Matemaatikatund!
Ei tohi endaga liiga karm olla. See paneb loobuma kogu asjast. Nt saan täiesti aru, et 66kg saavutada 96 pealt on väga raske. Ja lihtne on heituda, kui eesmärk väga kaugel on ka siis, kui tegelt oled edusamme teinud. Statistika on lausa selline, et kui ülekaalu on 10-20kg, siis normaalkaalu saavutamine tavaliselt ei õnnestu. Kes juba väga paksuks läheb, jääb selliseks. See piff, kes nüüd pähe tuleb, kes kõik alla võttis, kui megapaksuks oli vahepeal läinud, on absoluutne erand. Ükssarvik.
Siiski-siiski jääb mu siht selle ükssarvikukraami peale. Kohe selgitan, kuidas hoian ära heitumise + ei loobu poolel teel. Mu tark raamat väidab, et tervise seisukohast on paras kõhnumiseesmärk kaotada püsivalt 5-10% oma kehakaalust. Seda lihtsalt sellepärast, et selline hulk parandab märgatavalt inimese tervist: ülekaaluga seotud haiguste sümptomid taanduvad jms. Minu strateegia on koostada selle info põhjal vaheeesmärgid. Nõnda on praegune eesmärk kaotada ainult 6% (Sa vali ise mingi nr, ei pea mu kiikse kaasa tegema :D). See oleks arvestatav osakaal mu üleliigsetest kilodest. Megane edu ju. Ja siis arvestan, mis on 6% mu uuest kehakaalust ja järgmine eesmärk oleks see hulk kilosid kaotada jne jne kuni olen oma ideaalkaalus.
Võtkem kalkulaatorid-paber-pliiats välja. Vb ka enne kaalul käia, et täpselt ja reaalsuse järgi arvutada. Ma käin.
- Seda kõike kirjutades-arvestades kaalun 94,8kg. 6% sellest on ~5,69kg. Esimene eesmärk on seega 89,11kg. Fantastiline!
- Kui siis 6% (~5,35kg) alla võtan, saavutan järgmise eesmärgi 83,76kg.
- Alla tuleb võtta 5,03 & kaaluda 78,73kg.
- Alla 4,72 + kaaluda 74,01kg. Huuh, excited!
- Alla 4,44kg ja kaaluda 69,57kg.
- Ja siis alla võtta 3,57, et kaaluda mu maagilised 66kg.
Loomulikult ma pole päris hullumajast välja astunud ja mõistan, et kui ma nt 69 kg peal end kohutavalt tunnen ja 72kg oli ideaalne, siis ma ei hakka midagi ebanormaalset ja ebatervislikku taga ajama, aga pole põhjust arvata, et 66 minu pikkuse inimese jaoks midagi hullu oleks. Ja see, et mu teekond jaotus iseenesest kuueks asteks, on väga kõva saatusemaiguga mu jaoks. Et ma saangi sellega hakkama.
Miks ma seda tahan
See on juba selge, et ma kardan sellist lõppu/elu nagu sai osaks mu vanaemale. Olen isegi mõelnud koostada mingit meditsiiniliste voldikute portsu, mida aeg-ajalt lapata. Noh needsamused, mis igasugustes ooteruumides vedelevad, et kuidas toituda, kui Sul on diabeet või kaalukirurgia olnud. Lihtsalt, et nö adekvaatselt hirmul püsida. For good measure visata nende vahele foto mu vanaema mustadest varvastest. Ühesõnaga, ma ei taha mõttetult vara mõttetult õudselt surra.
Teine asjaolu, mis paneb mind tahtma kaalust alla võtta, on selline väga popp teema praegu vist. Ma nagu ei identifitseeri end rasvununa. Minu mina-pilt dikteerib, et olen füüsiliselt võimekas. No ei lähe ju kokku sellega, kui reaalsuses mingi suvaline paks rott olen. Ja tõesti, kui saad oma keskkonnalt tagasisidet, mida Sa ei oota, sest oma ajus lähtud teistest asjadest, siis muutub elu päris keeruliseks ja segadusttekitavaks. Mõtled, et whoo, lähen lõbusale deidile abikaasaga madalseiklusrajale ja siis oled nagu wtf, miks ma esimese 10 minutiga koju tahan + leian end mingist meditsiinilisest eriolukorrast.
