this post will be great
ma preagu lähen veel ühele kesköisele kupsule eleriniga ja siis tulen teen selle korda. sisukaks ja värki.
Jõgeva
Vahime rõõmus-üllatunult kaunist-kaunist Jõgeva Gümnaasiumi ja naerame. Kui naer vaibub, küsib Taavet: “Mis seal TEGELT on?” Ja mina saan veel naerda. Nii või teisiti… ta künnab.
Jõgeva on kena. Ta on selline rahulik ja vaikne. Nad on Betti Alveri üle seal väga uhked. Pargis, mis palavaga meie riideid täis sai, seisis tema mälestusasi. Korraga sammas ja kaar. Mälestusasi. Ja nagu lava. No ma ei tea. Meil oli veel üks Gin alles ja mina seda juua ei tahtnud. Seega panime kokku joomismängu, mis seisnes selles, et pudelit tuli teisele sööta; ja see, kes maha pillas või megaodavalt viskas, peab jooma. Kui pudel põõsa alla satub, siis peab luuletuse tegema. Mida oli hea Betti Alveri juures esitada. Tema laval siis. Mida kergemaks jäi pudel, seda raskem oli seda kätte saada. Mina sain viimase lonksu ja tahtsin juba väga magada. Jalutasime raudteejaama
ja vajusime heki taga mingile pingile. Magasingi nii tunnikese. Tuleb välja, et maja, mille kõrval parmuna pargipinki hõivasin, on Betti Alveri sünnikoht. No mis sa kostad. Ja neil on tänav ka ta jaoks. Minu uinaku jooksul oli Taavet ennastki väga hea joobe tasandile viinud. Mis polnud mulle nii hea, sest sarnaselt mu Paadile, muutub ta superenergiliseks ja tahab mind igasugustesse lollustesse kaasata. Nii me kõndisime mööda tänavaid ja proovisime krõpsudega kõiksugu asju teha. Kuidas nad praksuvad käes, kuidas jalge all. Kelle aeda on väärt neid visata. Viskasime otse üles. Langesid nagu Gladiaatoris need õielehed. Now we are free.
Nõuanne
Palusin Karlilt nõu. Ta ütles, et mul tuleb Liiaga ise kokku saada ja asjad selgeks rääkida. Et niimoodi on kõige reaalsem võimalus mu kallis Olympus tagasi saada. Kui ähvardada, siis hakkab ta kartma ja see fotokas kaob igaveseks kuhugi ära. Või toredam variant, et ta laseb mu läbi kolkida, et selle teema jätaksin. Seega. Ühel õhtul lähen ja ootan ta pärast tööd ära. Nii on meil terve tema kodutee aega rääkimiseks. Ma arvan, et minu jaoks saab see õhtu ainult kaht moodi lõppeda. Ma kas hääletan Rakverest keset ööd, naeratus näol ja fotokas peos, koju või tulevad politseionud mulle järele. Millalgi järgmine nädal juba ehk. Pean kõik täpsemalt läbi mõtlema ja veel natuke luurama ta järgi.
{tsensuur ja häbi]!
~Mida ebamugavam mul on, seda vähem ma feigin. Mida rohkem ärritun, seda vähem hoolin teiste tunnetest. Teiste arvamusest.
Ma liigitan inimesi. Ma ei tunne, et see oleks vale. Ma lihtsalt tean, et enamus inimesi arvab seda ja hoian selle seega endale. /deleted(
Kahe nädala pärast
Minu isa käis Luual koolis. Sellest ajast on pärit osad kõige lahedamad lood. Kuidas ta ühe poisi haruldase margialbumi selle sama poisi silmas meganõmedaks rääkis, üliodavalt ära ostis ja siis teistele ülimalt promos ja superkallilt maha müüs. Hea, et ta surma selle eest ei saanud :) Tal oli mingi kana kitkuda ühe õpetajaga. Vedas sõpradega selle õuest lemmikpingi kuhugi maja katusele, panid selle põlema ja viisid hommikuks söestunud rondi tagasi. Mul on kõige parem mulje sellest koolist ja inimestest seal. Muidugi välja arvata Riin kui-mina-sinusugune-vaal-oleksin-hoiaksin-oma-ülbe-suu-kinni M. Aga muidu on mu suhtumine väga poolehoidev juba by default.
