Taotlemisrõõmud
Taotlemishorror on lõpusirgel. Mees võttis hommikul kaastaotlejalt – mu isalt – allkirja. Eelviimane samm. Nüüd veel valda esitamine jäänud.
Ma ei tee nalja ega dramatiseeri – see on tõesti närvesööv ja põnevust pakkuv protsess. Pool on nauding (kui oled kannatamislembeline nagu mina) ja pool on horror (kui omad nii madalat IQ-d nagu mina).
Põhimõtteliselt pean esitama 5 asja: üldise taotlusvormi ja lisadokumente.
Tundub megalihtne. Aga ei olnud. Eile näiteks andis mu Samsung Galaxy Fit käe peal esimest korda üldse selle aja jooksul, mis mul see olnud on, märku, et võtaksin rahulikumalt ja teeksin hingamisharjutust. Loeb ju muuhulgas stressitaset mul. Hullasin parasjagu printeriga.
Mul on ikka veel see 5-eurone printer-skänner, mille vireleva üliõpilasena soetasin. Ent prinditud paberite hulka
on tõstnud ka asjaolu, et leidus kirjavigu. Ja ma ei suuda esitada taotlust, kus on minu ees- ja perekonnanimi kogemata kokku kirjutatud või talunimi väikse tähega. Piinlik noh, ise lükkaksin kohe mingi ületüra taotluse kui-raha-üle-jääb-kuhja. Nõnda sai seda uuendatud versiooni printimist ikka parajalt.
Kahe hinnapakkumise valimine oli ka paras skeemitamine. Kuuldavasti võetakse lihtsalt soodsaim variant. Õnneks parima mulje jätnud koht tegi väga hea pakkumise ja on suur tõenäosus, et toetuse saaksimegi nende pakkumisele. Üks odavam pakkumine siiski tuli, aga no seda ei esitakski valda, sest paberi all oli mitu rida juttu, et “võivad” lisanduda teised kulud, mis teiste hinnapakkumistega võrreldes paistab basic ja kindel kraam. Kõige odavama ja kõige kallima pakkumise vahe sai nõnda ~6000 eurot. Samale asjale, sama info põhjal. Amazing. Vahe maksaksin oma taskust lõpuks kinni, sest üllatus-üllatus! lisanduvadki need kulud paberi lõpus.
Muidugi suur pidur oli mul enda kolba sees. Need kirjavead, suutmatus kohe aru saada programmi tingimustest, üldine Excel-häda. Kusjuures see viimane+mingi malfunction Bastardi arvutis asetas mu lõpuks olukorda, kus proovisin muundada esituskõlbulikuks print screen teel saadud pilti. Paintis. Bastard nägi täna hommikul mu “edusamme”
sel teekonnal ja tema reaktsiooni peale tegin lihtsalt Wordis väga ilusa ja esindusliku tabeli. Btw, see foto ülal ei ole hästi halva kvaliteediga, need paberid näevadki sellised välja.
Loll olla on ikka raske, kui pole tehnoloogiat kõrval, mis seda asjaolu käbe siluks. Nt õppisin sellest kogemusest, et pean uue ja korraliku skänner-printeri ostma. Väga lollikindla ja kõiksugu heade võimalustega. Ja peaksin Exceli kuidagi omale läpakasse soetama ja vaikselt selles mingi enda projekti üle arvestust pidama. Siis ei lähe vanad teadmised-oskused rooste ja õpiksin uutki juurde.
Mis ei tapa, teeb tugevaks. Saame siis selle toetuse v mitte. Siiski, hoidkem pöidlad pihus ja mu pereke oma palvetes.
Vaimse tervise postitus
Eile võtsin kasutusele strateegia, mis pidi vähendama mu enese-abuse’i, sisemist kriitikut eirata aitama. Õhtul oligi võimalus selle vana vastiku sõbraga ametlikult tutvuda. Mu 4-kuune tütar, kes on kõige vaiksem ja rahulikum olevus, keda olen kohanud, nuttis eile lakkamatult. Näris sõrmi ja oli lohutamatu. Andsin gaasirohtu, hambageeli panin. Minimaalne edu mõneks hetkeks. Nii ma jalutasin-kussutasin mööda tuba. Vahetasin igaks juhuks mähkme ja kõik riided, null mõju. Stabiilne kaoseseisund. Siis hakkas tulema. Kuidas sa nii SITT ema oled? Kuidas sa OMA last ei suuda lohutada? Need tulid ruttu, aga kohe teadsin, mis vaja teha, sest tõesti oli sel häälel nüüd nägu ja nimi.
