Võhm väljas
Homme olen ka tööl, siis tuleb nädalane puhkus. Võtsin selle välja mitmel põhjusel:
- Mul sai hiljuti 2 aastat enda töökohas täis ja ma tahan enne siit lahkumist puhkuse ära kasutada
- Mulle meeldib raha
- Ma PEAN tegelema lõputööga
Nagu ütles septembrikuus üks Bastardi sõber: “Sa ei hakka seda hiljem rohkem tahtma ega viitsima.”
Targad sõnad! Õigus: praeguseks ei viitsi ega taha ma sellega üldse tegeleda. Palun enda südames mingit maagilist varianti, kus Beib tuleb koju ja ütleb, et “davai, mul ka lõputöö teha, reibime need kõrvuti hulludes siin nädalaga valmis!”
***
Põlgus selle eriala vastu kasvab meeletu kiirusega. Asi, mis peaks olema julge ja pädev on ülikusine, nõrk, illusioonide käes vaevlev. Tülgastav, tühine, mull. Poleks ma nii palju elu enda kohta õppinud, peaksin kogu TLÜ-külastust siin viimastel aastatel mahavisatud rahaks.
(Räägin sellest kõigest nt 1. juunil, KUI olen lõputöö ära kaitsnud. Praegu veel usun ja ootan mingit ime ja baka sooritamist kevadel.)
KUIDAS MA ENNAST LÕPUTÖÖD TEGEMA SUUDAKSIN PANNA?!
Viimane
Viimast korda kinnitan õpingukava. Praktika võtsin kevadel, seda uuesti registreerima ei pea: saadan ainult aruande enne järgmist vahenädalat. Bakalaureusetöö ainepunktid paneb keegi koordinaator vms ise sisse, kui lõputöö ära kaitsen. Muud polegi jäänud :)
ÕIS, Dropbox ja #HITSA
Nüüd algab intensiivse kursusega nädal. Viie päevaga tuleb teenida 5 EAP-d. Viis korda ~26x45min. Peaaegu 100 h. Ma peaksin iga päev tegelema kooliga nende 5 päeva jooksul natuke vähem kui 20 tundi. TLÜ on sitaks ratsionaalne selliste asjadega ikka vahepeal. Valmistun ette.
Niisiis. Olen töö juures, teen loogilisi kaustu tuleva aine enda kausta, et saaksin kiiresti leida konkreetsete päevade artikleid ja peatükke, kui loengus-seminaris vaja on. Homseks esimeseks päevaks peab ~50 lk olema loetud.
Et enda idiootsuses seda ülesannet edasi lükata, olen igasugu teisi kooliga seostuvaid administratiivseid ülesandeid täitnud. Sorteerisin alla laetud faile õigete ainete kaustadesse. Vaatasin ainete lehekülgi üle, ülesandeid seal.
Isegi mingid väga suvalised pildid sorteerisin läpakas ära
Tajude antropoloogia /GET MY SHIT TOGETHER
See on ainuke kursus, mis mul praegu jookseb. Järgmise semestri alguseni siis.
Oleme praegu keha teema juures. Keha ja vaimu suhestumine, I guess. Ma pole tänaseks lugenud. Mul on järjest raskem antropoloogiale keskenduda. Äärmiselt raske. Ma tahaksin kasvatada mingeid puid ja taimi. Metsas käia. Kulgeda. Skävvida ja süüa teha.
Unistan sellest. Tahaksin elada majakeses metsa ja veekogu juures. Panna kasvama suure viljapuuaia. Maja sees saaksid kasvada meie sidrunipuud. Avokaado ja mandakad ajaksin ka kasvama. Punane päevakübar maasse. Piparmünt, maasikas. Laial köögiaknalaual vohavad basiilika, tšillitaimed ja petersell. Ma veel ei tea, mis teistes pottides on. Vahepeal käiksin eemal kalavõrke lõhki lõikamas ja lehmi paitamas.
Peaksingi nüüd kooliteema normaalselt ära lõpetama, siis mingi koha leidma, kus on vaja nt nõustajat vms. Papp, stabiilsus. Maja ja värki. Saaksin surmani vaadata, kuidas lilled kasvavad :)
Sügissemestri II periood (IV)
Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaksin tegema postituse sellest, mida oodata antroõpinguist. Et mis on faasid, tunded ja kogemused, millest mööda ei saa. Ja ma kindlasti teen selle postituse. Praegu lihtsalt tunnen, et olen nii palju muutunud, et enne reaalset lõpuaktust ei saa seda kirjutada. Kõik on hakanud eriti kiiresti ja selgelt muutuma.
