Hing laulab hümne taeva väraval
Palun ette kujutada seda tunnet, kui on kevad, kohe-kohe suvi. Oled ülepeakaela ära armunud. Kogu palava täiega. Ja siis su maailmanabake vastab täpselt samaga. Rind on armastusest, elevusest ja kuumusest kummis. Tundub vähemalt nii. Kõri peaaegu pitsub uskumatusest, et nii hästi üldse minna saab!
Meenub nii selgelt ajast, mil Bastardit tundma sain. Muudkui õitsesin ja samas oli meeletu surelikkusetunne peal. Nagu istuks saatusenimelise metsloom-elajaga ühes puuris. Ja ignoreerides teda lootuses, et siis mind ära ei söö. Las mul läheb hästi, mõtlesin.
Las mul läheb uuesti hästi. Bastardiga läks ju fantastiliselt. Nüüd olen olukorras, kus seisame Bastardiga minu unistuste kodu lävel. Uks on valla. Astuge sisse! Paar teravat ent roostes konksu on siin-seal. Aga neid on ju igas vanas majas.
Oh, läheks meil aint hästi sellega!
Heh, poiss või?
“Noh, Sa nii vaikne täna.”
“Ma ei hakanud juttu tegema. Mõtlesin, et Sa pahur, et nii vara pidid ärkama.”
Varsti naerame ja jutustame mõnuga. Saabume haiglasse. Näitan, kus on EMO sissepääs ja kust-kuidas mind otsida, kui ilma temata peaksin ~5 nädala pärast haiglasse saabuma.
Naistearsti ukse taga skeemitame tänast päeva ja uut nädalat. Kokku ootame umbes 20-25 minutit. Lendab. Kihvt on ju koos aega veeta saada. Arst kutsub mu sisse. Ma kutsun Bastardi.
Räägin ära, et nii ja nii palju rase; et ämmaemand saatis lapse asendit kontrollima. Liigume kolmekesi (tegelt ju neljakesi) ultraheli ruumi. Ketsid jalast, viskan lauale pikali. Kõht saab jaheda limaga kokku, arst hakkab uurima. Vajutab õrnalt, see on meeldiv. Mõõdab pead ja miskit jalaluud vist. Loeb ette pikkusi ja mitmele rasedusnädalale need vastavad. Kuskilt kardina tagant kostub arsti öeldule vastu klaviatuuriklõbinat. Kuulan ja vahin kõike toimuvat. Beib ka. Saan minimaalselt aru. Beib ka. Aga asi läheb kiiresti ja kenasti ja kõik ongi hästi, mulle väidetakse. Tähtajaks pakub arst sama aja, mis ~5. kuu ultrahelis arvati – 20. detsember.
Beib on asjalik. Küsib: “Kas saab öelda, kas on poiss või tüdruk?”
Arst: “Saab. *väike paus* Minule paistab poiss. Aga kui tuleb tüdruk, ärge siis mulle kere peale andke!”
Surm pärilikule alaväärsustundele!
Nägin eile poes enda kunagist perearsti. Tekkis silmside. Ma tervitasin, tervitas vastu. Tõstis veel korra pilgu mu kõhu seiramiseks. Üks hetk oli veel nii, et kui sall või mantel langes tissidelt, polnud kõhtu näha, aga see aeg on tõesti möödas. Kõht ulatub kõige kaugemale ette.
Mõtlesin koju jalutades – pardikese kombel paterdades – kahele asjale.
Esiteks, mul on kiiresti vaja jälle siin kandis perearsti. Loomulikult ei saa see olla seesama, sest ma ei usaldaks ta kätte kedagi, kes on hädas. Täiesti terve inimene, palun, suhelge-tehke. Ja mulle on alati teinud haiget, et osad mu pereliikmed on ikka tema juures arvel. Kuidas nad suudavad teda usaldada? Kuidas nad ei karda? Kuidas ei ole minu reetmine ja laimamine nii oluline, et hoiduda sellisest inimesest nii isikliku asjaga nagu iseenda tervis ja selle probleemid?
