See joomine

Guugeldame näiteks “rünnatud joomingu käigus” ja vaatame, mida maailm pakub.

Tapeti mees. Tapeti veel üks. Välgatas nuga. Haarati kööginuga. Rünnati naist. Surnuks pussitatud. Noahoobid, rusikad. Jne. Jne. Jne.

Ja alati mõtlen, et on alles idioodid. Idioodid! Idioodid, et nad endid sellistest olukordadest leiavad. Hakkavad jooma koos ja siis valmis üksteist ära tapma. Järelikult head sõbrad, mõistlikud ja kindla eneseregulatsiooniga inimesed, loomulikult!

Aga olin siis mina sõbrapäeval sellises olukorras.

“Tahad näha, kuidas see psühhopaat tegi?”

“Sa ei pea näitama. Võid rääkida ka.”

*Siiski nügib mu kätt enda omaga paar korda. Preili haarab mu kõrist*

Vahetame miljon korda küsimust “mida sa teed?” aga selliselt, et minu intonatsioon väljendab, et see pole ok ja tema oma nagu narritavalt, et noh pedekas, mis peale nüüd hakkad. Midagi ei teinud. Rippusin seal natuke toolil, natuke aknalauale toetades, et ma päris selja peale sealt põrandale ei lendaks. Ja noh küsisin oma võimete piires, mida ta teeb. SÕPRA ma ju lööma ei hakka.

Ja see on mu peamine viga, mu suurim lollus: ma ei saa alati kohe aru, kui inimene ei ole mulle hea. Kuigi see nii selge ja tõestatud on. Mul läheb natuke aega. Mingi 6 aastat näiteks?

***

18/02/2017 | Categories: olme | Tags: aitab, joodik, sõbrapäev | Lisa kommentaar