Ilusad pildid ja kole jutt
Söödan pojale hommikupudru sisse ja jätan ta mehe hooleks. Ise hüppan ratta selga. Jubeilus hommik on.
Eile polnud pooltki nii hea sõita. Luigekari tšillib-koguneb põllu peal. Vb nädal tagasi oli neid kordades vähem.
Kui saabun
eemaldan kiiresti papud, silkan mööda koridori magamistoa poole ja küsin, kas perenaisel on midagi ikka seljas. Tulin külla, et ta hommikul voodist üles aidata. Kukkus peaaegu nädal tagasi jalgrattaga nii hullusti, et kaks roiet puru ja vaagna põrutus. Ma kahtlustan, et veel midagi juhtus, aga EMOs minu nö murekohale tähelepanu ei pööratud rohkem kui “ilmselt kaasasündinud” vms. Ent see ei tähenda Rakveres vist midagi: ta lasti koju, aga kanüül unustati kätte. Nad võisid lebolt mitte märgata, et kuskil veel mõni suvakas organ nagu süda vms on muljuda saanud. Pmst sai kirja, et üks vatsake on kitsam, aga see võib ka kaasa sündinud olla. Räägib, et süda nüüd puperdab ja hullab. Kedagi ei kottinud. Isegi päris alguses, kui ta omale kiirabi kutsus, sest ei suutnud pärast kukkumist valu pärast üles tõusta, oli neil tast peaaegu ükskõik. Öeldi pikema ülevaatuseta, et korras on ja viidi koju. Järgmine päev ise EMOt külastades tuli roietemurd ja vaagna põrutus välja.
Jututuju
Viimased 2 aastat pole nagu jututuju olnud. See algas uue töökohaga, mille puhul ma ei olnud kindel, kas-mida ma avalikult jagada tohin. Siiani pole. Samal ajal oli mu beebipalavik tublisti tuure kogumas ja ma polnud väga millegagi rahul. Kole halamine ja viha oleks siia maandunud. Kui ikka tahad pere ja kodukest, siis ei rahulda enam sõbrad-elamused-eskapism. Õnneks leidis mees ka, et peab vist jah perega pihta hakkama. Paar kuud pärast otsust oli juba põhjust kõik mu pahameel ja frustratsioon unustada :)
Ent – põnn kõhus – polnud ka soovi kogu maailmale muudkui näkku peksta, et näe Oscar test seda ja rasedusaegsed vitamiinid teist. Ma kartsin millegipärast iga päev, et äkki me jääme tast ilma ja ei oleks tahtnud, et peaksin nö valutama-kurvastama nii, et sisuliselt kesiganes oleks saanud haletseda või parastada. Ei varjand otse, aga pigem hoidsime endale.
Pisikese beebi kõrvalt ei jõua väga midagi teha. On siis tuju või mitte. Valik on juba tehtud ja mitte enda poolt. Pered, kus elab mitu põlvkonda koos, on geniaalsed. Siis jõuaks. Aga sellises üksildases kõigil-peab-oma-maja-olema maailmas ei jää emal (kes on lapsega üksi, kui mees rügab töötada) lapse kõrvalt esialgu üldse aega üle. Siis käid isegi duši all süümepiinadega, sest midagi karjuvamat saaks selle ajaga ära teha. Mingi tšill jutuajamine on välistatud (või korraliku karistusega lisaväsimuse või -kohustuste näol).
Järglane saab kohe kümnekuuseks. Panin ta voodisse magama. Uinus ruttu. Mul endal on jaksu üleval olla. Tuligi jututuju peale. Kodu on natuke sassis, aga mitte midagi nii hullu, et ei saaks võtta hetke enda jaoks. Nö teraapiaks. Ma siis räägin.
Mul tegi südame nii soojaks vastukaja, mille sain teatele, et lisasin vanaisa raamatud Goodreadsi. Kui vanaisa kirjutuslaua enda juurde sain, tahtsin järgmist asja ta mälestuseks teha. Goodreadsi reipa kasutajana hakkasin enda eksemplare vanaisa raamatutest välja otsima eesmärgiga nende info sinna saidile kanda. Siis küsisin raamatuid juba emalt, ostsin raamatukoi lehelt. Päris viimast raamatut ei saanudki. Selle kaanepildi foto sain sugulaselt suht viimasel hetkel – vanaisa sünniaastapäeval nõks enne teate postitamist. Seega oli rõõm tohutu, et mu ponnistused ei olnud niisama. Et sai väärikalt tähistatud.
Vanaisa 95. sünniaastapäev
Täna on minu vanaisa Eduard Leppiku 95. sünniaastapäev. Selle vägeva inimese mälestamiseks kandsin ta kirjutatud raamatud Goodreadsi andmebaasi.
Loodan tulevikus vanaisa teosed ka digitaliseerida (äkki 100. sünniaastapäevaks?), et see meeletu hulk tööd, mis ta elu jooksul Lääne-Virumaa kanti uurides ära tegi, unustusse ei kaoks ja oleks kergesti kättesaadav ja kasutatav.
Seniks on nüüd vähemalt paberkandjaomanikel ja raamatukogukülastajatel Goodreadsi näol koht, kus pidada järge, millised ta raamatud loetud või omal olemas, kes sõpradest mida lugenud on ja kuidas siis hinnanud-arvustanud jpms.
Tänan tähelepanu eest ja soovin alatiseks teadmistejanu kõigile :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 