Kui ma oleksin madu, siis esimesel aastal oleksin sattunud mingisse kasti. Teisel aastal avastanud seal mingi ägeda kujuga oksa. Kolmandal selle otsa-ümber-vahele roninud. Ja neljandal aastal jätan oma vana naha sinna otsa kuivama.
Ma ei saagi aru hästi, mida ma tunnen. Kas ma lähen sügavamale antropoloogiasse või ma ei taha seda enam. Mingi mugavus ja mäng käib sellega. Ja ma ei tea, mida see tähendab.
Koostan parasjagu novembriks ja detsembriks endale väga selget plaani, millega ma kaubelda ei saaks. Et ma tegeleks võimalikult palju lõputööga ja teeks puuduolevaid aineid võimalikult palju ära. Mõnede sooritamine on väga hägune ja ebaselge (praktika, lektüürid jms). Jaanuaris vaatan plaani pädevuse uuesti üle, et õppeaasta lõpp ilusti läheks. Tähelepanu hajub hirmsasti.
Uurimisteemasid antropoloogiateadustes IV ehk Osalusvaatluse tugevused ja nõrkused
Osalusvaatlus (participation observation) on kvalitatiivne uurimismeetod, kasutusel eelkõige kultuurantropoloogias. Meetodi kasutamist esineb ka teistes teadustes, aga vähemalt määral. Osalusvaatlus seisneb selles, et uurimust läbiviiv teadlane siseneb uuritava grupi maailma, elab ja tegutseb koos nendega, et mõista sügavuti kõiki aspekte nende elus. Üldiselt peab uurija päevikut, filmib, pildistab, salvestab, intervjueerib; kogutakse ka esemeid, rahvaluulet jm. Osalusvaatlus toimub tavaliselt pikema perioodi vältel. Antropoloogias on traditsiooniliselt enam hinnatud vähemalt aastaajast osalusvaatlusel põhinevat välitööd. Selline seisukoht on kehtinud juba üle saja aasta – alates Frank Hamilton Cushingu viieaastasest välitööst zuni rahva juures ja suuremat kuulsust saavutanud Bronislaw Malinowski välitööst Trobriandi saartel. On selge, et nõnda kaua kasutusel püsinud meetodil on kaalukaid tugevusi. Ent meetodi kasutamise algusest peale on sellel ilmenud ka arvestatavaid nõrkusi.
Välitööle asumise perioodil on osalusvaatluse meetodi nõrkused kõige drastilisemad. Minnes väljale „puhta lehena,“ mida tihti soovitatakse, ei pruugi teadlasel olla piisavalt oskusi ja teadmisi, et terve nahaga hommikust õhtusse jõuda. Kõige lihtsamad žestid ja kombed, mis enda kultuuris on olnud normaalsed või tähtsusetud, võivad nüüd anda hoopis teise ilme ja väljendada hoiakut, mis pole tegelikult inimesele omane. See omakorda võib luua ootamatuid ja koguni ohtlikke olukordi.
Kõige lihtsama variandina ei pruugi antropoloog osata kohalikku keelt. Sellisel juhul kulub umbes kolm peaaegu eraklikku kuud, kui ta ei mõista enda uuritavate öeldut – sellest informatsioonist on ta ilma jäänud. Edaspidi peaks keel niipalju selge olema, et teha täisväärtuslikku uurimistööd.
Ent selle võimaluse on mitmel uurijal rikkunud tema suhteliselt eksootiline välimus. Kohalik, kes võõramaise välimusega antropoloogile öömaja pakub, viib ta hea meelega külast külla, et justkui uhkustada erilise külalisega. Tänaval käies võivad lapsed ümber koguneda, et katsude nahka või juukseid, mis nende enda omi ei meenuta. Antropoloogile esinetakse, ta on ise liiga suureks tähelepanu tõmbajaks. Niimoodi aga ei saa saada kuigi head vaadet igapäevaelus toimuvast ega ise millessegi muusse süveneda.