“Ole vait.”
***
Mul on nii bad-ass sugulane, selline kõva mutt, et paha hakkab. Ja see vaeseke nüüd räägib mulle, kuidas vireleb. Vaimselt. Hullud ajad on. Emana on keeruline. Muidu oleks minul näiteks ilmselt täitsa hästi. Jalutaksin metsas, savi. Aga mind rusub emana, et oma ema ei näe. Ei saa temaga teekruusi taga istuda ja juttu ajada. Ei saa appi kutsuda, kui mõni päev lastega möllamisest kurnatud. Või kui märkan, et vanem laps hakkab unarusse jääma one-on-one aja arvestuses. Siis pistaks beebi vankri ja saadaks ema jalutama, et täielikult poisile pühenduda. Ei saa mehe ema külla kutsuda ega poissi ennast tema juurde saata. Mõni päev ei käi ma lastega üldse väljas, sest ma ei jaksa kuulata, kuidas beebi oma õueriietes röögib, kui poja venib. Ise haudun-piinlen enda omades, kui neid riide üritan saada. Siis peaksin kõrgest trepist nendega alla trippima ja õue jõudma. Et siis veel piinelda, kui poiss jookseb kuhugi, kuhu käruga järgi ei saa. Juba seda kirjutades tõuseb stressilugeja punasesse vahemikku.:D
***
Ja need vaimse tervise mured on jõhkrad. Juba neist rääkimine on jube risk. Reaalsuses ei suhtuta neisse üldse hästi. Aga mul on sellega korras: pole enam midagi kaotada :D
Alles siin mehega juttu ajades arutasime natuke minu kehva joppamist, kui mul jubedad seljaprobleemid olid. Mul oli korraga mitu häda (leinasin vanaisa ja olin megadepressiivne, mul oli põiepõletik ja veel alaseljavalu, mis kiirgas jalga; vist isegi oma allergiaga käisin siis korra perearstikeskuses). Arst hindas mu simulandiks. See on lühikokkuvõte, ma ei viitsi sellesse enam sukelduda. Ja kui see jutt jõudis kooli, suhtuti musse nagu pidalitõbisesse (kuuldavasti mõni kõõm käiab seda simulandijuttu ikka veel). Aastaid olin valmis kõigile näkku viskama oma haiglafotod, oma kirurgilise armi mööda lülisammast, kõiksugu dokumentatsiooni haiglast jms, et tõestada, et ma ei olnud vaimuhaige ja et ma olingi haiglas ja taastusravis, kui koolist puudusin. Nüüd mul on natuke pohhui. Küsinud siis minult, mis värk on. Mingu vittu. Kellelegi ei hakka end tõestama enam.
Sest teate, mida see kõik tähendab? Tegelikult see tähendab, et kui ma oleksingi täiesti ära pööranud oma kalli vanaisa surma peale, oleks kümnesse ja õigustatult õige see üleolev ja vastik suhtumine, mille osaks sain. Et “see ei käigi enam koolis” ja misiganes sõnavõtud seal veel olid olnud. Et kui vaimuhaige, siis ongi “see” ja rämps.
Tõesti, hoidke endid ja enda omi.
Elizabeth C. Buckthorne
Olen Vikerraadio andunud kuulaja. Kuulan hommikul Märt Treieri juttu, vahepeal suskab mõnusalt. Ta on fantastiline. Lõunasöögile sätin, hakkab järjejutt. Aitab ilusti kaasa mu selle aasta lugemise eesmärgile. Uudiseid ja koroonanumbreid kuuleb. Unerutiini otsa kuulame õhtul unelaulu ja -juttu. Neljapäeviti, kui põnnid voodites ja ma veel oma võimlemisharjutusi teen, kuulen isegi Peresaadet. Üllatab, et tänasel pühapäeval ka Peresaade. Miski kordus? Ei tea. Ei ole tähtiski.