Kõik koolid peavad kokkutulekuid. Ka Luua Metsanduskool. Minu isa pole sellele kunagi välja ilmunud. Eelmine aasta prooviti teda väga pühendunult sinna saada. Kui see ei õnnestunud, ütlesid nad lihtsalt, et “järgmine aasta tuleme siis Sinu juurde”. See aasta on nüüd käes. Kahe nädala pärast näen ma neid inimesi, kellega minu isa koos Luual koolis käis. Can’t wait.
i6334
Olin üks päev munn. Ema ütles sõbralikult, et ma läheksin siis enda tuppa, kus mu elu on; kus ma rahul olen. Et läheksin vaataksin, mida mu teod teevad. Udo naeris mu üle, et mingid teod ja sassis tuba on mu elu. Jep. Haha, nooooooot. Töö on ka.
:(
No mis sa teed. Aga nagu arvasingi, on boks 6 midagi suurepärast. Õhtuses vahetuses on ta jätkuvalt tühi, aga sain tuttavaks inimesega, kes on seal päeval. Ta tõmbab mu tähelepanu ja ma tahan temaga kogu aeg rääkida. Sest ta teab nii huvitavaid asju. Pärast tööd rääkisime bussijaamas juttu. Tuleb välja, et tal oli seljaga sama diil, mis mul. Ja teda huvitavad ka igasugu terviseteemad. Rebis kildu ja nägi nii hea oma päiksekatega välja. Ta naerab palju. Ma arvan, et ma näitan talle plaani.
Ma igatsen Eleriniga kaasnenud randomnessi. Ükskord tuli ja seisis mu boksi kõrval. Oli vait. Vahtis. Ja küsis ainult: “Miks Sul vale kork on?” Läks sama surnud näoga vastust saamata minema.
Teate, mis on ainuke asi, mis töö juures tõsiselt vihale ajab? Muud ma kannatan. Aga üks asi ajab kettasse. Mitte see, et keegi sõimab või toote kallal vingub. Mitte see, et talle lubati kõndimiskeppe või sammulugejat, mida ta kunagi ei saanud. Vaid see, kui ma tutvustan ennast; ütlen, kust helistan ja inimene ütleb järjest EI-EI-EI-EI-EI-EI-EI-EI! ja/või summutab iga hinna eest mu juttu, kuigi ma pole midagigi öelnud. Hääl läheb kõvemaks ja sõnade vahele ei jäta pause. “EIEIEIEIJAHAITÄHEISOOVIMHMHKÕIKMHMHHEADAEGAEIEIEIEIEIEI” Nagu ma raudselt hakkaks üliodavalt midagi vahele pressima. Juba meenutamine ajab närvi. Siis ma ütlen lihtsalt selge kõlava häälega (hääletooniga omg-kui-maakas-munn-psühhopaat-mul-teisel-pool-toru on): “Jah, proua, ma kuulsin Teid. Kõike head Teile…” Aga tunne on mõnus, kui sellisele ikkagi midagi maha müüd. Et ta ütleb kõne alguses, et ta tuleb rahule jätta ja ta ei taha midagi, aga 10 minti hiljem laob mulle tähthaaval ette oma talunimegi, et talle 27 euri eest beetakaroteenikapsleid saadaksin. Muidugi saadan.
See töö paneb inimesi vihkama. Mehed tunduvad lollid ja memmekad. Naised ülbed ja munnid.
Inimjumal kunst.
Oii, ma olen Teid igatsenud! Palju on juhtunud. Ülinõme on tagantjärele kirjutada. Seega ma ei tee seda.
