Kaalulangetamisblogi
Paisun nagu pärmitainas sooja müüri otsas.
Või no, enam mitte. Õpin kaloreid lugema ja normaalseid plaane seoses liikumise ja toitumisega tegema. Kuu algusest olen maha reipinud 3-4 kilo. Hommikul kaaludes on alati vähem kui keset päeva või õhtul. Seega rind ees “4” ei söenda ikka öelda.
Jaa-jaa, alla kahe nädala on see kiire jms, jah, aga kui toimib ja ma jaksan elus olla, siis ma ei näe probleemi. Midagi ekstreemset ega hullu ma enda hinnangul ei tee ka. Kui läheb, siis – jumala eest! – mingu!
See on nagu mu uus hobi. Räigelt uusi asju õpib ja ägedatesse olukordadesse satub. Paneb mugavustsooni piire kompima, sest mõned keerulised kohad olen juba avastanud:
- Kõige raskem on tervislikke asju koju soetada ja valmistada, sest olen harjunud mingi keskpäraselt tervisliku/ebatervisliku toiduvalmistamisstiiliga. Et ikka makakaid vorstiga? Ketšupit ka peale noh?
- Pluss, kuidagi harjumatu on Bastardile öelda, et proovime nüüd pruuni riisi… Sest see on tervislikum… Kuuldavasti? Tal tundub äärmiselt pohhui muidu olevat, mul endal on see kummaline. Olen ikka uhkusega öelnud, et ainult laisad inimesed peavad vaatama, mida nad söövad. Mhmh, noor neiu, las see jutt jääda sinna, kus kitsed silkavad ja järved hüüavad.
- Ja suht raske on harjuda sööma/valmistama õiget kogust. Teen nüüd tihti nii, et tõstan taldriku süüa täis. Vaatan seda hetke kahtlustavalt ja lükkan pool potti või panni tagasi. Sest mul ei ole nii palju vaja ju. Harjutan näiteks ainult peotäit riisi tegema. Kahlan kanatükikese ja brokkoli juurde ja tuleb normaalne kõhutäis küll.
- Pidevalt peab ennast motiveerima ja meelde tuletama, mida ma teen. Vähemalt senikaua, kuni tervislikud harjumused külge jäävad ja loomulikult toimuvad. Minu jaoks toimib ülihästi Pinterest, I shit you not. Vaatan korraga viis-kümme minti retsepte, kenasid riietusi, motiveerivaid tsitaate, et ennast lainel edukalt hoida. Toimib.
Olen alati tundnud uhkust selle üle, et olen sünnipäraselt füüsiliselt väga vastupidav, mitmekülgne, tugev jne. Ise seda minema visata on kuidagi joga, tõesti.
Siis-kui-ma-kodus-käin blogi
Huvitav asi, mida äsja märkasin: pärast tahvelarvuti ostmist olen ainult sellega bloginud + seda ainult metsas kodus teinud. Ilmselgelt olen ka praegu kodumetsas.
Mõningane areng on vidina kasutusega kaasnenud. Ütleksin, et oskan juba blogida. Loen edukalt koolitekstide pdf-e siit. Nühin ja katsun näpuga vana läpaka ekraani.
Ma ei ole lõpuni rahul pilditöötlusvõimalustega, eks ma pean mingi kena äpi selle jaoks vaatama. Seniks piirdub siinne mõjutamine kroppimise ja vinjeti räkendamisega.
The Adventurous Pursuit of Happiness / The Journey Is The Reward
Sain äsja teada saladuse, mille siin edasi räägin. Lugesin, et pealkirjad peavad olema kutsuvad. Veel täpsemalt: nad peavad andma lugejale taju konfliktist, arengust/teekonnast ja eesmärgist, sest need olevat hea loo põhikomponendid.
Siit ka uus pealkiri kogu blogil. Läheb kokku alapealkirjaga nagu valatult. Viimane olekski kui oodanud hetke, mil näen Bastardi kaisus magades kõige kummalisemat und. Oodanud sellele juhtumile järgnenud ahelreaktsiooni, milles võtan vastu otsuse nähtud psychothriller looks kirjutada ja hakata selle eesmärgi saavutamiseks enda kirjanduslikke oskusi lihvima. Oodanud, et vaatan harjutamiseks blogi kriitilise pilguga üle ja sobivad muudatused teen.
Karate Kid või miski selline on vist parim lugu maailmas, sest kuuldavasti on tähtsaimad juttudes kangelane, eesmärk, takistus, mentor ja moraal. Minu blogi/elu on peaaegu arvestatav jutuke:
- Ise olen kangelane
- Eesmärk on metafooriliselt mesilased
- Takistus olen ka ise
- Mentor on puudu
- Moraal: THE JOURNEY IS THE REWARD
Psychothrillerit kirjutades soovin kindlasti nende “tingimustega” mängida, asendada või korrumpeerida.
