2. aasta 2. semestri 2. periood
Tuleval perioodil on igal päeval midagi. Alustan esmaspäeval kohe vara kella üheksast praktilises ajakirjanduses kohustusliku ainega uudislugu. Õhtul hakkab jälle olema uurimisteemade loeng. Viimasega sarnaselt jätkub eelmisest perioodist teisipäevane arvutiõpetus. Uus asi teisipäeviti on materiaalne kultuur, mida saame ka reedel lõunast. Kolmapäeval hakkab loeng looduseteooriad Kagu-Aasias. Ka seda loengut on nädalas topelt – reedel pärast materiaalset kultuuri saame seda veel. Neljapäeva õhtul on nüüd teine ajakirjanuduse loeng sotsiaalne pädevus ja intervjueerimistehnikad.
Olen õnnelik, et lõpuks on kätte jõudnud see tähtis aeg mu elus, kui keegi võtab vaevaks õpetada mulle sotsiaalset pädevust.
Mul on häbi, et see üldse teema on
Ärkan vaikselt unest. Beib on kaissu tulnud ja hoiab armastavalt läbi une mu ümbert kinni. Tahtmata ta juurest lahkuda, vaatan pikutades ringi ja mõtlen, mida täna teha, kuidas läheb mu pereliikmetel, kas suudan ikka tasuda õppemaksu. Libistan aknalaualt pihku telefoni ja teen traditsioonilise tiiru: Listverse, gmail, Facebook. Viimases oli Beib jaganud artiklit pealkirjaga Most Women Don’t Deserve A Good Man. Hakkab jälle pihta artiklitega topeltstandarditest ja ülekohtustest üldistustest?
Umbes 2 aastat tagasi olin arvamusel, et nii mehed kui naised on vägevad. Igaühes on potentsiaali ja kõik on midagi väärt. Olin uhke, et olen naine. Nagu oleksin uhke olnud, kui oleksin mees. Sest oleksin nagu üks mu vanematest. Nad mõlemad on väga traditsioonilistes soorollides. Viimaste vastu ei ole mu eriliselt midagi, sest mulle endale siiralt meeldib koristada ja süüa teha. Meeldib kappi riideid panna, taimi kasvatada ja vahepeal järeltulijatest unistada. Loomulikult naudin, et meie kultuuriruumis need rollid jäigad pole: see on tore, et ma saan koolis käia ja ise valida, kus ma elan, töökoha valida jpm.
Praeguseks on midagi muutunud. Kui kuulen sõna “naine” ja tõmban pea õlgade vahele, sest järgneb negatiivne kommentaar raha, šoppamise, toitumise, sportimise, üldse millegi uue katsetamise, millestki õhinasse sattumise jms kohta. Pidin kuulama mõttearendust, mille kohaselt jagunevad naised kahte kategooriasse: litsid ja kullakaevajad. Küsisin vaikselt enda lahterdumise kohta, mille peale sain pahase vastuse, et mitte kumbagi. Ütlesin, et äkki on siis veel mõni kategooria olemas, kui kõik naised ikka ei lange just nendesse. Vastus kõlab: “Ei.”
Räägi nagu Venemaaga: üldse ei ole mingit loogikat, aga nii lihtsalt on.
Minu eetika õppejõud hoiatas, et meil tuleb elus väga palju hetki, kus me tunneme, et kõik on munnid ja tahaks siis ise ka munn vastu olla. Nii aga ei tohtivat.
Praegu vaatan, et onu tegi pooliku töö – mis ma siis selle asemel peale peaksin hakkama?
Sest ma ei tea enam, kuidas ma suudan viisakalt vait olla, kui igapäevaselt surub keegi mulle näkku aktiivset vihkamisest minu nii fundamentaalse aspekti vastu.
Oh jooksuaeg, oh jooksuaeg!
Homme võtab mu second favorite arstionu niidid suust välja, antibiootikumid ja valuvaigistid saavad otsa. Jään 5 euro võrra kombekohaselt vaesemaks ja tohin ametlikult jälle trenni teha.
Oh, kuidas olen igatsema hakanud! Keha kibeleb jooksma ja igatseb pingutust. Öelge, mis tahate, aga see pooltalv-poolkevad ilm on jumalast mõnus – kiiremaid samme tehes ei ole kohe selg märg, aga jahe ka ei hakka, sest nii külm pole, et riietest läbi poeks. Kohe kutsub jooksma!