Teiseks. Ma olengi alati mõelnud, et ma ei ole nii tähtis ja oluline kui teised. Ilmselt seda arusaama toitis minu ema selline mõttelaad. Suguvõsakokkutulekutel katsime meie pikad lauad ja siis tagaruumis pisikese laua taga saime ise ka süüa. Mis on jabur, sest me isegi ei elanud seal, kus kokkutulekud toimusid. Me oleksime pidanud olema samasugused külalised kui teised. Aga teised pered oli nagu erilisemad-paremad. Igatahes see mentaliteet liikus muga kooli kaasa. Ühe parema sõbraga oli nii, et umbes garderoobide juures me enam sõbrad ei olnud. Siis me omavahel ei rääkinud. Ja kui keegi mind noris seal või bussijaamas või bussi peal, minu sõber naeris või ignoreeris olukorda. Ja kui koju nt oli jõudnud, siis saatis sõnumeid või helistas.
Väike fun fact siia vahele: see “sõber” ütles mulle, kui Bastardiga umbes pool aastat olin koos olnud, et Bastard muudab seda, kes ma olen. Sest ma olin hakanud enda eest seisma + päriselt käitusin ja otsustasin lähtuvalt ENDA soovidest ja vajadustest. Ütlesin asjadele “ei” ja nõudsin enda head kohtlemist. Ma ei suhtle selle “sõbraga” enam üldse. Mõnikord saan talt Facebookis sõnumitaotlusi sisuga “ma igatsen sind” ja “kuidas sul läheb?” Ma ei vasta neile kunagi. Ja ta ei ole isegi ainuke manipuleerija, kes Bastardi mõju üle nurisenud on.
Last oodates tuleb igasuguseid mõtteid pähe, kindlasti. Et mis on õiglane ja millisesse maailma ta tulema peab.
Praegu minu poolest siputagu-sirutagu kõhus. Kuulen siiani lugusid sellest, kuidas minu endised koolikaaslased räägivad, et ma olen hull, et ma polnud kooliajal tegelikult haige. Süda murdub sees, et nende koolikaaslaste lastel on üks hetk koolimajas juurdepääs minu järglasele ja räägivad talle endi kurjade-kiuslike idiootvanemate kuulujutte. Loodetavasti on ta selleks ajaks näinud operatsiooniarmi mu seljal miljon korda ja kuulnud lugusid+ näinud pilte minu haigla- ja taastusravikülastustest ega pea nende vääksude juttudest midagi.
Ma tahan, et see sisseehitatud või pärilik alaväärsustunne sureks minu sees ja ei kanduks mu järglasele. Saaks juba läbi.
Ettevalmistused Bastardi sünnipäevaks
Loen pealkirja ja tunnen karjuvat vajadust selgitada, et mees ju on mul Beib või Bastard ja tema sünnipäev on varem kui meie tehniliselt sohilapsest järglase sündimise päev. Valmistun muidugi vaikselt mõlemaks, aga hetkel viitan traditsiooni, kus sorteerin pildikaustast viimase aasta pilte ilmutamiseks, jätkamisele.
Viie aastaga on esimene album täis saanud. Pean selle uue vaatama, et kuuendat kuhugi panna oleks.
***
Pildid vahitud-sorditud. Pean jälle nentima, et on alles põnev elukas mul :)
Mis edasised eluplaanid ka on?
Selle täpse sõnastuse copy‘sin vestlusest BZ-ga.
Aga tegelt kõik küsivad sisuliselt seda. Kui mul oli veel hea-pädev plaan (minna mu surnud vanaisa ehitatud majja elama koos Bastardiga) umbes 3 nädalat tagasi, oli okei rääkida, mida ma nüüd tegema hakkan jne, eks. Aga kui see plaan rämpsuks kägardati maailma poolt (mingi memmekas-kusik bussijuht oli tegelt pmst), pole mul paremat ega esinduslikumat plaani, kui see, et naudin suve.
