KUMUskäik ja mõttemõlgutused
Mind huvitas minimaalselt tegelikult, mis seal üles praegu on seatud. Suures saalis oli natuke põnev isegi. Luukered ja tihedad-kohevad metsad. Meeldiv. Nautisin seltskonda.
Lapsed leidsid nurga, kus joonistada.
Nad said seal trükimasinat näppida.
Hakkasin mõlgutama mõtteid, et äkki kingiks edasi vanaisa kingitud trükimasina. See selline pigem väiksem nagu pildil. Hele sinakasroheline. Või rohekassinine. Väga vahepeal. Ja ma pole seda aastaid kasutanud. Osa minust ütleb muidugi, et jäta alles, sest vanaisalt saadud ja kummalistes oludes hea praktiline asi, aga teisalt mäletan, kui põnev ja äge oli just väiksena trükimasinat muudkui väntsutada. Ja nendel lastel oleks ka. Minu omi niikuinii silmapiiril pole, andku õe omad siis minna. You snooze you lose ja värki.
Mipsu joonistused
Käisin eile pärast bakaseminari enda õde vaatamas. Et temaga korrakski juttu puhuda. Soovisin ka tema pisima lapse oma silmaga ära näha. Ja, noh, lapsel ka hea, kui minuga võimalikult kiiresti tuttavaks saab.
See oli just vihje asjaolule, et ma räigelt armastan enda õdede lapsi ja üritan neile igal võimalusel midagi ägedat toota.
Jutuajamise käigus maandus mu sülle Mipsu joonistamise blokk, kus oli nii palju kihvte pilte, et lihtsalt pean neid siin jagama.
Samastumine, matkimine, imiteerimine
Lõpetasin just autovägistamise. See ei tähenda, et oleks auto ja sellega kaasnevad probleemid. Pigem nagu autoportreed ja autobiograafiad on: ise valisin antropoloogia, enda jaoks õpin seda ja siis sunnin ennast koledal kombel koduseid ülesandeid tegema. Proseminar noh. Saan homme rämeda peapesu selle eest, kuiiiii kehval tasemel mu kodutöö on ja kuiii hiljaks ma jäin selle saatmisega.
Vähemalt on saadetud.
Kuigi õppejõud on sama, räägin hoopis teisest ainest. Teadvuse antro. Tänaseks oli kodune ülesanne ~”vali mingi tehnika vidin, aruti telefon vms, what are the means you communicate with it. ja mimic sth or sb. / kas inimene kohvikus, või tänaval, kass, koer, puu…”
Kursaõde kirjutas nii. Täpselt ise ei kuulnud, sest läksin loengust ära juba 5 minutit pärast selle plaanitud lõppu ega jõudnud kodust ülesannet kuulda. Läksin tookord õe ja ta väikeste pättidega Lasna batuudikeskusesse. Näitan pilte!
Hullult äge oli. 2 tundi möllasime. Ma ei usu siiani kuigi hästi, et täiskasvanud ei pea maksma. Umbes ainuke koht maailmas, kui maksad lapse eest mingi 3-4 EURi ja ise saad tasuta.
Tagasi siis antro juurde. Autorape, if you will. Mõistsin nagu oleksin pidanud 2 kirjatükki kirjutama. Oksendasin need kirjapildis kiiresti vihikusse. Panen siia ka kirja, siis ei ole kursuse lõpus teadvuse antro päeviku fragmentide otsimist blogist, vihikust, tšekkide tagant…
Muide, kursus toimub inglise keeles.
- My approach is that of a Yukaghiri hunter with my prey being my tiny old laptop. Its death will set me free.
I tap into the cold and calculated nature of the small-sized beast. I feel chills as we freeze together. I sense its weariness. I know I can’t have pity on it, but I do have respect for the old-timer. I could never underestimate the once-modern device. I feel its carelessness and sabotaging ways taking over. I feel like gathering dust while listening to the hip songs of 2009. I want to go to sleep. - I reach towards the light. Even though the Sun isn’t shining I can feel the tingling that starts up inside me every day, intensifying day by day. I feel bursting with life! Like branching out towards the warmth. I want to expand, develop, grow! The air clears, the room takes on a greenish hue – I block most of the light and warmth, I want it. I stand n cold wetness to balance it out. I am strong and firm; I am safe and free. I am resilient and all-knowing.
