Parim õppimist soodustav juhtum
Üritasin minna /r9k/-sse. Tuleb välja, et mul on selle aasta 1. juulist ban peal kogu saidil gore spami eest. Tühja koha pealt. Sest ma olen saanud seal normaalselt käia kuni tänaseni… Ja ainuke kord maailmas, kui ma 4chanis midagi postitanud olen, oli /b/-s, kui keegi kirjutas ~”su ema sureb homme, kui sa siia ei postita”. No ja postitasingi. Aga see “you’re an asshole” on ka kõik.
All in all, üks parimaid asju, mis minuga juhtunud on :) Kaela- ja kerelihased, here I come!
Jälle allergia
Toakaaslane tuli pärast 3 nädalat tagasi. Ja mul lõi odav allergia välja. Metsikult sügelev nõgestõbi. Las-ma-nülin-ennast-parem-elusalt-sügelus. Praegu veel ainult õlavartel.
Mis oleks naljakam: kui…
- ma oleksin toakaaslase vastu allergiline?
- ta üritas mind mürgitada?
mirin
omg, in comparison ma olen nii jamalt elanud :D
These boots are made for lurking
Vasak jalg on väliskülje pealt lillakashall. Seestpoolt lihtsalt sinakas. Üks öö magasin saabas jalas. Sest ta ei tahtnud paistes osalt üle tulla. No mis sa teed, kui uni peal (: Nii ta jäi. Ilusad saapad on muidu, kannakski neid igal pool. Need narmad omavad mind lihtsalt…
Täna võimlesin hästi eeskujulikult, et selg rahul oleks. Jalga väänasin õrnalt, et see liigutamist ära ei unustaks. Pärast läksin jalutama. Üritan kooliasjadega tegeleda, aga sellega on ju alati nii, nagu alati on. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Ma praegu üritan veel vedama saada…
Minu üliõpilasesindusdebüüt Icebreakeril
I kursuse tudengina olen üliõpilasesinduses kõigest toetajaliige. Kuuldavasti päris liikmeid valitakse ja valimised on kevadel. Ja see aeg pole kätte veel jõudnud.
Meile pakuti välja Icebreakeril abiks olemine, olin nõus. Ametiks piletite müümine. Jagasin posti ühe tüdrukuga. Ta on ka I kursus, aga õe õppekaval. Ta võttis sujuvalt rahaga jamamise enda peale, mis jättis mulle kõige lõbusama osa – käepaelte kleepimise :)
Korraldaja on hästi hea olla: alati on tegemist. Ja on põhjust väga paljute erinevate inimestega suhelda.
Ma peaks äkki selgitama, mis on Icebreaker. See on siis selline pidu, mis peetakse Kõrgema Sõjakooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele. Või on KSK-s kadetid, mitte tudengid? Tutvumispidu. Või siis joomine koolide vahel, kus ühes on väga valdavalt naised, teises väga valdavalt mehed.
Mulle meeldis see, et KSK mehed nägid kenad-korralikud välja. Väga mehised. Ei olnud ühtegi lakutud peaga pede ega muud sellist. Kõik kellad ja rihmad jms olid väga maitsekad. Ja kui ma neile käepaelu kleepisid, olid nad väga viisakad. Ma olin nagu: “Palun! Kena pidu!” Ja nad vastasid selgelt ja tõsiselt aitäh või tänan. Selle noogutusega. Päris aukartustäratav oli nende kõrval seista ka. Sest enamus olid must nii 2 korda suuremad. Osadel olid käte peal armid ja värki. Mulle kui korraldajale (ma peole ei jõudnudki) jätsid nad hea mulje.
Huvitav, mis mulje nad jätsid nendele näitsikutele, kes tulid kohale ja olid nagu “omg, sa ei kujuta ette, mis keegi Facebookis eventi kommentaariks kirjutas!” Ma ei tea kindlalt ikka veel, aga kuulsin õhtu jooksul umbes 15 korda viidet sellele kommentaarile. Vist oli nii, et keegi KSK-st kirjutas, et TTK näkid saavad nüüd korra elus kõrgemat rassi näha vms. Mind ajas naerma. Sest need tšikid tulid kommentaarist hoolimata kohale ja veel riides ka nagu aga-kus-on-see-lett-kuhu-ma-oma-liha-välja-saan-panna. Don’t get me wrong, enamus tüdrukuid olid täitsa kenad ja täiesti sündsalt riides :) Lihtsalt mõne kõrval seistes oleks tahtnud küsida: “Kas me elame samas aastaajas?”