Ju vist igatsusest registreerisin end kahele spordiüritusele:
TLÜ tudengina maksin mõlema osaluse eest kokku 20 eurot. Kui juba mõte jooksmise eest maksmisest ajab iiveldama ja koolipsühholoogi numbrit otsima, siis antud juhul teen seda, sest tahan need kaks üritust võtta verstapostideks, väikesteks eesmärkideks ja proovikivideks.
mis toimps tsefalokaudaalselt
Pidasin just ühe 4tunnise uinaku – olen valmis ööblogimiseks. Kawaii puges täna tavalisest varem tudile ja minu kõige kirkam aeg on käes – kell on 23:09. Täpselt aeg rääkida vabas kaootilises vormis, mis on minu jaoks tähtsust omanud viimasel nädalal-kahel-kolmel… neljal…
Isegi Beib blogib tihedamini!
Alustame algusest. Või keskelt… Liigume tsefalokaudaalselt! (Mingi jääkteadmine füsioõpinguteajast) Alustame mu suust, mainime siis aju, paranenud õlavööndit ja liigume järjest kaugemale edasi.
Libistan kummeliteed ja skännin antibiootikume, valuvaigisteid ja hambapuru.
Esmaspäeva hommikul käisin DentalArtis 4. tarkusehammast eemaldamas. Kui mu hammaste röntgenpilti vaadata, siis kõnealune kiku on paremal all. Puurisid eelviimast hammast kabistava tükikese küljest, et juurega osa korralikult kätte saada. Nüüd võtan hommikul ja õhtul antibiootikume, umbes samamoodi valuvaigisteid ja ootan, et tekkinud kraater paraneks. Umbes nädala pärast tulevad niidid välja. Tahaks öelda, et sellega on üle aasta kestnud teekond lõppenud, aga no kuidagi ei saa – mul on vist breketeid vaja. Röntgenpilti vaadates ja alt-ülevalt äärmised hambad ära võttes, jääb alla vasakule ikka üks liiga viltu hammas, mis omakorda juba järgmist reibib. Eelistaksin, et nad lihtsalt tõmbaksid selle välja. Sest kuigi suutäis rauda oleks huvitav, siis õppemaks juba on mu pangaarve surmahaardesse krabanud.
Viimase leevendamiseks olen jälle osta.ee-ga lähedaseks saanud. Mulle tegelt niikuinii meeldib see huvitav rahvas, kes seal koos on.
Kahe nädala pärast peab õppemaksu jälle maksma. Õnneks määrati koolis majanduslik toetus ja üüri pärast ei pea eraldi muretsema. Kaks nädalat on muidu juba see aeg, kui märkmikku tekib tekst PANGAARVET EI PUUDUTA ja riidekapis karjuvad riidepuud, et mõne peal on hilpe topelt – MAHA MÜÜA! Müüsin eelmisel kuul paar asja, aga kuidagi suutsin nii palju kokku hoida, et ei pidanud e-konto arvelt midagi üle kandma. Kasutasin sealt paar eurot põlve tugisidede jaoks. Hoian üldse silma peal sporditarvetel, et mõne hea diili otsa sattuda.
Kes oleks võinud ennustada, et paarinädalane DDO mängimine teeb must sellise kirgliku spordipliksi? Käin peaaegu iga päev jooksmas. Kui ainult ilma ja aega on.
Oleme isegi Bastardiga koos sellist nalja teinud. Tutvusin ka TLÜ jõusaaliga
ja üllatavalt sõbralike inimestega seal. Õlaga on ka kõik okei. Valu ei tee, aga natuke on teisest jäigem.
Sel nädalal ainult ei tohi hamba pärast füüsilist pingutust olla.
try telling that to my libido though
Sain nädal tagasi eduka mittesuitsetamise eest awkward fist bumpi. Tore tunne on sees, kui kellelgi veel on hea meel, et ma olen tubli. See päev kuni varane hommik oli eriti kihvt. Oli vastlapäev. Pakkusin Bastardile välja, et ma teen ise vastlakukleid. Ta oli kohe nõus. Valmistasin need õhtul retsepti, ema ja Kawaii õpetuste abil. Tainas tuli ideaalne, aga kukliteks küpsetamine oli mis-sõna-ma-otsingi-PÕRGU. Juhul – muidugi – kui sa oled korraga perfektsionist ja üsna algaja kokake.