See you on the flippity
Võimed
Mis minuga on? Miks ma alati nii teen? Kas üritangi ennast saboteerida? Mille jaoks? Kuidas nii saab noh?
Sisuliselt raiskasin just nädala. Mul on kolm päeva aega, et panna kokku piisav lõputöö mustand, et lubataks üldse seekord lõputöö esitada. Rääkisin seda Bastardile eile. Hädistavalt. Ta vastas: “ISSSSSSSSSSSAND noh! Sinu võimetega on POHHUI mingit poolikut lõputööd kirjutada.”
Ma nagu usun teda.
Aga ma olen samal ajal ka teadlik nendest teistest värdvõimetest, mille peamine suund on lihtsalt sita keeramine.
Eks ma siis üritan neid siin ignoreerida ja blokkida paar päeva. Proovin olla see pädev ja võimekas inimene, kelleks Bastard mind kuidagi paistab pidavat :)
Võhm väljas
Homme olen ka tööl, siis tuleb nädalane puhkus. Võtsin selle välja mitmel põhjusel:
- Mul sai hiljuti 2 aastat enda töökohas täis ja ma tahan enne siit lahkumist puhkuse ära kasutada
- Mulle meeldib raha
- Ma PEAN tegelema lõputööga
Nagu ütles septembrikuus üks Bastardi sõber: “Sa ei hakka seda hiljem rohkem tahtma ega viitsima.”
Targad sõnad! Õigus: praeguseks ei viitsi ega taha ma sellega üldse tegeleda. Palun enda südames mingit maagilist varianti, kus Beib tuleb koju ja ütleb, et “davai, mul ka lõputöö teha, reibime need kõrvuti hulludes siin nädalaga valmis!”
***
Põlgus selle eriala vastu kasvab meeletu kiirusega. Asi, mis peaks olema julge ja pädev on ülikusine, nõrk, illusioonide käes vaevlev. Tülgastav, tühine, mull. Poleks ma nii palju elu enda kohta õppinud, peaksin kogu TLÜ-külastust siin viimastel aastatel mahavisatud rahaks.
(Räägin sellest kõigest nt 1. juunil, KUI olen lõputöö ära kaitsnud. Praegu veel usun ja ootan mingit ime ja baka sooritamist kevadel.)
KUIDAS MA ENNAST LÕPUTÖÖD TEGEMA SUUDAKSIN PANNA?!
Sauade neli värk
Töökaaslane lükkab kaardipaki lehvikukujuliselt üle laua. Vasaku käega valin kaardi.
Ühe korra varem olen ka tarokaartidega kokku puutunud. Siis miskid kliendipoisid, kristallid paeltega kaelast rippumas, pakkusid samamoodi päevakaarti võtta. Ei mäleta üksikasju, aga põnev oli.
Nüüd tõi töökaaslane enda tarokaardid mu palvel kaasa. Eile tuli ju jutuks, et oli omale ostnud.
Sain sauade nelja. Ja tunnen end tõesti nii peatamatuna, kui kaardi kirjeldus viitab. Põhjusi on mitu (kõik väärt omaette postitust), aga tänane hommik on ka tubli faktor.
Hilinesin täna tööle. Peaaegu meelega.
Eellugu: Bastardi sõber rääkis aegu tagasi, kui palju paremaks on mediteerimine tema elu muutnud. Kiitis, et võttes päevas seitse minutitki meditatsiooniks, muutub kogu suhtumine.
Olen proovinud end mediteerima sundida umbes kuu aega. Edutult.
Samuti olin kuulnud, et kui oled sisse maganud, siis ära hakka kohe hüsteeritsema, vedelegi minut-kaks ja mõtle, mida tegema hakkad, kui voodist tõused.