Räägime praegusest. Mul on mu sinised läätsed. Näen vaimust vaevatud nendega välja. Ema ei suutnud mulle otsa vaadata. Elerini pole enam tööl ja mu vastik stalker on seal tagasi. Tean igasugu uusi asju viimaselt WESilt. Sinna minnes nägin sigu. No mis sa kostad. Polnudki enne ju näinud.
Istun hetkel Laada Cafes. Ilus on. Nett on ka :) Üldine tunne on ainult eksisteerimine. Elurõõmu pole. 10 euri on pangas. Ela siis nii. Ma ei proovi ennast tappa ega midagi, sest isegi see tundub mõttetu. Olen-siis-olemas ja don’t-rock-the-boat tunne.
I try so awful hard, but I can’t change.
Järgmine nv lähme rongiga millegipärast Jõgevale. Mulle tundub, et seal on meeldivad inimesed, sest nad tellivad hästi ja on üldiselt viisakad. Ja nv pärast seda lähen Tallinna retro jalgratast ostma. Peaks terve tee sellega tagasi sõitma. Ja viina jooma samal ajal :) Ma pole kunagi purjus olles jalgrattaga sõitnud (loe: juhtinud).
Peaksin enne tööd politseis ära käima, et avaldus kirjutada. Samas, kui ma oma varganäost värdja ühel ööl veriseks tombuks peksan, siis on lihtne selles mind kohe kahtlustada. Ei teagi, mida teha. Ma tahaks talle iga öö helistada ja telefonitoru otsas rääkida, mida ta mulle tegi. Kuidas see mulle mõjub. Mainida ta pereliikmete nimesid ja detaile nende eludest. Küsida koduküla inimeste ja ta uue töökoha kohta. Suunavaid küsimusi. Sest vastuseid ma ju tean. See mu sees, daamid ja härrad, on viha. See kõige tõelisem ja ehtsam. Päriksin, mis tunne oli selle põleva karusselliga tiirelda. Kumb talle vähem meeldib: lämbumine või tuli; vangistus või peapööritus? Aga ma olen liiga loll. Ma ei tea, kuidas seda efektiivselt temalt kätte saada. Kui ma kuskil pimedal tänaval ta surnuks kägistan, pole mul seda ikkagi ju. No türa võtaks. Siis on ainult jama kaelas, ja mitte fotokas. Mida ma teen?
No, really, MIDA MA TEEN?
Lipi-Lapi
on nagu Rasputin või Jeesus.
Pantsiga just rääkisime, et nii haige, et teda enam pole. Ta ju nagu mütoloogiline olend, surematu. Juba kassipojana joppas tal hullupööra. Kukkus paar meetrit kuhugi seina vahele ehitusel (õnneks issi võttis seina lahti ja päästis ta ära enne kui surnuks jahtus:)); emast ja vendadest jäi varsti ilma, aga ise jäi ellu. Peale Kiiška on kõik ta pojad ära surnud või kaduma läinud. Ja tal on olnud 3 korralikku pesakonda.
Pärast Pantsiga rääkimist jamasin Udoga midagi. Pants hüüab teisest toast, et ta näeb Lipsteri. Ja lidub koridoris minu toast mööda. Järgnesin. Õues näen ka Lipit. Ta reaalselt roomas koju. Näljane nõrk räsitud roots, jah, aga elus. See on peamine. That we can work with.
Tal võib supertunne olla turvalises kohas. Andsime piima ja jäi pliidi alla köögis kohe magama. You see, ta oli 5 päeva mürgitatuna kuskil metsas kadunud. Raudselt närvid hullult pingul. Miljon looma üritas teda vist ära süüa. Karvatuuste on selja pealt puudu, nahk näha.
ma lihtsalt ei lähe täna tööle
Päike paistab, tuul kõigutab kergelt lahmakaid puuoksi akna taga. Ma olen künka otsas JA teisel korrusel. Vaade on super. Istun läpaka ees, jalad megalebolt välja sirutatud. Võtan vaba päeva.