Hetkel näen siiski suurima probleemina, et ma ei tea kirjutades, kuhupoole sõnu veeretan; mis on punkt B; kuhu tahan lugeja viia. Lihtsalt keksin ja otsin kohta.
Fix it or shut up
Pikaajaline napisõnalisus ja üldised vaikuseperioodid irduvad nüüd mu blogist minema
Minu teisel ja paremal poolel on nüüd ka blogi
Paar päeva tagasi. Noormees tuleb poolstatement-poolküsimusega:
“Ma teen omale blogi”
Music to my fucking ears. Mitte lihtsalt selle pärast, et tal on kõige mõnusam ja seksikam hääl, mida mul on olnud au kuulda. Maailmas. Antud olukorras tervitan selle hääle edastatud sõnumit. Nt 120 fanfaari saluudiga, mis hoiab selleks puhuks kokku tulnud paraadi rütmis. 5 tundi.
Tunnistan, et kuigi minu vastus I*M-GONNA-MAKE-A-BLOG!ile on inimesest hoolimata alati “yea, you totally should!”, siis seekord ma ei oodanudki verejanuliselt trainwrecki või pingutuseta insighti inimese ellu ja mõttemaailma. Ma ei teadnud, mis sealt tuleb, aga ma ootasin seda põnevusega. Viimast heauskliku, mitte verejanulise. Sest tal on väga palju huvitavaid mõtteid ja kõige kohta arvamus, which usually blow me the fuck away.
Noormees on mul julge tabava sõnaga. (Kas midagi vähemat avaldaks mulle muljet? ;D) Vahel tahaks kohe teda rahus vahtida, et aru saada, kust ja mismoodi ta suudab mingid täiesti suvalised asjad mingi veel suvalisema nähtuse läbi paralleelideks siduda. Kõik võrdlused ja näited on nii pädevad, et ma võib olla isegi natuke kartsin. Et kui ta blogi teeb, siis see varjutab minu oma nii kõvasti, et mu uus vaimne seisund näeb ette, et ma pean tegema kuhugi saarele koloonia, et seal kibestumusest internetivastane sekt rajada.
Pärast ta esimese postituse lugemist märkasin, et ma ei hinga enam ise. Vaikselt pahandasin, et see nii kiiresti otsa pidi saama. Saabusid rahulolu ja uhkus. Tal oli veel 2. postitus valminud. See retsis teemat, mida ma pole oma 4+ blogimisaasta jooksul mädand kaika (ega ka Hattori Hanzo mõõgaga for that matter) puudutanudki. Suts teine žanr. Päris põnev. Ma loodan, et kirjutamine talle külge jääb ja aeg-ajalt midagi ikka postitab oma blogisse.
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
Piltidest
Pildid on minu bloginduse ajaloo jooksul olnud edasiviivaks jõuks. Algas Tales of Liffe’is üldse sellest, et tahtsin kuskil oma pilte jagada. Ja no oma puberteedilõpu oigamist ja kobinat välja elada.
Vähe neurootilisemal ajal oli mul selline reegel, et ma ei tohtinud postitada pilte, mis ei olnud samal päeval tehtud. Ja oiii ma tegin päevas väga palju pilte. Kui kirjutamiseks läks, toimus jutustamine kuidagi piltide ümber. Aga kui kesköö kätte jõudis ja postitus veel valmis polnud, võisin selle sama targalt ära kustutada. Minu jaoks ta väärtus kadus. Samuti ei tohtinud ühe päeva jooksul mitut postitust teha. Ainult ühe. See muidugi sarnaneb praegusele palju lebomale reeglile, mis sätestab, et üle kolme postituse päevas on no-no. Viimase selgituseks võin öelda nii palju, et WordPressi statistikas noolega ühe päeva tulbale sõites näitab ta sel päeval tehtud postituste pealkirju.
Kui sul just vähemalt 4 postitust pole. Siis näitab lihtsalt nende arvu. Tartus
juhtus nii. Esimest ja viimast korda. Olin päris frustreerunud. Never again, raisk.
Õnneks on mul nüüd piltide postitamise osas ainult üks reegel, millest väga kergesti ja eksimatult kinni pean – postitan ainult enda tehtud pilte. See ainuke piltidealane reegel, mida mu aju vajab, laseb postitada kõiksugu klõpsatusi hoolimata kuupäevast, millal nad tehtud on. Nii on päris hea.