Tänased kokkujuhtumised on aga sellised, et täitsa mediteerisin. Ja tunnengi ennast imeliselt.
Vaatan hommikul äratust. Et õigeks ajaks tööle jõuda, pean 5 minuti pärast uksest välja astuma. Keeldun sellest variandist ja keeran paremini kaissu. Tunnetan kogu kehaga magava Bastardi haaret enda piha ümber, tema norskamisnohina vibratsiooni enda küljes. Liigutan õrnalt sõrmeotsi. Need puutuvad meie juukseid. Lepin rahulikult, et hilinen niikuinii. See on juba kindel. Aga ka mõistan, et sellest pole katki midagi.
Ja nüüd ma siis olen. Õnnelik. 17-18 minutit hilinenud.
Nagu veerandeakriis, ma ei tea
Kuidas on nii, et ma ei tunne ennast endana? Oot-oot, eile korraks isegi tundsin. Bastardiga diivanil, minu varbad tema peos ja tema varbad minu peos. Pikutasime, naersime, vaatasime Djatlovi kuru intsidenti.
Novembris-detsembris Biomenus töötades, kui Bastard ära oli, tundsin ennast küllaltki endana. See valu, piin ja üksildus, mida tundsin, oli nõnda nostalgiline.
Noh, ongi. Ma ei tunne ennast endana. Miski oleks nagu valesti. “Ma nagu valetaksin, aga ma ei tea kellele ja mida.” Miski ei ole sealmaal, kus ma tahan, et nad oleksid. Kõike olen valesti teinud tegelikult.
See on nagu pool minust oleks suureks saanud – majandab nii kenasti ja värki, aga teine pool, mida vean nagu muda kaasas, kaupleb hommikul lapse kombel, et ei taha veeeeel ärgata. Mingi arenemisvalu. Sooviksingi kogu aja pädev olla.
Kõik eskapism, mida on nii hästi saanud viljeleda, on üle visanud. Joomine-suitsetamine. Sõna “väljakutse” veel korra kuulen, kisun kellegi pea otsast. Enda! Miks mitte teha midagi, mis oleks tähendusrikas? Kedagi ei koti mingi pudeli flip challenge või mingi teine ulmemõttetu ülesanne, mis peaks kellegi meelest kvalifitseeruma välllllljakutseks. No ei ole väljakutse, kui ise valida süüa sitaks kaneeli. See ongi lihtsalt see, et teed mingit sitta ja arvad, et oled midagi teinud päeva jooksul. Tegelt ei ole.
Ah jaa. Meenus. Seda sorti kriisi lahendus olevat leppimine ja järjepidev püüdlus paremaks inimeseks olemise suunas. ILMA ülemäärase kritiseerimise ja etteheideteta.
Ma ise olen proovinud teistmoodi lahendada seda asja. Enda häid kombeid tublilt toitnud-kiitnud. Tunnen ennast väga hästi, kui rahaasju arvestan ja kontrollin. Hiljuti õnnestus mul määratleda enda stiil või nii. Et ei ole lihtsalt riided, mis mul on olemas ja selga lähevad. Määratlus on muidugi natuke oota-kuidas-nii-saab, aga usaldage mind. Suveks ilmselt olen selles vaimus garderoobi endale kokku pannud ja see saab olema fantastiline. Mõelge neljakümnendate-viiekümnendate USA naiselikkus + survivalist scavenger. Mmm. Ülimalt vabastav on vabaneda riietest, mis ei ole päris need õiged.
Kogunenud asjade kinkimine, annetamine, müümine on mind palju maha rahustanud. Laseb uuena elada ka. Pole tränimäge, mida poolenisti süütundest vaja alles hoida ja hooldada.
Tuleb endale andestada ja liikuda (kasvõi üliaeglaselt) selle suunas, mida ise tahad.