Käisin oma tasuta joogil järgi, paariline ka.
Istusime, ajasime juttu. Sips enne sadat said käepaelad otsa. Edasi lihtsalt kirjutasin inimeste peale numbreid. Voog hakkas juba vaibuma. Sain vahtida, kuidas kõige kobedam KSK kadett ajas ligi KÕIGE KÕÕMASEMALE eidele, kes kohale tuli. Leidsin üle saali veel analoogseid ebakõlasid. Umbes siis jõudis peo point täiesti lõpuni kohale. See ei olnud lähedalgi armastatud muust maailmast väljalõikavale ja tšillile lähme-TANTSIMA!!!-õhtule; see siin oli kes-KSK-st-täna-üksi-koju-läheb-on-pede.
Läksin Teise Kohta burksi sööma :)
a life without regret isn’t worth living
Üldiselt ma asju kahetsema ei kipu, sest usun, et kõik kogemused on millekski head. Ometi on rahustav näha seda teksti enda kapiukse pealt esimese asjana hullule ööle järgneval hommikul. Kui jalg on nii paistes, et ei lase pealegi toetada. Ja kooli hästi ei jõua :( No siis ei saa väga uhke enda üle olla. Aga jalg paraneb, valu läheb üle ja materjali teen endale niikuinii selgeks :) Ainuke tagajärg ongi vinged mälestused lahedatest inimestest ja olukordadest. Elatud elu :)
Nägin eile igasugu inimesi kooliajast. Kõik olid nii rõõmsad ja sõbralikud. Nägime üht üsna määrava tähtsusega. Ta oli aaaaastaid mu päeva esimene ja viimane mõte. Hästi ilus, et nüüd nii rõõmsalt tervitasime. Rääkisime ma-ei-tea-millest. Näitasin BZi. Noormees mainis talle, et “meil on ajalugu” ja lisas naerdes, milles see seisnes. Üks armsamaid meenutusi, mida ma kuulnud olen. Kui ma BZ-ga esimest korda üldse välja läksin, siis juhtusin nägema tema jaoks vist analoogset inimest. Aus tunne on. Et ta on nüüd näinud osa mu minevikust, mis mulle nii väga kallis oli ja naljalt ei jaga.
Kas Heal Lugejal on kunagi olnud nii, et näed kedagi esimest korda ja mõtled, et ta on raudselt munn ja siis ta teine kord tuleb, oi ta tuleb ja pöörab selle mulje nii kõvasti pea peale, et Sa ei saa aru ka, mis toimub? Eile oli midagi sellist. Ja see oli nii hea.
Karksi Kange,… I love you, bitch
Ta on nagu mu parim sõber. BZi järel tegelt. Ta on ilus. Ta sobib muga kokku hoolimata sellest, mida ma kannan seljas (või mida mitte). Ta maitseb nagu tantsimine ja julgus. Armastan ju mõlemat. Kui ma olen ümbertöötlusmärgini joonud, olen juba väga julge. Piinlikkust tegevalt julge. Can’t wait.
Tegin päeval pisikese napi. BZ ajab üles: “ELLU; SU ESIMENE TULETÕRJE HÄIRE!!!! Tee pilti, kui tuletõrje tuleb!”
Tegin, mis vaja ja ütlesin armas-kiuslikult, et lähen tagasi magama. Tuli minu juurde, raputas ja nusserdas, et magama ei jääks, et täna õhtul välja läheksime. Küsisin siis talt entusiastlikult: ” MIS ALKOLHOLi me ostame”
She knows! KARKSI KANGE IS THE SHIT!
Teate, mis mulle meeldiks? Kui ma oskaksin rääkida, kui ma olen kaine.
Jeeeez, you’re something to seeeeee
Tahaks ka suppi :)
Rääkisin oma vennaga juttu, kui ta kalasuppi valmistas. Vahtisin kala lihaseid. Meie anatoomia-füsioloogia on jõudnud sinnamaale, et õpime neid. Jumal-taevas-kui-põnev! Vend lubas lõpuseid ainult näppida. Piisas mulle küll :)
DEXTER! DEXTER! DEXTER!