Viimasena pean rääkima, mida täna tegin. Sain eile kätte tütrele ostetud turvatooli. Täna sättisin ilusti autosse, seadistasin kõik perfektselt tema järgi. Nõnda on turvahäll jälle üle. Abikaasaga loodame, et umbes aastaks ajaks. Võtsin vaikselt seda lahti, et enne hoiustamist ära puhastada kõik ja muudkui mõtlesin, et kui Taevataat aint lubab, saame oma kolmanda järglase sellega koju tuua ja milline rõõm ja kihvt isiksus ta oleks. Ja et milline tema siis välja näeks. Ja no hakka või nutma: et ma talle kuidagi oma lolli õgardlusega liiga ei teeks. Viimane aeg, Ellu! Ma palun Sind!
Oeh ehk esimene tagasilöök
Noo-noh, nüüd otsin küll sõnu. Mis nädalavahetusel juhtus? Mida see tähendab?
Pmst oli nii, et abikaasa palus esmasündinule kommi tuua, kui ma poest helistasin, kas midagi on vaja. Kuigi ma pole nkn vaimustuses sellest, et väikelapsed iga päev kommi söövad, olin nõus. Ta oli pohmas, mul hakkas kahju. Tegelt idiootne olukord. Ja siis ma sõin terve nv neid komme. See segapakk Halloweenikaid. Siiski mu toidukorrad olid kenad ja õigeaegsed, aga mingit edu ma see nv kindlasti ei saavutanud. Heal juhul jäin nulli. Ja ma ei söönud päris kõiki ära. Osad vahivad mind kapist ikka veel, aga olen nad juba rämpsuks kategoriseerinud ja ei allu nende jätkuvale provokatsioonile. Litsid.
Praegu olen kenasti järjel, aga nüüd olengi nagu lõhkise küna ees: mida ma teen, et sellist asja ära hoida? Mul on paar lahendust. Nende sobitumine reaalsusega on vaja järgi proovida.
- Tahad midagi? MINE JA TOO.
- Kulutan kõik oma raha majaehitusele ja kaotan võime ebatähtsaid asju soetada.
- Algatan kommiblokaadi kodus: lasteaias, vanaisa juures, külas ja poe ees pane hullu.
- Muretsen omale mingi enesedistsipliini ja ütlen “ei”, kui ma pärast vaenama hakkaksin, kui “jah” ütleksin.
- Muretsen omale mingi enesedistsipliini ja ütlen “ei”, kui ma tean, et ma ei tohiks oma plaani järgi süüa seda, mis parasjagu isutab/näo ees on.
- Mis Sa arvad? Mis ma tegema peaksin?
See on nüüd kaalujälgimisblogi
Vegan olin, vaatasin iga päev videosid Freeleest ja Durianriderist, Gary-midagi oli megasütitav. Mul oli konstantne ajupesu. Või tugi. Misiganes. See toimis.
Ja praegu oma blogi najal teemas püsimine toimib ka: nüüd ~nädalakesega on 2 kg (üks tavaline jahupakk!) kuhugi maha jäänud. See on fantastiline ja ma kindlasti jätkan sellist spämmi reipusega blogimist.
Blogimine on sel nädalal mul nii tähtsaks toeks olnud, et kohe, kui postitan midagi, vaatan korraks blogis selle üle nii, nagu külaline näeks, ja siis vajutan kohe “kirjuta”, et uue postitusega pihta hakata. Lihtsalt nii palju juttu on mu sisse kogunenud. Läpakas istub kirjutuslaual ja saab muga aega veeta, kui mul hea mõte tekib või õgardiprobleem ette tuleb.
Kindlasti pean blogimise ka flowcharti õgimise alternatiivina üles märkima!
No aga vanaema oli ka suure kondiga
Kuidas ma saan siis mitte ringi vedada ~30 kilo rasva?!