Edit
Õppejõud täpsustas ülesandeid:
2) Try to mimic another ’being’ – a human, animal, tree, plant…(it is probably easier for yourself if the ’object’ you mimic has a more clear character, making some movement etc, plant or a tree is fine too, but you may mimic that for few days before you get any ’results’:-) And write a half a page reflection on it.
3) Choose an object – your laptop, mobile phone, car, your personal robot:-) and write a reflection on your relationship.
Oo-hoh!
Veel mõni päev tagasi vaatas õde mind kurja pilguga, kui ütlesin, et 28. on ilus kuupäev. Õde oli juba nädalaid tagasi valmis.
Täna on 28. juuli. Käisime hommikul KTG-s. Arst otsustab, et homme tuleb sünnitus esile kutsuda.
Aga nüüd tundub, et asjad toimuvad juba ise. Nende asjaolude ilmnemisel pani õde kangelasema kombel poisile vaid väikse abiga kohe voodi kokku.
Tänasesse sünnipäev vist enam siiski ei jää, aga homme kuidagi kaasa aitama enam ei pea: juba praegu käivad tuhud 6minutiliste vahedega ja on niivõrd sõbralikud, et õde vaatab veel telekat ja tšillib meiega. Hängis meiega liivakasti ääres ja tegi Mipsuga koos vahvleid.
Mitte nüüd muretseda, haigla on meist max. 5 minutit kiiremat sammu.
Lesta-MOTHERFUCKING-kalad!
Hiljuti olid Tallinnas merepäevad. Läksime Bastardiga õue mängime ja õhtu lõpuks jõudsime miskitmoodi osalema. Jalutasime laevadel, sõime lesta. Jumalast hea oli! See kala polnud isegi minu oma, polnud isegi Bastardi oma, aga ma sõin seda täiega. Damn, see oli maitsev!
Käesoleva Saaremaa-tripi alguses ju käisime õe ja Mipsuga Ku-Kuus samuti lesta söömas.
Sest see on lihtsalt nii hea.
Ja siis. Eile! Lähen õhtul jooksma. Mõistan, et pole veel nii õhtu, et rämedalt palav ei oleks, siirdun mere äärde. Koorin end aluspesuni paljaks ja jalutan mööda veepiiri. Näen no kõige pisemat lestapoissi, keda ma elus näinud olen! Maksimaalselt viiesentimeetrine. Armas pisike kribu. Igavesti kiire oli ka. Tean, sest tahtsin teda kätega kinni püüda. Tuleb välja, et see ei ole füüsiliselt võimalik.
Lohutab teadmine, et Beib oskab võrku selliselt vette lasta, et hommikuks mingi 40 tükki sees on :)
Ja nüüd. Täna! Möllame Mipsuga jälle rannas. Sulistame vees ja vahime põhjas ujuvaid kalakesi. Pahh! on meie juures lausa kaks lestakala. Üks selline restoranisuuruses, teine väiksem. Mitte nii väike, kui eilne pisike. Üritan siis neid ka kinni püüda – teadmata, mida ma nendega peale hakkaksin. Siis ujub üks kalake mu jala vastu! Võisin kilgata põnevusest nagu meie kaheaastane Mipsu.
Midagi ma kätte muidugi ei saanud.
Ja kõige tipuks: lõunauinakust äratab tädi oma telefonikõnega. Tuleb läbi. Sest ostis lesta ja tahab meile seda praadida ja maja taga piknikku pidada. Tule-tule!
Ma lihtsalt armastan lestakala.
Nagu nii väga, et kannaks neid juustes.
…kui nad seal ära ei sureks ja/või roiskuma ei hakkaks :)
Ootame last
Olen teist päeva Kuressaares. Ootan õega tema poega. Laurit.
Nüüdseks on tähtaeg juba 5 päeva aegunud. Õde käib iga hommik tütrega meres jalutamas-sulistamas, et jalad liiga paiste ei läheks päeva peale. Täna liitusin nendega. Teepeal sain eesmärki – sünnitusosakonda – eemalt näha.
Tundub, et jään siia kaheks nädalaks, et õel keegi abis oleks vastsündinu ja kaheaastasega tegelemise kõrval, sest õemees peab kuskil välismaal purjetamisvõistlusel treeneriks olema. Ta loodab küll oma esimest poega enne homset ärasõitu näha, aga see ei tundu üldse tõenäoline. Siiski… hoidkem pöialt :)
Nii me ootamegi kambaga üht väikest last.
