Breivika
Ilus tütarlapse nimi näiteks.
Muidu paistab Breivika olevat osa Tromsø linnast. Asub umbes 1400 kilomeetri kaugusel Tallinnast.
Süda rebis end mul rinnust välja ja sõitis Bastardiga sinna kaasa. Ometi ei ole verise õõnsuse tunnet sees. Aga küll see nende paari kuu jooksul välja ilmub.
Improviseeritud jalutuskäik rannas
Huuh, kuidas ma seda selgitan?
Ärkasin. Mõistsin, et on juba täistund – täistunnil lähen tavaliselt välja juba, et tööle jõuda. Jõudsin bussile, kus tiksudes avastasin, et kell on tund aega vähem, kui arvasin. Mingi suvaline täistund oli lihtsalt olnud.
Mul pole kunagi midagi sellist juhtunud.
Niisiis kõndisin selle ülearuse aja Pirita peatusest
töö juurde. Mööda randa :)
Rõumäänss
See aasta oleme juba tanki mööda turninud ja käest kinni ühe ringi uisutanud. Romantika. Ilmselgelt oli oodata käesolevat postitust: käisime koos lasketiirus. Värisesin elevusest ja pingutusest. Näod olid naerul ja tuju super! Kui lõpus meile enda märklaualehti pakuti, võtsime need hea meelega kaasa. Panime kõik neli elutuppa seina peale, kus need aimu annavad, kas huiata meiega või mitte :)
Better late than pregnant. Or never. Whatever.
No üldse ei taha meenutada, mis kõik halvasti läinud on, ja heietada, kuidas nüüd parem on. Soovin kõigile kaugelt tagant järgi lihtsalt head sõbrapäeva. Mul on juhtumisi kohutavalt armas pilt selleks jaoks.
Vahetame.
Tüdrukud pidavat tahtma alati nulli saada. Ei, plussi. Et kui keegi teeb head või kingib midagi, siis tema peab sellest midagi suuremat tegema. Ja, nooo, ma olen ju tütarlaps. Kuigi lasteaias lumes mängides teine laps mu käest selle kohta kinnitust küsis. Solvusin. Naljakas on, et “teine laps” ütlen ta kohta, sest ega ma ka ei teadnud, kas see kubujuss oli poiss või tüdruk. Wtf. Palun, miks Sa solvud sellistes olukordades?
Okei, ilmselgelt on mul probleem.
Mis oli esimese lõigu point? See on väga lihtne:
- Postitan ilusaid asju, mida Heal Lugejal scrollida kannatab.
Aga.
- Mölisen ka vahele, et mul elada kergem hakkaks.
Pärast poolepäevast maunimist (kui olin vähese eduga süüdistanud lühikeseks jäänud und, üksinda ärkamist, arste, elu, kolimist, raha ja kõike muud päevakajalist) sain aru, et ma kardan. Põlved värisevad ja mõtted tormavad. Peaksin vist fotokat rohkem pruukima. Kisub situatsiooni seest välja, paneb vaatlema ennast. Endale tähelepanu pöörad, ei anna väga segi minna. Ma arvan.
Homme tööle, sealt dokumendifotosid pildistama Rakverre ja edasi AQVA spasse Pontu juurde.
Okei, vaadake siis ilusaid asju:
Väikene check-in
Tere. Ma tahan juttu rääkida.
Nagu harjumuseks on kujunenud, olen ööd üleval ja Päikest kohtan ainult siis, kui ta mu magavad silmad lahti keevitab. Üldiselt aitab, kui tõmban teki üle pea või oma voodisse purje alla magama taandun. Meid on nii vähe kodus, et juhtun igale poole magama jääma. Keegi ei pahurda ka, et suvadel aegadel magan või ringi komberdan. Mõnus. Kodune.
Joon kohvi. Teen praemuna koos singiga. Mõtlen elu peale. Meenutan, kus olnud olen, kuhu sattunud.
