Punase pärdiku plaanid
Ikka veel paneb imestama, et mis juhtus. Kuidas oli 25-kroonine jõulukingitus üle mõistuse kallis kunagi ja nüüd 30-eurone on okei?
Teen need jõulud 3,5 jõulukinki. Ühe koogi teen vist ka. Aga päris kingitustest kõige odavam ja tšillim on NKK jõulupeoks 3-eurone kingitus. Järgmisena leiti töö juures, et peaksime tegema jõulupeo ja 10-eurose kingituse loosis saadud inimesele. Alguses pakuti summaks 20 eurot. Õnneks on ka teisi üliõpilasi mu töö juures. Tõmbasid sellele variandile kiiresti vee peale. Ja siis tegin pere jõululoosis Bastardi eest pool kingitust ära. Eks ta vaatab ülejäänu ise, kui nüüd enne jõule koju sai praktikalt. Ja viimane on mu lemmik. Peaks olema ka mingi 30-eurone pere loosi kingitus. Selle teen loosi kohaselt õelapsele. Tahab “päris oma kaisukat”. Ja õmblen talle selle!
Mulle ei meeldi määratud hinnaga kingitused ja eraldi kingisoovid. Kogu asja mõttest mööda.
Igatahes. Kavand on järgmine:
Mingeid orjamütse-kraesid siiski vist ei tee. Teen punase karvase pärdiku. Punase ahvi aastal sündimise järgi. Kuna ma ei leidnud netist sobivaid lõikeid, hakkasin kavandama-skeemitama. Pärast kiiresti edukaid
ja pikalt mitte nii edukaid kavandamisi,
on lõiked olemas.
Lähipäevil hakkan kokku õmblema (enne sebin punase karvase riide, lõikan tükid välja, traageldan). Eks siis selgub, kas kavandasin piisavalt hästi. Kui mul jätkuvalt nii põnev sellega on, siis kindlasti näitan, kuidas läheb.
Speaking of: värskendaval kombel olen isegi rohkem elevil kui kinki otsides-ostes. Rohkem siirust ja südant läheb asjasse. Tore on ka see, et kingisaaja on umbes aastane – teda lihtsalt ei huvita, et ma 30-eurost arvet kokku ei riisu natukese materjali sebimisega :)
Kaalust ja trennist pärast kolme kuud järjepidevust
Öeldakse, et järjepidevalt trenni tehes märkad kuuga ise vahet, teisega perekond ja kolmandaga kõik teised. Ma ei tea. Teised inimesed mind niikuinii eriti ei näe. Mu riided ütlevad aga, et vahe on. Ometi olen enda keha osas kriitilisem kui kunagi varem. Kaalusin viimati nii vähe nagu praegu ilmselt viis aastat tagasi, aga olen siiski vähem tolereeriv ja veel enam julmem endaga. Uurisin siis. Tuleb välja, et inimesed lähevadki endaga kannatamatumaks ja õelamaks, kui nad usuvad, et nad teevad kõik õigesti ja selle tagajärjel mingisugused tulemusedki saabunud on. Siis on heit majas, et miks rohkem pole.
Ma ei mõõtnud-pildistanud end selle asja alguses (mis tänapäeval vist uskumatu on), aga oma kaalu ma tean. Olen kolme kuuga 4-5 kg alla võtnud. Tahad? Soovitaksin teha jõutrenni (kükke-kätekõverdusi), aeroobset (rügada või rattaga sõita, joosta), olla vegan :D ja magada vähemalt 8 tundi IGA ÖÖ.
Olen hakanud natuke väsima kükkidest. Teen tavaliselt need 100+ igavledes mõned minutid enne keskööd.
Kätekõverdustes olen juba päris pädev. Kuigi ka need on suure korduste arvu (yea, 19 :D ) pärast igavad juba, rõõmustab mingi nähtav areng.
Rattaga olen saanud sõita minimaalselt ja jooksma pole ka juhtunud. Seevastu kahel töökohal sain ennast hästi koormata.
Joogat teen ka half-assilt. Nii palju, et selg korras püsiks.
