Fear and loathing
Kasvatan liha tunniplaaniluudele. Kindlad asjad on uurimisteemad III, materiaalne kultuur ning ajakirjanduseetika ja eneseregulatsioon. Nad võrduvad 11 EAP-ga. Lisaks pean jätma ruumi kursustele, mida ma ei võta, aga võib olla pean külastama hakkama.
Olen mõistma hakanud, mida Hunter S. Thompson silmas pidas. Kardan/loodan, et vaid ähmaselt. Siiski paremini ajast, kui sõna “loathing” kodus sõnaraamatust üles otsisin ja mõtlesin, milline kummaline pealkiri nii lahedal filmil.
Ropendamise, keeleporno ja kasutu kriitika keelamise pakt
Huuh, kuidas keha valutab! Tegin äsja umbes 40 kätekõverdust ja 10 seljalihaste harjutust.
Võtsime Kawaiiga reedel eesmärgiks ropendamine kõnest välja juurida. Selle saavutamiseks kasutame lihtsat meetodit – füüsiline karistus. Iga ropu sõna eest tuleb teha 10 kätekõverdust/kükki/istulitõusu/seljalihaste harjutust/misiganes harjutust.
Mingil üksmeelsel põhjusel võis veidernaljakalt öelda “Dayyyyyyyyyum!”
Lauludes võib ropu koha kaasa laulda, aga muul moel on keelatud.
Nüüd, 3 päeva hiljem, keelasime ära veel kaks asja, sest ropendamine on juba kadunud.
Esiteks, keeleporno. See tähendab keelte segamini kasutamist. Kõik “sliipi viskamised” ja “sorrid” on trahvitavad. See keelas ka sõna “dayum” ära. Kahjuks.
Võõrkeeled ise pole keelatud: tsitaate võib öelda. Väljenditest või sõnadest endist tohib rääkida. Sarjade nimesid ei pea nui neljaks tõlkima hakkama. Loomulikult otse teises keeles rääkida on okei (otsustasime ka, et okei on okei). Trahvitud saab ikka kahe või rohkema keele sõnade !!!kokku reipimisega!!! lauses.
Teiseks, kasutu kriitika. Peaaegu saaks öelda klatšimine,
aga kuna keelu alla jääb ka endale suunatud üleliigne kriitika, siis päris ainult tagarääkimine ei saa selle punkti nimi olla. Kõiksugune mõttetu inimestest rääkimine negatiivses võtmes ei ole selle punkti kohaselt okei.
Pean toredasti tunnistama, et see on ka ainuke asi, mille eest ma pole pidanud põrandale viskuma. Ega meil erilist probleemi viimase punktiga olegi, aga oleks vägev, kui üldse poleks. Kawaii rääkis ühel hetkel Yoko Ono väljakutsest – sellest saigi see punkt inspireeritud :)
Party central study-group
Pitsa valmis ja suulagi lõhki kõrvetatud, hakkan esseed kirjutama. Kohe-kohe, see tähendab. Enne jagan rõõmu. Ja “rõõmu” all pean silmas tänast päeva. Ärkan ja siputan vaikselt enda voodis ühikas. Helistab Beib (kelle bloginimi (nende kasutuselevõttu selgitan mõni teine päev) on nüüd Bastard ja/või Beib – olenevalt sellest, kas mul on vaja panna nimi käändesse või mitte – ikka ütleks pigem “Bastardile” või “Bastardiga” ja kindlasti mitte ei üritaks reipida nime “Beib” nendesse käänetesse). Helistab, et öelda, et on ukse taga ja ma saan ta kaissu kohe võtta. Seda natuke aega nauditud, keedan putru. Segan juurde kaneeli ja mett. Joon kohvi ja vaatan aknast, kuidas lumi vaikselt lendleb. Imeilus.
Ärkab toakaaslane (ma tahaksin ta bloginimeks panna Kawaii vms, aga ma peaksin seda vist temaga arutama – äkki tal on mingi eriti hea alter ego nimi, millega temale viidata).
Joome kohvi ja vaatame Sõpru. Toome poest pitsamaterjali, millest awesome teamworkiga maitsva pitsa kokku paneme.
Nüüd ongi kõhukesed täis ja aeg õppida.
Kõik. Olengi oma ülevoolavat rõõmu saanud ära paigutada. Kena õhtut! :)
Sugoii!
Kosmopoliitsuse antropoloogia. Essee.