Selg natuke valutab. Väntsutan kassipoegi, kes nüüd juba kõik maailma näevad, ja vahin suurt kuhja, mis mu toa põrandat katab. Ühel hetkel tahan kõik sealt ahju ajada, siis põlema panna õue peal meie lõkkekohas. Tahaksin kõigest lahti saada, mis seal toas LIHTSALT SEISAB. See on elamiseks, mitte mingi laoruum! I’ll get there. Mul on kuni järgmise nädalavahetuseni maksimaalselt aega. Tahaksin, et seal ilus oleks, kui õde mehe ja lapsega siia jälle tuleb. Ma arvan, et lähen nendega Saaremaale kaasa, kui nad lahkuvad.
Homme tuleb Kadrina minna, et poes ema jälgida. Asi on selles, et esmaspäeval läheb mu venna hambaarstile. Kui Kristina kunagi ammu meil kulla suusatamises võitis, oli sellel poisil vaja piimahammas kohe eest välja kukkuda. Teised vahetusid normaalselt, aga sinna ei tahtnud midagi asemele tulla. Ja kui lõpuks tekkis, oli see peetunud. Nüüd sõeluvad emmega hambaarstide vahet, et seda opereerida või midagi normaalset asemele panna. Ema palus, et esmaspäeval teda poes tööl asendaksin. Muidugi olen nõus aitama, aga mäletan küll, kui pöörane-creepy seal töötada oli. Isegi ei tea, mida kõige rohkem peljata. Nüüd kohe tulevad pähe:
- sugulased jms, kes tahavad, et ma räägiksin neile, kuidas mind ikkagi koolist välja visati
- juutiv igahommikune püsiklient, kellega ma kunagi kuskil läbul kakelnud olen. (JUMAL KUIDAS MA VAJAN, ET TA MIND EI MÄLETAKS)
- vaimuhaiged/kapriissed inimesed
- väga tähelepanelikud inimesed (a la “ma küsiksin, kuidas Sul läheb, aga kuna vaevalt sa 4 küünt korraga oled ära murdnud, siis tean vastust sellele. Mis on? Kas ma saan Sind aidata? Tahad rääkida?”)
- fucking rahaga arveldamine
- inimesed, kes hakkavad arvama ja rääkima, et ma töötangi nüüd poemüüjana, kuigi olen ainult ühe päeva asendaja. And that’s not saying there’s anything wrong with being a shop keeper :)
Tundub, et läheb hästi. Eelmine nädal oli alates septembrist esimene, mille jooksul ma vähemalt korra ennast täis ei joonud. Muidu kubises märkmik mustadest täppidest. Praeguse vaatepildi järgi võib öelda, et mustad on asendunud siniste sporditäppidega.
Kõik on vaikselt leebuma hakanud. Homme või ülehomme on plaanis Taaveti juurde laekuda, et filmivaatamisnädalavahetus teha. Can’t wait :)
Isud ja mängud
Mul on mingitel põhjustel isud. Septembris tahtsin mereande. Krabipulki ja tuunikala sai palju söödud. Vahepeal sõin ainult sibulaid. Praadisin pannitäie sibularõngaid ja sõin ära. Mõni kestab mõne päeva, mõni kauem. Praegune tomatiisu on olnud päris püsiv. Ostsin kotitäie tomateid, 2 pakki tomatimahla, juustu, krabipulki ja saia. Andsin kogu täiega järele.
Eile ostsin veel 2 pakki tomatimahla. Bloody Mary‘sid sai teha. Nagu ülalpool näha võis ;)
Also, ma mängin erinevaid mänge. Natuke nõme, natuke lõbus.
Emme juubelisünnipäevakaart
Taastusravi aluste esitluste ajal oli mul võimalus välja mõelda kavand
ja üldjoontes sõnum, mida emale tahan see aasta edasi anda. Tervist edendava päeva koosoleku ajal joonistasin päris kaardi valmis
ja kirjutasin superimala teksti sellest, kuidas ma ta vastu tunnen. Mul on lihtsalt nii hea ema.
