Monday night date night
Elerini juures. Räägime söögist ja maailmast. Tema kiisust ka.
Igavesti kihvt ja ergas pisike :)
Kus olnud olen
Pizza Grande. 12:56. Return to Sender. Eile üritasin ka selle ära näha, aga kohe olid kohapeal söömas isa kahe lapsega. Vägistamisstseen tundus kuidagi kohatu siis.
Praegu kokaneiuga kahekesi vaadata on viisakas seevastu. Let’s blog!
Umbes 3 nädalat tagasi kolis meie residentnarkar välja. Jaaa sealmaalt olen väike kummitus olnud: haihtusin blogist ja lendan muudkui ringi :)
Umbes siis käisin esimest (ja praeguseks viimast) korda see suvi päevitamas ja meres ujumas. Üks pisike hull
kutsus. Nautisin seda. Olin üksinda õlgadeni lainetes ja hüppasin naerdes nendega kaasa. Pants ja/või Beib oli täiega puudu. Kuidas ma käin niimoodi üksinda ujumas? Printsessike ei hakanud ka kaldalt päevitamast märga vette tulema.
Meil on varsti perega üks tripp plaanis. Siis vean selle karja iga lombi sisse, milles ujuda kannatab.
Männikul sain ka samal päeval ujuda. Olin just kätte saanud pisikese spordikaamera. Proovisin siis veekindluse ka järgi:
Leidsin pärast ujumist RIMI poekorvi ja ilusaid seeni.
Järgmise päeva hommikul viskasin musta pesu uude punasesse pesukorvi ja sõin fancyt seeneomletti. Siis jalutasin bussijaama poole,
et tööle minna. Keskturu kandi hommikud on huvitavad. Iga päev midagi uut. Aga samas parmaada-stiilis.
Aa, speakin’ of. Üle aia ja kuurirusude ronimised. Mul on nüüd üks Tartu-aja neiu kahel korral öömajale jäänud. Esimesel korral viis ta mu kuhugi väga kultuursele tagaaia raamatututvustusele,
ma juhatasin ta seepeale Peekri baari. Hull öö.
Nüüd eelmisel pühapäeval kohtusime Bussijaama lähedal Koduste Toitude ees. Kiikusime, otsisime rääbakat varest, istusime maja ees trepil ja rääkisime ülidiipidel teemadel nagu “kellegi” vanemate lahutus jms tunded. Järgmine päev oli äge. Koristasin ja valutasin pead. Jõin Vytautast ja sõin ära pool arbuusi.
Tahtsin tegelt tööteema juures peatudagi korraks. Tööl on muutusi olnud. Meil oli vahepeal üks uus kokk, kelle puhul kahtlustan siiani, et päeval, kui ta teeb mingi ametliku IQ-testi, hakkab ta riigilt toetust saama. Tema ei tööta enam siin. Tema kohta hakkasin täitma mina. Olen nüüd vahepeal kokaks ka. Räigelt meeldib! Imestan, et varem pole avastanud, et kokatöö nii sitaks äge ja sobilik mulle on. Palju-palju sellealaseid mõtteid nühivad mu ajusagaraid.
Toimus suguvõsa kokkutulek.
Olin Bastardiga ka platsis. Kõikvõimalikud laulmised kõikvõimalikes olukordades tundus talle imelik, aga muidu läks kenasti. Ta läks must päevakese varem linna, aga ma jäin emale appi koristama vanaema tuba. Vanaema ju pole ja pererahvas tahab seda ruumi kasutama hakata. Jõudsime emaga umbes veerandi vaid sorteerida, kui enam ei jaksanud. Nii palju sodi ja poolvajalikke asju. Et keegi raudselt ei kasuta kunagi, aga saaks kasutada, kui vaja oleks. Aga tõenäoliselt ei ole. Põnevaid ja päriselt vajalikke asju oli ka. Võtsin endale küünlaid ja tikupakke, mõned nõud ja käterätikud. Kihvt oli kuulata ema mälestusi onust, kes kandis jonnipunnidega
pisikest pluusikest; vanaisa lõigatud kirjatähežabloonidest. Endal oli naljakas näha kirjandust enda varateismeeast :D
Üldse hulgun ringi ja uudistan elu. Skävvin ja pildistan.