Ja ega siin aega täita pole just vastumeelne ;)
Lähen kingi proovima
Õde: “Mul on siin udupeened kollased balerinkad… number liiga väiksed ostsin ainult. Mõtlesin, et Sulle lähevad.”
Mina: “No, võib olla ma peaks neid enne vist proovima.”
Vaene õeke ei saanudki kohe aru, et ennast talle külla surusin :)
Sometimes lose and always win
“Sa ei saa kunagi õnnelikuks niimoodi,” lõikub vanem õde järsult mu juttu.
Laps oli oma vanaema-vanaisa hoida ja me olime õega langenud mu voodile. Seljad seina vastas ja varbad pehmes vaibas. Toas oli palav.
Ta rääkis uuesti rase olemisest. Kui ta vait jäi, olimegi natuke aega nii. Ta ootas ja kuulas. Tundsin piisavalt mugavalt, et öelda: “Ma ei tea, mida ma teen. Saan aru, mis on need asjad, mida oma ellu tahan, aga ma ei suuda aru saada, kuidas need saavutan. Kõige hullem on see, et need on asjad, millele ei vaadata tegelt hästi. Umbes nagu ma ei oleks ambitsioonikas inimene, kui just neid tähtsustan ja nende poole püüdlen. Ma tahaksin, et mind ei huvitaks teiste arvamus, aga mind huvitab teiste arvamus. Mitte nii väga suvaliste, aga lähedaste. Nagu pere…” Ja siis ta katkestabki mu.
Järgmisel päeval oma sodiks õlaga metsas elektripostile toetudes pisaraid valades leidsin-otsustasin mõnda asja:
- Õel on õigus
- Suusatamine võib perse käia
- Antropoloogia on õige, sest see on ainuke asi, mida ma teen ainult endale. Ja see meeldib mulle.
- Holy shit, ma pean kiiresti midagi oma õlaga tegema
Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele valule oli mul mingi viha ja pigem emotsionaalne valu ennast head mitu kuud kogunud.
Mul juhtus sügisel vist midagi. Tekkis mingi alaväärsusprobleem. Sõitsime trammis. Seal oli keegi piff, kes rääkis, kuidas ta kooli valis. Tundus, et ta ei saanud isegi aru, mida ta siis lõpuks õpib. Katsus enda juukseid, kallutas naeratades pead igale poole ja rääkis, kuidas ta vähemalt ei läinud mingit antropoloogiat õppima. Mu kaaslane naeris.
Ja siis ma ka. Ja siis ma valetasin, et ma ei õpi antropoloogiat.
Kuigi ma seda armastan.
Kord olin umbes 15aastasena sõpradega koolimaja juures. Mu ema sõitis rattaga mööda ja lehvitas mulle. Tal olid juuksed sassis ja mantel eest lahti. See tolknes tekkinud tuules nagu mingi kalts. Üks poiss küsis irvitades, kas keegi teab seda naist. Ma kehitasin õlgu ja vaatasin mujale.
Kuigi ma teda armastan.
Vahepeal kahetsesin ja vihkasin, aga pärast ülendavat üksildust elektriposti all metsas – praegu – näen, kui kasulik on teada ja mäletada seda tunnet, mis tekib südamelähedast vastutahtmist häbenedes ja eitades. Samuti on kasulik tunda ära, kui munn keegi on – kui tugev on nende vajadus domineerida enda nõmedate arusaamadega. Vahtigu siis kilavate silmadega ja oodaku või halliks, et ma ennast nende kombel kastreeriks ja veel kuhugi raami suruks.
Ma senikaua helistan oma kallile emale ja toon Prantsusmaalt kanamune, et neid lambi all ise haududa. Õpingi antropoloogiat ja peaks vajadus tekkima – lähengi Hesi tööle.
Favor
Issi on sitaks äge. No, sest kas Sinu isa on öelnud, et oleksid pidanud kihla vedama, et maksad teise inimese õppemaksu, kui kaotad, ja tema maksab sinu oma, kui võidad. Kuna jutt käis metslasena kasvanud minust ja ülemäära enesekindlast filoloogist ja vaidlusest teemal, kas herilased teevad maa sisse pesasid, siis oleks jah, raisk, pidanud.
Hoolimata, et tal täiesti õigus oli, minu meelest vanemad pigem ei soovita selliseid asju. Või ütlevad tõesti, et tee muidugi paarituhandeeuroseid kihlvedusid?