Siiski lähen enda plaaniga lõpuni (detsembri kuu veel). Teen 2017. aastaks uue ja parandatud treeningkava. Väheke vaheldusrikkama. Nt hommikul päikesetervitused ja kätekõverdused. Mingi hetk päeva jooksul mingi kükkidevariant. Õhtul üks video kaasa teha kanalilt Yoga With Adriene. Ja päevadel, mil pole tööd käin ujumas/jooksmas/jalutamas. Võimalusel käiksin rattaga tööl. See oleks ideaalne ja täiesti tehtav plaan. Kord kuus selline asi ette valmistada (valida konkreetseteks päevadeks konkreetsed harjutused või võtta ette 30-päevane challenge kasvõi Pinterestist) poleks tegelikult mingi lisapingutus.
Pean ikka meeldiva mõõdukuse saavutama enda elus. Pean piisavalt tööd tegema, et rütmis püsida, aga samal ajal ei tohi ennast ära kurnata. Mul on hästi kihvt tööots plaanis jõuluajaks, aga sellele kandideerimise otsustan, kui Beib on paar päeva juba kodus olnud. Siis selgub, kas raatsin üldse nö haltuurat teha ajast, mida võiksin temaga veeta.
Jõuluväljakutse KOLM KUUD ILMA
“Kolm kuud ilma?! Huahah! Proovime järgi!”
Ma ei ole sellest näitlejast muidu nagu midagi arvanud, aga praeguseks pean teda hullumeelseks sadistiks. Aga eks see ole mu isiklik asi.
Beib läks ära täpselt kolm kuud tagasi. Naaseb ühe päeva ja kolme tunni pärast. Pehmelt öeldes… igatsen teda juba natuke :D
Täna hommikul magamiskotis kössitades tunnistasin endale, et see on hea asi, et ta nii pikale praktikale läks. Positiivset mõju näen kahes süsteemis: minu+Bastardi vahelises suhtes ja minus eraldiseisva inimesena.
Ma ütleks, et minu ja Bastardi kommunikatsioon oli niisamagi suurepärane. Meil on täpselt sama hoiak ja standard suhtluses: kõigest annab rääkida, lihtsalt räägime selgeks. Ükski teema ei ole selline, et kumbki ütleks “lõpeta”, “aitab” või “sina mõtlesid?!”
Kuidagi on need kolm kuud ainult Facebooki chatis kribamist ja paari kiire kõne võtmist loonud mingi uue taseme teineteisega suhtlemisel. Veel uuema sordi vabaduse. Kuna me ei tee midagi koos, räägime rohkem enda soovidest, plaanidest, fantaasiatest. Sellistest asjadest, mida ahju kütmise ja saia ostmise vahel hästi ei puuduta. Haavatavamad asjad. Ja see on väga lahe :)
Lisaks sellele avatusele andis see kogemus mulle võimaluse ennast tõestada Bastardile. Minge putsi, see ongi enda jaoks, kui ennast teisele tõestada saad. Vaadake, ma kirjutan talle luuletusi ja ütlen välja kohe kõik ilusad asjad, mis ta vastu tunnen. Nüüd ma sain näidata, et ma ootan ta ära ka närustes tingimustes ja need sõnad ei ole niisama öeldud.
Ja olen enda kohta meeletult palju õppinud. Sain näha, kes ma olen ja mida tegema hakkan, kui ainult endaga arvestan. Muutusin äärmiselt säästlikuks, korjasi oksi ja pudeleid, kui need mu teele jäid. Võtsin teise töökoha, tekitasin igapäevased ülesanded, et oma elukvaliteeti vaikselt tõsta. Mõistsin aspekte endast, mis normaalsemas olukorras välja ei paista ega loegi. Hakkasin tegema ettevalmistusi Bastardi naasmiseks.
Hakkasin kuidagi suuremas perspektiivis asju nägema. Nagu mu ees oleks maal. Ma olen sellel oma olukorras, aga see on nii välja suumitud, et näen ümbritsevat ka.
Rahamaius
Mmm, kuidas mulle raha meeldib. Olen muidugi aeglane õppija-orienteeruja selles. Mis on okei. The journey is the reward. Mul on väga põnev.
Mäletan, kui olin pisike ja mõistsin, et ma ei pea iga viimset senti puhvetis ära kulutama. Tõsine ahhaa-moment. Mu elu on täis selliseid.
Nii tubli olen juba aastaid olnud, et pean arvestust kulude-tulude üle. Teen igakuised spetsiifilised eelarved. See kõik on tore ja hea ja saan ilma igasuguse kõrvalise abita hakkama, oskan majandada küll. Aga.