Mul on alati olnud hirm, et ma muutun oma emaks ja oma vanaemaks. Armastan neid mõlemaid, aga mind on alati nende suhe toiduga pahandanud ja hirmutanud. Sellest ajast peale, kui sellistele asjadele üldse tähelepanu suutsin pöörata. Näiteks, kui laps olin, võitis mu ema Bingoga. Ta ostis selle eest veidraid juuste ja torti ja otsas see raha oligi. Ilmselt siis hakkasin aru saama, et midagi on valesti. Ja vanaema puhul siis, kui ta pidudelt süüa kotti ajas ja kodus selgelt roiskunud toitu hoidis, nagu see oleks veel söök. Ja neil mõlemal olid mingid magusa salavarud. Ja siis nad sõidki pidevalt kuskil riiuli poole pöördununa, natuke küürus, või riidekapi uste varjus salaja midagi.
Eriliselt on meeles seik, kui kunagi tõi keegi mulle martsipanist konna. Selline maoli nagu konn rohus olekski. Mina martsipani ei söö ja see sai muretult riiulis passida. Noh, ma kujutasin nii ette. Mu ablas emake hakkas vist iga päev selle kõhu alt kraapima martsipaniampse. Ühel päeval oli see konn nii ära uuristatud, et tast jäi vaid õhuke kestake alles. Ja see hakkas riiuli peal lõhki kuivama. Mu konn! Mis lõputu kurbus! Nii väikse noosi pärast nii suur kuritöö!
Ei mäletagi kumbagi neist naistest päris saledana. Alati sellised lihavad olnud. Ja ma olen välimuselt enda ema moodi. Silmad ja üldised proportsioonid. Väga tema moodi. Nõnda oli vist lihtne leppida sellise paisumisega. Et noh ema on suur, vanaema oli väga suur, ma siis ka. Saatus ja pärilikkus ja nii on.
Aga ega ei ole ikka küll. Ma täiesti usun, et mul võib olla raskem kellegi teisega võrreldes, kui mul ongi mingi geneetiline soodumus, aga see on nii-nii minu kätes. Pean lihtsalt ümber õppima, et praadimise asemel keedan-küpsetan, majonees ja ketšup ei käi kõige peale, kommi koju ei ostagi, janu kustutab vesi, taldrikut EI PEA tühjaks sööma jms.
Lõppu üks tõeline hinge-pai tsitaat mu salenemisgiidist raamatust Saledaks saada, saledaks jääda:
“Kaalujälgijal ei ole suurt kasu arutlustest, kas rasvumus on perekonnaviga või pole ainevahetus normaalne. Rasvumus tuleneb siiski üksnes sellest, et inimene on oma kulutusega võrreldes saanud üleliia kaloreid. Väikenegi energia ülehulk põhjustab kaalus juurdevõtmist, kui see kestab aastast aastasse.”
Ps. Ma loodan, et ei teinud oma armsale emale liiga selle postitusega. Ei ta enda südames ega ühegi lugeja silmis. Eks temagi on püüdnud anda endast parima tingimustes, millesse ta juhtunud on.
Sisenemine reaalsusesse
Vahvad mõtted, onju? Minu meelest ka. Suund on õige: püüdlik ja tubli suhtumine. Timm. Äge.
Võtaks nüüd tõsiselt ja reaalselt ette ka. See idikas, kes mu kolba sees möliseb, et praegu veel pohhui, see on Su elu, kas Sa ei söö nüüd kunagi enam pitsat või, lükkab alati seda tõelist alustamist edasi. Noh, mina siis, mu distsiplineerimatus. Ongi, et ah täna võtan siin veel järgmise Maiuspala kommikese ja joon siirupilaadset piimakohvi ja siis alles üks päev tulevikus, kui ma maagiliselt tubliks hakkan, ei tee enam nii ja siis olen selline raudmutt, et ütlen ei! ja võtan põuetaskust porgandi ja targutan seda närides, et “äh te ikka ei hooli endast, kui te ei armasta ortoreksiat nagu mina.”