Eksootiline välimus võib ka suuremaid probleeme tekitada. Lääne naisest on kujunenud seksuaalselt vabameelne mulje, millele ebatavaline välimus vaid juurde lisab. Vägistamised välitööl on uuringute põhjal uskumatult sagedased: neljast naisest üks satub oma karjääri jooksul välitööl vägistamise ohvriks. Huvitaval kombel pole ründajaks alati vaid kultuuriline „teine.“ Tihedad on juhtumid, kui enda uurimisgrupi liige või juht vägistajaks osutub.
Ometi ei ole see kõige halvem stsenaarium: juba Cushing oli välitööle asudes suure probleemi ees – zuni rahvas arvas, et võõras proovib nende saladusi varastada ja kaalusid tema tapmist. Läbi ajaloo ei ole üldsegi haruldased olukorrad, kus välitööl antropoloogi peetakse spiooniks, keda surma tahetakse saata. Sarnane on antropoloogide elu välitööl kuritegelikes piirkondades. Filmimine, pildistamine ja küsimine võib antropoloogi panna ohtlikku olukorda, kui tema kohalolu ja tegemiste mõte jääb arusaamatuks või tema isik liialt kahtlaseks.
Õnneks pole välitöö algus alati õudselt üksildane ega tingimata konfliktne. Kõige sagedasem on olukord, kus uurija tutvub uue maailmaga, saab huvitavaid elamusi ja kogemusi, ta materjal on uus ja originaalne, vägagi mitmekülgne. Teooriale keskendunud teadurile võib välitöö olla kui puhkus või meeletu seiklus, mis tõstab selle kogemuse väärtust ja hingestatust tohutult.
Välitöösse süvenenuna ilmnevad teist sorti plussid ja miinused. Igapäevaelus kujunevad sõprussidemed, omandatakse põnevaid oskusi, õpitakse endki paremini tundma. Sellisel emotsionaalsel rännakul tuleb tihti ette, et uurija muutub justkui kohalikuks (going native) ja jätab enda tausta ja päritolu, normid ja maailmavaate. See on ka peamine asi, mille eest antropolooge hoiatatakse: ühiskond, mida uurid, ei tohi sind nö alla neelata. Uurija muutub siis selgelt subjektiivseks, toetab „oma“ grupi poliitikat – nõnda ei saa adekvaatset teadust teha.
Informantide ja uurija vahelised head suhted pole loomulikult halvad. Head ja sümpaatsed suhted osalusvaatluse meetodil põhineval välitööl lubab uurijal vabamalt küsida ja uurida näiteks toimingute kohta, millega päevast-päeva tegeletakse, aga praktikas lõpuni põhjendatud pole. Kujuneb välja ühine rütm ja tajumine, parem arusaamine. Sügav ja tõeline mõistmine vaid lisab uurimuse kvaliteedile.
Osalusvaatluse meetodi suureks tugevuseks on kujunenud asjaolu, et usaldus tekib ajaga. Osalusvaatlusel põhinev välitöö annab aega, aga ka ühiseid elamusi ja kogemusi, mis tekitavad sideme uurija ja informandi vahel: tekib avatus ja usaldus. Sellises suhtes saab informant lülitada antropoloogi enda ellu: jagab lisaks rõõmudele ka valu ja muresid. Ometi ei tohi antropoloog neid enda omadeks võtta, liialt aidata üritada või hakata uskuma, et informanti ja uuritavat rahvast tuleb päästa. Tekiks tagurlik sõltuvussuhe, õpitud abitus. Uurijat kasutataks ära, kuigi tema panuseta on senikaua hakkama saadud.
Ka võib mõni üksildane inimene tundma hakata, et antropoloog on tema sõber ja kaaslane, aga antropoloogi jaoks on see inimene vaid informant, tema töö. Sellisel juhul on solvumine suur, kui antropoloog räägib ka inimestega, kes esimesele informandile ei meeldi või kirjalikus töös midagi tema arvamusega kokku ei lähe.
Esimene vaimustus möödas, võib antropoloog samahästi avastada, et ei soovi enam sama teemat edasi uurida ja kogu uurimuse pooleli jätta. Sellisele äratundmisele lisavad koduigatsus ja eraldatus endale omasest keskkonnast, teooriast jäänud idealiseeritud mulje.