Samuti on meeldiv ja elu lihtsustav olnud seada väga selge ja kõike muud domineeriv prioriteet. Nt. iseenda tervis. Otsustad, et kõik muu võib suhteliselt putsi päeva jooksul minna, aga ma kindlasti teen enda joogaharjutused/kükid ja lähen vara magama. Ja sellega ei saa feilida. Siis on elu ilus :)
Punane pühapäev
*Sorteerin pilte, et selleaastane sünnipäevakink Bastardile lõpuks ära teha*
Arvestasin just, et iga päev ühe kausta sorteerides suudaksin enda suvaliste piltide kaustas korra majja lüüa vaid 126 päevaga :)
***
125 päeva veel. Alati jääb midagi üle, mida ei saa loogilisse kausta panna. Ei lähe kuhugi või võiks võrdselt mitmesse minna. Mingu siis blogi kausta
Submission
Kuulsin, et Bastardil on isegi nii palju netti vahepeal, et mu blogi laeb ära. Nii on mõtet siin enda mõtteid lahti harutada. Kes siin ikka muidu käib?
Ma päriselt küsisin ja tahan teada. Kes?
Lõppude lõppude lõpuks on ÕISi ilmunud minu praktika/uurimistöö hinne. Nii on päriselt ainult lõputöö jäänud. Igavene jebimine oli praktika hinde lisamisega. Oleksin peaaegu pidanud 140 eurot juurde maksma, et nad saaksid selle sisse panna. Kuigi ma ei oleks pidanud ainet uuesti lugemisele võtma.
Ma pole enam isegi kindel, mis väljendeid selle süsteemi kirjeldamiseks kasutada või kuidas see süsteem üldse toimib. Tahan sellest juba eemalduda.
Minu võimalus selleks on käes. Tuli see submissions deadlines meil.
8. detsembriks tuleb esitada valmis lõputöö osakonda. Saan sellest aru nii, et see oleks digitaalne variant ja kui kõik selle juures kärab, siis 4. jaanuariks tuleb köidetud variant üle anda TÜHIsse. Pmst humanitaarinstituut või misiganes see nüüd on. Ma ei tea ega hooli :)
Ega muud nagu polegi. Pean selle valmis vägistama. Ma ei taha seda enam. Ma ei jaksa tahta.
Breivika
Ilus tütarlapse nimi näiteks.
Muidu paistab Breivika olevat osa Tromsø linnast. Asub umbes 1400 kilomeetri kaugusel Tallinnast.
Süda rebis end mul rinnust välja ja sõitis Bastardiga sinna kaasa. Ometi ei ole verise õõnsuse tunnet sees. Aga küll see nende paari kuu jooksul välja ilmub.
Moment kirjalikku tänulikkust
Ronin purskkaevu, sobran lehti ja oksi ummistunud äravoolus. Hoian südames pöialt, et klaasikilde ja süstlaid oma käest pärast koukima ei pea.
Aga jasmiinid lõhnavad, purskkaev pritsib. Ronin välja. Istun. Kaunis.
Kui 5 aastat tagasi enda pisikese fotoka kaotasin ja hüsteeriliselt selle leidmisele umbes nädala pühendasin, ütles mu vend, et kui mind viib mingi asja kaotamine endast nii välja, siis on hea ja isegi vajalik, et mul seda enam pole. Ma olin loomulikult nagu MINE VITTU. Olles nüüd kaotanud enda mobiiltelefoni värskelt, lõpuks mõistan.
Isegi, kui sinna jäid kõik mu sõnumid, mis Bastard mulle kunagi saatnud on, mu salvestatud vestlused nüüdseks surnud vanaemaga, heliklipid SA TÄIEGA MEELDID MULLE, Heliklipp 83, bäng; laulud, videod mu pisikestest õdede lastest jne. Süda natuke murdub sees. Aga chill, kõik on korras. Need elamused on ka tõendite kadumisest hoolimata suurejoonelised ja tõelised.
