Tujutu nälgimine
Isu pole, aga kõht on tühi. Külmkapis pole midagi süüa ka. Mingid juustud-vorstid-jama. Prolly lähen pärast seitani valmistama, et homne õhtu väheke rahuldavam oleks. A pole hullu, tahangi nälgida ju.
Nii kodune tunne see täistaimetoitlus jälle: sööd järjest mingi 6 apelsini, sest midagi muud pole võtta/valmistada kohe; kokad kirtsutavad nina, kui lihtsalt “vege” (loe: lakto-ovo taimetoit) ei sobi; “kas Sa oled mõelnud, kust Sa nüüd proteiini saad?”
Tõeline
Olen end autentse või täiesti endana tundnud umbes kolmes erinevas seisundis:
- Ma olen kõik täiega putsi keeranud, ma piinlen ja kahetsen, aga parasjagu vastutan oma vigade ja halbade valikute eest, söön tagajärgi. Rock bottom või nii, vastutuse valus üksindus.
- Hetkedel, kui olen olnud noor-ilus-vaba-muretu-imetletud. Selline paljas-higine, natuke kaetud kämovõrksalliga kuumalaine ajal Lasnagorskis oma ilusa eksskaudi silme all. Perfektne surelikkusetunne, nagu oleksin absoluutne haruldus.
- Kui ma olen olnud straight-edge: ei joo ega suitseta + full plant-based. Natuke veider ja eraklik nende asjaolude tõttu igas seltskonnas, resoluutne ja kartmatu/häbita sealjuures. Aga megane rahu sees, null konflikti iseendaga. Nagu täna.
Tipa-tapa
Käib tihe rebimine.
Eriti hull on see, et kõnnin nüüd ju oluliselt rohkem kui varasematel kuudel ja mul on ikka raske abikaasale päriselt järgi jõuda.
Lisaks on nüüdseks (pärast 3 nädalat väga aktiivset tegevust-trenni) absoluutselt selgeks saanud, et ma ei suuda ka oma õgardlusega sammu pidada. Et ma ei jõua seda trenniga nö ära nullida või olematuks teha. Võti on ikka täielikult normaalses toitumises.
Tõesti uskusin ju ka, et kohe hakkab kaal alla kolisema, kui liikumise ja jõutrenniga pingutan ja järjepidev olen.
Käsin nüüd sellel äratundmisel nikkuda pettumust, mis mul kolme nädala kasutu rügamisega tekkinud on, ja ootan, et eostub mingi distsipliiniollus, et oma toitumisega mõõdukas lõpuks olla suudaksin.
Silmapete
Ainult mõni pilt tuleb kogemata selline, et ei aja suurest kurvastusest ja pettumusest poolöökima.
Tubli!
Praegu toimib ilusti see programm, et päevas vähemalt 15000 sammu või füsioterapeudi treeningkava.
Saunakaal kajastab minimaalset edu. Pole otseselt juurde võtnud, alla midagi ei kolise.
Ja sellest on kahju. Jube kahju on iga päev end räigelt ringi vedada ja ikkagi mitte edeneda. Peaaegu juba olen sealmaal, et ei raatsi õgida siis, aga no mitte veel. Sabotaaž on ka noh.
Siiski olen liikumise järjepidevusega rahul, täitsa kihvt on nii palju looduses ja üksinda olla.
Koos
Tunnen lainet tulemas. Sellist, mis korjab Su üles ja kannab väikse vaevaga heasse kohta ära.
Viimased päevad olen väga naturaalselt jõudnud füüsiliste eesmärkideni: 15000 sammu v füsioterapeudi jõutrennikava.
Üleeilse jõutrenni tegin abikaasaga. Polnud kunagi varem kellegagi niimoodi koos trenni teinud. Lugesime koos kordusi ja tegime kordamööda seeriaid. Meeletult sujuv, tempokas, no lihtsalt võimas oli. Ma ei teadnudki, et selline idekas trennikaaslane mu enda kodus end varjab.
Järgmise jõutrennini sammume niisama:
The Adventurous Pursuit of Happiness 