Kuhu mul seda enam lükata on? Kas see peab nii äärmuslik olema?
Ma üritan selle asja nii lihtsaks, lollikindlaks ja jätkusuutlikuks omale teha, kui ainult võimalik. Ja et ma tõesti kasutaks kõiki abivahendeid, mida ma üldse välja mõelda (ja omale lubada) suudan. Panin oma flowcharti külmkapi uksele, aga hakkasin seda reipalt ignoreerima. Nüüd panin kappi sisse, et peaksin seda katsuma, et toiduni jõuda. Tuletab meelde küll, et tuleb see nö küsimustik läbi käia.
Raamat pole kaugeltki läbi ja eks ma poogin ülejäänud terakesed sealt jooksvalt siis juurde. Aga ma lihtsalt tahtsin öelda (vist iseendale), et ma olen nüüd pihta hakanud. Nüüd käib. Nüüd olengi selline, nagu ma keset ööd Pinteresti sirvides “kunagi lõpuks” olla tahan. Vaatame. Ma annan endast parima.
Õhh, see ka veel
Mäletate, kuidas rääkisin oma vahvast saunakaalust ja mida see kõik arvestab? Jätsin lahkamata ühe numbri, mida arvutatakse kehakaalu ja aktiivsusaste järgi. Mu saunakaal annab ette kalorihulga, mis kulub päevas, et säilitada hetke kehakaalu. Tahad juurde võtta? Ületa see. Tahad alla võtta? Kõik vähem sobib.
Minule andis tookord ~3300. Et püsida nii paks, peaksin tarbima 3300 kalorit päevas. Väike näide sellest, KUI PALJU see on. Vastukaaluks, ideaalkaalus mina vajaks tarbida praeguse aktiivsusastme juures päevas 2000 kalorit, et oma kehakaalu säilitada. Näide sellest. Üleüldse on naistele ümmarguselt soovitatud 2000 (1800-2100), meestele 2500 (2200-2600).
Nüüd peab lugeja vist manuaalselt oma lahti kukkunud suu kinni panema ja punnis silmad jälle tavaavatusele sättima. See on tõesti nii. See ei ole mingi viga. Numbrid ei valeta. Ja ma söön üldiselt iga söögikord ja siis kui lastel midagi üle jääb, mis vähemalt semi-isutab. Ja siis kui keegi mind närvi ajab või ma ootan millegi järgi või üldse on halb tunne, stressan. Pähklivõi ja moosi sai? Jah, palun, ma olen nii vihane. Ema saadetud kook? Muidugi, ei saa lasta raisku minna, ta ise küpsetas nullist. 2 kruusi piima? Jah! Kuidas muidu need 8 muffinit, mis ma lambist küpsetasin, alla lähevad?
Ühesõnaga, ma olen koletis. Aga ma ei taha olla. Vaatame siis, mida ma selle kaloraažiteadmisega teha saan.
On olemas hästi hea kalorikalkulaator (sealt juurest saab muid tervisekalkulatsioone ka teha, absoluutselt vaimustav) ja see annab ka palju muud infot kalkuleeritavate näitajate teemal. Olles sellega tutvunud ja omajagu raamatuid rägunud ja siis veel ise kaloreid lugenud + juba määratud kalorsusega toitumiskava üritanud järgida, tean, et ma ei suuda kõike üles märkida ja kaaluda kogu aeg ja see frustreerib mu maailma lõppu ära. Maksimaalselt poolteist nädalat olen suutnud järjest iga toiduainet kaaluda, kirja panna, äppi sisse kanda. Ma vajan mingit personaliseeritud lahendust, mis hoiaks ära snäkkimise, selle üleõgimise.
Mu ettepanek iseendale on flowchart:
Teen sellest puhtandi, lisan veel alternatiive söömisele. Panen kööki külmkapi uksele. Kuskil lennus olles ei söögi ja külas tunnen end vabalt (söön normaalse inimese kombel seda, mida pakutakse), aga siiski teist taldrikutäit ei võta. Kõige tähtsam on need kodused söögikorrad joonel püsida ja siis hakkab kindlasti kehakaal kolinal langema.
