Viasat and the girl with glasses and a black coat.
Pidin õe tellitud kaubal Mustamäel ühe naisterahva juures järgi käima. Suhtlesime telefoni teel. Lubasin teada anda, kui antud aadressi kanti satun, et ta valmis oleks, kui kohale jõuan. Võtan kõnede registrist viimase salvestamata numbri ja helistan. Annab kinnist. Saadan sõnumi:
Hello. I tried calling you but there was no answer. I’ve arrived at the address I was given. Look for the girl with glasses and a black coat.
Keegi kuskil ei liigu ja mingit vastust ei tule. Peas läheb lamp põlema: me ei rääkinud telefonis, me saatsime sõnumeid. Tähendab, et kõnede registris ei saa olla ta numbrit.
???
Viasati inimesed teevad mulle (nagu ka suurele osale kaasmaalastele) iga kuu vähemalt ühe kõne. Alati on sama vestlus. Või on vastamata kõne, kuhu tagasi helistades satud Viasati automaatvastajale. Või saadad kogemata natuke veidra sisuga sõnumi.
Praegu jooksvad kursused
Koolipäevad selle semestri esimesel poolel – ehk praegu – on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Enne 12 ei alga midagi ja hiljemalt kaheksast olen vaba.
Esmaspäeval on kuni 3 loengut. Esimene on Sissejuhatus kultuurisemiootikasse. Palju jälgitavam ja mõnusam kui Sissejuhatus semiootikasse oli. Grupp on väiksem ka. Teine loeng oleks Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Seda on praeguseks ainult ühe korra olnud ja kuna ta ei tahtnud mind sinna, siis ei oska ka kommenteerida. Kolmas loeng leiab aset üle nädala ja kannab ilusat nime Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II. Nüüd saadab esitlusi teine õppejõud. Ta keskendub pigem sellele, kellena meil reaalsuses pärast võimalik töötada on. Siiani oleme näinud ainult ajakirjanikke. See on muidugi põnev.
Teisipäeval on 4 tundi Sissejuhatust sotsioloogiasse. See loeng meeldib väga. Õppejõud on vaimukas ja vähemalt enda alal väga tark. Toob päevakajalisi näiteid ja tundub enesekindlalt muretu. Ülimugav on selles loengus jälgida teemat.
Kolmapäev on väga raske ja väga nauditav. 2 loengut on. Kumbki kestab 4 tundi. Mõlemad on suured loengud – kõige suuremad saalid on paksult täis. Esimene on Sotsiaalpsühholoogia,
teine Etoloogia.
Neljapäev on antropoloogia päralt. Iga nädal on Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia II ja üle nädala järgneb sellele ka seminar. Eelmisel semestril olid loengud paremad, aga seminarid halvemad. Praegu ma loengut nii väga ei oota, aga seminarid on väga põnevad.
Reede on vaba, aga peab kuluma ka õppimisele.
Better late than pregnant. Or never. Whatever.
No üldse ei taha meenutada, mis kõik halvasti läinud on, ja heietada, kuidas nüüd parem on. Soovin kõigile kaugelt tagant järgi lihtsalt head sõbrapäeva. Mul on juhtumisi kohutavalt armas pilt selleks jaoks.
MuPo, Ühiskaart ja nendega seostuv räämlus
Rohelise kaardi ajad on lähedal. Peab ennast igal käigul õigustama hakkama.
Eile rääkis mulle bussis keegi noormees, kuidas MuPo pärast kohtusse läks ja ei pidanudki lõpuks trahvi maksma. Kuigi sõitis puuetega inimeste 80-sendise piletiga.
Ma rääkisin talle sellest punase jopega tädist, kes ükskord ammusel talongide a’al trammilt maha tõsteti. Ta, vaadake, lõi talongi läbi, kui nägi aknast MuPo pedekaid. Aga mingi kullisilmne blond MuPokõõm pistis kisama, et nägi küll, mis toimus, ja tema teeb nüüd trahvi. Punase jopega naisterahvas tõmbas nii alandlikuks ja vabandavaks ära, et see persekeeramine, mis ta peal korda saadeti, tundus täiesti okei ja õiglane. Ta võttis selle vastu. Aga. Oleks see proua küsinud tuimalt, et kas see pole mitte läbilöödud talong mu käes, poleks nad saanud tegelikult midagi teha. Kõik vastas seadusele.
Ei tohi nendel MuPo sitakottidel lasta enda peale kusta.