Muidugi on mu elus olnud veel kogemusi, mis aitavad mõista asjade väärtust võrdluses natuke elulisemate nähtustega. Nüüd oskan elust ja vestlustest saadu kokku panna. Igatahes, pargis telefoni otsimine muutus päeva nautimiseks. See telefon pole midagi. Ta ongi lihtsalt kadunud. Kõik.
Nii jäin enda vennale mõtlema. Lugesin veel tema ja ta pruudi hiljuti avatud blogi viimast postitust. Vennal on kohe sünnipäev ka. Ma olen meeletult tänulik, et ta noorem õde olen ja tema teadmised mulle tilkuda saavad. Näiteks panen enda rahaarvestamise kiiksu täiesti tema esile kutsutud tähelepanelikkuse arvele. Lugesin ju ta raamatuid, rääkisin end seminaridele kaasa. Need teadmised (koos harjumusega endale aruanne või ülevaade pakkuda) vabastavad.
Hiljuti nägin ühe teise külge jäänud omaduse vilju. Minu juures jätkus üks sünnipäevapidu. Mul oli mure, et äkki kõik näpivad-lõhuvad kõiksugu asju, mis meil nö põnevamad on. Bastardi militaarkraam nt. Mitte keegi ei näppinud neid. Küsiti küll kohe ja ma rääkisingi, aga ei näpitud. Muidu täiesti sõnakuulmatu ja ulakas seltskond. Viimane rahvas ära hakkas minema, jäeti Bastardile õllesid ja kiideti, kui äge ta on. Imelik või ebakõla on pealtnäha ainult see, et Beib ise oli merel ja paljud ei olnud teda näinud või ei teadnudki tast midagi enne seda pidu. Ainult 2 inimest teadsid teda isiklikult, veel üks oli vilksamisi mu töö juures näinud. Vaadake, viis, kuidas temast räägin, on selline, et kõik täielikult respekteerisid teda ja tema asju.
Ja seda õpetas mulle mu vend. Igatahes, tahan vist soovitada seda blogi, kus ta kaasautor on. Tema entusiasm ja julge siirus on nakkavad. Kõigil on mu venna sarnast inimest oma ellu vaja :)
Vend lubas enda peal katsetada luubi ja mobiiltelefoni kaameraga pildistamist. Neeruti, 2009.
I: Mesilaskannatus
Sisustan Bastardi esimese laevaaja selle õppeaasta lõpetamisega. Ained-hinded korda + info, kuidas järgmine aasta välja näeks (kui kõik peale superkorrektse lõputöö ja viisaka kaitsmise tehtud on). Täna möllan lektüüridega. Homme lähen kaitsmisi vaatama. Laupäev-pühapäev proovin võib olla kuskile mesiniku jutule end saada. 6.-7. ilmselt ka lektüüride kokkuvõtted, sest pean tööl passima. 8.-10. oleks üliäge kuskil nö osalusvaatlust teha. Ja 10. peavadki mõlemad (lektüürid ja praktika) saadetud olema. Kui ta nüüd ainult nädala on, siis selleks ajaks tuleb tagasi, aga kui 2 nädalat järjest on, siis kirjutan lihtsalt bakatööd, kuni Beib tagasi on.
***
Eile õhtul tunnike-kaks enne sulgemist astus Beib mul töö juures uksest sisse ja tellis pitsat. Juustuäärega Lipari. Teda ei saanud nimelt laeva jätta, sest kajutit polnud anda.
Saime kaissu pugeda. Imelik oli temaga koos umbes keskööl tudile heita: muidu on meie graafikud ja unetsüklid värdjad ja igatpidi paigast. Nüüd läksime mõlemad normaalsel ajal tudile. Pea mul ka hirmsasti valutas – väga lohutav oli ta kallistuse sees magama jääda.
10. bakaseminar
Sorteerisin postkasti ja kuulasin poole kõrvaga esitlusi. Järgmine kord esitan enda peatükki.