Siinkohal olen megahuvitatud ettepanekutest, et mida võiksin kanda oma flowcharti puhtandile söömise alternatiividena. Jäta kommentaar või kirjuta mulle kuhugi otse!
Mõõdud ka
Päris jube on sellist auditit teha oma suurimale veale. Muidugi arguably suurimale veale, sest peale selle, et ma nii paks olen, on ka mu iseloom küllaltki raskesti talutav. Let’s get into it!
Kirjandus väidab, et võid olla reipalt ka ülekaaluline, kui see rasv ladestub igale poole üle keha. Pole VAJALIK sellest lahti saada. Kui aga asetab rasv end keskkohta, peab hakkama endaga tegelema ja ruttu. Sellisel juhul on liigrasv kõhuõõnes ja sellega kaasnevad erinevad vägevad nähtused. Toome neist välja paar publikulemmikut: II tüübi diabeet, teatud vähivormid, alajäsemete artroos. What a life.
Valem on lihtne. Tsiteerin raamatut Saledaks saada, saledaks jääda:
“Kui naiste vööümbermõõt on üle 90 cm ja meestel üle 100 cm, siis on vere ebanormaalsete kolesteroolinäitajate, suhkurtõve ja hüpertoonia oht juba nii suur, et kaalus allavõtmine on vajalik.”
Vahva, mu piht on 93 cm. Saan lebolt normi! Ei. See on vale. Ei mõõdeta lihtsalt kõige kitsamat kohta. Lükkad oma sõrmed puusaluude tippude ja alumiste roiete vahele jäävasse pehmesse ossa. Siis lähed peegli ette ja vaatad, et mõõdulint oleks põrandaga paralleelne, kui seda kohta mõõdad. Vat see on Su vööümbermõõt. Seda võrdle 90-ga.
109 cm. Suht muffin top-y värk.
Aga see pole veel kõik! Mu piinad jätkuvad. Võib-olla see ongi mu uus strateegia, et ma vahin tõele näkku kuni ma enam paks ei ole. Praegu on küll selline tunne, et kui ma muidu veetsin aega end toiduteemas vihates, siis nüüd ma lihtsalt ahistan ennast kõigi nende asjade lahkamisega selle aja. Natuke vastik, natuke põnev.
Piinad jätkuvad siis sellega, et mõõdame kõik muu vajaliku ka ära. Käed-jalad on suht normaalsed ja neid ma ei viitsi isegi mõõtma hakata, aga see pihalaadne asi, eelpool mainitud vööümbermõõt ja pepu üm lähvad kirja.
Mass
“Sa ei ole ju paks!”
Hmm? Tõesti? Vaatame, mis asitõendid ütlevad.
Mul on viisakas Beureri diagnostiline saunakaal. Persoon nr 6 sätted üle vaadatud ja parandatud (lapsed olid teinud must 31-aastase 176 sentimeetri pikkuse mehe), astusin kaalule. Nüüd siis naisena, kes on 30-aastane ja 175 sentimeetrit pikk. Panin aktiivsuse astmeks 3, mis tähendab, et pingutan füüsiliselt vähemalt 30 minutit 2-4 korda nädalas. See on worst case scenario, päris tihti sobiksin ka astmeile 4 ja 5. Viiendaks (viimaseks) astmeks vaja iga päev vähemalt 1h rügada. Aga see on suht ebatähtis antud kontekstis. Kalkuleerib lihtsalt päevase kaloraaži selle järgi.
Täna keset päeva kaalun
95,1 kg: 36% sellest on rasv, 31,6% lihas, 46,9% vesi, 8,9% luustik. BMI 31.