Kuidas ma müüjaga rääkida üritasin
Tervist
Ostetud fotoaparaadiga on probleem. Kahetsen, et heausklikult märkisin, et kõik on korras, kui paki kätte sain, sest alles nüüd oli aega sellega lähemalt tutvuda ja pean mainima, et Teie kirjeldus polnud kuigi täpne. Olite unustanud lisada, et fotoaparaat ei sea fookust. Usun, et saate aru, et ilma sellise võimeta pole fotoaparaadist palju kasu. Külje pealt on isegi 2 kruvi puudu – nähtavasti on keegi proovinud seda enne parandada.
Sellised asjaolud peavad tutvustuses mainitud olema ja kauba olukorda ei saa kirjeldada kui “ok”, sest reaalsuses ei saa sellega normaalseid pilte teha.
Ma soovin kaupa tagastada ja raha tagasi, sest fotoaparaat on kasutu, kuigi kirjelduses andsite mõista, et peale musta nurga probleeme pole.
Loodan, et olukord laheneb kiiremas korras.
Ellu
tere
kirjutasin et teeb korralikud pildid ilma suumides.Et kui suumida siis jääb must nurk ,see oli kirjas ja kruvide puudumist mina pole näinud ja pole seda ka parandaada proovinud.Posti eest mina ei vastusta kui veel msikit on juhtunud.Ja alles nyyd te ytlete et on vigane.?Kust ma tean et teil endal sellega miskit pole nyyd juhtund?Minul oli kirjelduses et suumides ei tee korralikke pilte ja jätab musta nurga?Kõik oli kirjas ja mina ei näe endas viga.
Terv Veronica
Tere
Kirjelduses mainitud must nurk suumimisel ei oleks mingi probleem. Asi on selles, et lihtsalt pildistades kaamera ei fokusseeri. Ja seda ei olnud Teil kuskil kirjas.
Te arvate, et kruvid tulid posti teel ise välja?
Ma tagastan Teile kaamera ja Teie annate mulle raha tagasi.
Ellu
mina ei kanna mingit raha tagsi!Kust teil nyyd sellised vead.minul tegi ilma suumita pilti fookus tuli välja aga must nurk jäi!Ennem kirjutasite et kõik ok ja nyyd järsku hakkab vigu tulema?ja keegi pole väitnud et kruvid postiga ära kadusid.Mina pole miskit paranadanaud ja kas te loodate 15.- saada tutika kaamera?
Tere
See sai selgitatud, miks kirjutasin Teile ekslikult positiivse kommentaari. Selle eest pean küll vabandama, minu viga.
Ma lootsin saada 15 euro eest kaamera, mis teeb selgeid pilte.
Eks ma mõistan Teid ka. Küllap Teie madalad standardid ja tugev hajameelsus on selle taga, miks selline kasutu fotokas Teie meelest “muidu ok” võiks olla.
Ellu
Mina ei hakka kedagi solvama!!!!Minul tegi ilma suumita ok pilte kuna sain synnipäevaks uue siiska vana myyk.Endal viga ei näe kui teie soovite võite solvata edasi ega see asja lahenda!mitu päeva möödas hakkab järsku tulema vigu????kirjutasin vea mis oli oksioni juurde ja see viga tal oli sellest olite teadlik.
Tere
Juba väljendasin, et siiralt usun, et need olid Teie meelest täiesti okeid pildid.
Ainult üks viga on.
Ja see ei olnud kirjas.
Ellu
Minu Olympus µ 740
Teadsin ostes, et ta pole midagi tavalist – mõnus defektiga fotokas. Aga ma arvasin, et ta on pisikese defektiga fotokas. Et pildistab küll, aga suumides jääb alumine parem nurk mustaks. Nagu kirjelduses öeldud oli. Läbukaamera puhul oli tavaline nähtus, et vastasservad (või leebemal juhul -nurgad) mustaks jäid.
Mulle meeldis see kohutavalt.
Sain oksjonilt ostetud kaamerakese kätte. Välimuselt igati okei – kriime polnud üldse. Metallkorpuses üks mõlk oli, aga mu idiootlik ilumeel hindas seda eripära kohe kõrgelt.
Aku laetud, sain pildistamist proovida. Loomulikult võttis laadimine piisavalt aega, et ma tunneks (et mitte öelda “emotsioneerisin”), et võiks küll osta.ee-s müüjale positiivse kommentaari kirjutada. See oli viga, Ellu.