Põhjust on:
- ma olen haige
- ma olin ka eile haige, aga läksin ikka tööle ja sain 4,5 tunniga 0 tellimust, päris ei huvitu enam enda piinamisest
- Lipi-Lapi ja Väike Prints mürgitasid ennast vist millegagi ära. Väikse Printsi leidis issi millalgi surnuna ja Lipi-Lapit pole kusagil. Ka mitte oma 4 poja juures, kes paaripäevastena emata ju hakkama ei saa. Saanud* Ühel hetkel oli 6 kassi ja nüüd pole ühte ka.
boks number 6
Kui viimasel neiul, kes minu kõrvale boksi maandus, töö üle viskas ja ta enam välja ei ilmunud, tundsin rõõmu. Mitte ainult selle pärast, et tal oli vajadus iga kõne järel kõigile rääkida, mis just temaga juhtus, aga rohkem seetõttu, et see boks on kellelegi teisele mõeldud. Kohe selgitan. Minu boks on seina ääres. Olen number 5. Seega inimene, kes minu kõrvale saab, peab midagi enamat olema, kui 100 kilo rasvast ininat, eks. What’s more – jumalikkust ja määratust tunnistab ka fakt, et boks minu oma kõrval kannab numbrit 6. I have high fucking hopes for that one.
Päeval, kui mu fotokas “ära kadus”, oli 6. boksis keegi uus. Esimest ja viimast päeva. Ta oli naissoost, vist blond ja mingisugune kehaehitus oli tal ka kindlasti. Vaata, ma ei märganud hästi: massiivsed põletushaavad kaelal nõudsid kõik tähelepanu. Mäletan, et mõtlesin sellele emotsionaalsele valule, mida ta võis kõik need aastad tunda, kui inimesed teda vahtisid. Vabandust, mitte “teda”. Neid arme. Ma olen inimene, ma olen kaastundlik. Aga kui ta võttiski ära mu fotoka (ma ei pea siinkohal vist selgitamagi, mida ja miks ta mulle tähendab), hakkab see tütarlaps Tivoli Tuurile minemist ka vähem kahetsema.
megFUN ON
ma olen superoobes t’ditütre juuresö tõi mulle süüa
KAOTATUD OLYMPUS FE-360
Käin ja otsin oma armastatud digikat ja leian alles postitatud kuulutuse, mis ütleb, et on
- Olympus fe360
- 2 gigase mälukaartiga
- Lääne-Virumaal
- Rakveres
- Laada tänaval
- pandimajas
Tüdrukud, jalgratas ja vihmavari
Olin bussijaamas. Seal oli pisike ~nabani tüdruk, suur jalgratas ja oranž vihmavari, mis selle jalgratta peal kuivas. Plika valvas, kiigutas jalgu ja vahtis mind. Ratas sai talt kogemata hoobi ja lendas odavalt ümber. Kordan: ODAVALT. Vihmavari selle all oli tagurpidi ja lõhki. Läksin talle appi, sest ei tundunud, et ta suudaks ise seda ratast püstigi ajada. Proovisin siis seda vihmavarju õigeks kangutada. Olin jumalast ametis sellega, aga märkasin, et tüdruk on läinud. Vahtisin ringi, vihmavarjuräbal käes. Varsti näengi pisikest tüdrukut. Ta tuleb kahe suuremaga, kellel on sarnased näojooned. Midagi ütlemata, üritan asetada vihmavarju jalgratta peale. See ei jää pidama ja kukub ratta all laiuvasse porilompi. Seisan liikumatult. Nad ka. Vahivad mind nagu MIDA VITTU SA MEIE ASJADEGA TEGID???! Käitun, nagu kõik oleks okei. Astun rattast eemale ja istun tagasi oma asjade juurde. Üüberlegit näoilme. Nagu siis, kui saia supi sisse kukkus.
laatsed.ee
ooo, kes tellis omale just sinised läätsed! Long live eyefucking!