Saunakaalu juhendis on hindamise/analüüsi õpetus. Selle järgi olen rasvumise esimesel tasandil. Kolm tasandit ainult ongi. Ilmselt kolmas on see morbidly obese, kus ära sured. Siis pole ju rohkem tasandeid vaja. Rasvaprotsent maandub kategoorias kehv (see on kõige õnnetum kategooria, teised on keskmine, hea ja väga hea). Viimaseks peaks olema rasvaprotsent vähem kui 19. Aga mul 36%. Vee hulk kehas oleks ideaalis rohkem kui 60%, mul jääb napilt kategooriasse hea (ja mitte kategooriasse kehv, jeiii). Minuvanuse naise kohta on mu lihasmassi protsent ka kõige õnnetumas kategoorias. 33-38 oleks normaalne protsent, 38+ juba kõrge. Mul 31. Luustiku kohta mingit tabelit pole, aga on öeldud, et praegusest hetkest või järgmise kümne aasta jooksul (vanuses 30-40) hakkab mu luustik mõttetumaks muutuma ja ma saan seda ära hoida/aeglustada kaltsiumi, D-vitamiini, trenni ja üldse hea toitumisega. Guugeldades selgub, et normaalsel naisel on see 2,5-4%. Mul on 8,9%. Jesus Christ. Ma olen täiesti otseses mõttes raske kondiga. Ma arvasin, et see väljend on nagu mingi nali, et ümber nurga öelda, et keegi on paksmagu. Aga noh, siin ma olen oma nulli luumurruga.
Ma pole ka matemaatikageenius, aga mul on natuke raske seada eesmärke, kui ma olen inimesena 123,4%. Vett on ka luudes-lihastes arvestatud? Ma ei tea, mismoodi täpselt see arvutuskäik toimub, et protsendid ei anna kokku 100. Whatever, ise siis ka täpsemalt arvutama hakkamata on mu ideaalse maailma eesmärk enam-vähem selline:
66-69 kg: rasva vähem kui 24%, lihast 33+, vett 60%, luustik 9%. BMI 21.
Saledaks saada, saledaks jääda
Teate, mis oleks naljakas? Mul pole küll enam aega selleks, aga meganaljakas oleks, kui ma nüüd nädal aega ei teeks mingit muutust, vaid lihtsalt dokumenteeriks, mida ma teen ja mida ma söön. What a shitshow that would be. Aga vaatab. Kui ma jälle halvasti allun oma soovidele, siis hakkan lihtsalt kirja panema, milline idikas ma olen. Noh, toidupäevikut pidama, ma mõtlen.
Parim kaalulangetuseteemaline raamat, mida olen lugenud, kannab pealkirja Saledaks saada, saledaks jääda.
Konkreetne, mõistlik. Armastan seda. 2 korda juba läbi loetud. Tundub, et kohe tuleb 3. kord ka. Ehk seekord kinnistub ka midagi. Kavatsen selle najal end siis kokku võtta, et lõplikult normaalseks inimeseks hakata. Selle põhimõte on luua jätkusuutlikud muutused eluviisis. Seal on hästi palju pisikesi võtteid selle saavutamiseks. Mingit müstikat või saladust pole. Pean lihtsalt endale külge pookima häid kombeid, arukaid viise planeerimiseks ja arvestamiseks, mõistlikult eesmärke seadma jms. Vahetama välja kõik mu idiootsed ja kehvad strateegiad, mis mind tänaseks nii ohtlikku olukorda on pannud.
Mulle meeldib raamatus välja toodud analoogia, et kaalujälgimine pole nagu suitsetamise maha jätmine. Sa saad otsustada, et ei suitseta enam ja siis ei ostagi enam suitsu ega käi teistega suitsunurgas kaasas ja ongi valmis. Sisuliselt üks-kaks lõplikku jah-ei otsust. Aga toituma peab. Vahepeal ütled ei, vahepeal jah. Pead iga päev mitmeid kordi suutma mõõdukas püsida. Absoluutselt kõnetas mind, sest minusugusele koletisele on just see tõeliselt raske. Mu peamine probleem. Mitte see, et ma zumba ajaks lapsehoidjat ei leia.
Teate, teeme nii: ma loen seda raamatut ja iga mõte, mis mind kõnetab/aitaks mind, saab siin lahti harutatud ja plaani lisatud.
What happened!?
