Konsultatsioon lõputöö juhendajaga
Umbes iga kahe nädala tagant tuleks enda juhendajaga kokku saada ja arutada asju. Kui kokku ei saa, kirjutame. Avastasin end kirjutamas sellist lauset: Mõtlen juba, kas see töö neelab mind vaikselt alla või olengi jõudmas tähtsate tõdedeni elus.
I am so fucked.
Sügissemestri II periood (IV)
Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaksin tegema postituse sellest, mida oodata antroõpinguist. Et mis on faasid, tunded ja kogemused, millest mööda ei saa. Ja ma kindlasti teen selle postituse. Praegu lihtsalt tunnen, et olen nii palju muutunud, et enne reaalset lõpuaktust ei saa seda kirjutada. Kõik on hakanud eriti kiiresti ja selgelt muutuma.
Kui ma oleksin madu, siis esimesel aastal oleksin sattunud mingisse kasti. Teisel aastal avastanud seal mingi ägeda kujuga oksa. Kolmandal selle otsa-ümber-vahele roninud. Ja neljandal aastal jätan oma vana naha sinna otsa kuivama.
Ma ei saagi aru hästi, mida ma tunnen. Kas ma lähen sügavamale antropoloogiasse või ma ei taha seda enam. Mingi mugavus ja mäng käib sellega. Ja ma ei tea, mida see tähendab.
Koostan parasjagu novembriks ja detsembriks endale väga selget plaani, millega ma kaubelda ei saaks. Et ma tegeleks võimalikult palju lõputööga ja teeks puuduolevaid aineid võimalikult palju ära. Mõnede sooritamine on väga hägune ja ebaselge (praktika, lektüürid jms). Jaanuaris vaatan plaani pädevuse uuesti üle, et õppeaasta lõpp ilusti läheks. Tähelepanu hajub hirmsasti.
Tähtsad tähelepanekud?
Tõin metsakodust kaasa riideid jms, mida ikka vaja läheb. Mis see kõik ikka seisab seal. Kokkuhoid ja värki.
Tõin kaasa näiteks märkmeploki, mida ammusel a’al natuke kasutanud isegi olin. Leidsin midagi huvitavat. Venna oli sinna dokumenteerinud põnevamaid ja loovamaid nimesid, mida saadetes Maury, Jerry Springer, Steve Wilkos Show ja Trisha näha võis.
Mis Sulle pähe lõi?
Mina: “Vamm! VAMM lõi pähe!”
Beib naerab ja küsib uuesti: “Tegelt ka. Räägi, mis Sulle pähe lõi?”
Räägin, kuidas aasta alguses end enam hästi ei tundnud. Tunnistasin endale, et olin hirmus palju juurde võtnud, muutunud. Tundsin end füüsiliselt ja sellest tulenevalt ka emotsionaalselt halvasti.
Ja kuidas ma siis kaalu langetama hakkasin. Täiesti tervislikult. Täiesti ookaas tempos: umbes kilo kuni poolteist kuus. Kasutasin motiveerimiseks Pinteresti ja YouTube’i. Jutustan, kuidas vaatasin videosid tegevustest, mida isegi teha tahaksin, aga mida mu vorm poleks veel väga edukalt lubanud. Uurisin sealt toitumise kohta. Mis on hea kaalulangetuseks? Mis on hea nahale, juustele? Mis on hea liigeste tervisele? Lülisamba vahekettad ju natuke närud mul. Sain teada, mis halvasti mõjub. Hakkasin mõistma.
- Loomne toit pole inimese kehale hea. Ja mõned head asjad selles on külluslikult mujalt saada.
- Teades loomse toidu tähtsusetusest, ei saa ennast veenda, et süütu ja heatahtliku looma vangistamine, piinamine, vägistamine ja tapmine on õige ja hea.
- Viljelen minimalistlikumat elustiili ja olen kahe käega poolt, et toitu vähem töötlema pean, see soodsam tuleb.
Nii ongi. Tervis, õiglus, lihtsus.
Mu tuba isakodus on täiiis laibaosi :S
Valisin 6 nende hulgast, mis kohe kirjutuslaua toolilt näha on:
Mind-blowing mõelda, kui normaalne see kõik mulle tundunud on.
Not Your Mom – Not Your Milk
Bastard: Mis see tähendab? Not Your Mom – Not Your Milk?
Mina: No et piima toodetakse enda beebile, mitte kellelegi teisele… Aga siin tähendab see seda, et ma ei joo enam piima.
Bastard: Ma ei ütle midagi. Ainult seda, et sa oled rumal. Inimesed on kümneid tuhandeid aastaid piima joonud.
Järgneb tüli minu ja Bastardi vahel, mille lõpuks oleme üksmeelel vaid selles, et me ei taha tülitseda.
Minu seisukohta muidu on kujundanud nt see.
Nüüd kaks päeva pole teemat puudutanud, aga see pole meie kohal kuidagi ähvardavalt rippunud. Kõik on olnud tore-armas-normaalne. Või noh, eks ma ikka olen mingites olukordades kartnud, et ta hakkab tavalise kõigesööja kombel mulle (piltlikult) kõrri.
Täna teeb Beib kohvi. Pakub mulle ka. Võtan. Pakub ka viimast piimatilka. Loobun. Aga automaatselt sõnadega “ma ei taha PIIMA”.
Ja see oli täiesti okei :)
Ajupesu
Pesen ja küürin. Loputan, leotan. Loputan. Väänan välja.
Lasen käsna kombel midagi head sisse imeda.
Ilus mahlane aju. Häid asju täis.
Kust saaks nädalavahetusel retsepti?
Mitte kuskilt, kullake. Lihtsalt mitte kuskilt.*
Olen tööl. Letis. On laupäev. Mu nägu on kohati natuke deformeerunud ja roosa. Sest olen viimased 3 päeva nii palju nuusanud, et mu nina on päris katki hõõrutud. Proovisin siis mingi niisutava salviga seda leevendada ja mulle tuli räme lööve/ohatis bullshit näkku.
Huvitav, mis on tööpäeva lõpuks kõige väärakam olukord, mis mu näo seisukord tekitab?
Can’t wait!**
Sooviksin siis retsepti ravimile, mis mul kunagi analoogse jama koheselt korda tegi. Aga I can just suck it, sest on ju laupäev. Tähendab, et saan veel homme samasugusena tööle tulla ja siis alles esmaspäeval perearstilt retsepti paluda.
Teeks pilti ka ja postitaks selle, aga ma näen lihtsalt nii õõvastav välja, et ma tahaksin väga efektiivselt kogu selle vahejuhtumi nt nädala lõpuks täielikult ära unustada.
Et ma suudaks elada tahta jne :)
Edit:
*Koorub välja, et EMOs kirjutatakse ravimitele retsepte nädalavahetusel. Käisin. Kirjutati
**Kõige tugevama mulje jättis tööpäeva jooksul kiire apteegiskäik. Läksin ohatisekreemi juurde ostma. Apteekrineiu vaatas mind korraga õuduse ja kaastundega. Endal hakkas kahju, kui kahju tal tundus olevat. Ütles, et tavalised kreemikesed mind ei aita. Ühte soovitas kui kõige sobilikumat. Ja ütles, et ma läheksin oma näoga pärast tööd ikkagi EMOsse, seal kirjutatakse mulle efektiivne ravi*
The Adventurous Pursuit of Happiness 