Elu on suhteliselt kena. Tunnen, et järgi on süüa umbes veerand sitasuppi :)
Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
Sõbrannat
Mitte üldse mingit Sex and the City teemat. Ega Girlsi. Mitte mingit bullshit poodlemist ja viisakat brunchi.
Sellist päris ja siirast. Seepärast igatsen tohutult BZi. Ta oli ja on lihtsalt uskumatult äge inimene.
Lihtsalt ta elab Kanadas ja ma räägin temaga umbes korra 3-4 kuu jooksul nüüd. Siiski mõtlen temale tihti. Ta oli igas enda rollis täiuslik.
Läbi aegade on olnud igasugu põnevaid sõbrannasid, ükski neist
ei ole alles jäänud. Räägime nendega pigem siis, kui füüsiliselt kohtume ja mingi nostalgia peale tuleb. Reaalselt, igapäevaselt neid minu jaoks ju enam ei ole. Kelle puhul kahjuks, kelle puhul õnneks.
Ometi tahaksin, et mul oleks selline naiselikum olend, keda vabalt usaldada. Ja kellega ägedaid asju teha. Kes mind metsa ja trenni kaasa veaks. Kellega naerame pisarateni ja täbaramatel hetkedel lohutust pakume. Kellega me teineteist taluks ja kuulaks.
Siinkohal saaks küsida, miks mulle enda kallimast ei piisa. Vaadake, ma sooviksin olla temale midagi enamat kui kimp enesekahtlust ja -viha. Pole nagu atraktiivne värk. Sooviksin seda kuskil maandada ja lahendada. Ilma, et ma oma elukaaslasel alkoholismi või muud sorti depressiivseid kalduvusi esile kutsuks. Ja, mulle tundub, tütarlastega annab sellised mured viimseni läbi sõeluda, kõik parakad ja ebakindlused maha lihvida. Mulle on lihtsalt selline mulje jäänud, et beib ei viitsiks ka parima tahtmise juures viilida ja värvida tund aega minuga koos küüsi ja arutada, mis tundeid see tekitab, kui söögi valmistamisel midagi ebaõnnestub või esialgset plaani muutma peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Õed
on (küllap vist läbi veresundluse) nõnda mul olemas olnud. Nüüd jälle vähem. Oleks nad koguaeg võtta ja kallistada, ei märkakski, aga kui puudust tunned, kipuvad mõtted ikka fokusseeruma asjaolule.
Pants teab mind läbi ja lõhki.
Viimati kohtudes tundsin murdvat hellust ta läheduses. Kõik kurb ja valus tahtis välja pressida. Äkki teadmisest, et ta mõistab mu pilke ja liigutusi. Ma ei peagi ütlema, mida tunnen. Sest ta saab aru. Spetsiifilised detailid olukorra kohta on vaid need, mida pean ütlema, et ta saaks mind aidata. Tunnen hirmu, et ta eemaldub minust. Mitte millegi konkreetse pärast, mis meie vahel oleks olnud. Lihtsalt elu teeb oma töö.
Anuga on see olnud naljakas, et kuigi meil on vahet umbes 8 aastat, oleme suutnud alati samale lainele häälestuda. Mäletan, kui ta oli vahetusõpilane Saksamaal ja ma ema telefoniga talle sinna helistasin. Minul oli varane teismeiga, temal varased kahekümnendad.
Võiks arvata, et räägime teineteisest mööda ja ma ei tšeki üldse biiti, mida ta mulle elust räägib. Aga ta käis ära ja tuli tagasi ja meie vahel oli kõik sama. Rääkisime kodu välipeldikus tundide viisi. Siiani armastan neid aegu. Seda ka, kui me käisime hääletamas koos. Tegime nii, et läksime hommikul vara häälega Paide, olime seal terve päeva. Nii jäi mulje, et ma olin koolis olnud. Ostsime turult riideid, ma ühe roosidega hõbesõrmuse ja hääletasime tagasi. Kord võtsid meid peale mingid poisid. Ma olin umbes 14 või 15. Ja juht ei saanud olla minust vanem. Oleksime ühes kurvis autoga teelt välja lennanud, turvavööd oli pinkide vahel ja me ei saanud neid kätte. Hoidsime käest kinni ja mõtlesime, et järgmisesse kraavi jäämegi. Kui palusime, et meid välja lastaks, oi need tatid sõimasid ja plõksisid. Kui nad meid lõpuks välja lasid, kallistasime teineteist vaikuses vist mitu minutit. Temaga tunnen juba paar aastat, et asjad pole enam päris samad. Lahku kasvanud. Üksikutel hetkedel tunnen ära meie sünkrooni ja rahu.