Välitöölt naastes on vaja töö kokku kirjutada. Tekivad eetilised ja sotsiaalsed küsimused: kuidas kirjutada enda esmased kogemused tööks kokku nõnda, et see oleks tõene, ei solvaks ega reedaks informante ja oleks teaduslikult tõsiseltvõetav? Kas, kui palju ja kuidas ennast töösse kirjutada? Uuritud grupi või mõne selle liikme reaktsioon töö lugemise peale võib olla ootamatu. Kuna seda ei saa kunagi ette näha, tuleks kirjutada töö võimalikult tõeselt, siiski kinni pidades üldisest heast maitsest ja eetikast. Tõenäoliselt ootavad kõik asjaosalised enda visioonis mingit kindlat sorti lugu ja teeksid kõik teisiti uurijast endast. Siinkohal peabki olemas valvas, et mitte lasta enda informantidel ülekantud tähenduses uurimust ise valmis kirjutada. Muidugi ei tohi karta rahvale või grupile hääle andmist, nende kui kogukonna valideerimist sellega, et antropoloog neid kui legitiimset kultuuriga ühiskonda uurib.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et teadlane, kes läheb välitööle, astub kui ilusale ja ligitõmbavale miiniväljale. Ellu jäämiseks peab olema laia silmaringi ja hea intuitsiooniga, et sujuvalt ja ületamatuid konflikte tekitamata uude keskkonda lülituda ja edukalt informatsiooni koguda. Samal ajal peab sel inimesel olema niivõrd selge pilt enesest, et välitöö teda liialt endasse ei haaraks; et ta suudaks sellest välitöö lõpus välja tulla. Eduka välitöö puhul suudab teadlane koguda palju kasulikku ja sisukat informatsiooni, mis tema uurimusele teadusliku väärtuse annab. Suurte tugevuste ja kummaliste nõrkustega on osalusvaatluse meetod põnev variant teadustöö tegemiseks.
Vaatamisi 1522, lemmikuks 0 kasutajal
Vedelen Astras Sleepwalkersi kotttoolis. Uus ilus läpakas süles, kuulan klappidest teist kultuuriteooria e-loengut. Saan siin üheteistkümneni olla.
Stress on… arvestatav. Üks leebem ja hilisem seik näiteks: täna hakkasin nutma, kui riided, millega viimasesse loengusse minema hakkasin, ei olnud mugavad ega ilusad. Panin lihtsalt märjad riided kuivamast selga, sest see oli parem valik tol hetkel.
Tahan karjuda.
Jooga I
Tee, mis tahad, aga jooga on number üks seljavalu leevendamisel. Kõigi emad-isad, vanaemad-vanaisad peaksid seda vaikselt kuskil harrastama ja rõõmu tundma, et näe, ei peagi end läbi valu tööle kronutama, mõni saab äkki isegi last või lapselast sülle võtta.
TLÜ-s jooksev joogakursus
on mind üldse õpetanud-üllatanud. Kõigepealt kohkusin, et jooga nõnda raske on. Et pooleteisetunnine jooga teisipäeva hommikul mu nii läbi võtab, et otsejoones koju ja magama põrutan.
Praeguseks eelkõige rõõmustan. Rõõmustan, et saan ise enda seljavalu leevendada – ilma mingeid aparaate-geele-protseduure-teenuseid-tablette ostmata, arste-terapeute külastamata.
Also, armas prink pepu ja modellijalad kuluvad alati marjaks ära :)
Kursuse programm või ülesehitus on iseenesest väga lihtne. Peame kohal käima umbes 80-90 % kordadest, et saaksime ilma pikema jututa arvestatud. Kes puudub rohkem kui need 1-2 korda, peab tegema mingisuguse lisatöö, milles hiljem õppejõuga kokku lepitakse.
Meil oli ka kohustuslik kirjandus, millele otseselt tähelepanu tunnis ei pöörata, aga annavad hea ülevaate jooga filosoofiast ja asenditest täpsemalt. Pakuvad pikemaid kirjeldusi ja selgitusi. Kolmest kaks olen juba läbi lugenud ja viimane on käsil. Aga seda kuidagi ei kontrollita, kas raamatud on loetud või mitte. Ma lihtsalt tahan sellest võimalusest maksimumi võtta.