See harib mind. Teeb paremaks inimeseks ja emaks. Praegu kuulasin, kuidas toime tulla sisemise kriitikuga. Minu oma on suht horror ja munn. Kogu aeg möliseb. Isegi sõidueksamil küsis vaikse kuuldava häälega läbi hammaste: “MIDA sa teed?!”
(Ma panin neljanda käigu pärast kolmandat, kui oli vaja teist. Ei lasknud sidurit lahti, panin kohe järgi õige käigu. Eksamineerija ei reageerinud sellele, sain esimese korraga sooritatud ka.)
Möliseb, õõnestab, laidab maha ja hädistab. Peresaates nüüd soovitati panna oma sisemisele kriitikule nimi. Mingid Ei-tea-Einod ja Mölina-Marid (mingid sellised nimed pakuti välja, ei mäleta). Niimoodi saab inimene oma sisemise kriitiku nagu ebapädevaks tunnistada ja seda ahistamist paremini eirata.
Proovisin nime koostada. Natuke läks ikka aega. Kriitik sai nime minu ja mu allergeeni järgi. Väga sümboolne. Ja öelda seda tuleb sellise üleoleva briti venitatud hääldusega: Elllllizabethhhhh C. Buckkkkkthhhhhhorrrne.
Äkki see muudatus edendab mu järgmisele tasemele. Ma ei tunne enda progressis hullu takerdumist, aga teatav venimine on. Ma nagu olen mingi joone või tasandi peal, mida mööda tõmblen ringi või edasi, aga ma tahaks mingi meeldivama ja sujuvama asja peale. Mingi kala on sees noh. Äkki see kala ongi Elizabeth C. Buckthorne.
Kuidas veedan igaviku
Kanalisatsioonikorraldusega seoses tuli mul fantastiline mõte. Selline mitmekihiline. Kõige keskmeks on aarde koostamine.
- Kanalisatsiooni rajamiseks tuleb palju kaevata. Täitsa sügavalt. Iseendale omaselt arvestasin kohe, et äge oleks tekkinud liivakuhi läbi sõeluda või vähemalt metallidetektoriga üle käia. Igaks juhuks käivitasin pettumise ennetamise: midagi väärtuslikku leida on ebatõenäoline. Vaevalt siinkandis mingit pillavat ja ülevoolavat küllust kunagi on olnud. Ja see andis idee ise mingi aare luua ja sinna kanalisatsiooni loomisel tekkiva augu põhja maha matta.
- Vaimustus sellise idee üle paisus suureks, sest üldse on mul plaanides palju kaevetöid: kirsipuu peaks ühes kodus olemas olema, preili sünni puhul Valge Klaar istutada, poisile ka tema oma õunapuu viljapuuaeda, isa värskete lastelaste puhul tammepuud maja taha astangule. Tahan kõige alla midagi pista. Kuidas muidu need aarded maailma tekivad. Õues mingeid potte vedeleb igal pool, vanu münte-sente seisab – praegu Eesti oma sendid veel suht väärtusetud ja mul terve karbitäis. Koguks siis supipotikestesse suvalisi sente-münte, mõne vedeleva mänguasja. Miski purgikese-pudeliga natuke juttu juurde ja saaks kokku asja, mis 200 aasta pärast olekski varandus ja äge aare.
- Sealt lähen ühe sammu edasi. Kuskil 78-aastase sammu. Ma tean juba, millega koos lasen end matta; millega nö igavikku veeta. Eile sain teada. Välgatas. Oma praktilisemad asjad annan järglastele edasi, aga midagi on mul olemas, mis paluksin pista nt savipotti või malmpanni ja mulle maapõueauku kaissu kaasa panna. Sinna tuleb minu mündikogu.
Tegelt kogub münte mu isa. Ükskord vestlesime numismaatika teemal ja avaldasin arvamust, et münte maailmas nii palju, et kõike ei koguks ära ju. Isa siis selgitas, et ongi nii, et kogutakse mingit piirkonda, ajastut; mingi kitsendus rakendatakse. Vastasin sellele, et mina koguksin siis kõiki münte-rahasid, millel on konn. Mul lemmikloom juba aegade algusest. Isa võttis sellest kinni ja tema juhtimisel on mulle tekkinud korraga üks tagasihoidlik ja uhke mündikogu. Ja eile just tuli tal üks mündipakk, mille lubas mul avada, sest selles pidi üllatus olema. Oli ta oma nodi ja oli kaks uut konnamünti.