Elerin elab ka nii tobedalt kaugel. Muidu annaks selle piffiga igasugu põrgut üles kista
ja pauside ajal rääkida mahlast ja joogast. Ometi ei saa ma praegu mitte tunnistada, et ta on nagu hard drugs (millest ma tegelikult ei tea midagi õnneks/kahjuks), sest ta on fun umbes 15 tunniks, aga kui ma peaksin temaga kauem koos aega veetma, tekiksid mu erinevad psüühilised ja kehalised probleemid. Love her, though.
Ma tahan arutada ja teha tüdrukute asju. Tahaks kellegagi koos kooki küpsetada ja lillepotte Bauhofis valida. Tantsida ja glamtrashilt hulkuda.
Aga mul ei ole kedagi kuskilt nende asjade jaoks võtta.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
Muuseumi, botaanikaaeda ja jõulueelsele tšillile
Nädal on lennanud ja lebo olnud. Vedelesime voodis ja vaatasime sarju. That’s it. Kingitused ostsime, tähendab, ka. Mina ostsin midagi ilusalt lihtsat, Eero ostis midagi lõbusalt maailmalõputeemalist :D Jõulud tulevad toredad!
Elerin, va gorgeous BAMF, kuulutas oma linnatulekut. Ütleb, et me peaks midagi tegema. Panen kohe ette, et arheoloogiamuuseumi või botaanikaaeda vaja minna. Ise usun sekundiks, et naerab mu välja. Aga ei, ta on ju Elerin – ütleb, et me läheks mõlemasse. Nojah, seda me siis ka teeme.
Sellega mu päev ei lõppe. Lähen Nõmmele, Pantsi ja Udo juurde. Teeme süüa, oleme lahedad.
Jah, on küll kontekstist välja võetud
Kätu (joob Borjomi pudelist Tallinna kraanivett): “Tead, tallinna vesi maitseb halvemini kui Borjomi päriselt.”
Eero: “Nii on päris mõnus, kui sul mask ees on.”
Kristjan: “Ma kannaks maikat. Kui mul muskleid oleks.”
Eero: “Harju ära. Sa oled lihtsalt überpandav.”
Elerin: “Mina olen mingi rõve nunn. Mina ei k***.”
Müüja Maximas: “Alkoholi ei saa osta. Kell pole kümme veel.”
Eero: “Sa endale pipragaasi ostmise peale oled mõelnud?”
Ene: “Kuidas nad sisse said? Ma panin ukse lukku, et mardisandid ei tuleks.”
Eero: “Ma ei saa vaadata, kuidas Oll ennast üksi lolliks teeb.” *ühineb*
Innu: “Sul ei olnud eelmine kord nii mustad juuksed.”
Elerin: “Mu nägu väsis ära. Ta ei jaksa nii kaua ilus olla.”
Eero: “Türa, peded, tehke mulle rohkem hobuseid!”
Öölohesünnimärgiga tüdruk
Ma olen sünnipäraselt öökull. Pole minu asi päevaks üles ärgata. Vastik, paha ja ahistav. Või ma täpsustan: olen öölohe. Sest ega ma nii hirmus tark ja produktiivne öösel siis ka ole. Aga pigem eksisteeriksin öösel.
Sain semiootika hinde teada. Ilmus ÕISi. Vahtisin seda. Polnud enne sellist tähte hindena näinudki. Ei saanud kohe aru, kui kaugel see A-dest ja B-dest on. Liikusin väsinud pilguga “korras?” lahtri juurde. All oli kirjas “jah”. Ei-no-jaa-davaii-siis ja jätkasin varahommikust seminariteksti ajjureipimist. Fun times. Kui õppejõud septembris ütlesid, et koolis antropoloogid ainult loevadki, siis nende naer jättis mulje, et see on nali. Aga ei, kindlasti polnud nali.