Üritasin öösel teha kokkuvõtet ja PowerPointi teemal Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord. Vaatasin hoopis Dexteri 6. hooaja 3 esimest osa ära. Ma olin no nii elevil. Kõik vana hea tuli meelde. Eriti magus oli näha Biney haiglakaarti ja seda eri värvi küünelakiga kätt. Harrison on nii suur ja kõik on üldse nii vinge. Mulle tundub, et selle hooaja temaatika on üldse meelepärane. Hooaeg niiiiii käib!
Presekat hakkasin tegema ~tund enne selle esitamist. Sain ülihästi hakkama, õppejõud kiitis ja pärast üks kursaõde mainis ka, et hea oli.
See on muidugi tore, et kõik püssilt valmis sain, aga see teeb nagu lohemaks ja enesekindlamaks, et võin lebo lasta palju tahan, aga saan ikka kenasti hakkama. Pole kõige parem suhtumine :S
Leboooooooooo
Facebook pakkus just sõbraks kõige neurootilisemat mõrda, kes mulle kunagi viinakoksi näkku visanud on. See on küllaltki valus, kui silmad lahti jäävad. Chills jookseb mööda selga üles, kui seda eite näen. Nii helesinised silmad, et vastik hakkab. Selged-ilusad on okeid, mu isal on sellised. Aga no HELEDAD ja ühtlaselt sama tooni nagu merekoletistel ja mingitel õudukatontidel, kelle silmad pimeduses elades haiglaselt heledad on. Nagu kae :S
Olen viimased tunnid oma asju lahti pakkinud. Vahelduva eduga. Räägin msn-is, vahin ilusaid blogisid, poole silmaga uurin kodutöid jne. Lebotan ühesõnaga. Aga igast asju vedasin seekord kaasa.
Riided teatrisse, mulgikapsad, õunamoosid, 2 tasuta kinopiletit (mis kunagi rasedalt õelt sain), kampsunid-jakid jms.
Also, mind huvitab, kes Headest Lugejatest helistas mu Zeni-numbrile. Nii põnev. Mujal ma seda ju jaganud ei ole.
Nüüd olen Ellu kodus
Ootused olid vist liiga suured koju minnes.
Issi oli hea nagu alati. Igatsesin seda, kuidas ta mind Eluks kutsub. Lemmikkontekst tuli ka ära: oli hommik ja ta hüüdis trepi juurest üles: “Elu! Kohv on valmis!” Andis pappi, pähkleid ja rebis kildu. Kuulas ära, mis värk mul ühikas toimub toakaaslasega. Ütles naerdes: ” No küsi talt, kas verise ninaga on mõnusam lubada või?” Üldiselt olid nad ikka nagu “katsu ikka sõbralik olla”. Oota, kohe. Sest see on nii mu loomuses?
Rase õde oli riides ja valmis ära minema. Tegi jope uuesti eest lahti ja küsis, kas tahan ta kõhtu näha. Ütles, et väga ei fänna, et kõik kõhtu katsuda tahavad, aga mul lubas. Punnis ja kõva siuke. Last täis. Kallistasime.
Mulle meeldib perega läbi saada. Teeb haiget, kui ma nii jumalast väga armastan ja neil on pohhui. See on vist normaalne reaktsioon, aga nüüd hakkangi koju minema, kui vend autoga viib. Äkki hakkavad igatsema ja puudust tundma. Sest uuesti ma sellist jama ei ole nõus taluma. Ühikas on isegi kodusem. See on nagu minu enda kodu. Vanem vend ütleb ka ühika kohta “Ellu kodu” :)
Soffer oli tore ja piiksumiisud ka.
Tänaseks oli kõik võtnud üsna sellise koduse
olemise, millega olin harjunud. Tegime jõululoosi ka ära. Sain eelmisel aastal sama. Loodan, et ta pole märkidest juba ära väsinud :D
Ega…
I don’t care if you don’t care.
Kas Sa oled kunagi näinud kedagi tuttavat selja tagant või külje pealt ja tugevat rõõmu tundnud? Suur naeratus venib näole. Aga kui ta vaatab Su poole, on ta näost tõsine ja ei naerata vastu. See on megarõve tunne. Minu tänane päev on olnud ainult see tunne. Ma tunnen rõõmu, et saan KÕIKI oma pereliikmeid näha ja neil on pohhui. Nagu vahet poleks, et nad ei ole mind 3+ nädalat näinud.