Uuel aastal uue hooga
Mina ei tea, ma olen selline parm.
Vabandage… tudeng. Jõudsin just koju. Kell on 3midagi. Käisime Sherlock Holmes’i vaatamas. Kihvt oli. Leidsime, et kuna filmi ajal oli nii kihvt juua, siis võiks linna peale minna.
Jea.
Täna läks veel hästi. Jõuan enne kooli magada. Algab kohe hommikul närvisüsteemiga. Irooniline.
Et koolis hästi läheks, üritasin nii väga südame täis toppida kõike head, mis mul on.
Aga vaadake, minu südames elab praegu miski, mis on midagi muud. Väga huvitav, mis sellest kõigest saab.
Jõulutervitused
Teen see jõul 2 kaarti. Pigem kirja. Ümbrikutes ju.
Esimene ja igajõulne on mehele, kes päästis mu elu. Surmani tänulik talle. Tahan, et ta teaks ega unustaks seda. Homme tuleb ainult aadress ja mark kuskilt hankida.
Teine kiri läheb koju. Minu eest. Lubab, et küll ma ka kunagi jõuan :)
TANTS
Aknast paistavad hallikad-valged katused. Ma ei usu, et sadanud on. See on pigem härmatis. Ilus on siiski.
11:15 algab kool. Ikkagi saan voodist üles alles ~11:07. Tund toimub 6 korrust allpool,
jõuan kenasti. Hea elu.
Loeng on Lapse areng. Teemaks peenmotoorika. Seda annab siis päris FT. Väga nauditav. Ma pole tunnis nii kaasarääkija, kui talle meeldiks. Kuigi ebamugav, on see tegelt kihvt. Tähendab ju seda, et ta tahab, et me MÕISTAKS. Aru saaks. Räägib materjalid ära, algab praktiline osa. Jälgisime, kuidas vasakukäeline kirjutab. Mõlema käega. Kirjutas naine, kes oskab mõlema käega. Ja mina sain olla paremakäelise näide. Mu vasakukäeline tekst oli täpselt nagu lastel. Viltu ja aina suuremaks läks. Lõbus oli. Tegime peenmotoorika teste, mis lastelegi tehakse. Aja peale. Pidin 12 münti kassasse panema. Kirjutamisest lihtsam. Seda pidi ka siis mõlema käega tegema. Mutrite ja nuppude jms oli neid teste.
Tekkinud pausi ajal vaatasin Dexteri viimase välja tulnud osa ära. See Debra suund on huvitav. Aga häirib, et Dexter nii lohakas on. Ta oleks ammu pidanud vahele jääma. Liiga ebaloogiline.
Anatoomia-füsioloogia. Vaatame filme. Üks südamest, teine verest. Neid on mingi 100 korda igal pool juba näidatud, aga nüüd on arusaamine lihtsam ja selgem. Sellistel populaarteaduslikel filmidel on alati teemaga paralleelselt jooksev lugu. Näiteks südame-filmi teema, mille ümber kõik keerlema hakkas, oli tants. Oli mingi pubikene vms, kus inimesed jõid ja tantsisid. Niimoodi viisakalt ja oskuslikult. Mitte nagu mina: juua täis ja liigub, kuidas muusika või kaaslane juhib. Vaatasin seda näljaselt seljahaige füsioterapeudi pilguga. St peale selle, et ta on nagu ülim tunne ja näeb nii hea välja, on ta füüsiliselt suurepärane. Ma selgitan.
- Koordinatsioon. Mul seda pole. Võiks saada ju.
- Tasakaal. Eriti pärast lülisambavigastust pole. Pluss, tasakaaluga tulevad süvalihased. You know, the stuff that supports your spine. Love that.
- Aeroobne trenn (Y)
- Vastupidavus. Kuigi ma olen juba proud owner of type I lihaskiud ja soovi korral juba ei väsi, tuleb see hea omadus välja tuua.
