Pildistamine!
Täna teeme ametifotosid.
Tunne on selline, et davaido-teeme-ära, aga no fakk, kui ebaesinduslik ma välja näen. Lihtsalt nõmedalt ümar. Ja mu garderoob pole minu meelest minulik. Ma ei soetagi ju mingeid kenamaid asju, sest ei taha ju selle kehakaalu juures olla.
Eile küll leidsin mingi okeima valiku, viskasin kodus kotti ja täna töö juures aurutades avastasin, et keset pluusi on mingi plekk.
No fuck me noh.
Muidu on praegu kaalu osas optimistlik olla – kujunemas on väga head harjumused, mis pikapeale peaksid head tulemused ka tooma.
Lihtsalt pildile ei tahaks praegu nii jääda.
Nuum 9
Võtsin ülimaitsva sooja ampsu ja ülejäänu lendas käbe prügikasti.
Kehas on kohe tunda, et hea päev on olnud nii toitumise kui liikumise osas.
See on nüüd kaalulangetuse *ja* vaimse tervise blogi.
Eks ta on mõlemat juba ammu olnud tegelt :)
Käisin üle pika aja ujumas – pole nii ammu käinud, et sellist 10 korra piletit näen esimest korda.
Olin kahevahel, kas ujun 30 minutit või tund aega. Poole tunniga polnud veel nagu tundagi ja lasin reipalt edasi. Väga mõnus oli.
Mõtlesin füsioterapeudi sõnadele. Viimasel vastuvõtul rääkisin, kuidas ühel hetkel kadus ära komme jõutrenni kava teha. Seda, mis ta mulle koostas esimesel kohtumisel. Ta vastas, et see on ootuspärane, sest inimesed ei jää asjade juurde, mida nad ei naudi/pole varem hea meelega teinud. Uuris mult, mida ma olen hea meelega enne teinud. Rääkisin skävvimisest ja ujumisest. Viimase puhul seda ka, kui halvasti see mu nahale mõjub ja et seepärast ei saa ujumas käia. Ta oli nagu pettunud või nagu tal oleks kopp ees. Ja rääkis mulle nii (ta oli sealjuures väga heatahtlik): kujuta ette, et Sulle räägib keegi, et ta tunneb ennast halvasti ja ta on õnnetu oma ülekaalu pärast ja et talle hullult meeldib suusatada ja see õnnestub hästi ja see on varem häid tulemusi andnud, aga et suusatada on külm ja seepärast sellega tegeleda ei saa. Kas see inimene peaks siis edasi olema õnnetu või kuidagi lahendama asjaolu, et suusatada võib olla külm? Selle vestluse tulemusena ma üldse ujuma jõudsingi nüüd.
Ja siis mõtlesin igasugustele aegadele, mil seal ujulas käinud olen. Lapsena ja noore neiuna koolitundides, ujumisvõistlusel, emaga-õdedega, pärast taasturavi oma kööbakil seljaga, rasedana jne. Igasugu asju meenutasin.
Umbes 50 minutit ujunud ja igasugu mõtteid hekseldanud, hakkasin lahinal nutma. Olin selleks ajaks sellesse suurde ruumi ja basseini jäänud üksinda. Kuumad pisarad muudkui jooksid. Pole vist aastaid saanud nii rahulikult järjest segamatult iseenda mõtetes olla, asju läbi töötada. 1h sai täis – käisin duši all, kõrvetavas saunas ka. Kui siis pisarad lõpuks otsa said, oli päris selgeks saanud, et esmaspäeval on aeg psühholoogile mingid diibimad õudused ära rääkida.
Nuum 7
Ma usun, et naised on kadedad ja kurjad. Näiteks olen veendunud, et need, kes minu ümber on, veavad mulle süüa kokku, et ma poleks kunagi parem kui nemad.
Nuum 6 ehk millal ma lõpuks õpin
Hommikul nägin, et küüslauguleivad olid. Need ju kurikuulsalt rasvased. Otsustasin, et kindlasti ei vali neid.
Olime siis lauas hommikusöögi ära söönud, kui kolleeg ütles: “Võtke kindlasti küüslauguleiba kausiga kaasa, haiguste hooaeg ikkagi!”
Minu food addict ass loomulikult hindas kohe, et tegelt jaa võiks siis terve kausitäie küüslaugumaitselist rasvaleiba ära süüa. Suur teene mu tervisele ja värki.
Muutuseta
Tütrele hullult meeldib pilte teha. Eriti igast filtritega. Jäin ka peale kraanikausis nõusid pestes. Nii jäme. Hakkasin siis peitusemängus lugemise ajal kükke tegema ja hantleid tõstma. Oksele ajab. Kaua ma võin nii noh.
Selline update siis.
The Adventurous Pursuit of Happiness 