Vaadake, see fotokas suudab fookuse seada ainult oma hetkeisu järgi. Kõriseb veidralt (natuke vaiksemalt siiski kui Läbukaamera nüüd katkisena) ja jääb vait nagu tahaks öelda: “Ahh, ma niikuinii ei saa seda pilti teravaks.” Olen tuvastanud umbes 1,5 seaduspärasust ta fookuskäitumises: välja suumides saab ülemine vasak nurk fookusesse
ja tundub nagu makro režiimil teeks ta kohati sama.
Muudel juhtudel jääb pilt lihtsalt rõve ülekunstiline poolühtlane udumass erinevatest toonidest.
Ja “muude juhtude” all pean silmas muidugi enda soove.
Pole isegi kindel, mida ma nüüd teen. Jätan alles ja teen sellest kohast mingi pornoblogi, kus iga pilt külastajat lihtsalt silma armutult vägistab?
Tahan raha tagasi? Jätan riiulile seisma juhuks, kui mega artsy-fartsy tuju pildistamiseks tuleb?
Ps. Pildid, mis üles laadisin on KÕIGE PAREMAD KÕIGIST piltidest, mis ma siiani selle fotokaga teinud olen. Absoluutne koorekiht. Pilte on mõnel juhul lõigatud ja värve-kontrastsust muudetud, aga ainult nii palju, et ma ennast silmadesse ei peaks pussitama neid vaadates.
Kuulatuimad lood ja üldisemad mõtted
11. na-na-na – heidy tamme, uno loop
Tere hommikust. Kuulan seda ilusat laulu ja vedelen täiesti kodus omal voodil. Sofi magab padjakuhja vahel mu kõrval. Ei nurru ega norska. Nii vaikselt lebab, et kardan talle kogemata peale ühel hetkel toetada. Olin teda juba igatsenud; nüüd konstantne rõõm ta lähedal olla.
Täna on mu õetütre 1. sünnipäev. Mõne tunni pärast rongile sibades hüppan kuskilt läbi, et neile pakk Saaremaale saata. Mu kingitus koosneb ühest mustandkirjast, mis on tegelikult nagu suunatud mu õele ja mälukaardist,
mida ma tagasi tahan, aga kannab endal üle giga pilte väiksest sünnipäevalapsest. Selline on mu kingitus.
Tunnen määramatut süüd. Tean, et mina ei saa parata, et mul ei ole aega ja raha, et tihti seda tüdrukut näha, aga mul on raske ja halb just selle pärast. Mitte püsivalt. Valdavalt olen nii sisse mässitud olmesse,
et – pean tunnistama – ei mõtle peaaegu kellegi peale. Mõtlen-muretsen, kuidas ja kas jõuan ikka loengusse ja millal-kus midagi printida või laenutada. Kust tuleb raha? Millest loobun nüüd?
Elu pole halb. Olen õnnelikum kui eales varem. Olen söönud ja soojas. Suurema osa ajast, tähendab :) Mul on armastav pere ja suurepärane noormees. Nagu ei tohiks millegi üle nuriseda. Aga ma teen seda ikka. Pakuksin, et mu mina-pilt on nii tugevalt vastuolus selle heaga, mida tunnen, et elan üle natuke raskelt perioodi, mida vajan kohandumiseks.
Ma ei ole kunagi suutnud nii täiskasvanulikku elu elada. Mingi kasvuvalu ja poolmääratlematus kaasneb nüüd. Mingi rahutus mu sees elab.
Usun, et sellega seoses olen ka siin vähem aktiivne. Ma ei oska sõnadesse panna, mida ma läbi elan. Viimane mõiste ei ole midagi negatiivset. Lihtsalt minu igapäevane enesestmõistetavus. Ja selle kogemine. Inimkogemus minuna. Seda on raske kirjeldada. Või üldse artikuleerida.
Teiselt küljelt on blogimisega see asi ka, et mu tegemised on Eero omadega suuresti kokku põimunud.
Ja ma ei tahaks tema privaatsust ahistada sellega, et siin temaga seotud tundeid, situatsioone ja kogemusi lahkaksin. Ainult enda asjadega oli lihtsam.
Laupäev on kõigist nädalapäevadest mu lemmikuim. Kui ajad on nii lebod, et kuupäev on suva ja nädalapäeva õigesti pakkumine on loto, pakun alati laupäeva. Sest see päev on hea. Õnnis ja tore laupäev.