Soovitan igal juhul proovida. On see kursus siis samamoodi TLÜ-s või hoopis mujal :)
Karjuv kakuke punases pintsakus
Oleksin võinud panna pealkirjaks hoopis EESTI SOTSIAALTÖÖ 5. KONGRESS ehk “Sotsiaaltöö – tänuväärne või tänamatu töö?” Ma ei teinud seda, sest ökoloogilisele antropoloogiale meelestatuna TLÜ aatriumis istudes poleks kogu nende kongress mu tähelepanu tõmmanud. Aga näed, tõmbas.
Olete näinud seda trikki, kus koerale on koona- ja käpapealsed vorstitükke täis laotud ja ta seisab raudkindlalt valves? Uskumatu! Või kuulnud mõnest alkolembelisemast inimesest, kes töörõivais 24 tundi järjest rummikastide kõrval valvet peab? On alles trikid selgeks õpetatud!
Kujutage nüüd ette tavalist ülikooli aatriumi keset koolipäeva. Asetage siis sinna suur pikk laud ilusa valge laualinaga ja laduge see toitu täis. Mis Te arvate, et juhtuma hakkab?
Istun siis astmetel, jumal tänatud, et täis kõhuga. Ja siis saan vägagi teavitatud, et minu ülikoolis on EESTI SOTSIAALTÖÖ 5. KONGRESS.
“MIS VARGA KOMBED NEED OLGU!? ÜLIKOOLIS SELLISED HARIMATUD INIMESED! SELLISED VARGAKOMBED!” karjub vanem rasvunud naisterahvas pisikest kasvu punastava tütarlapse peale, kes eelettekujutatud laua ääres peatus.
Muidu asetab see närvihaige põrsas poole oma suurest persest lebola astmele,
aga näljaste üliõpilaste peale karjumiseks ajab üles. Üks istuv tütarlaps üritab talle öelda, et ta nüüd natuke maha rahuneks. Karjub tema peale ka, et “ÜLIKOOLIS peaksid ikka HARITUD inimesed olema!”
Kooli turvatöötaja seisab siis laualahmaka juurde valvesse. Ütleb üksikutele näljastele, et suupisted on kongressi osalistele. Ja noored lähevad kenasti edasi.
Selle peale kisendab üleerutunud vanamoor, et temagi “ei suuda NEID ohjata”.
Siinkohal on vajalik välja tuua, et umbes poole tunni jooksul, mis ma seal olin, mitte keegi ei võtnud midagi laualt ära, kuigi, jah, huvilisi oli. Huvilise all pean silmas inimesi, kes vaatasid laua poole. Inimesed istusid rahulikult astmetel või kõndisid lihtsalt mööda. Ainult eelmainitud pisike piff hakkas midagi võtma, 2 poissi jäid laua äärde seisma ja vaatasid küsivalt turvatöötaja poole, üks piff läks laua ääres seisva turvatöötaja juurde küsima otse. Aga samahästi võis ta küsida mõne loengusaali asukohta.
Kakuke punases pintsakus andis endast parima, et igale saalist väljaroomavale sotsiaaltöötajale öelda, et kõõõik Tallinna Ülikoolis on varrrrgad. Ja nende jaoks, kelleni ta ei jõudnud, tõstis ta lihtsalt häält.
Sama mõistlik oleks asetada maha 20 senti ja kui selle korjab üles pisike poiss, siis pöörduda tema lasteaeda ja seal ukse peal bitch-slap-e jagada. Või kodutuid sitaga loopida, kui mõni nende staatusekaaslane sulle trammipeatuses otsa põrkab.
Sama sorti lapsik suhtumine ja solvav käitumine.
Okei, ma üritan nüüd kõiki sotsiaaltöötajaid mitte vihkama hakata.
Aga kahtlema paneb küll, et mis väärtusega nad meil on, kui suvaline närvihaige teeb suvalise kaebuse ja teda hakatakse lohutama, et oled tubli ja hea, et siin niimoodi röögid ja närvitsed.
Kuigi psühhopaatsete kalduvustega, aga siiski staar
Asetan selle siia lihtsalt korraks.
Sain just elult jalaga näkku
Tough love mõttes.
Terve eilse päeva oli äärmiselt sitt/ärev tunne. Tulin kooli, viimistlesin ideaalse tunniplaani – olemine läks täitsa heaks. Siis läksin postkasti – PÄÄÄÄÄÄÄM! jalaga näkku.