Midagi Tartu oskab õpetada küll. Peale valetamise, enesevihkamise ja halbade kommete, I mean. Et hinded olgu korras. Ja “korras” all pean silmas, et kui on olemas lahter “korras?”, siis selle all oleks alati “jah”. Mis hinde eksami eest täpselt said, pole nii kohutavalt tähtis. Pigem “korras” kui ultimaatum A-või-mitte-midagi. Nii ei visata välja :D (Y)
Mul tuleb töökam olla. Vene keel hingab kuklasse. Kuum lehkav hingeõhuaur. Jääb nagu kondens või higi mu peale. Sodi ja karvu nahale kleepima. Ajab sügelema. Ega’s midagi – detsembris saab traatharjaga maha kraabitud. Senikaua aga on sitaks ebamugav ja rõve kõik. The End.
Mis huvitavaid asju Elerin öelda võib.
Tapab enda peal eriti veriselt sääski. “Nii kodune tunne, nagu tuleks ema üsast välja.”
Ellu: “Ma panen siis alukad jalga juba.”
Elerin: “Väga meeldiv. Ma kavatsen seda sama teha 10min pärast.”
“Ära mu aeda oksenda.”
“Selleks ajaks on tehnika nii palju arenenud, et ma panen mingi nutitelefoni talla alla ja hakkan lendama.”
“See läheb pidudel täiega peale. Kõik on nagu: “Sa oled täiega vaimuhaige, ma teen sulle jooke välja.””
“Mina ei saa lapsi. Ma laseks omal mingi munasarjad välja lõigata, kui mul sellest karvakasv vohama ei hakkaks.”
“Kuidas konnad paarituvad? Nad kusevad üksteise peale?”
“Ma arvan, et inimesed saavad mu peale canceri. YOLO!”
HOME IS WHEREVER I’M WITH YOU!
Mida sellises olukorras koduks kutsuda? Olen sisse kirjutatud ühte kohta, kõigi teada elan teises, aga igatsen hoopis kolmandasse, kus ma tavapraktikas ka tuttu vajun. See on natuke nagu mingi telkimiseloogika: kus sul magamiseks ase on, omandab nimetuse “kodu”. Vale ei oleks öelda praegu, et olen kodus, homme sõidan Tallinna, astun kodust läbi, et kartulid ja asjad maha panna, et pärast kooli saaks otse koju kaissu pugeda. See ei ole muidugi probleem, et mul mitu kodutunnet on. See on ainult ilus ja hea. Ja ma olen kohutavalt tänulik.
Praegu olen kodus, maal, emme-issi juures.
Saatsin äsja essee mustandi ära. 7-10 lehekülge peab olema. Mul oli 3. KOOS kasutatud materjalide loeteluga. ~15. detsember on puhtandi tähtaeg. Kogu aeg põlved värisevad, et ma, va türakas, lähen mingisse pohyolosse
ära ja vegeteerin päevadläbi ja valetan ilgelt, et olen on track. Eeroga on õnneks nii default aus olla, et tema teab, mis ja kas ma teen. Tal on vähe rohkem kohusetunnet ka. Äkki hakkab külge :)
Küsisin kahelt inimeselt, kes mind kaua ja hästi teavad, mis on mu halvim omadus. Nad vastasid sama asja. Mis on mu minu halvim omadus?
Kuidas rongile jõudsin
Jään Hobujaama peatuses nr 1 trammist maha. Olen seeläbi 15:40 lahkuvast rongist maha jäänud. Õnneks mingi narkar annab trammi sulgunud uksele paar korda raevunult jalaga ja ma ei pea seda ise tegema. Vahime kaugenevat trammi lootusetult. Tunnen kurbust. Narkaril on lihtsalt külm. Mul hakkab ka. Lähen ülikooli sooja külalisloengut kuulama. Afterlife of Events: Memory Studies.
See on huvitav kogemus. Tavaliselt käin ainult enda loengutes. Mitte mingite teadusekuttide omades, kes oma viimast uuringut või teooriat tutvustavad. Tõsine sotsioloogide ja antropoloogide seltskond: inimesed tilguvad omal ajal rahulikult sisse, lehvitavad auditooriumi teises otsas istuvale tuttavale, naeratavad, suruvad kätt üle ridade ja inimeste, vahetavad ja muudavad kohti. Kõik on kenasti riides, kuigi esineb mingeid kiikse või iseärasusi: käepaelu-ehteid, patse, tatoveeringuid, deformatsioone, mustreid. Vanuse aritmeetiline keskmine võib olla 45-50. Tundun endale kõige noorem inimene seal. Kõige aeglasem ja hallim meesterahvas võiks minu hinnangul olla nt 80. Tahaks piitsa ja kaabut, raisk.