Tšillid ajad
Teate, olen viimasel ajal ühe naljaka asja peale mõelnud. Pole eraldi uuringut korraldanud – äkki on vastus imelihtne ja ma ei suuda lihtsalt märgata. Aga mind on hakanud huvitama, kes on Kopiwaara. Ma lihtsalt ei tea. Ma jälgin ta blogi ja Twitteri ja tema minu oma. Lugesin mingeid põnevaid asju, mis ta tweetis ja pärast seda on alati küsimus KES TA ON? kui midagi uut jälle postitatud on. Ma vahepeal mõtlesin isegi, et ta võib Harri Laiv olla. Tegelt ka. Sest tundub, et tal on mingi mõnus silmaring ja hea analüütiline meel. Aga ma ei suuda aru saada, kas ta on mees või naine või noor või vana. Või kus ja miks ta on. Nendele mõtetele võib julgesti kommentaariumis kaasa rääkida. Et ma väga enam põlema ei peaks :)
Selles kõik-mis-kopiwaara-tviidib-võib-anda-vihjeid-meelestatuses sattusin ühe 14aastase tütarlapse blogi peale. Jaa-jaa, ma tean, mida nüüd mõelda võib. Nt, fuck off, Ellu, me ei vaja mingit linki mõne blondeeritud teismelise blogisse. Mina arvan, et ei. Vajate küll. Loomulikult tuleb ka minul kerge oksemaitse suhu, kui mingi blogistunud egoaltari otsa satun, aga see blogi polnud selline. See oli mõnus ja elurõõmus ja aktiivne. Lõpuni nauditav oli seda lapata. Positiivse laengu andis. Sellest inspireeritult mõtlesin enda kallitega ka natuke oma elu jagada. Normaalne sissejuhatus, eks? :D Olen siit eemal püsinud. Sest elu on elamist tahtnud. Ja teate, viimane kuu aega on olnud üks ilusamaid mu elus. Olen nii tänulik ja õnnelik, et ise ka ei usu. Ma, vaadake, olen armunud. Varem pole olnud usku sellesse, et su ellu lihtsalt tuleb inimene, kes teeb kõik ilusaks ja heaks. Sest ma polnud seda ise varem näinud. Aga just nii praegu on. Mu ellusuhtumine oli enne selline, et nojah-kui-täna-peaksin-ära-surema. Kui tundsin, et olen haigeks jäämas, siis mõtlesin, et nojah-ongi-millegagi-oma-aega-sisutada. Aga nüüd on vaikselt huvitama hakanud, et elus-terve oleksin. Ja oma armastuse lähedal.
Olgu nii, good talk. Pakin nüüd asjad ja vaatan, mida teha vaja enne tööle minemist. Plaan näeb ette, et lähen kümneks Ristikasse tööle, näen ära seal Kristjani, Taaveti ja Triinu, panen poe kinni, sõidan Tapale, hüppan Tallinna rongile, saan natuke oma imekalliga olla ja laupäeval sõidan
Eleriniga Saaremaale Anu juurde. Olen seal nädalakese. Käime rannas ja meisterdame suguvõsakokkutuleku jaoks nimesildid. Tšillid ajad :)
Love for Liffe sai aastaseks.
Vahin unisena üle rõdu Lasnamäe kortermaju. Küsin, mis päev täna on, et Eesti lipp vastasmajal väljas on. Ei saa vastust.
Loen märkmikust: “blogi b-day 1”. Avaldan arvamust, et just selle pärast on lipp väljas. Saan asjaliku nõusoleku.
Et oleks selge.
Õhtul helistas vanem vend. Teab eksmatist. Laupäeval saame sellel teemal veel rääkida. Ma oleksin olnud nagu KES ÜTLES??? sest ma tahtsin ise näost-näkku öelda, aga ta selgitas ennetavalt, et sattus midagi otsides mu blogisse ja nägi. Oijah. Samahästi oleksin võinud siis juba helistada. See oleks veel normaalne olnud. Tunnustav, hea. Mitte kuskilt avaliku infona :(
Sellest tulenevalt nägin oma 14tunnise unesessiooni jooksul suvel tulevat suguvõsa kokkutulekut. Kõik autoriteetsed ja kuldmedaliga lõpetanud sugulased käisid mu juures ja küsisid, et no kuidasmoodi küll ma välja langesin.