Oli vist aeg ka.
Minu teine antropoloogiateemaline essee (ja hinne A TLÜs for that matter)
Õppeaine Uurimisteemasid antropoloogias tähtsus
Verivärskete antropoloogiarebastena ei pea õnneks kohest muret tundma, mis on lõputöö pealkirja sõnastus või kuidas on töö täpne formaat ja nõuded. Praegu tundub tähtsaim mõista enda jaoks, mis on antropoloogia ja kuidas sellega kokku sobida, selles orienteeruda. Äkki on ka pähe tulnud uudishimulik küsimus: „Mida mina ise teaduslikult uurida saaksin?“ Antropoloogiat veel võõristades oli tohutuks abiks kerge ja konkreetne õppeaine Uurimisteemasid antropoloogias, mille sisu koosnes erinevate antropoloogide ettekannetest, mis tutvustasid sooritatud uurimisi. Loenguid oli vähe, mistõttu on üllatav, kui palju uut infot ja perspektiivi need andsid.
Kõigist põnevatest vaatevinklitest ja esinejatest, keda aine Uurimisteemasid antropoloogias meile pakkus, sümpatiseeris mulle naisterahvas, kes tutvustas enda tööd ja elu saami põhjapõdrakasvatajate juures. Ta köitis oma lugude ja suhtumisega. Rääkis nagu sadade aastate kogemusega antropoloog, kes uskumatult kombel on lennukiga taevast alla sadanud ning elusa ja tervena oma uurimisobjektilt armastuse leidnud. Naine kursuse ees oli tõeline ja vahetu, peaaegu hirmutav. Tundus kange ja kartmatu naine. Küsimuse „Kas sa oled selle ala jaoks sündinud?“ peale ei julgenud kohe kättki tõsta, justkui suudaks ta su sisse näha ja väikseimagi kahtluse nõrkusena kipitama panna.
Lühikeses loengus kirjutasin järjest üles antropoloogialaseid õpetusi, mida ta kerge rahuga järjepidevalt meile edasi andis. Selgitas lineaarselt, kuidas käituda välitööl. Eelkõige paneb ta südamele, et austaksime inimesi, kelle juurde läheme; et me oleksime alandlikud; et me püsiksime ühenduses informantidega ega murraks lubadusi, mis neile oleme andnud. Ta ütles, et me ei saa kunagi olla spetsialistid välitööl: kohalikud on spetsialistid, sest nemad teavad täpselt, mida nad teevad. Hoiatas ette, et uut keelt õppides tuleb arvestada, et keelebarjäär tekitab umbes kolmekuuse isolatsiooni, mis tuleb ära taluda. Seetõttu soovitab päris esimest välitööd teha kuskil lähedal, et vähemalt midagi teaksime. Samuti ka õige tunde loomise jaoks – kuidas antropoloog suhtub välitöösse ja sellega suhestub. Tähtis on, et antroploloog ei jahiks rahasid ega toodaks skandaale. Hoiatab ette, et pole hea lasta veidratel asjadel muutuda tähtsateks asjadeks. Tahab, et me ei otsiks ekstreemsusi ja lubab, et me ei saa kunagi kaotada, kui oleme loobunud jackpotist. Mõistan viimaseid ridu Susanne K. Langeri raamatus Philosphy In a New Key välja toodud nähtuse abil – ta kirjeldab, kuidas informeerija saab küsimustega tugevalt kallutada informandi ütlusi (Langer 1979). Ta toob näiteks küsimuse „Kes lõi maailma?“ Selline küsimus eeldab, et on olemas midagi maailmanimelist. Ühel hetkel kunagi see ei eksisteerinud, aga nüüd see on olemas. Samuti annab küsimus ette, et see pole ise tekkinud, vaid mingit sorti olend on selle loonud. Samas ei saa süüdistada küsijat kallutamises, sest pole olemas küsimusi, mis ei eeldaks midagi. Küsimused formuleeruvad selle järgi, mis intervjueerija vastuseks annaks või informandilt ootab. Seda nähtust ära kasutades saaks just nimelt muuta veidruse millekski suureks ja tähtsaks, mis tooks palju kõmu ja raha teose ümber. Antropoloog ei oleks ise justkui midagi fabritseerinud, sest kõmulised vastused tuleksid informandi suust. Loengu külaline soovitas meil pigem kuulata ja tasa olla.
