvaliteet langeb korralikult, aga juba 15-minutilisest pausist/muust tegevusest taastub õppimisvõime märgatavalt. Loe: ma ei looderda ega anna oma sõltuvusele järgi niisama. Vahelduse jaoks.
Täna oli mul esimene loeng
uues TTK majas. Igal pool klopsiti ja putitati veel, aga ta on kohe-kohe täiesti valmis. Auditooriumid on uhked ja pingid ülimugavad. The place to be! Ühe pausi ajal leian oma postkastist kirja:
Tere E!
Palun astu minu juurest võimalikult ruttu läbi. Soovin arutada Sinuga anatoomia teemat.
Ilusat päeva,
a-l
Scared shitless. Värisen ja värki. Siban otsejoones üles ta kabinetti. Laseb mul selgitada, mis juhtus. Miks juhtus. Suvalt sajab sisse luude-liigeste õppejõud. Võtavad mu kallal natuke aega. Olen vapper ja kindlameelne. Õppekava juht ütleb lõpuks, et nii palju on meid juba välja kukkunud, et lasevad mul töö uuesti teha. Tänan neid ja jätkan koolipäevaga.
Leian, et parim oleks minna raamatukokku õppima. Alguses oli seal mõnus, aga mu närvilisuse tase pani kuulma kõiki krabinaid ja krõbistamisi. Kas karjun võõraste peale või tulen koju. Panin asjad kokku ja hakkasin astuma. Terve tee sai ennast vihata ja süüdistada ma-ei-tea-milles. Hästi läheb ju… Käin poes ja ostan natuke ebaratsionaalseid asju.
Mõne pärast natuke häbigi. Veel enne ühikat jõuan motiveeriva ja eneseusku täis monoloogini. Formaadilt oli dialoog, aga kuna olin üksi, siis ei teagi… Siin helistasin emmele. Toetab. Armastan teda nii väga.
Sean taimeri ja hakkan süsteemselt õppima.
Kolju luud on igavesed tõprad – nendega saan vist pool ööd maadelda.
16h
Olen TÜ raamatukogus. N.ö hauasaalis. Ma arvan, et see on see, mida hauasaaliks kutsutakse. Kõige valjem asi siin ongi minu ülitagasihoidlik trükkimine. Kellegi kõht ei korise, keegi ei aevasta. Ruumitäis vait inimesi. Parim koht õppimiseks.
Luupainaja
Rääkisin õppejõu ja õppekava juhiga. Tundub, et 2-3 kadunud kursakaaslast on see, mis mulle homme kell 10 uue võimaluse tagab.
Hakkab siis jälle peale. Õnneks muidugi. 20h.
Luude 2. kordusarvestus
Minu jaoks on see ju esimene. 2 korda ei läinud kohale. Kord tundsin, et polnud piisavalt õppinud. Kord oli vaja histoloogiat tuupida.
Räägin enne tööd kursaõega. Tegime histoloogiat ka viimastena. Tore tüdruk. Arutame süsteemi. Ütlen talle, et ma lähen siit koolist alles politseiga ära. Ja siis tulen ka tagasi. Saabki natuke naerda. Öö on olnud õudne. Armastan oma loodusimest keha aina rohkem. Ta ei tahtnud midagi süüa. Talus seda sinist energiajoogisitta maailmaklassitasemel. Pea lõhkus, aga magama ei kiskunud. Paar korda ainult tuli suuri ärevushooge. Alati kui Remember the Titans’i vaatasin, mõtlesin, et miks küll Denzel oksele hakkas. Nüüd sain teada. Oksendasin sinist vett. Kuni see verest punaseks värvuma hakkas. Õõõõ, sneeeik! Jälle uus kogemus. Keha oli selle kõige juures tõeliselt kihvt. Selg ei valutanud. Premeerisin 20 minuti unega ~4 ajal ja 6st sai 8ni magada. Also, nii mõnus oli lugeda Teie kommentaare. Armastan Teid kõiki nii väga :)
