carpe die ehk kuidas organiseerida feil nädal
Põnnikell-põnnikell, kuhu aeg jääb seisma sel? Fucking teraapia-aeg!
Loeng on juba ühe minuti peal olnud ja ma ei tea, mis loengusaalis see toimuma peaks.
Telefon huiab. Virgastub ainult, et teavitada mind, et kiirus on piiratud. No shit!? Palun, ma tahan ainult teada, kus see ruum on??? Türa, miks mul läpakat kaasas pole? Vähemalt märkmikku!
Kallis Nokia halastab hetkeks ja juhatab ruumi S116. Tõmban raske ukse lahti, näen tuttavaid nägusid. Ajakirjanduse üliõpilased pilluvad entusiastlikult aktuaalseid teemasid õppejõule. Loengu teemaks on, selgub, uudisväärtuse kriteeriumid ja uudisekünnis. Konspekteeriun hapu näoga tšekkide tagakülgedele: kaustikku, märkmikku, vihikut ega muud pole ju kaasas. Tegin väikse valearvestuse: reede õhtul õue mängima minnes arvasin, et jõuan enne kooli ühikasse tagasi.
Õnneks on kotis Säästumarketi
ja Fenikss Casino
tšekid ja müstiline punane tintekas, millega konspektid kokku panna.
Oijah.
Nädalavahetus tundus nii okei, kui see veel kestis.
Praegu näen, kui jumalast käest ära see läks. Kaotasin ühikavõtme ära ja beib kukkus pool esihammast välja. Ühel hetkel olime kuskil nii rähmases baaris, et kõrvallaua all oli süstal ja ma olen telefoni märkmetesse kirjutanud, et nende peldik haiseb nagu mu vanaema köök. Aa, ja 26 eurot majanduslikku toetust… gone! Mitte, et mul ülejäänud 84 alles oleks, aga nende eest ostsin tõesti vajalikku: 6 3kuulist läätse, printerisse värvid, 2014. aasta märkmiku, suure paberiploki printeri jaoks, pervobussijuhiprillide paranduse, isale sünnipäevakingi, mingeid salaasju veel.
Ainult majanduslikust toetusest selle kõige jaoks vist ikka ei piisanud, elamisrahast läks ka ikka osa. Ühesõnaga, see rahasahmakas kaela sadas, pöörasin peamiselt tähelepanu asjadele, mille arvelt muidu näpistan.
Selle nädalavahetuseteema teeb veel valusamaks see, et see aeg oleks pidanud kuluma õppimisele. Mitte lisaprobleemide tootmisele. Ma olen nagu garanteerinud endale ühe peavalurohke nädala.
Üks asi (et mitte öelda ainuke), mis nädalavahetuse juures täiesti kiiduväärseks osutus, oli viimane jalutuskäik Rock Cafest Lasna. Üks sõber jõi meie taksoraha ära ja nõnda hakkasime kõmpima. Tore oli see, et sain kallimaga quality time’i veeta + esimest korda pärast umbes nädalaajast kasutust tuli sammulugejas kokku üle 10000 sammu päevas. Reede-laupäev tulid nimelt kokku 33251 sammu. Varem on jäänud sammud päevas 2934st kuni 7740ni.
Tundub, et see trend jätkub: soovitatav 10000 sammu on ka täna käes. Siinkohal viskan jällegi tülpinult käppa nädalavahetusele. Sest oleksin ma nädalavahetusel suutnud mõista, et kuupilet kaotab esmaspäevaks kehtivuse, poleks ma pärast kooli ühikasse tipa-tapa teinud.
Dexter on ammu läbi, sorri
Long time no see. Põhjus ja probleem on järgmine: ei oska mõtteid ja kogemusi kokku võtta ja artikuleerida; ma ei saa isegi aru, mida ja miks ma teen; kõik mu sees ja väljas ja ümber on sassis; ei tea, mida endast ja teistest arvata.
Sõlmes. Türa, ma ütlen, mul on ainult üht kodu linna vaja.
Proovisin eelmisel nädalal jõuda teemaloengusse ajaplaneerimise teemal. Ei jõudnud sinna. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oli ka selline seminar. HILINESIN. Üritasin nalja teha, et oioioi ajaplaneerimine – jep, see on nähtavasti midagi mulle. Keegi ei naernud. Aa, üks superhot kutt ainult naeris. Score, ühesõnaga tegelt.