Rongile! Tõmban läpaka välja. Loen. Ajan asju. Ilmneb, et rongis on ka Elerin.
See nv lubab mõnna tulla :)
Tsitaadid
Ellu: “Üks sõber helistas Sulle kogu aeg ju…?”
Aavo (naerab mu ignorantsuse üle): “Mul ei ole sõpru olnudki!”
Mihhail: “Kelle vannet annavad arstid siiani? Annavad, aga ei täida.”
Kristjan: “Sellega on hea verd pühkida, kui mendid mind löövad. Ainult selle pärast võtan.”
Ellu: “Mis jõid siis?”
Triin: “Viina.”
Elerin: “Sa paned eriti hästi tähele, kuidas tööle minna.”
Ellu: “Kuidas ma lähen niimoodi ujuma? Vaata, millised mu jalad on!”
Aavo: “Keegi ei näe seda, kui sa nii sopases vees ujud.”
Mihhail: “Palun mitte günekoloogilistesse detailidesse langeda.”
Kristjan: “Kus Eero on? Ma tahaks teda täiega näha. Ma ei tahaks homo olla…”
Taavet: “Vahepeal ma tunnen küll, et ma viljelen orjust.”
Eero: “Ma pean Sust mõni päev pilti tegema.”
Ellu: “Mhmh.”
Eero: “Ilma riieteta.”
Ellu: “Mhmh.”
Pants: “Sa räägid hästi kõvasti.”
Tudeng vene keeles: “Kak eta “jalad”?”
Polina: “Ehk ongi õige sõber ja ütlebki: “Kuule, see on kräpp!””
Kristjan: “Ma pidin päris tugevalt end tagasi hoidma, et teda mitte katsuda.”
Toakaaslase õde: “Kes isa on?”
*vaikus*
Toakaaslane: “Ma loodan, et ta ise teab…”
Mihhail: “Linnud ei saanud aru, et tegemist on semioosiga.”
Aavo: “I’m so swaggy.”
Udo: “Ma ei näinudki Eerot. Ma nägin ainult, et ta on lühem ja lonkas täiega.”
Elerin: “Ma olen viimasel ajal nii palju muutunud, et ma ei teagi, mis lahe on.”
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Tsitaate
Elerin: “Ma sureks Sõjakooli uksel orgasmi.”
Kristjan: “Ta küsis mult, kas ma olen purjus. Ma ütlesin: “Ei, mul on raskusi püsti seismisega.””
Eero: “Ma mõtlesin juba, mis ma su isale ütlen. Et oli jah minuga, aga nüüd on kadunud ja surnud?”
Pants: “Me oleks pidanud juua ostma. Ma siis seisan suu lahti kuskil räästa all. Vahet pole.”
Marko: “Nukirauad ei ole parim valik tegelt. Taktikakindad on palju paremad. Neid ei rebi käest keegi.”
Kristjan (kaabu küljes oleva kummipeale kohta): “Ma lõikan selle ära.”
Ellu: “Sa hakkad seda kahetsema.”
Kristjan: “Okei. Siis ma saan ennast sellega üles puua.”
Elerin: “Ma ei seo nukke nii nagu tahaliselt. Ma seon nii, et sinna saab asju vahele siduda. Näiteks võtmeid.”
Kristjan: “Mina ei tea. Minu meelest olen ma perfectly normal.”
Ellu (kui selgitasin Anule, miks tema käest kokkamiseks nõu küsin ja mitte meie emalt, pojad küll pöörduvat ema poole): “Tütred helistavad õdedele, sest emad tegelevad poegadega.”
Marko (avab rõvedalt musta dušikabiini): “Siin on ka vaja naise kätt.”
Kristjan (proovib riideid ja kommenteerib neid): “Seelikul ei ole väga vigagi. See (kaelarätt) on lihtsalt täiega gei.”
Elerin: “Kui ma kunagi PEAN abielluma, siis ma kannan Zac Poseni valget kleiti, mida Coco Rocha kandis NYFW-l.”
The Adventurous Pursuit of Happiness 