Teine esineja, kes mulle tugeva mulje jättis, rääkis veest. Mind üllatas, et millestki nii loomulikust nii palju eripärast saab ammutada. Kavalalt tekitas esineja uudishimu ja intrigeeris küsimuste ja faktidega, mis andsid mõista, kui oluline osa on veel maailmas. Kas vee kontrollimine annab võimu? Kas vesi on keskkond või inimene? Kellega sa jagaksid oma vannivett? Kellega jooksid ühest kruusist? (Strang 2004). Eelkõige nägi ta vett võimu ja jõuna. Tõi välja, et läbi ajaloo on võim olnud nende käes, kes juhivad ja kontrollivad vett. Veel on mängida tohutu suur roll transpordis, elektri tootmises, ta on puhas jõud. Vesi mõjub veelgi müstilisemalt, kui antropoloog toob välja paljud vee mitmed dünaamilised omadused: ringlemine, voolamine, sadamine, lihvimine ja hõõrdumine, kolm erinevat seisundit, muutuvus ja elu hoidmine ja andmine.
Kõnealune antropoloog uuris Kemijoki-nimelist jõge Soomes. Selgitas kõigepealt, kuidas inimestele meeldis, et keegi ka lisaks põhjapõtradele nende maal millegi vastu huvi tunneb, ja just selle jõe vastu, sest inimesed tundsid selle suhtes tänulikkust. Jõel oli suur emotsionaalne roll inimeste jaoks. Ta leidis, et sama veevärk ühendab kogukonda ja tekitab usalduse, ühise huvi ja halvemal juhul ühise probleemi, mille pärast ühiselt vaeva nähtaks ja hoolitsetaks. Oli huvitav kuulda, kuidas inimesed jõge tajusid ja kuidas antropoloog valis inimesi, kes sobiksid selles uurimuses informantideks. See oli huvitav, sest jõge ei võetud kohana. Seega puudus ka koht, kust informante otsida või leida. Ümbruskaudsed inimesed sobisid kõik informantideks, aga samuti sobisid ka jõest kaugel elavad inimesed, kes sellega mingil moel suhestusid ja antropoloogiga välitöö ajal kontakti sattusid.
Õppides antropoloogiat tunnen tänu ja heameelt, et pakutakse õppeainet nagu seda on Uurimisteemasid antropoloogias, sest pean tunnistama, et uuena sel alal ei osanud vastata, kui keegi küsis, mis on antropoloogia. Nüüd suudan juba küllaltki konkreetselt ja üheselt seda edasi anda, sest oskan nüüd antropoloogiat mõista ja tunnetada – algne segadus ja hägusus antropoloogia valdkonnas on selginenud. Ja seda eelkõige tänu kõnealuse õppeaine tutvustatud inimestele ja võimalustele, nende abil tekkinud arusaamadele ja mõtetele.
Kasutatud materjalid
- Langer, Susanne S. K. 1979. „Philosophy in a New Key“.
- Strang, Veronica. 2004. „The Meaning of Water“.
- Loengukonspektid
Veel vene keelt
Sain teada, et neljapäeval on mul võimalus vene keelt vastata. 2tunnine auguke. Kõik eelmainitu läheb asjaolude alla, mis suudavad mind värisema panna, sest
- neljapäev on mingi kohe
- 2 tundi läheb mul juba selleks, et 3. käände KT valmis kirjutada
Küsisin Pantsessilt, mis saab, kui ma ei jõua enne uut semestrit vene keelega valmis. Ta oli ülilebo ja rääkis, et normaalse hulka kuuluks, kui seda järgmine aasta veel teeks. Alr ka peaaegu naeris selle peale, kui ma muretsesin. Sest siin koolis on nii paindlikum kõik.
Olen väheke maha rahunenud ja katsun seda teha lihtsalt nii hästi, kui suudan. Homme päeval on emal vaba päev, reibime koos veel vene keelt mulle ajju. Õhtul sõidan Tallinna :)
Neljapäeval tõusen vara, sõidan kooli ja kordan kuni õppejõud vastu võtab. Katsun enne mitte oksendada. Erinevalt siis eelmisest korrast, kui vene keelde minna oli vaja.
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
The Adventurous Pursuit of Happiness 