Panin kakukesed kenasti plaadile ja ahju. Nagu retsept soovitas, kasutasin pöördõhku. Õpetussõnad “küpseda kuni pealispind on kuldpruun” muutus nõnda kergesti mälestuspildiks päikselisest suvisest lapsepõlvest, kui me enda tühjaks jäänud koplisse viljapuuaeda hakkasime rajama ja õuna-ja pirnipuude jaoks auke kaevates maipõrnika koos emaga leidsin. Ilus-ilus, peaaegu šokolaadipruun läikiv suur põrnikas, kes pimestava päikese käes lendu tõusis. MINNNNNNNNNNGE VITTTTU! Kuidas ma nii väga nad ära kõrvetasin???
Oot-oot, Ellukene, ega nad seest ju nii krõbedad pole… sealt pole nad valmiski. Kougin nad siis seest tühjaks ja panen uuesti ahju. Kui enam isegi nutta ei taha, võtan need väljast täiesti krõbekuivad ja seest tooresnätsked kuklid omale emotsioonitult ette, topin ääreni magusat vahukoort täis, asetan taldrikule, puistan tuhksuhkrut peale, panen kilesse ja kotti ära. Ootan morbiidse huviga, kas Beib armastab mind veel pärast nende maitsmist.
Jõuame tema sõpradega lõkke äärde, et grillida vastlapäeva puhul. Beib küsib suure suuga lubatud vastlakuklite kohta. Pakun viisakalt. Ja siis ta sõpradele ka. Kari näljaseid kutte, kes söövad poe-ja nn poissmeestetoite, on parim seltskond, kellele pakkuda enda esimesi katseid mõne toiduga. Suudki ei söödud tühjaksenne, et kiita, kui palju on vahukoort ja kui maitsev on. Lõkke äärest sai kolitud garaaži, kus sain veel eelmainitud fist bumpi. Kella kolmeks
olin sorteerinud oma isale enam-vähem Teise maailmasõjaaegseid Nõukogude ja Saksamaa münte,
keevitamismask peas. See on muidugi kaheldav, kas ta üldse tahab neid. Umbes nelja ajal vedasime Bastardiga teineteist koju kaissu. Enne jõudsime lubada, et ostame ühe tüübi mao ära 50 euroga. See tundus eriti lahe, sest olin hiljuti kuulnud, et mu onu oli põues küüliku koju viinud, kelle ta juua täis peaga oli ostnud kahelt pisikeselt tüdrukult, kes ei tohtinud loomakest koju viia. Õnneks oli asjaolu mul hommikul veel meeles ja Bastardil piisavalt kriitilist mõtlemist, et teatada meie väikesest valearvestusest.
Olin väga rõõmus, et vastlapäeval just grillida sai, sest otsustasin sel aastal Kawaiiga liituda paastus. Tema ei söö niikuinii liha ja peab paastu magusaga. Mina teen nagu vanasti kombeks oli – ei söö liha. Kala on erandiks, sest kala on kala. Ja ühtlasi see väike asi, et ma teen seda uudishimust, mitte soovist endast närvihaige psühhomõrvar teha :)
Esimene päev ehk päev pärast kirjeldatud vastlapäeva oli peaaegu edukas. Käisin poes, tõin lõhet ja muud lubatut. Beib asetas lauale kanapasteedi, mida ma ohtralt igale võikule surusin. Sain aru, et see ei olnud päris õige, alles paar päeva hiljem. Beib kommenteeris seda talle omase kergusega: “Ära muretse, vaevalt seal üldse liha sees oli.” Usun ka, et paastuajal on kondijahuvõie täitsa lubatud küll.
Pidin täna haiglasse külla minema,
aga tulin ühikasse, käisin pesus, rääkisin natuke Kawaiiga juttu ja jäingi tudile. Külastusaeg oli ammu lõppenud, kui ma ükskord elavnesin. Loodan, et see postitus lahutab piisavalt meelt, et korvata minu puudumine.
The Adventurous Pursuit of Happiness 