Ema ajas mu hommikul üles, et läheksin temaga kuhugi käsitöö õpituppa või whereever. Läksin, et saaksin taga rääkida. Tema pärast. Ta ei istunud isegi mu kõrvale. Ma tegin mingi 3 räpast tundi mingit sitast käepaela. Nirvana Sliver möllas peas. Kes ei tea seda laulu siis selle point on see, et vanemad lasevad last terve päeva üle ja siis kui neil tema jaoks aega on, tahab ta üksi olla. Praeguseks tahan ma ka üksi olla.
Tuli rase õde. Ma ei olnud ta kõhtu veel näinud. Tahtsin näha. Ta kõndis minema
Hüüdsin teise õe nime ja tsau. Ta oli vait.
Läksin siis üle tee vanatädi juurde, kes mind alati hea meelega surnuks räägib. Ta tervitas mind. Ja helistas kellelegi. Ma läksin ära.
Läksin vanaisa majja. Varastasin pattu langemise slaidid ja 2 raamatut.
Tahan üksi olla.
TTK LIVE
To better stalking :)
MUL OLI NII FUN JUST
Läksin Teise Maailma. Mu ilus-ilus kursaõde tegi mulle maailma parima üllatuse. That’s saying something, sest mulle on kunagi fotokaid kingitud. Nii jumalast fun oli :D
Luude suuline arvestus 1
Algab 5 minuti pärast. Vedelen oma ühikavoodis ja naeratan. Ma ei lähe sinna. Viimased 14 tundi olid sellised:
20:00 ALUSTAME. Otsustan, et töö kulg oleks järgmine: märgin joonistele värvilisega, mida pean teadma ja taon need pähe. Kuulame BZiga jõululaule.
21:00 Hardcore jõuluteema. Plaanime kaunistusi ja sööke. Kirjeldame, kui väga meile meeldivad piparkoogid või kakao. Laulame kaasa nendele jõululauludele.
22:00 Koristan. Ja tantsin voodi peal.
23:00 Algab intensiivne õpitöö. Teise mõistega tekib juba probleem. Kerge frustratsioon :) Tuleb BZi mees, küsib luude kohta. Ajab mind natuke närvi wtf-ma-küll-ei-vaevuks-jutuga. Mott ainult kasvas sellest (Y) Lülid sujuvad kenasti.
00:00 Lülid läbi võetud. Kleebin materjale poolsüsteemselt seinale.
1:00 BZ ja ta mees räägivad pihvidest ja varvastega näpistamisest. See segab mind ~50 minutit. Jäävad magama. Ristluu.
2:08 Läbi võetud ka roided. Rinnak,
scapula, clavicula.
3:07 SUUR isu magama minna. Lähen ka.
9:00 Ärkan. Ema helistab üle pika aja. Leevendab mu ärevust hetkeks. Kuulen ähmaselt issi häält ka. Umbes, et “vaata et loengu ajal ei helista talle” Mõnus tunne. Tahan neid juba nii väga.
10:00 Koolis kursakaaslastega. Selgub, et esimeses rühmas said läbi 2 inimest. Teised kõik feilisid. Osad ei proovinudki. Mis ma siis siin teen? Tean ju, et pole poolt materjali tuupinudki. Ei tee täna. Teen mõni teine päev. A-le.
Olen lõputult tänulik, et ennast selliselt öösel piinasin ja kõvasti vaeva nägin. Mot on kõrgel ja tuhin peal, et tahaks edasi õppida.
BZ tahab täna lällata, aga ma arvan, et lähen pärast inglise keelt TÜ raamakokku õppima. Polegi sinna enne jõudnud :)
ENERGIAJOOK ON PARIM ASI ÜLDSE
MA TUNNEN ENNAST NII HÄSTI. MUL ON 14 TUNDI LUUDE SUULISE ARVESTUSENI. KÕIK KÖBRUKESED JA LOHUD JA KÖPRUSED JA MULGUD JA HARJAD JA SOONED JMS SUULISELT. MA EI TEA VEEL MIDAGI, AGA TÄNA ON SEE PÄEV, KUI MA TUBLI OLEN. NII JUMALAST TUBLI. JA OSKAN HOMME.
ARMASTAN SEDA ERIALA NII VÄGA. JA KOOLI.
The Adventurous Pursuit of Happiness 