Pärast tõin poest 6 banaani söögiks, et Bastardiga korraks randa minna.
Nägin ka juhuslikult seda onu, kes bussilt löögi sai ja haigla juures uuesti avariisse sattus. Õnneks kokkupõrget ei näinud. Siiski närune näha teist inimest sellises seisundis. Kiirabi just saabus, jalutasin sekkumata mööda. Ma ei oleks saanud midagi teha.
Tore õhtu kodus
Mul on väike vend olnud esmaspäevast siin arvutimänge mängimas ja filme vaatamas. Korra jõudsime isegi poodi riideid ostma. Muidu istumegi kodus ja oleme lahedad.
Bastardiga oleme nagu vahetustega tööl ka olnud. Et vend mul üksi siin ei peaks passima.
Huehuehuehueheuheuehullus
Jälllllle tööl. Mul on selline hea töökaaslane ka. Ta peamised jututeemad on see, kui rott meie töökoht on ja kui valesti ma kõike teen. Joomisest räägib elevuse ja uhkusega, see suht veider juba omaette. Kopp on heasti ees. Õnneks saab õhtul kaissu.
Praegu lähen pildistan enda peput vetsus või köögis. Tegelen ühe salaprojektiga. Reibin kooliasju. Koristan. Zombitan koju. Nurrrrrrun Bastardi kaisus.
Tagasi linnas
Metsas oli nii tore. Nii kosutav.
Olen tagasi oma pesas ja koristan siin laiuvat korralagedust. Nüüd vaatasingi, et kell juba hirmus palju – kohe on kesköö. Nii tegin puhkepausi,
et blogida.
Hommikul vara tulin rongiga linna ja pugesin otse Bastardile kaissu. Ärkasin, oli ta uuesti tööle läinud.
Kuulan siis raadiot ja teen kodu korda. Pisike ühetüdrukutantsupidu :)
Semestrivahetusestress
Rebin oma südame rinnust välja, kolgin ta ühtlaseks vedelaks massiks ja kallan selle Su ette.
Hakkasin täna natuke nutma, kui Bastard nalja tegi, et mul on nõusid pesemata. Hakkasingi siis natuke nutma. Ta selgitas nõutult, et see on naljakas, sest tema ise ei ole nõusid pesnud ja seda teengi koguaeg mina. Kallistas mind. Ma arvan, et me ei saanudki kumbki aru kohe, mis toimub. Ütlesin siis, et ma olen nii kurb viimasel ajal. Hakkame naerma. Jätkan, et ma ei tea miks. Täpselt siis tekivad ajus ühendused ja ma ütlen, et tegelt tean ju. Räägin, kui äärepeal ja putsis kõik kooliga on. Ta kuulab ja kallistab. Naeran juba pisaratega jutu vahele isegi.
Räägin, kui väsind koolist olen. Teen jah esseesid, aga mul on neist nii kõrini, et vaevu suudan ühe lõigu korraga valmis vägistada. Nii siis maunin, et midagi valmis ei saa ja kopp saab aina rohkem ette.
Eile rääkisin õega ka telefonis. Nii härdaks tegi südame. Kuidas ta mulle nii head tahab ja musse usub. Täna olen ühele esseele rohkem keskendunud ja sellega päris kaugele jõudnud.
Lähengi tagasi selle juurde.
Karuskose metsavahimajas
Olime Bastardiga nutikad (vanapagana metsamajast sooja magamiskoha leidmise kogemus olemas) ja ei jäänud kamina ümber magama nagu teised. Me pugesime teisele korrusele korstna kõrvale nagu vanapagana metsamajaski ja ööläbi oli mõnus soe.
Palav isegi. Koorisime endid paljaks, kui teised all külmetasid. Hommikul umbes seitsme ajal alles tõmbasime magamiskotid ligi.
Hubane ja mõnus koht.
The Adventurous Pursuit of Happiness 