Eile jõudsin sama sarja leongusse. Teema oli perfektsionism. Samal ajal, kui mina arvasin, et ma olen lihtsalt ebapädev ja kasutu inimene, tuleb välja, et mul on selgelt perfektsionistlik hoiak. Arvasin, et mingitel väärastunud ajuprobleem sunnib mind kõiges feilima ja pooltes asjades alla andma. Poolteist tundi koolipsühholoogi ettekannet kuulates sain aru, et asjad jäävad pooleli, kui ma neid kohe hästi ei tee ja ma jätan asjad üldse alustamata, kui feilimistõenäosus on suur.
Siiski ajuprobleem.
Nüüd tean vähemalt, kuidas ennast ohjata ja mismoodi reageerida, kui jälle mingid viha täis sundmõtted tulevad. Sõimavad mind, kui kooli ei lähe või piisavalt hästi midagi ei tee, aga julgustavad venitama ja kõike viimasele hetkele jätma. Ma olen laisk perfektsionist – kõige nõmedam kooslus. Cocktail for failure.
Eilses pisikeses seminaris õpetati, et perfektsionismist peaks avatult rääkima. Võtan kuulda nõu, sest usun niigi, et ilgelt raske on oma sõnu hiljem süüa, kui need varem Internetikivisse raiuda. Kui kõik mu ümber teavad, milline hiilijast ajuhälvik ma olen, oskavad äkki mind eriti valulikult ja alandavalt vahele võtta.
Loomulikult ei ole see asi, millele nüüd toetuma hakkaksin ja lootma jääksin. Proovin ikka ja ainult endale vastutust külge riputada.
Samas, ma ei saa ka selle pärast tihti kirjutada, et (nagu üks imelahe BFMi tüüp ütleb ja – I kid you not – vilistab nagu see sitaks lahe Donald Sutherlandi mängitud arst M.A.S.H.is): I’m allllllllways a BUSY MOTHAFUCKAAAAAAAAAA. BFMi lebola on alati mu lemmikhängimiskoht. Blogimiskoht ka, for that matter.
Praegugi olen siin, et
- Blogida
- Vaadata filme September
- Ja Ma elasin Eesti Vabariigis
Kõik on vähemalt double-booked ja kogu aeg valin mingi 3 asja vahel, et mis nüüd teen ja kõige tähtsam mulle on.
Muidu on pigem talutav. Hüppasin täna kooli ees nr 5 bussist maha ja silkasin Swedbanki pangaautomaadi juurde. Seal kõrval on kohe ka SEB oma. 2 noormeest on see ees hästi nõutute nägudega. Vasakpoolne võtab kaardi siis välja. Teeb paar kohmetut liigutust ja ütleb teisele, et tal on vaja koju ära minna, et “kuradi limiit” peale panna.
Limiitidele ja eelarvetele mõeldes imestan alati, et aga selleks peaks ju olema rohkem raha kui peost-suhu, et selliseid asju kasutada saaks.
I swear to God, et ma proovin vähem maunida ja mingeid parakaid ja probleeme omale toota.
Juba tunnen end paremini.
Siinkohal tervitan Triinu ja Rauli.
Kuulatuimad lood ja üldisemad mõtted
11. na-na-na – heidy tamme, uno loop
Tere hommikust. Kuulan seda ilusat laulu ja vedelen täiesti kodus omal voodil. Sofi magab padjakuhja vahel mu kõrval. Ei nurru ega norska. Nii vaikselt lebab, et kardan talle kogemata peale ühel hetkel toetada. Olin teda juba igatsenud; nüüd konstantne rõõm ta lähedal olla.
Täna on mu õetütre 1. sünnipäev. Mõne tunni pärast rongile sibades hüppan kuskilt läbi, et neile pakk Saaremaale saata. Mu kingitus koosneb ühest mustandkirjast, mis on tegelikult nagu suunatud mu õele ja mälukaardist,
mida ma tagasi tahan, aga kannab endal üle giga pilte väiksest sünnipäevalapsest. Selline on mu kingitus.
Tunnen määramatut süüd. Tean, et mina ei saa parata, et mul ei ole aega ja raha, et tihti seda tüdrukut näha, aga mul on raske ja halb just selle pärast. Mitte püsivalt. Valdavalt olen nii sisse mässitud olmesse,
et – pean tunnistama – ei mõtle peaaegu kellegi peale. Mõtlen-muretsen, kuidas ja kas jõuan ikka loengusse ja millal-kus midagi printida või laenutada. Kust tuleb raha? Millest loobun nüüd?