Ta on nii karismaatiline ja põnev inimene, et kõik tahaksid talle pigem meeldida. Oleme õega alati võistelnud favori üle. See väljend on vist üle võetud Age of Empires’i arvutimängust, kus kogusid jumalatelt favorit, et ehitada maju ja värki :D Mängus läks muidugi kulda ja toitu jms ka vaja. Ainult favoriga ei tee midagi. See on pigem soodustav asjaolu. Peace of mind, vähemalt.
Favorit kaotame, kui telefon on väljas või me ei vasta kohe, kui isa helistab. Samuti siis, kui me meil on raha vaja.
Siinkohal peaks vist mainima, et mu isa ei tea meie süsteemist midagi. Favor eksisteerib ainult minu ja mu õe ajudes meie endi parameetrite järgi. Seega, kuigi meie isa annaks meile niikuinii raha ja ei näe selles probleemi, siis meie ikkagi arvestame, et favor langes.
Et mida rohkem me n.ö tüli teeme, seda rohkem favorit läheb.
Favorit saab veel sauna tegemise, metsloomade nägemise, õunamahla pressimise, kasside toitmise, naljakate lugude rääkimise ja võõraste maade müntide toomisega. Muidugi on neid asju veel. Isale meeldivad kohupiimaga pannkoogid – siis saab neid teha, kui tunned, et saaks isale rohkem meele järele olla. Ükskord ajasin vanaema juurest ära malmpoti, et selles saaks ahjus süüa teha, sest isa oli maininud, et tema vanaema tegi selles ja söök oli tulnud imehea. Rämedalt favorit!
Nüüd, et mu õde ei peaks rohkem pead vaevama, miks sellest teemast räägin, ütlen otse:
- nägin uudist,
- helistasin emale,
- ema tegi vajalikud taotlused,
- ütles isale,
- isa meelest on see äge.
- BRING ON THE FAVOR
Ja see ei olnud mingi umbisikuline värk, ema eraldi ütles, et mina helistasin ja ütlesin, et nad kindlasti ajaksid seda asja. Meil on peres tugevalt juurdunud arusaam, et mees teeb ja teab ja ei ole mõtet ise midagi udjama kuskilt hakata, sest tal on raudselt mingi plaan, seega ema natuke kartis, et isa pahurdab vms. Aga issi oli väga positiivselt meelestatud. Lisarahastus teeb ju ainult head. Oleme juba aastaid oma kaevuga jeblama pidanud, ehk saame selle nüüd korda.
Tsitaadid
Ellu: “Üks sõber helistas Sulle kogu aeg ju…?”
Aavo (naerab mu ignorantsuse üle): “Mul ei ole sõpru olnudki!”
Mihhail: “Kelle vannet annavad arstid siiani? Annavad, aga ei täida.”
Kristjan: “Sellega on hea verd pühkida, kui mendid mind löövad. Ainult selle pärast võtan.”
Ellu: “Mis jõid siis?”
Triin: “Viina.”
Elerin: “Sa paned eriti hästi tähele, kuidas tööle minna.”
Ellu: “Kuidas ma lähen niimoodi ujuma? Vaata, millised mu jalad on!”
Aavo: “Keegi ei näe seda, kui sa nii sopases vees ujud.”
Mihhail: “Palun mitte günekoloogilistesse detailidesse langeda.”
Kristjan: “Kus Eero on? Ma tahaks teda täiega näha. Ma ei tahaks homo olla…”
Taavet: “Vahepeal ma tunnen küll, et ma viljelen orjust.”
Eero: “Ma pean Sust mõni päev pilti tegema.”
Ellu: “Mhmh.”
Eero: “Ilma riieteta.”
Ellu: “Mhmh.”
Pants: “Sa räägid hästi kõvasti.”
Tudeng vene keeles: “Kak eta “jalad”?”
Polina: “Ehk ongi õige sõber ja ütlebki: “Kuule, see on kräpp!””
Kristjan: “Ma pidin päris tugevalt end tagasi hoidma, et teda mitte katsuda.”
Toakaaslase õde: “Kes isa on?”
*vaikus*
Toakaaslane: “Ma loodan, et ta ise teab…”
Mihhail: “Linnud ei saanud aru, et tegemist on semioosiga.”
Aavo: “I’m so swaggy.”
Udo: “Ma ei näinudki Eerot. Ma nägin ainult, et ta on lühem ja lonkas täiega.”