Hommikul helistab ema. Räägib, kuidas tegelikult ka üks meie aktivistist sugulane oli emmega pahandanud, et see oleks ikkagi pidanud midagi tegema, et ma ikka koolis saaksin käia. Ütles, et helistas ühele teisele sugulasele, et see (kui 40 aastat TTK-s õppejõud olnu) mind sinna tagasi räägiks. Esmaspäeval saab teada. Informeerisin teda asjaolust, et ma ei ole sellest huvitatud. Soovisin talle kena päeva. Et ma ta peale karjuma ei hakkaks. IT’S BEEN TWO LONG F&¤KING WEEKS! Fast acting on your part. Ja kõik* oli aus. Ma langesin välja.** Ma olen sellega leppinud. FT pole mulle. Ma ei taha seda enam.
*Välja arvata neiu, kes spikerdas, aga sai akadeemilisele jääda, which is bullshit according to
- 125. Väärituks käitumiseks loetakse kõrgkoolis eelkõige: 125.5. teadmiste lubamatut vahetamist (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms), sealhulgas mittelubatud materjalide kasutamist; 132. Eksmatrikuleerimine kõrgkooli algatusel toimub järgmistel põhjustel: 132.3.vääritu käitumine;
- 107. Esimese kursuse esimese semestri õppurile võimaldatakse akadeemilist puhkust ainult tervislikel põhjustel, Eesti kaitsejõududesse teenima asumisel või alla kolmeaastase lapse hooldamisel
Don’t get me wrong – tüdruk on tšill :)
**115. Akadeemiline edasijõudmatus on: 115.1 ühe ja sama eksami või arvestuse mitterahuldav sooritamine kolmel korral, kusjuures arvestusele või eksamile põhjuseta ilmumata jätmine on võrdsustatud ühe negatiivse soorituskorraga; 132. Eksmatrikuleerimine kõrgkooli algatusel toimub järgmistel põhjustel:
132.2.akadeemiline edasijõudmatus;
Millega ma oma aega sisustan.
Come on Eileen, Oh I swear (what he means)
At this moment, you mean everything
With you in that dress, oh my thoughts I confess
Verge on dirty
Ah come on Eileen
Nähtavasti igatsen Tartu tagasi. Kodus on muidugi hea – luks lausa. Täna magasin näiteks kolmeni. Vedelesin ja siputasin voodis veel, kui issi koju jõudis. Hüüdis alt, et ma süüa võtaksin. Mitte türa-see-on-see-kui-sa-öösel-ei-maga-ja-üldsegi-otsi-töö-ja-mine-ära. Nad võtavad nii lebolt seda kõike. Katsun mitte kuritarvitama hakata. Ma olen veel haige, seega minema ei kibele. Enne võiks aru ka saada, mida ma tahan. Edasi teha. Nii ma vahin filme, telekat, söön, koristan, mängin kassidega ja tegelen natuke ebamääraste tegevustega. Mul oli vaja näiteks oma tuba ümber tõsta ja voodi kohale suur roheline purje ehitada. See on üks ilusamaid asju. Joonistan-kirjutan plaane eluks. Tegime sauna, jooksime sealt lumme. Siukene kõik-on-okei-ja-hea rahulik aeg on.
Lugesin oma karjäärivaliku testi, mis keskkoolis tegin. Hakkasin kahtlema, kas need tulemused oleksid praegu samad. Kuigi need on klassikalised isiksusetüüpide kohta. Need ei tohiks elu jooksul väga muutuda. Tegin uuesti. Minu üllatuseks läksin introverdist ekstraverdiks, olen nüüd täpselt meelelise ja tundelise taju vahel, jätkuvalt mõtlejatüüpi otsustaja ja täpselt sama punktisummaga, mis eelmine kord oli, otsustajatüüp. Soovitatavad töökohad on kõik juhtivatel positsioonidel, organiseerimisel ja korraldamisel. Okei. Reaalselt ei anna see mulle praegu midagi.
Muide, see tõstis halenaljakalt tuju, kui minu postitus oli paremikku jõudnud. Tegin igal pool screenshotid :D
Okei, kiisud, me hakkame vennaga nüüd Spaced’i vaatama.
Come on Eileen toora ta loo rye aye
Come on Eleen toora ta loo rye aye
Torra torra ta loo rye
Come on Eileen oh I swear (what he means)
At this moment you mean everything to me
Oh to me, Oh Eileen
You mean everything
Fotonäitus
Jälgin üht toredat blogi, mille omanikul on praegu fotonäitus
kuskil püsti. Käisin vaatamas. Aega mul ju nüüd on.
Seal oli kõik väga ilus. Nagu nii ilus, et mina ei suudaks näha tavaelus kohe kuiiiiiiiiiii ilus.
Kui ma kunagi Tartu linnas pärast 2. oppi kõndima õppisin, jalutasin sellest puukesest
mööda ja imetlesin. Kui hea kõik siis oli. Tartu on nii armastusväärne.
The Adventurous Pursuit of Happiness 