Elu pole halb. Olen õnnelikum kui eales varem. Olen söönud ja soojas. Suurema osa ajast, tähendab :) Mul on armastav pere ja suurepärane noormees. Nagu ei tohiks millegi üle nuriseda. Aga ma teen seda ikka. Pakuksin, et mu mina-pilt on nii tugevalt vastuolus selle heaga, mida tunnen, et elan üle natuke raskelt perioodi, mida vajan kohandumiseks.
Ma ei ole kunagi suutnud nii täiskasvanulikku elu elada. Mingi kasvuvalu ja poolmääratlematus kaasneb nüüd. Mingi rahutus mu sees elab.
Usun, et sellega seoses olen ka siin vähem aktiivne. Ma ei oska sõnadesse panna, mida ma läbi elan. Viimane mõiste ei ole midagi negatiivset. Lihtsalt minu igapäevane enesestmõistetavus. Ja selle kogemine. Inimkogemus minuna. Seda on raske kirjeldada. Või üldse artikuleerida.
Teiselt küljelt on blogimisega see asi ka, et mu tegemised on Eero omadega suuresti kokku põimunud.
Ja ma ei tahaks tema privaatsust ahistada sellega, et siin temaga seotud tundeid, situatsioone ja kogemusi lahkaksin. Ainult enda asjadega oli lihtsam.
Laupäev on kõigist nädalapäevadest mu lemmikuim. Kui ajad on nii lebod, et kuupäev on suva ja nädalapäeva õigesti pakkumine on loto, pakun alati laupäeva. Sest see päev on hea. Õnnis ja tore laupäev.
Lihtsam oli enda asjadega, sest siis tahtsin enda tegemisi jagada või tõsta oma elamuse volüümi, surematuks teha. Nüüd on need jagatud
kohe, kui need toimuvad, ja blogimine nendest asjadest on mingil moel obsolete. Neurootilisus on blogimisest igal juhul ära kadunud :) Ei vaja.
Kas te teadsite, et Ghost oli minu sünniaastal kõige vaadatum film? Kuuldavasti on see kurb film. Lauluvalik nagu reedab ka.
Tellisin siia mantli, mille nädala eest oksjonil võitsin. Sobib kenasti ja näeb väga korralik ja uus välja. Fotokas ootab mind Tallinnas, pole veel näha saanud.
Sarja Girls vaatab keegi? Tore on mõista, kui munn isegi olla suudan. Mitte aktiivselt. Just passiivselt.
20. This Year’s Love – Aiden Grimshaw
Tahan mõnikord inimesi süüdistada selles, et nad ei ole avatud ja nagu ei tahaks enda kohta midagi välja anda. Aga kas ma küsin? Kas ma näitan üles huvi? Hea õpetlik sari.
13. Whispered Words – Dan Auerbach
Ma vihkan enda kirjastiili. Läppand ja seisnud. Shit recycled into even more shit. Tunnen, kuidas mu harimatus ja püsiv või vaikselt kahanev sõnavara tekitab surnud ringe. Nagu kari marutaudis koeri sööksid üksteist ja saaks omavahel järjest lapsi juurde. Keda nad kas söövad või panevad.
Kunagi Tartus mängisime ühe noormehega kuskil baar-pubi-klubis mingit võitlusmängu. Telekamängud olid seal nurgas kuskil. Ta küsis mu nime, aga see pisike oli ta jaoks liiga raske ja lubasin tal sõbralikult mulle ise nime panna. Olin Jessica. Mis oli lahe, sest
16. Where Nobody Knows – Kings of Leon
oli mu lemmiklugu just siis. Umbes 1.35+ peal on valgustatuse järgmine tase.
25. Ring of Fire – Johnny Cash
Mul tuleb sellised listid ära nullida. Edetabelis püsivad mingid väga Tartu-aegsed laulud. Not nice at all.
Much better.
Veel üks viimane kodumaun enne kontaktõppe algust
Panin tunniplaani kokku. Probleemide vältimiseks valisin sellise taktika, et registreerisin ainult nendele kursustele, mille aega oli kuskilt võimalik leida. Kui oli aine, mis nagu oleks pidanud ka kevadel mängima hakkama, aga tunniplaanist kuidagi leida ei andnud, siis hoidsin tast eemale. Sain sedasi täiesti korraliku kamba kursuseid. Kena klapi ja koormusega. Kokku 31 EAP-d. Aastas tuleb siis 59. Tahan ikka nominaalajaga ära lõpetada. Plaanid näevad ette :)
Hinnetega on veel väike võlg.