Elerin: “Ma olen viimasel ajal nii palju muutunud, et ma ei teagi, mis lahe on.”
Tsitaate
Elerin: “Ma sureks Sõjakooli uksel orgasmi.”
Kristjan: “Ta küsis mult, kas ma olen purjus. Ma ütlesin: “Ei, mul on raskusi püsti seismisega.””
Eero: “Ma mõtlesin juba, mis ma su isale ütlen. Et oli jah minuga, aga nüüd on kadunud ja surnud?”
Pants: “Me oleks pidanud juua ostma. Ma siis seisan suu lahti kuskil räästa all. Vahet pole.”
Marko: “Nukirauad ei ole parim valik tegelt. Taktikakindad on palju paremad. Neid ei rebi käest keegi.”
Kristjan (kaabu küljes oleva kummipeale kohta): “Ma lõikan selle ära.”
Ellu: “Sa hakkad seda kahetsema.”
Kristjan: “Okei. Siis ma saan ennast sellega üles puua.”
Elerin: “Ma ei seo nukke nii nagu tahaliselt. Ma seon nii, et sinna saab asju vahele siduda. Näiteks võtmeid.”
Kristjan: “Mina ei tea. Minu meelest olen ma perfectly normal.”
Ellu (kui selgitasin Anule, miks tema käest kokkamiseks nõu küsin ja mitte meie emalt, pojad küll pöörduvat ema poole): “Tütred helistavad õdedele, sest emad tegelevad poegadega.”
Marko (avab rõvedalt musta dušikabiini): “Siin on ka vaja naise kätt.”
Kristjan (proovib riideid ja kommenteerib neid): “Seelikul ei ole väga vigagi. See (kaelarätt) on lihtsalt täiega gei.”
Elerin: “Kui ma kunagi PEAN abielluma, siis ma kannan Zac Poseni valget kleiti, mida Coco Rocha kandis NYFW-l.”
Venemaa unenägu
Olin saabunud Venemaale. Tundus, et laevaga. Normaalne ju. Tahtsin mööda linna ringi käia ja pildistada. Seal oli hiiglaslikke ehitusjärgus sammastega imeilusaid maju. Aga ehitajad ja ümberkaudsed inimesed olid nii agressiivsed ja pahatahtlikud, et mul ei lastud pildistada ja mul oli pigem huvi oma turvalisuse vastu. Kuidagi jooksin mingi tüübiga, kes mu raha ära üritas varastada, suurde ooteruumi. Ma ei saanud aru, kas ma pidin uuesti laevale minema sealt või lennukile või bussi või rongi. See kohalik kutt, keda ma ähvardamisega ennast aitama sain, ostis mulle pileti ära, aga neil oli kinnituseks mu nime ka vaja. Hakkasin juba ütlema, et mulle meenus, et enne Venemaale sõitmist olin ju abiellunud. Ja mulle ei tulnud oma uus perekonnanimi meelde. Hakkasin juba natuke meelt heitma – nutsin kössis, et ei saa sealt põrgust kunagi ära. Siis küsisin endalt, et aga keda sa armastad/keda sa tahad: temaga tõenäoliselt abiellusidki. Score, raisk, sain sealt tulema.
Õde mul irvitas üks päev, et kas ma ikka tean, mis mu nimeks saaks, kui perekonnanimi oleks mu noormehelt. Olin juba kaitses, et TÜRA MIS SIIS OLEKS NOH. Ütles selle mulle aeglaselt naerul näoga. Siis ajas mind ka naerma. Natuke vastuoluline värk. Polnudki enne sellele mõelnud.
SAISi plaani 4. punkt
Tol päeval, kui ma tööle hästi ei jõudnud ja Ristipood kinni seisis, olin proovinud SAISis igale poole kandideerida. Kuhugi ei saanud. Maunisin. Suitsetasin. Magasin. Kolmeni. Palusin, et ema mu juba vallandaks. Samal ajal sadas poodi keegi naine, kes mind taevani kiitis. Ema ainult muigas mu vallandamissoovi peale. Fuck. Mind muidu ei kiideta müüjana. Kliendid aitavad omavahel ka paremini kui mina üldse kedagi.
Ühesõnaga, ma ei saanud kuhugi normaalselt kandideeritud. Värvid jooksid silme ees ja peas ei teadnud ju ka, kuhu tahan. Ainult Tallinn oli kriteeriumiks.
