Kuidas must poeet saab, kui terve ööpäev Bastardist eemal olen olnud
Kurnatud keha unne vajub
Kõik mõte ja jõud hajub
Tunnen ta lõhna ja sooje käsi
Teda vaatamast ma’i väsi
Teadvus kaupleb ja palub, et püsida tal,
sest ainult külmtühi voodi laiub mu all
Eduard Leppiku 90. sünnipäeva võistlusmatk
Väike-Maarjas toimus järjekorras esimene Eduard Leppiku pärandit mälestav-tähistav võistlusmatk.
Selle aasta oktoobris on tema 90. sünniaastapäev, mille puhul Väike-Maarja muuseumi eestvedamisel mitmesuguseid põnevaid üritusi läbi viiakse.
Hiljuti avati seal peamiselt tema matku tutvustav näitus. Sain isegi avamisel käia. Kuigi sellega läks hoopis nii, et vaatasime väljapaneku üle
ja alles siis toimus pidulik ja ametlik avamine.
Ma ei hakkagi siinkohal rohkem ette näitama: käige ise vaatamas + tahtsin hoopis teisest asjast täna rääkida!
Aga seda peab ütlema, et Väike-Maarja muuseum on teinud imelise töö selle näitusega. Kuuldavasti hakkab see lähikondsetes kohtades ringi rändama. Pidi isegi minu vanasse koolimajja jõudma.
Nüüd siis aga toimus äärmiselt lõbus, sisutihe ja suurepäraselt korraldatud võistlusmatk. Tiimide suurused olid 2-6 inimest ja igas tiimis pidi olema vähemalt 1 inimene jalgrattaga ja vähemalt 1 inimene jalgsi. Osalesin enda ema ja väikse vennaga. Ametlikult registreerisin vaid end ja ema, sest vanuseklassid olid selgelt eristatud. Ometi võeti meid kolme täna ühtse grupina vastu ja kellelgi ei olnud meiega probleemi. Netis registreerimisel arvates, et oleme vaid tütarlapsed koos, panime tiimile nime Leppiklilled – austamaks meie põlvnemist sellest vägevast mehest. Lihtsalt armsal nunnu-mängulisel moel.
Kokku tuli tööpäeva kohta palju inimesi. Registreerunud 110-st oli kohal 101. Ühtlasi jõudsid kõik tiimid enne võistluse lõppu kenasti tagasi ja üldse läks kogu üritus viperusteta. Täpsemalt, kõik läks ägedalt.
Võistluse alguses jagasime ära, et ema käib jalgrattaga kaugemad kohad läbi ja me jookseme-kõnnime kohtadesse linna sees/lähedal. Pilt ülal on tehtud meie kõige raskemini leitavast sihtmärgist (ja vennast!), kui olime selle küsimusele vastuse saanud. Võistluse lõpuni oli jäänud pool tundi ja me polnud linnaski. Siiski oli tuju laes! Olime õnnelikud, sest olime juba otsustanud, et seda punkti ei hakka jahtimagi. Ometi võtsime väikse riski ja see tasus enda ära. Niimoodi käisimegi läbi kõik punktid, mis meie ülesandeks päeva alguses said.
Loomulikult külastasime-korrastasime vanaisa hauda ka, kui võistlus juba läbi oli saanud.
Järgmine asi minu vanaisa juubeliga seoses toimub jällegi Väike-Maarjas. Aset leiab see 9. oktoobril ja on lausa konverents. Seal selguvad ka võistluse tulemused ja toimub autasustamine.
In the year of ’39
Queenil on lugu ’39. Selle kirjutas Brian May. Lugu räägib maadeavastajatest, kes lähevad aastaks ajaks uusi maailmu otsima. Kuna Brian May on meil ju vana füüsikaboss, tekkis twist, et relatiivsusteooria (I guess?) tuli mängu ja saabudes olid rändurid probleemi ees. Nende ühe aastaga on Maal möödunud 100 aastat ja lähedased otsa saanud. Siis oligi, et all my life still ahead. Pity me.
Number 39 tekitab mulle parakad. 3 ja 9 vahel peaks nagu 6 käima, aga seda ei ole seal, mis on ülikahtlane. Hence parakad.
Eile ootasin kaisus und ja mõtlesin ühel hetkel BFM-is nähtud filmi peale. Pealkiri on meelest pühitud, aga ilusamatel hetkedel – nt soojas embuses hetkedel enne unne suikumist – tuleb meelde, kuidas räägiti aastast ’39. Kui ilus oli suvi ja kuidas kõik oli muretu ja hea, hetke sees ja kaasahaarav. Nagu vaikus enne tormi.
Nüüd tuli nimi meelde. Siin näeb selle filmi treilerit.
Kõik mu elus on laabuma hakanud. Tunnen ennast hästi. Nagu mu olemasolu oleks õigustatud. Nagu ma oleks vajalik ja asendamatu osa millestki. Maybe its the yoga speaking…
Ja siis otsustab maailm segi keerata nagu Nõia-Ints. Lihtsalt.
Niimoodi olengi korraga hirmul ja õnne tipul. Käin religioosselt igas loengus, punun Bastardiga pesa ja igaks juhuks väldin uudiste lugemist.
Kirjutuslaud ja stipp
Kooselu on ikka äge. Punume pesa ja planeerime-korraldame. Eile saime lõpuks kirjutuslaua kätte. Meil on toas ühes seinas umbes 145 sentimeetri laiune ja ~10 sentimeetri sügavune tasku, kuhu see laud täpselt hakkab. Beib pani selle muretult kokku, ma käisin lapiga üle ja püstitasin laualambi.
Minul ja Bastardil on kummalgi kooliasjade jaoks sahtel, kõige ülemises on paberid printimiseks ja joonestamiseks, kõige alumises laadijad ja muud tehnikavidinaid.
Kahlasin enda sahtlikese vihikuid ja kiletaskuid täis. Lisasin ka ühe taskurätipaki,
et kui õppimise ajal peaks meelde tulema, et stippi seekord ei määratud ja kui palju ma nüüd iga kuu maksma pean hakkama.
Sõltuvuskäitumine ja jooga
Teisipäeva õhtuses loengus sõltuvuskäitumine arutame erinevaid sõltuvusi ja nende tunnuseid.
(Märka, kuidas minu ~nr3 sõltuvust polegi kirjas, ei hakanud seda üle ruumi karjuma ka)
Kuldreegliks sõltuvuse määramises on igapäevaelu häirumine. Nii toob õppejõud näiteks oma sõbranna, kes leidis enda jaoks jooga. Jooga olevat nüüd siin ja jooga seal ja jooga igalpool.
Naljakas.
Teisipäeva hommikune “loeng” on mul jooga. Ja ma tunnen, et olen selle enda jaoks leidnud. Ostsin raamatupoest juba ühe kolmest kohustusliku kirjanduse raamatust endale ära. Tellisin osta.ee-st teise ja hoian silmi lahti viimase leidmiseks. Speakin’ of… Kellelgi vedeleb kodus C. Turlingtoni raamat Elav jooga?
The Adventurous Pursuit of Happiness 