8st kordan kõik viimseni kiiresti üle. Saan BZ-lt armsa motiveeriva sõnumi. Kooli. Olemegi postituse alguses tagasi. Koridor. Kordame. Räägime. Tuleb õppejõud. 108-s ootavad laua peal tagurpidi A5 lehed. Teisel pool 2 keha luud ja 1 kolju luu. Eesti keeles. Saan kodarluu, ülalõualuu ja sääreluu. Ehk radius, maxilla ja tibia. Laon ladina keeles tahetud nimed ja osad ära. Lähen suuliselt ette kandma. Sõnalõpud on mõnes kohas valed, aga lähevad arvesse. Üks jätk läheb võssi. Küsib, kuidas see eesti keeles vähemalt on. Ei tea. Ma ei tea midagi eesti keeles. Laksib veel samas stiilis küsimusi. No ma ei tea eesti keeles. Võtab ainekava lahti. Seal seisab, et luude-liigeste lõpuks pean teadma eesti ja ladina keeles. Ütleb, et automaatselt on sooritus ainult 50%. Ütleb, et sellest ei piisa. 61 on miinimum. Pahane ka, et 2 esimest korda ei läinud kohalegi. Ütleb, et ma ei saa siin jätkata. Motherfucking baffled. Hakkan ütlema suvalisi asju luudelt, mida eesti keelde kergelt tõlkida annab. Kõvasti ma lähengi lihtsalt ära. Jääb kuulama. Sobib talle vist, et ma ei lepi sellega. Ma ei tulnud selle pealegi, et eesti keeles peab teadma. Lähen alles siis minema, kui ta ütleb, et jätab omale volituse selle asja üle mõelda. Annab mulle vist võimaluse. Tänan teda. Laseb mul luud tagasi panna. Lähen ühikasse. Helistan rõdul emale. Nutan.
Astun tagasi tuppa. Hakkan luude materjale kotti ajama, et raamatukokku jälle minna. Nüüd eesti keel pähe taguda. Peatun. Kõik mu sees võtab ennast kokku. Olen nagu NO! I’m NOT DONE. Mul on täna veel loenguid. Ja ma ei kavatsegi neid üle lasta, sest ma jätkan siin koolis ja mul ei ole vaja võlgu neis tekitada. Istun maha läpaka ette, teen ära eaka arengu presentatsiooni Werneri sündroomi teemal.
Nüüd olengi loengus. Mures like hell, aga absoluutselt põlen. Ma ei taha siit kuhugi minna. Homse ekskursiooni ja nädalavahetuse tuubin eesti keeles osad ka pähe ja esmaspäeval ma lähen-käin Kolgale nagu uni peale.
Täna raamatukokku ja kui see kinni pannakse, lähen tantsin KINK KONKis nii kõvasti, kui suudan.
1h
Pea valutab. Värisen ärevusest. Ajas oksele. Kordan kõik viimast korda üle.
15h
Clavicula 2
Scapula 18
Humerus 16
Sternum 7
Costae 6
Radius 10
Ulna 9
Ossa manus 21
Ossa coxae 29
Os sacrum 16
Os coccygis
Femur 18
Patella 4
Tibia 8
Fibula 5
Ossa pedis 21
Columna vertebralis 20
Os occipitale (1) 16
Os sphenoidale (1) 11
Os temporale (2) 11
Os frontale (1) 10
Os parietale (2) 7
Os ethmoidale (1) 4
Maxilla (2) 13
Mandibula (1) 16
Os palatinum (2)
Concha nasalis inferior (2)
Os nasale (2)
Os lacrimale (2)
Vomer (1)
Os hyoideum (1)
Os zygomaticum (2)
Saan hakkama…
Eksju?
25h
Inglise keele õpetaja tuli eile mu juurde ja küsis: “Are you okay? You look really tired!”
Ütlen talle. Räägib, et peaksin ikkagi ööl vastu neljapäeva magama. Arvan, et ma lähen päeval korraks ühest magama paariks tunniks ja peale ärkamist enam ei peatu.
I just wanna go to the movie show
Hilinen kooli paar minutit. Olen okei. Ma olen palvetama hakanud. Elu on raske. Vajan vist kuhugi vastutus ära anda. Ja see aitab öösel magada. Üldiselt liiga stressed out selleks. Süüdistan ennast natuke vähem.
Esimene loeng läbi, algab inglise keel. Kardan, et imeb, sest mul on juba kaua aega teaduslikul artiklil põhinev presentatsioon tegemata. Artikkel pidi püss olema. 8 lehekülge teksti ja analüüsi. Tegin selle koridoris ~15 minutiga ära abstracti põhjal.