Tundub, et see pole kuigi hull, aga tahan selle VÕIMALIKULT kiiresti kaelast saada, et toetuste taotlemine produktiivsem oleks. Paar päeva tagasi mu läpakajuhe suitses ja veel paar päeva enne seda hakkas Läbukaamera nagisema töötamise asemel. Nojah, ja äärmiselt kole on olla nii innukas kaan enda isa ja õe küljes.
Olen kodus. Maunin millegipärast ja ignoreerin kutseid põnevatele üritustele nagu lumes mängimine ja perega hängimine. Tulin Tallinnast
ära, sest emal oli 23.-l sünnipäev ja mu kass oli nädalakese kadunud olnud. Tõmba nüüd oma rõõmu vähemaks, issi leidis kassikese juhuslikult üles ja tõi koju. See oli kõigest tund aega enne minu koju saabumist :)
Siin
proovin vene keelt tuupida. Aga see on täiesti viljatu katse. Sest maaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa vih-kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan se-daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
Emme kipsist lehevorm
Nagu kõik ainult poolvajalik jäi emme käsitööringis tehtud kipsist lehevorm
igaveseks koridori peegli ette riiulile seisma. Täna näppisin seda ja otsustasin ära värvida.
Panin ema kirjutuslauale teda ootama, et õhtul kindlasti näeks. Ema oli väga rõõmus, kui nägi. Ütles, et veel ilusam, kui ette kujutas ja keegi teine teinud oli. Kiitis mind. Mul läks tuju sellest täitsa ära. Kasutu ja üle keskmise depressiivne on olla. Loomisisu pole ka rahuldunud. Peaks hammastega mehi vist joonistama hakkama. Nad tulevad kõige diibimad, kui sitt tuju on (Y) So right now I’d make some really awesome ones.
Ajan ennast vihaseks
Mis mul viga on? Mõtlesin imeilusa plaani välja, kuidas endaga kenasti läbi saada. Ilma probleemide ja valuta. Ei. Mul on vaja endale näkku panna. Oi, kui kettasse ajab.
Mu plaan oli järgmine: söön ja liigun eeskujulikult; märgin üles muutused. Nii. Söön tõesti eeskujulikult, muu on lihtsalt nii half-ass, kui olla saab. Pluss, ma ei jõua kõiki kooliasju tehtud. Nagu eile sündinud ilmusin loengusse praegu. Wtf, palun. Midagi puru sellest ei ole. Aga mul on sarnane kogemus ju olemas. Seest tuleb vaikne poolsõbralik küsimus: kui kauaks? Türa.
Päris pahuraks teeb. Täna lähen ühikasse. Panen pesu pesema, teen süüa, käin ise pesus, kammin juuksed ja teen end minimalistlikult kenaks. Istun maha laua äärde ja hakkan õppima. Lasna lähen (kui lähen) alles siis, kui on õpitud ja ma ei pea enda peale nii närvi minema. Sest ma ei taha Eero peale kogemata närvihaige olla.
Kuidagi ei suuda endaga praegu rahul olla.
Vahetame.
Tüdrukud pidavat tahtma alati nulli saada. Ei, plussi. Et kui keegi teeb head või kingib midagi, siis tema peab sellest midagi suuremat tegema. Ja, nooo, ma olen ju tütarlaps. Kuigi lasteaias lumes mängides teine laps mu käest selle kohta kinnitust küsis. Solvusin. Naljakas on, et “teine laps” ütlen ta kohta, sest ega ma ka ei teadnud, kas see kubujuss oli poiss või tüdruk. Wtf. Palun, miks Sa solvud sellistes olukordades?
Okei, ilmselgelt on mul probleem.
Mis oli esimese lõigu point? See on väga lihtne:
- Postitan ilusaid asju, mida Heal Lugejal scrollida kannatab.
Aga.
- Mölisen ka vahele, et mul elada kergem hakkaks.