Lihtsam oli enda asjadega, sest siis tahtsin enda tegemisi jagada või tõsta oma elamuse volüümi, surematuks teha. Nüüd on need jagatud
kohe, kui need toimuvad, ja blogimine nendest asjadest on mingil moel obsolete. Neurootilisus on blogimisest igal juhul ära kadunud :) Ei vaja.
Kas te teadsite, et Ghost oli minu sünniaastal kõige vaadatum film? Kuuldavasti on see kurb film. Lauluvalik nagu reedab ka.
Tellisin siia mantli, mille nädala eest oksjonil võitsin. Sobib kenasti ja näeb väga korralik ja uus välja. Fotokas ootab mind Tallinnas, pole veel näha saanud.
Sarja Girls vaatab keegi? Tore on mõista, kui munn isegi olla suudan. Mitte aktiivselt. Just passiivselt.
20. This Year’s Love – Aiden Grimshaw
Tahan mõnikord inimesi süüdistada selles, et nad ei ole avatud ja nagu ei tahaks enda kohta midagi välja anda. Aga kas ma küsin? Kas ma näitan üles huvi? Hea õpetlik sari.
13. Whispered Words – Dan Auerbach
Ma vihkan enda kirjastiili. Läppand ja seisnud. Shit recycled into even more shit. Tunnen, kuidas mu harimatus ja püsiv või vaikselt kahanev sõnavara tekitab surnud ringe. Nagu kari marutaudis koeri sööksid üksteist ja saaks omavahel järjest lapsi juurde. Keda nad kas söövad või panevad.
Kunagi Tartus mängisime ühe noormehega kuskil baar-pubi-klubis mingit võitlusmängu. Telekamängud olid seal nurgas kuskil. Ta küsis mu nime, aga see pisike oli ta jaoks liiga raske ja lubasin tal sõbralikult mulle ise nime panna. Olin Jessica. Mis oli lahe, sest
16. Where Nobody Knows – Kings of Leon
oli mu lemmiklugu just siis. Umbes 1.35+ peal on valgustatuse järgmine tase.
25. Ring of Fire – Johnny Cash
Mul tuleb sellised listid ära nullida. Edetabelis püsivad mingid väga Tartu-aegsed laulud. Not nice at all.
Much better.
Fotokas ja mantel
Osta.ee, I love you!
Läbukaamera ja punane nukumantel surnud, pöördusin vana hea sõbra poole. Kolasin ja uurisin mitu päeva osta.ee-s enne uute leidmist.
Õige mantli tundsin ära armsa lõike ja minu mõõtude järgi. Musta mantlit pole mul juba mitu aastat olnud. Kena vaheldus värvilistele. Olin üks kahest pakkujast. Võitsin!
Õige fotokas ei tõmmanud kohe mu tähelepanu, sest lähtusin idiootsest idealistlikust seisukohast, et kaamera peaks olema uus ja megaprime.
Jumal, ei.
Tulin maa peale tagasi, kui tundsin, et vajan lihtsalt pildistada. Sobib ka juba tootmisest eemaldatud pisike Olympus µ 740. Üks asi ta kirjelduses veenis mind lõplikult: “Väike viga- suumimisel jätab alla paremasse nurka väikse musta ääre.” Olin lummatud ja ainuke pakkuja. Sain 15 euroga.
Mõlemad oksjonid lõppesid eile. Ei ole veel kaupa kätte saanud. Saab näha, kui õiged nad reaalsuses on :)
Tervist!
Hommikul heliseb 3 äratust.
- 5:30 – ürita mõista, et on aeg ärgata
- 5:45 – aga pane ennast riide
- 6:00 – mhmh, jope-kindad-sall-müts ja bussipeatusseminek!
Nii jõuan seitsmeks Pantsi ja Udoga Nõmme ujulasse. Väga lõbus on. Koht on ilus ja puhas ja mugav. Inimesi juba on ja sagimine käib. Ujume. Istume mullivannis. Käime saunas. Kõik on mõnus.
Tahan iga nädal korra sinna jõuda.
Järjekordne samm säilitamaks ja kindlustamaks seda head ja õnnelikku, mis mu elus nüüd on?
Kui ma juba teemat puudutan…
- Homme saab 2 nädalat suitsetamiseta.
- Järgmine nädal saan usutavasti nägemiskontrolli minna, et uutele prillidele õiged klaasid panna.
The Adventurous Pursuit of Happiness 