Aga nüüd on mul plaan pikemaks perspektiiviks. ja see on uus asi. Plaan ei ole minu oma. Ma lihtsalt kopeerin ja taastoodan seda. Dave Ramsey noh.
Dave Ramsey soovitatav plaan raha osas on selline:
- Kogud 1000 enda hädaolukorrafondi nii kiiresti kui võimalik
- Teed nimekirja enda võlgadest. Maksad kõigi võlgade eest miinimumi ja kõige väiksemale lähed täiega kallale. Müüd asju, võtad lisatöö jne, et väikseim ära maksta. Sedasi võtta ette altpoolt järgmine ja järgmine. Kui võlad makstud või ainult kodu eest tasuda, võib edasi minna järgmisele sammule.
- Kogud 3-6 kuu elamisraha suuruse hädaolukorrafondi
- Siitmaalt võib rahulikumalt võtta. Tuleb igakuiselt investeerida 15% pensionifondi intresse koguma.
- Koguda laste hariduse jaoks
- Maksta ära oma kodu
- Kasvatada rikkust ja olla helde/lahke
Põhitõed või filosoofia tema plaaniga kaasas on need, et midagi ei ostetaks võlgu ja elataks alla oma võimete. Ja paarid majandaksid koos, ühise eesmärgi nimel. Sammud 4.-7. käivad üldiselt korraga, aga muidu ei tohiks samme segamini teha ja suvalt skeemitada. Having said all that… :D
Minu tõlgendus DR plaanist on selline:
- Kuigi mul oleks esimene hädaolukorrafond panna kõrvale, plaanin seda teha aeglasemalt. Eesmärk oleks hiljemalt veebruaris see samm lõpetada. Asi on lihtsalt nö formaadis, milles seda koguda tahan. Don’t ask, skeemitamine:D
- Oktoobris oleksid “võlad” makstud. See on mingi jääk mu idiootsematest aegadest. Mingi kaks aastat tagasi “ostsin” tahvelarvuti järelmaksuga. Mingi 5 euri kuus ikka veel. Ja kui ma sooviksin seda asja varem lõpetada, peaksin juurde maksma 70 eurot. Ma polnudki vist nii sitasti ühtegi klienditeenindajat kohelnud, kui seda feikabistavat meeshoora Elisa esinduses, kui see ütles, et jepp, muidugi saad varem ära maksta ja lepingu lõpetada. Lihtsalt anna lisaks jäägile veel seitsekümmend eurot. Samahästi võin ju maksta seda kõike oktoobris lõpukuupäevani. Ka odavam noh.
Mul on mingi natuke lahtine küsimus õppemaksuga. Mu õde tasus mu eest ja ütles, et kunagi maksan tema lapse õppemaksu vms. Mõtlen soovitada mingi kogumisfondi, kuhu aegamööda midagi sisse paneksin. Koguks intresse ka ja siis ei tule mulle üks hetk üllatusena, et Mipsul vaja. Peame arutama seda, kui mul kool kunagi läbi saab. Praegu ilmselt sellega pead ei vaeva. - Arvan, et juba veebruarist koguksin suurema hädaolukorrafoni jaoks raha ja 2017 aasta jooksul oleks see koos. Siis hakkab veel põnevam.
- ja 7. sammu tahan ka 2017 alustada. 5. ja 6. on natuke kauge teema. Vajavad uurimist-skeemitamist. Vaatab.
Saan aru, et on korralikud kõrvalekalded ettenähtust, aga see on sitaks parem kui üldse ilma plaanita mingi hea tulemuse ootamine.
Mis puutub sellesse, et paarid peaksid koos majandama, siis pangaarved võiksid jääda eraldi ja makstaks-planeeritaks koos või skeemitades. Skeemitamine siinkohal on nt see, et ma ostan ühe suure asja, Sa ostad kaks väiksemat asja. Või siis see, et ou, Sa pead maksma seda või teist kooliga seoses, ma maksan seekord ise kogu üüri. Päris hästi peab usaldama, et teise eest asju maksta. Olla siis abielus või mitte. Peab päriselt ka armastama, muidu mõtled veel surivoodil, et ostsid tegelt kokku rohkem saia kui kaaslane. Muidugi on sitaks põnev kellegagi koos skeemitada.
The Adventurous Pursuit of Happiness 