Jututuju
Viimased 2 aastat pole nagu jututuju olnud. See algas uue töökohaga, mille puhul ma ei olnud kindel, kas-mida ma avalikult jagada tohin. Siiani pole. Samal ajal oli mu beebipalavik tublisti tuure kogumas ja ma polnud väga millegagi rahul. Kole halamine ja viha oleks siia maandunud. Kui ikka tahad pere ja kodukest, siis ei rahulda enam sõbrad-elamused-eskapism. Õnneks leidis mees ka, et peab vist jah perega pihta hakkama. Paar kuud pärast otsust oli juba põhjust kõik mu pahameel ja frustratsioon unustada :)
Ent – põnn kõhus – polnud ka soovi kogu maailmale muudkui näkku peksta, et näe Oscar test seda ja rasedusaegsed vitamiinid teist. Ma kartsin millegipärast iga päev, et äkki me jääme tast ilma ja ei oleks tahtnud, et peaksin nö valutama-kurvastama nii, et sisuliselt kesiganes oleks saanud haletseda või parastada. Ei varjand otse, aga pigem hoidsime endale.
Pisikese beebi kõrvalt ei jõua väga midagi teha. On siis tuju või mitte. Valik on juba tehtud ja mitte enda poolt. Pered, kus elab mitu põlvkonda koos, on geniaalsed. Siis jõuaks. Aga sellises üksildases kõigil-peab-oma-maja-olema maailmas ei jää emal (kes on lapsega üksi, kui mees rügab töötada) lapse kõrvalt esialgu üldse aega üle. Siis käid isegi duši all süümepiinadega, sest midagi karjuvamat saaks selle ajaga ära teha. Mingi tšill jutuajamine on välistatud (või korraliku karistusega lisaväsimuse või -kohustuste näol).
Järglane saab kohe kümnekuuseks. Panin ta voodisse magama. Uinus ruttu. Mul endal on jaksu üleval olla. Tuligi jututuju peale. Kodu on natuke sassis, aga mitte midagi nii hullu, et ei saaks võtta hetke enda jaoks. Nö teraapiaks. Ma siis räägin.
Mul tegi südame nii soojaks vastukaja, mille sain teatele, et lisasin vanaisa raamatud Goodreadsi. Kui vanaisa kirjutuslaua enda juurde sain, tahtsin järgmist asja ta mälestuseks teha. Goodreadsi reipa kasutajana hakkasin enda eksemplare vanaisa raamatutest välja otsima eesmärgiga nende info sinna saidile kanda. Siis küsisin raamatuid juba emalt, ostsin raamatukoi lehelt. Päris viimast raamatut ei saanudki. Selle kaanepildi foto sain sugulaselt suht viimasel hetkel – vanaisa sünniaastapäeval nõks enne teate postitamist. Seega oli rõõm tohutu, et mu ponnistused ei olnud niisama. Et sai väärikalt tähistatud.
Achievement unlocked: isadepäev
Räägin välja (vaene igava eluga mees mul), et ta saab hästi praktilise ja ebapraktilise kingituse. ISADEPÄEVAKS.
“Ma ei ole mingi isa veel!”
“Kuidas ma siis mingit last kogu aeg tunnen…”
Lepib. Pakub siis, et ma kingin talle viina. Natuke pettunud, et ta peaaegu kümnesse pani, naeran, nagu ta oleks mingi meeletu nalja teinud. Viskit tahan osta pisikesse karahvini, mille kork on ühtlasi pits. Karahvini mahub umbes 250ml. See on ilusasti valmis-ootamas kodus. Jim Beami vms, mis Bastardile meeldiks, tuleb ainult sebida. Kuskil vedeleb natuke musta värvi õhukest pakkepaberit, tõmbaksin selle ümber. Ja kaardi peaks kirjutama. Mul on hea valik postkaarte, mida lapates leidsin korralikud kandidaadid.
Esiteks: roosa ja sinisega “Õnnitleme!”
Mulle meeldib see ja hiiglasliku tõenäosusega selle kingingi. Tundub ideaalne võimalus kasutada just sellise värvilahendusega kaarti.
Teiseks: 3 näljast linnupoega.
Kihvt, aga las see jääb tulevikuks. Loodan mingi hetk just sellise pesatäiega olla. Siis vaatame edasi.
Kolmandaks: natuke hüpnotiseeritud pilguga ema imetlemas oma beebit.
Sobiks ka paremini tulevikku. Kui beebi on olemas. Kuigi ma ilmselt vahin oma kõhupunni (mis oleks nagu tänase ööga kaks korda suurem kui eile) täpselt sellise pilguga vahepeal.
Siis leidsin ideaalse kaardi säherduseks isadepäevaks, kui lahendame (nagu vaid pooltäis ämbriga vanamutid majatulekahjut) oma lapse/laste (vara?)teismeeategemisi:
Peaksin kaarti ainult täiendama kahe jutumulliga:
- “Two in the pink, one in the stink,” ütleb järglane.
- Ema jutumulli sisse piisab lühendist “WTF” või küsimus “miks ta selline on?”
Viimasena jäi ette ülimeeldiva värvilahendusega kaart, loodud kellegi 12aastase joonistuse järgi.
Selliseks ~ruuduks lõigata ja musta kinkepaberi juurde panna… Perfektne. Siiiiiiski. See roosa ja sinine “Õnnitleme!” paistab antud olukorras sobilikum. Sest juba ~nädala pärast võib selguda, kas minu kõhtu paisutab poiss või tüdruk. Ja siis on mõlema sooga seostuvate värvidega kaart natuke kasutu.
(Kirjutatud isadepäevale eelnenud kolmapäeval)
***
Isadepäeval jäädi rahule :)
Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
The Adventurous Pursuit of Happiness 