“Chronic whiplash is a debilitating condition characterized by increased sensitivity to painful stimuli, maladaptive illness beliefs, inappropriate attitudes, and movement dysfunctions. Previous work in people with chronic low back pain and chronic fatigue syndrome indicates that pain neurophysiology education is able to improve illness beliefs and attitudes as well as movement performance. This single-case study (A-B-C design) with six patients with chronic whiplash associated disorders (WAD) was aimed at examining whether education about the neurophysiology of pain is accompanied by changes in symptoms, daily functioning, pain beliefs, and behavior. Periods A and C represented assessment periods, while period B consisted of the intervention (pain neurophysiology education). Results showed a significant decrease in kinesiophobia (Tampa Scale for Kinesiophobia), the passive coping strategy of resting (Pain Coping Inventory), self-rated disability (Neck Disability Index), and photophobia (WAD Symptom List). At the same time, significantly increased pain pressure thresholds and improved pain-free movement performance (visual analog scale on Neck Extension Test and Brachial Plexus Provocation Test) were established. Although the current results need to be verified in a randomized, controlled trial, they suggest that education about the physiology of pain is able to increase pain thresholds and improve pain behavior and pain-free movement performance in patients with chronic WAD.”
I’m good under pressure. Teen vähemalt asju ära. Olen praegu, muide, kooli raamatukogus. Peaks siia rohkem tulema. Teen homseks presentatsioone ja nende referaate. 2 teemat sattus ühele päevale. Nii palju parema meelega tuubiks luid. Mitte hea meelega, aga oluliselt parema meelega. Sest see siin on mõttetu, kui ma luid ära ei tee. Aga presentatsioonide üle laskmine ja luude ära tegemine tooks mulle jama kaela. Katsun nad kiiresti valmis vehkida. Vähem muret. Misiganes mulle siis saatuseks saab. Kupumassaaž + kuuma ja külma vee protseduurid.
Täna lähme PÖFFi korras A Pink Musical Underwater Love’i vaatama. Mingi porr on :) Ei jõua ära oodata. Sest ma tean, et selleks ajaks (22:00) on mul need referaadid ja presentatsioonid tehtud. Ja luid natuke õppinud.
Hästi elame
Vaatan toas ringi. Meil oleks nagu vargad käinud ja kõik segi peksnud. Vaatan murelikult täis joonistatud (et mitte öelda “täis soditud”) seinale. Küsin BZ-lt, miks ta mind ei takista, kui ma selliseid asju teen. Naeratab nii armastusväärselt ja ütleb väga lihtsalt, et talle ju meeldib.
Luude arvestuse uus aeg on määratud. Nüüd jaotan oma õppimised ilusti ära ja olen seal äss. Kordusarvestus on 1. detsembril. Onu Vello sünnipäeval. Raudselt hoiab mind siis. Oleks ta veel elus, oleks ta mu üle nii uhke. Ja asju, mille üle ta uhke ei oleks, ta mõistaks. Olen seda ja teda igatsema hakanud. See oli nõme, kuidas ta suri. Et ta suri. Ta on mul üllatavalt selgelt meeles. Ta nägu ja hääl ja käitumine. Millest ta rääkis. Maneerid. Kuidas ta kallistas.
Ma räägin Teile, kuidas ta kallistas :) Mul oli alati väga hea meel teda näha, jooksin talle vastu. Võttis ja pigistas hästi kõvasti kallistada. Selline tunne, et kui meteoriit praegu Maa pinnale odava litaka paneks, jääksin ma tema haardes sellest täiesti puutumata. Siiamaani armastan, kui mind hästi kõvasti kallistatakse.
Histoloogia 2. kordusarvestus
“See on Teie 2. kordusarvestus. Ehk siis õpinguid Te jätkata ei saa, kui mingil põhjusel seda tööd vähemalt D-le ei soorita. Edu!”
Üle keha krampis laksin õigeid vastuseid. Olen ju õppinud. Pisikesed kahtlused ühe joonise ja mõne üksiku küsimuse puhul tekivad. Jõuan lõppu. Tühi A4 pealkirjaga Lihaskontraktsioon. Nutt kurgus. Mul oleks pidanud peast tulema selline tekst:
1. Alfa-motoneuronilt saabuvad närviimpulsid neuromuskulaarse sünapsi vahendusel. Keemiline sünaps. Mediaatoraineks on atsetüülkoliin (kõigepealt võetakse kasutusele vaba atsetüülkoliin ja seejärel kui selle varu on ammendatud, põiekestes paiknev atsetüülkoliin), mis eraldub närviimpulsside jõudmisel aksoni terminalist (närvilõpmest) sünapsipilusse, difundeerub sealt läbi sünaptilise pilu lihaskiuni, reageerib sarkolemmil vastavate retseptoritega. See põhjustab erutuse leviku neuronilt lihasrakuni.