Teate, seda tunnet ei saa kirjeldada.
Selle koguga palungi oma korjuse maasse poetada, et siis selle müntideks muundunud lõputu armastuse sees igavik veeta. Ja kui meid leitaksegi, kui puud mu kalmu kohal on võrsund, kõrgeks kasvand ja uuesti mullapudiks pöördunud, on see vanamuti kolbatükk + hunnik vanu-vanu konnapiltidega münte tervest maailmast ehk nii veider leid, et ei eraldatagi meid. Saadetakse ehk kuhugi muuseumi, kus saangi jääda seda lugu rääkima.
Kõik edeneb
Järgneb elu-update’i moodi postitus.
Vaikselt voolab sisse hajaasustuse kanalisatsiooni hinnapakkumisi. Tõeliselt muljet on avaldanud ainult 1 koht (biopuhastid.ee), sest keegi helistas mulle sealt ja küsis terve hulga täpsustusi, et adekvaatne hinnapakkumine koostada. Rääkisime pikalt. Küsis erinevate asjade asukohti, pinnase kohta uuris, meiepoolset nägemust arutasime, võimalikest lahendustest ja nendega kaasnevast rääkis jpms. Üliasjalik.
Vastukaaluks on mul olnud nt minutipikkune kõne, nende pakkumist ootan veel. Ja mingi selline pakkumine tuli, mille päringusse polnud ma lisanud teenindatavate inimeste arvu (väga piinlik, minu viga, tähtis asi) ja pakkumine tehti mingi lambiarvuga. Keegi ei helistanud. Sellisel kujul ei saaks seda esitadagi. Natuke naljakas, aga natuke kurb ka, sest kuigi vabandasin ja palusin parandatud hinnapakkumist, ilmselt ei esitagi neid variandina, kui teised on asjalikumad, nõksukesegi süvenenud. Ühe täpsustava kõne asemel on hinnapakkumise all lause, et koostatud olemasoleva info põhjal. Kuidas nii saab.
Nomaitea, üleüldse edeneb vähemalt.
Ja veel üks hea asi edeneb praegu. Esimest korda elus teen trenni nii, et ma tõesti tean, mida ma teen. Kahtlustan, et surfamine – laineharjal tšillimise tunne – on täpselt selline. Alanud on Kõhukliiniku 12-nädalase programmi 7. nädal: olen poolel teel. Soovitan ise uurida-vaadata, aga mind isiklikult ajendas sellega liituma asjaolu, et pärast esimest last olin kohe tagasi tavaline, aga nüüd pärast teist nägin suht rase välja. Ehmatas reipalt mu sellesse programmi ja juhuslikult saingi sealt midagi, mida olen alati tahtnud, aga pole suutnud omandada v õigest kohast otsida, neid kohti usaldada.
Nimelt õpetab selle programmi koostanud füsioterapeut õigesti treenima: millal-miks hingad, mis-miks edendab taastumist, kui tihti treenida, millised harjutused mida teevad jpms. Näitab uut harjutust, kirjeldab. Ja siis viskab seda head nodi juurde, et kuidas-miks asjad käivad ja tõeliselt toimivad trenni tehes.
Nüüd näiteks nägin FB-s video, kuidas mingi tuttav musklis pihv-tädike treenib uhkes kodujõusaalis ja minu reaktsioon oli vaikselt pead raputada, sest kuidas nii saab – kõht ei tohi punni minna pingutades. Miks Sa hoorad ennast.
Venib, aga ei katke
Elerin ütles kunagi, et 5 aastat on ehituses lühike aeg. Loomulikult mõtlesin, et you crazy bitch.
Aga siin ma nüüd olen. Taotlen hajaasustuse programmist pappi,
et luua adekvaatne kanalisatsioon vetsule, mida lootsin kunagiste plaanide järgi õnnelikult kasutada juba 2019. aasta jõulupeo ajal.
“Venib nagu härja ila,” ütleks Laiv.
The Adventurous Pursuit of Happiness 