Kui umbes 2 aastat tagasi tööle tagasi pöördusin pärast esimese lapsega emapuhkusel olemist, võttis mind üks varasema rotatsiooni kutt nende sõnadega vastu. Surus põsed õhku täis ja hoidis käsi kummalgi pool nägu nagu hoiaks käes nähtamatuid apelsine. Ma kaalusin siis vähem kui praegu. Aga umbes 10 kilo rohkem, kui viimati temaga enne seda töötasin.
Paistab, et puhas kirjutuslaud on siin, et jääda. Räägime siis.
Mul on üks hästi suur probleem. Pun enam-vähem intended. Täpsem oleks öelda: “Ma olen hästi suur probleem.” Noh, sest ma olen sitaks paks. Ja ma ei usu, et peale minu keegi selles süüdi on. BMI 30,9. Sellega potsatan juba kategooriasse RASVUNUD. Mitte normaalne, mitte ülekaalus. Rasvunud. Mulle ei meeldi toimuvast sõjast rääkida, sest mul on häbi, et mu elus on valdkond, milles olen nii jõuetu ja lödi. Need on täpselt omadused, mida ma vihkan teistes ja vihkan ise olla. Ega olegi üheski teises asjas.
Aga ma tunnen, et pean end sellisesse situatsiooni panema, et arutan seda siin avalikult ja haavatavalt.
Täitsa hea tõenäosus on praeguse timeline’i järgi, et ma saan ka surra kuskil hooldushaiglas diabeedi tüsistuste kätte. Üksinda, valudes. Mõnikord mõtlen, et vaevalt vanaema une pealt voodis ilusti suri. Äkki üritas oma surnud jala peal vetsu jõuda ja sai tunde maoli voodi kõrval maas vedeleda kuni ära kooles või voodisse surema vinnati. Või röökis valudes meie järele kuni ta rahusteid-valuvaigisteid nii täis oli pumbatud, et teda nagu enam polnudki oma viimastel päevadel. Ma ei tea. Ma polnud seal. Nägin teda vb 2 nädalat enne ta surma. Ta ei saanud vist hästi aru, kes ma olen. Palus, et ma ta kaasa ikkagi viiksin. Vabandust, vanaema, mul pole oskusi ega üldist võimekust adekvaatselt hooldada MUSTAKS tõmbunud kehaosi.
Täna hommikul astus mu kaunis abikaasa kaalule (meil on komme muidu pühapäeviti kaaluda), sest eile jäi tegemata. Ütleb, et aiaiai, 3 kilo peaks alla võtma. Kutsus mind ka kaaluma, et teaksin hinnata, kuidas mu tegevus toimib. Keeldusin. Sest ma salaja kaalun end iga päev. Ja mul oleks kaotada kuskil 30 kilo. Ta nagu ei kohtle mind kuidagi teistmoodi, aga temaga tutvudes kaalusin 20 kilo vähem. Ma peaksin idioot olema, kui ma usuksin, et ta ei näe, et ma olen muutunud. Ta vist lepib sellega, sest ma pole päris enda oma praegu, et minna jooksma, jõusaali. Ma ei saa isegi oma kodu põrandal teha venitusharjutusi ilma, et keegi mulle põlvedega kõhtu hüppaks või potikaanega näkku lööks. Olen mingis surnud punktis, kus ma tean, et ma oleksin munn oma laste vastu, kui end kergestiärrituvaks näljutaksin või viimase vaimse energiaga pihta hakatud trennikava muudkui segatud/katkestatud nende poolt saaks. Praegu ongi lastega tegelemine prioriteediks, aga see on reipalt mulle probleemiks kujunenud.
Ma ei taha oma lastele sellist elu, selline eeskuju olla. Ma vihkan end päevadläbi. Vihkan end, kui tahan süüa, kui söön, kui süüa ostan, kui söögile mõtlen, kui süüa valmistan, kui köögis viibin, kui lapsed süüa ei taha ja lihtsalt ära visata ei raatsi, kui riideid vahetan, kui pesu kuivama panen, kui duši all käin, kui peeglisse vaatan, kui keegi mind puudutab või kauem vaatab. Mina ise olen ainuke halb asi mu elus. Ma vihkan seda. See ei tohiks nii olla.