RUN OF AWESOME
Minul joppab: tööpäev hakkab poole viiest. Kuigi peaaegu juhtunud, on raske tööle hiljaks jääda. Udol on lugu natuke teistmoodi. No kuidagi ei taha kümneks ilusti tööle jõuda. Alles mõni päev tagasi oli 11 saanud ülemuselt äratava kõne, et “täna on ka tööpäev”. Nüüd mõtles ta välja suurepärase asja, mis meid kõiki üles ajaks (ega ma ka kuigi õnnelik pole, et pool päeva minema põõnan). Me hakkame igal hommikul 7;30 jooksmas käima. Pärast ujume ka. Ma olin nõus, sest olen selliste asjadega alati nõus. Täiesti tähelepanu pööramata, kui feil minu sooritus ja/või enesetunne pärast olla võiks.
Näide: Täna on ööjooks. Ja mina olen ju otse loomulikult Anuga koos registreeritud. 5 kilomeetrit?!
MIKS MU TUBA EI VÕI LÕHNATA?
Nii naljakas. Rakveres seal turuplatsil mängis laps purskkaevu juures. Ajas linde taga ja kilkas nagu normaalne väikene poiss kunagi. Ja kui linnud maandusid, siis ta hüüdis: “KUIDAS TE JULGETE!” Ja jooksis neid minema ajama. Megakihvt. Siis ilmus ta beežide koledate pükstega ema ja karjus ta peale, et “inimesed vaatavad” ja kuidas ta “nii maakas” olla võib. Aaaaa. Okei, sest ma arvasin, et need koledad kargopüksid, lilleline pluus ja vikerkaarevärviline patsikumm teevad just sinust (ja mitte su kihvtist pojast) maaka. Mul on enne tööd normaalselt vaba aega. Vahin inimesi, no vabandage.
Ma olen vaimselt ikka nii ebastabiilne. Naerma ajab kohe. Mul on ühel hetkel täiesti pohhui ja siis pingutan odavalt üle. See, et Taaveti kingitud maailmakallis fotokas ikka kadund on, ei aita siinkohal (homme käin ära Rakvere KÕIGIS komisjonipoodides). Tulin ühel päeval koju, kõik oli okei. Kallistasin ema ja rääkisin kõigiga juttu. Jõudsin siis oma tuppa ja hakkasin närvitsema, et mu tuba ei lõhnanud. Ei deodorandi ega lõhnaõli, juukselaki ega lillede. No mitte midagi. Mulle oleks sobinud isegi see, et kuskil kopitab või hallitab midagi. EI. MITTE MIDAGI. Nagu mingit elutegevust ei oleks seal. Neutraalne surm. Siis ma võtsin õlivärvid ja määrisin (kui keegi küsib, siis maalisin) ühe aluse kokku. Olulist efekti polnud. Siis killisin lõhnaõliga sääski, kes võrgu taga tuppa tahtsid. Ja tõin tuppa lilli. Veel leidsin, et hea mõte oleks teha katseid põrandalaki ja teokarpidega.
Nüüd mu pea valutab.
Katsun sisse elada
Müüsin – ei, vabandust – määrisin pähe ühele tädikesele kaalu alandava toidulisandi. Ta ei tahtnud muga alguses rääkidagi. Kõne lõpuks tellis 25 euri eest meie toredat imerohtu. Ja “rohu” all pean silmas seda, et tal oleks sama palju kasu kokku pressitud heinast. Ma muidugi ei tea, kui paks ja miks ta oli, aga arvan, et seda tellimust vajasid kõige rohkem mu ego ja terve mõistus. Tema? Ei vist. Loodan, et mees talle vastu hambaid ei tõmba sellise jama eest. Teenisin ta pealt ~1,55€.