Praegu kandideerisin õeks :D, ajakirjanikuks, antropoloogiks ja mingiks hotellikorraldustüübiks. Tuju on täiesti null. Peaks raamatu kirjutama või midagi leiutama.
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
Kuidas teavitada peret eksmatrikuleerimisest
Esmaspäev.
Mina.
Tehti selgeks, et ma võin nüüd ära minna ja kool, mida ma südamest armastasin, ei taha mind enam. Läksin ühikasse, nutsin, magasin. Ärkasin supertatise ja haigena üles. Olgu. Maunisin kuni vastlapäeva õhtuni.
Pants.
Loeb mu blogi.
Vastlapäev.
BZ. Sõbrad.
Päeval helistab BZ. Küsib, mis must sai. Ta on nii kallis. Siis läksin sõprade juurde vastlapidustustele, mis ma ära rikkusin, sest kiskusin inimesega tülli, sest ta arvamus BZ-i kohta ei haaku minu omaga. Ülemääraselt emotsionaalne ja pinges vist. Sest BZ ise oleks selle üle naernud lihtsalt. Ma usun.
Kolmapäev.
Maunisin jälle, aga võtsin suuna koju. Sain ka ametliku teate, et mind eksmatrikuleeritakse.
Vanem õde.
Teel koju helistab vanem õde. Tuleb ju kodukanti, et lapse nimi registreerida. Samas perele last näidata. Saame selle räägitud. Ütlen, et mul on halb uudis. Küsin, et mis ta arvab, miks ma nädala sees koju sõidan. Küsib kohe, kas keegi on surnud. Harjumus juba siuke. “Halb uudis” kuuled, eeldad juba, et jäime kellestki jälle ilma. Seekord õnneks mitte – koolist visati välja. (Õnneks? Vähemalt ei ole mu prioriteedid paigast) Ta oli pahane. Aga mitte minu peale.
Ema.
Terve tee koju ei söendanud ette valmistada, mida vanematele öelda. Teadsin ainult, et ma ei tahaks ega suudaks sellist asja nende eest varjata.
Astun koduuksest sisse. On juba hilja õhtul. Koridorides on tuled kustu. Köögis põlevad. Laua nurga juures istub emme öösärgis ja lahendab ristsõna. Vaatab minu poole ja ütleb rõõmsalt: “Ellu! Sina kodus!”
Ei saa sõnagi suust, silmad lähevad vett täis. Emme näeb, tõuseb püsti, nägu murelik. Kallistame. Sosistan talle haige inimese ragiseva häälega, et mind visati koolist välja. Pigistab mind kõvemini. Räägin põhjalikult, mis juhtus.
“Siis ei olnudki seda vaja.”
Üks vanem ja noorem vend.
Vanem vend, keda muidu kodus näeb vähe: “Kas Sa jääd üheks päevaks?”
Mina: “Ei, mind visati koolist välja.”
Suhtub megalebolt. Räägib naerdes, et kui talle öeldi, et eksmatrikuleeritakse, võttis ise paberid välja. Väike vend on sama tšill. Rõõmustab, et ehk saab minuga koos jälle elada. Teevad tuju paremaks. Vaatame Dave Chappelle’i stand up comedy‘t.
Neljapäev.
Isa.
Tuleb töölt koju. Oleme köögis. Küsib mult, millal tagasi lähen. Kas pühapäeval? Paneb õueriideid selga, liigub koridori. Midagi ütlemata lähen koridori järgi. On talle nii omaselt terav/selgeltnägija ja küsib naljatamata: “Või visati välja?”
Waterworks! Noogutan. Vaatab mind hetkeks midagi ütlemata. Paneb käed mulle mõlemale poole pead, vaatab silma. Ütleb, et ma ei kurvastaks selle pärast – teda on ka koolist välja visatud. Kallistab. Paneb jope kinni eest ja astub uksest välja õue. See poleks saanud enam paremini minna.
Vend ja ta kihlatu on veel jäänud.
Olen nüüd tädi.
Rase õde pole enam rase. Öösel, kui ma jaburalt purjus kodu suunas kulgesin, sünnitas ta väikse tütarlapse. Üks igavene rahulik nupsu pidi olema. Krimpsutab nägu ja värki :D Kui issilt raha tuleb, maksan igasugu asjad ära ja katsun nädalavahetusel Saaremaale sõita. Bussides jms hea ju õppida.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