Ja igasugu asju on saanud proovida. 3-päevast militaardieeti, rutiine, kindlate toiduainete keelde, plakateid üle kodu, kindlaid söögiaegu, Orgutamist, Kõhukliiniku kava, teesid, närimiskumme, kurkumi jms nn supertoiduaineid. Igast asju. Räige edu saatis mu kaheaastast vegan-perioodi. Kaalusin 74kg, mis on täitsa timm saavutus, kui oled 175cm pikk. Ja ma armastasin ennast nii väga. Megaautentne oli olla. Ma olin energiapomm. Aga see sai läbi ja nüüd kaalun 96kg. Üheksakümmend kuus. Kõige rohkem olen elus kaalunud 100,3kg, kui olin valmis hakkama sünnitama oma esimest last.
Kuidagi on mu tervis kõigele sellele horrorile VEEL vastu pidanud: mul pole diabeeti, põlved ei valuta, vererõhk ilus. Aga kui kauaks? Ja mis on see, mis mind siis päästab? Mida ma veel saan proovida? Mis on see, mis saakski jääda püsima?
Ma ei tea. Aga viimane aeg on see asi korda ajada.
Puhta kirjutuslaua minutid
Unistades kolimisest ja visualiseerides mingit nurka, kus kõik mu nodi mu kauge surmatunnini saab rõõmsalt olla, pakin kraami kastidesse. Nagu mingi rott tõrude ja seemnetega võib teha. Nõnda saabki laud tühjaks ja tekib ruum läpakale. Tekivad puhta kirjutuslaua minutid – mu blogi suursponsor.
Mõnus on. V.a see osa, kus mu esmasündinu ei ole ikka veel aru saanud, et LAUA PEAL EI KÄI. Jauran talle seda päevadläbi. Minu ema väidab, et nii käibki: muudkui parandad oma lapse käitumist (kuni ta enam Sinu probleem pole). Aga senikaua tuleb alati järeleandmatult meelde tuletada, kuidas on õige ja mitte midagi oma lapsest nö oodata. Ei tohi talle ette heita, et TÜRA KUIDAS SA ARU EI SAA JUBA. Ja ise ei tohi frustreeruda. Lapsevanema ülesanne on lihtsalt mitte alla anda ja mitte tulemuse järgi hinnata, kas ma olen nüüd hea lapsevanem või mitte. Sest tuleb välja, et – ja seda ma enne ei teadnud – lapsed on suht nende enda inimesed, kes teevadki, mis nende ajuke neil teha soovitab. Poeg on kaos ja tütar on päiksekiir. Minu vanemlikud võimed on sealjuures küllaltki samad püsind. Lihtsalt nende olud-tingimused on erinevad olnud ja nende iseloomud ka. Noh, aga ikka tahan uskuda, et kõik, mis ma teen, pole mõttetu ja null-efektiga.
Mida iganes. Vabandage, pole ju ammu oma terapeudi/blogi ligi saanud. Teen üldkokkuvõtte uudistest.
- Ehitustööde teostajad ütlesidki, et “Ära muretse, lillepoeg, me teeme kõik teatised, Sa pane aint allkiri ja tee valda vajalikud ülekanded.” Ja siis ütlesid veel: “Kõik juba on ise järgi vaadanud, et Sul nüüd uus nimi, mingit segadust pole sellega ka.” Eile just lõppesid need kõnealused tööd – meil on korralik kanalisatsioon nüüd metsas.
- Esmasündinu käib nüüd lasteaias, Beebzul on 4 hammast, abikaasa on seersant.
- Saame kevadeni korteris olla. Siis tuleb välja kolida. Siis peab kodu valmis olema.
Tegelt on veel hunnik asju, mis on täiega ägedad ja millest ma rääkind pole. Osalen valimistel, hakkasin marke koguma, renoveerin saunas. Aias täielik möll, mul on isegi fucking seenepakk. Mu preesi taastatakse parasjagu. Varsti hakkab pereplaneerimise järgmine samm.
i scorn to change my state with kings
The Adventurous Pursuit of Happiness 