Kuulsin ühelt toredalt naiselt, kes mu peale võttis, kui liinikas üle lasta otsustas, huvitava loo. Ma jagan. Kui tema miilitsas töötas, kutsuti nad hommikul vara välja, sest oli olnud avarii. Juhtum oli järgmine. Naine tuli majast välja ja kõndis tee äärde, et mees, kes autoga garaažist välja sõitma pidi, ta peale sealt ilusti võtaks. Aga juhtus nii, et mees ei vaadanud või ei näinud või oli unine ja sõitis ette suurele kaubikule. Ta nägi hetkeks ainult, et oh-no-nüüd-ma-suren ja juba rippuski oma autovrakist turvavöödpidi alla. Kuigi ta polnud pudruks ega tükkidekski, ei tundnud naine teda ära. Siit tuleb ka see, miks lugu nii põnev on – mehel olid juuksed hetkega halliks läinud. Hetk, mis ta seda autot nägi, oli piisav. Mina rääkisin talle, kuidas onutütar teadis ~20aastast kutti, kelle juuksed olid paari päevaga halliks läinud, kui keegi lähedane inimene ära suri.
Veel rääkisime jalgratastest ja harjumustest. Põnev naine.
Tšekkisin Rakvere komisjonipoode, et oma Olympust leida. Küsisin prillipoest ja Kebabist. Töö juurest küsisin ka. Olen ühe hüsteeriahoo kaugusel plakatite ja siltide valmistamisest. Nüüd on ta juba nädala kadunud. Pean rahulduma seebikarpide ja telefoniga. Kuni ma oma kalli üles leian. Täna lasin filme ilmutada.
Kui kaadrid ei jookseks, kuhu ise tahavad,oleksid nad täitsa okeid kaamerad. Panen nad kuhugi kõrvale ära, sest ostsin oma suurele Minoltale patakad ja paar rulli filmi ka. Saan ehk uue kaamera ka järgi proovida. Hea meelega teeks seda kuskil rannas või aasal. Päikseliselt. Speaking of… Jalutasin poodi, kui vastu tuli endine töökaaslane. Üks rase neiu. Hakkasime kohe rõõmsalt juttu rääkima. Kuskilt ilmuvad välja ta kutt ja üks teine endine töökaaslane. Tema on mees. Ja milline veel. (Tal ka on rase naine. Aga seda hoiab ta kodus.) Täpselt ta tagant paistab päike. Liigutuste järgi tunneks iga kell ära. Nägu muutub nähtavaks. Viimane kord oli see kaklustest sinakas ja puru, aga kena none the less. Nüüd on ta ilus päevitunud ja naeratab mulle. Puurib oma ilusate mustade täppidega minu omadesse. Naeratab suurelt: “Kallis…” ja istub mu kõrvale maha. Võtab pluusi seljast. Varjamatult vahin ta tätoveeritud käsi ja õlgu. Passin ta lihaseid ja karvast naba ja nibusid ja mida ma ei näe, katsun mitte juurde mõelda. Ta on nagu ultimate asi, mida ma ei või saada. Ja see teeb ta veel eriti ahvatlevaks. Jeesus-Jumal-ja-Neitsi-Maarja-hoidke-mind!-KUI-ahvatlevaks.
Also, ma rääkisin talle selle kuti odavalt sisse, kes mind stalkib. Nad tahavad ta vaeseomaks kolkida, et ta neilt võlga sisse nõuab. Mainisin, millal ta arstile minema peab ehk kunagi majast välja läheb. With no regret I’d do it all again. Türa, äkki ei saada mulle siis igale poole mingit odavat psühho kolmeteistaastaste armastusesolki. Täpsustan.
From Zero to Hero
Hello, World!
Today I woke up with my lovely body aching all over. I opened my eyes and in the middle of the floor I saw a brown suitcase, some super-shiney metal plates and and 2 smaller bags. One shaped like a camera. Yesterday and last night came back to me. I wanted to die, went to work, got wasted with some friends.
The Adventurous Pursuit of Happiness 