1700-2500 sõna. 3 allikat. 40% koguhindest. 13. jaanuariks.
“It is recommended that final projects either expand on issues covered in the seminars or follow a line of inquiry beyond what was discussed in the seminars.”
Gambare!
Ökoloogiline antropoloogia. Essee. 1800-2200 sõna. Homseks.
On aeg blogida. This post is going to be a long one, mingi üle ja läbi kahe päeva. Selle võib alustuseks mängima panna :)
Essee teemadest valisin välja Population Growth is an Ecological Problem. Otsisin ka 3 allikat, millele oma kirjatükis tugineda. Avasin viitamiseteemalise esitluse esimese aasta ainest akadeemiline kirjutamine. Lahti on Word ja essee pealkiri sai sisse trükitud.
Ja nüüd olen WordPressis. Kirjandusmahlad tuleb immitsema, tilkuma, nirisema ja lõpuks lausa voolama saada. Nii jutustangi inimkogemusest olles minu nahas. Nõnda antropoloogiline.
1. jaanuaril jõustub leping, mis tõstab mind toast A tuppa B. Number jäab samaks. Päev hiljem kupatan oma maise Tallinna-vara füüsiliselt ümber. Tuba on armas ja hubane, toakaaslane fantastiline. Jah, olen nüüd kaheses toas. Asjaolu, mille eest maksan vabalt 6 eurot kuus rohkem. Sõna “asjaolu” võib vahetada ka sõnadega “võimalus tunda end vabalt ja hästi.”
Toon näite: tegin paar päeva tagasi kallimale muraka-, ploomi- ja õunamoosiga pisikesi koogikesi.
Hakkan võtma kapist jahu, et muretaignat hea rullida oleks. Küsin toakaaslaselt, kumb jahu kumma oma on. Ta vastab naeratusega vaid: “Mis vahet seal on?”
Mõnus mugavus.
Käib eksamisessioon. Tulenevalt olen vaadanud ära sarja Extras. Soovitan. Jätsin suitsetamise maha. See pigem aastavahetusega seotud: 1. jaanuari öösel tegin viimased. Serveerisin enda ajule selle asja nii, et ettevõtmine tundub väga vajalik, praktiline ja tähendusrikas. Sidusin selle teema enda kõige võimsama (peaaegu negatiivse) isikuomaduse külge ja kuna see ise nii unfailing ja juurdunud on, pole mingeid suuri katsumusi veel olnud. Ma lihtsalt ei teegi ja siis on hea enda pärast olla. Bi-Winning!
Naljakas, kui kaua läheb aega, et midagi imeloogilist endale selgeks teha. Juba ammustel aegadel tahtsin maha seda nalja jätta. Juba siis, kui end pühapäevasuitsetajaks pidasin, see füüsiliselt ei räsind ja vanavanaisa kopsuvähist midagi ei teadnud. Aega läks edasi ja need asjad kõik muutusid.
Kirjutasin just sissejuhatuse valmis. Immitseb. Häbitult reibin sõnade arvu suuremaks. Näiteks, kirjutan sellise lause: “In this essay I will focus on the human population on Earth.”
Pa-pa-pa-pa-pa-poker face!
Niriseb näpuotstest nagu kevadine kasemahl bemmi ette jäänud kõivupuu räbaldunud tüvest.
Kell on 2 öösel. Olen jõudnud sellesse faasi, kus olen vist nii sõnaosav ja valvas ajuliselt, kui ma üldse olla saan. Kaks kolmandikku on veel kirjutada.
Kell 4:44 olen ikka selles faasis. Hullult mõnus on.
Miks ma ei teadnud, et Räägupesa terve öö lahti on? Kell on 6:26. Natuke üle poole on valmis.
Burksid magatud ja uned söödud, kirjutan edasi. Teine artikkel tuleb lõpuni läbi närida, kolmas ette võtta ja 733 sõna juurde kirjutada. Siis saan järgmise essee ette võtta. Õues on meeletult ilus, seltskond on super.
Umbes 550 sõna vaja kokku panna, reibin viimast allikat. Tahaksin juba Eerot näha, aga lubasin endale, et alles siis võin, kui essee valmis on :(
19:00ks olen umbes 400 sõna kaugusel, just uuesti ärganud ja Eerot ka korraks näinud.
23:23 on sõnade hulk koos ja essee valmis. Puhkan umbes pool tundi ja võtan järgmise ette.
The Adventurous Pursuit of Happiness 