Pärast poolepäevast maunimist (kui olin vähese eduga süüdistanud lühikeseks jäänud und, üksinda ärkamist, arste, elu, kolimist, raha ja kõike muud päevakajalist) sain aru, et ma kardan. Põlved värisevad ja mõtted tormavad. Peaksin vist fotokat rohkem pruukima. Kisub situatsiooni seest välja, paneb vaatlema ennast. Endale tähelepanu pöörad, ei anna väga segi minna. Ma arvan.
Homme tööle, sealt dokumendifotosid pildistama Rakverre ja edasi AQVA spasse Pontu juurde.
Okei, vaadake siis ilusaid asju:
SAISi plaani 4. punkt
Tol päeval, kui ma tööle hästi ei jõudnud ja Ristipood kinni seisis, olin proovinud SAISis igale poole kandideerida. Kuhugi ei saanud. Maunisin. Suitsetasin. Magasin. Kolmeni. Palusin, et ema mu juba vallandaks. Samal ajal sadas poodi keegi naine, kes mind taevani kiitis. Ema ainult muigas mu vallandamissoovi peale. Fuck. Mind muidu ei kiideta müüjana. Kliendid aitavad omavahel ka paremini kui mina üldse kedagi.
Ühesõnaga, ma ei saanud kuhugi normaalselt kandideeritud. Värvid jooksid silme ees ja peas ei teadnud ju ka, kuhu tahan. Ainult Tallinn oli kriteeriumiks.
Praegu kandideerisin õeks :D, ajakirjanikuks, antropoloogiks ja mingiks hotellikorraldustüübiks. Tuju on täiesti null. Peaks raamatu kirjutama või midagi leiutama.
Emme sünnipäevapidu
Hommikul oli kõik nii ilus.
Kodus
ootab see tädi, kes nende kosside ostmisega mulle kunagi näkku nussis. Küsib, kas tahan kartulisalatit. Tänan, aga keeldun. Hiljem, kui isu tuli ja seda võtma hakkasin, ilmub see välja ja manitseb, et ma külalistele ka midagi jätaks. Jess, hakkab peale. Kogunevad rase õde, ta mees, onutütar. Tuleb tädi pisikestega. Vanaemad. Mainin õele, et meeldib ühe vanaema sall. Võtab hiljem teema üles, et mina tundvat selle vastu huvi. Vanaema pistab kisama, et mina tundvat üldse huvi ta asjade vastu. Poker face ja “mulle tundub, et issi hüüdis mind”. Hoian eemale. Selgub, et rääkis issile, kes kisa peale oli tuppa läinud, kuidas ma ta mingid odavad pärlid endale võtsin jms. Issi trollib mul alati kõvasti. Kaitses mind ja ajas talle sitta. Meelelahutuslikult. Mu vanaema on nimelt level 5 hoarder. Tal on kõike. Ja me juudime alati. Pidu on meelelahutuslik ja lõbus.
Ühel hetkel räägin Pantsiga. Tähtsatest asjadest. Muutun kurvaks terveks õhtuks. Räägime ühikatest.
Ta läks nüüd ka. Mingi linnu ühikas Tallinnas.
ei tunne ennast enam hästi ära
Ma rääkisin millalgi kellegagi emotsioonist, mille Kaarsillal seismine toob. Vestluskaaslane rõhus järjepidevalt asjaolule, et sinna üles ei tohi minna, kui inimest ei usalda. Naersin, et eks ma ikka usaldasin. Sõnastas ümber: üles ei tohi minna inimesega, keda samal päeval näed esimest korda. Üritas vist mingit süütunnet tekitada vms, et küll ma olen mõtlematu ja vastutustundetu munn. Jäi meelde, aga ega ma sellele kauem ei mõelnud.
Täna öösel olid mul sõbrad külas.
Üks oli suurema osa põhikoolist parim sõbranna ja teine alates ~6. klassist parim sõber.
Ja ma tundsin, et ma ei suuda nendega relate’ida.
Kui nüüd rongijaamast ühikasse jalutasin,
mõtlesin Kaarsillale. Kellega ma läheks sinna.
Jõudsin karmi tõeni, et ma ei läheks endaga. Mind ei kisu sinna enam, aga sümboli mõttes usaldaksin seal suvalist/teist inimest. Tema hirmu ja vastutust. Aga ainult endaga? Ei. Seda ma ei usalda.
Pole hullu, Simmo
Esimest korda tudengina läheb nii jumalast failsitasti.
Tähendab, et homne päev igal juhul parem. Cheer up.
The Adventurous Pursuit of Happiness 