Seega: alfa-motoneuronilt saabuvad närviimpulsid neuromuskulaarse sünapsi vahendusel kutsuvad esile rakumembraani permeaabluse suurenemine positiivse laenguga Na+ -ioonide suhtes ning toimub lihaskiudude sarkolemmi depolarisatsioon (membraani puhkepotentsiaali vähenemine). Kui ületatakse depolarisastiooni kriitiline piir (lihasrakus -55 mV), tekib leviv erutus ehk aktsioonipotentsiaal. Membraani kõrgenenud permeaablus Na+-ioonide suhtes kestab lühikest aega. Kui aktsioonipotentsiaal (AP) saavutab maksimaalse amplituudi, väheneb järsult membraani permeaablus Na+-ioonide ja suureneb K+-ioonide suhtes. See põhjustab K+-ioonide plahvatusliku väljumise tsütoplasmast rakkudevahelisse alasse. Selle tulemusena toimub rakumembraani repolarisatsioon (puhkepotentsiaali taastumine), mis kajastub AP langevas kõveras.
2. Tekkinud erutus levib lihasrakus kiirusega 5 m/sek lihaskius paiknevate transversaaltuubulite (T-torukesed) membraanide kaudu sarkoplasmaatilise retiikulumi (SR) membraanidele suurendades viimaste permeaablust Ca 2+-ioonidele.
3. Järgneb Ca 2+-ioonide kiire väljumine SRi terminaaltsisternidest sarkoplasmasse, kus nende kontsentratsioon puhkeolekuga võrreldes suureneb.
4. Sarkoplasmas seotakse Ca 2+-ioonid troponiin C-ga, mis kõrvaldab tropomüosiin-troponiinkompleksi poolt tekitatud aktiini aktiivtsentrite blokaadi. Ca ioon aktiveerib troponiin C vabastamaks aktiini aktiivtsentrid müosiini peaga haakumise jaoks. Müosiini pea kontakteerub aktiinifilamendiga. Magneesiumioon aktiveerib müosiini pea, põhjustades fosforiooni eemaldumise ATPst, kutsudes esile müosiini pea poolt kontraktsiooni tekitamise. Seega, ATP hüdrolüüsil vabaneva energia arvel toimub lihaskontraktsioon, mida katalüüsib ensüüm müosiini ATPaas. Magneesiumioon ja ADP vabanevad müosiini pea küljest, lõpetades selle kontraktsiooni. Müosiini pea vabaneb aktiinifilamendi küljest, Ca ioon vabaneb troponiin C küljest, Ca -ioonid reakumuleeruvad sarkoplasmaatilisse retiikulumi Ca 2+-pumba abil peale erutuse lõppu. Aktiini aktiivtsenter kaetakse troponiin-tropomüosiinkompleksi poolt ja lihaskiud lõõgastub. Kui uus Ca ioon läheneb järgmisele troponiin C molekulile ning uus ATP molekul läheneb müosiini peale, algab kogu protsess uuesti.
Pole kunagi keemiast aru saanud. Läheb mööda nagu võõrkeel. Ja selle otsas ma muudkui koperdan. Rääkisin talle nii suvalisi asju lihastest ja erutuse liikumisest ja pingest ja levimise kiirusest jms, mis minu ajule loogiline ehk õpitav oli. Nii haiget teeb, ma ei taha üldse siit koolist ära minna.
Pidime täna Kink Konki
või Illusioni minema. Tantsima. Aga ma vist ei peaks, sest arvan, et kui keegi mind kallistaks või puudutaks, hakkaksin lihtsalt nutma. Peaksin teesklema endale, et midagi pole juhtunud ja rahulikult homse inka preseka ette valmistama ja luid kordama. Ei läinud täna luid tegemagi. Järgmine kord on seal viimane kord. Oleks.
Oleks ta ainult. Vabandage, ma lähen nüüd comarketi, ostan alkoholi, pelmeene, hapukoort ja seemneleiba.
The Adventurous Pursuit of Happiness 