- Kõiksugu lihased :)
- jms
Nüüd tuleb huvitav osa. (Jeeee, Ellu, lõpuks midagi huvitavat ka!? :D) Tulin koju, jõudsin ühel hetkel Facebooki. Kiri. Eeldan, et keegi keskaaegne on vastanud jõulude ürituse arutelule ja nüüd on see ka minu postkastis, kuigi see ei puutu minusse, sest ma ei saaks ka parima tahtmise juures minna. Ei olnud. Midagi palju huvitavamat. Kirja sisu kokkuvõttes oli ~keegi tahab suga tantsukursusele minna – anna talle teada, kas tahad. Kuigi ma mäletan kõnealust noormeest ähmaselt ja mitte kuigi positiivselt (seoses häiriva küsimusterahega stiilis “Ellu, mis Su pärisnimi on?”), siis kammmmoooon, TANTS!
Ma lähen kohe poodi, ostan süüa. Ja teen omale eesmärgiks selle aja jooksul kõne ära teha. Võiks arvata, et helistamine on lihtne, kui oled seda tööna teinud ~5 kuud. Mitte eriti.
Sain vahepeal veel ühe kirja. Pidu kolmapäeval.
Selge mõistus: “WHY DON’T YOU DOUBLE-BOOK EVERYTHING????”
Ellu: “what do you mean? I always do :)”
Ma tahaks sinna peole minna küll, sest peopidaja on nii jumalast lahe. Aga vaadake, ma käisin ta sünnipäeval millalgi. Enough said :S
Oijah. Vähemalt ei hakka igav.
Dexteri 6. hooaja 6. osa!
Laeb teises aknas. Can’t wait.
Also, KÕVA SÖÖGIISU PÜSIB, KUI PRUSSAKA SARVED TALDRIKU SERVA TAGANT VÄLJA ILMUVAD :(
Aga tänasest muidu… Haruldusena sain täna magada 10ni. Venisin ja sipslesin voodis täpselt nagu mulle meeldib. Meeldib näha musti juukseid heleroosal linal laiali laotumas. Silmad udused. Imehea on ise ärgata. Pikalt. Ilma kuhugi kiirustamata. Tegin läbi kõik talutavad hommikuprotseduurid. Hõljusin liftiga alla loengu. Taastusravi alused. Üldine eetikateema. Mis on eetika? Mis on moraal? Millised on andmekaitseseadused? Arstivanne
jpms. Arutasime terve hunniku probleemolukordi.
- AIDSihaigega füsiosessioon. Täiskasvanud meesterahvas tuli koos emaga. Pärast sessiooni tuleb ema ja küsib, miks pojal progressi pole. FT on nagu: “AIDSihaigetel tihti ei olegi.” Ema ei teadnud, mis pojal viga oli. Mida teha? Selle eest saaksime tegelt rahatrahvi.
- Naine on raskelt haige, suremas. Mees ei jaksa ravimeid talle osta. Varastab. Mis oleks õige? Kõige kurvem oli, et sellele vastati asju nagu “varastada ei tohiks”. Saab haual istumas käia ja öelda: “Tead, vähemalt ma ei varastanud. Joon ja olin munn küll, aga vargile ei läinud.” Varastamine on üks leebemaid asju, mida lähedase elu päästmiseks oleksin valmis tegema :)
- Poiss kolgib tüdruku läbi. Tüdruk käib nüüd füsios. Poiss on lakku täis ja agressiivne, tuleb haigla. Näeb FT-d ja küsib, kas tüdruk on veel haiglas. Kas valetada või mitte? Kuigi parim oleks antud olukorras, et näitsik rohkem tappa ei saaks ja FT ise ka ellu jääks, nentis õppejõud, et valetamine, hädavaled ja valelikkus on kõik paha-paha-paha. Tundsin end puudutatuna :D
The Adventurous Pursuit of Happiness 