Happiness
I’ve been on a bed rest and movie diet.
Yesterday, I watched 3 films. When I woke up in the afternoon I finished watching The Shining. At 5 o’clock in the middle of the night I stopped and decided to see it when I had had more sleep. And as I mentioned that only happened in the afternoon.
Is it just me or did anyone else also feel like laughing whenever the wife screamed or was scared?
I have to compliment the fucked-upness of the movie, though. It was great. I have new respect for Jack Nicholson. I’ve always thought that he was a bit of an asshole. But now I also see that he is an amazing actor.
However, the film I wanted to talk about most is Happiness. It’s black comedy like 72% of the films on my list.
By the way, the list is something I’ve made since my boyfriend once mentioned he too liked black humor. I googled a few so I could suggest something good for the times we didn’t feel like doing anything but watching films in bed. But then I also started adding films I always felt like seeing but never got around to. Now there are also several horror films, a lot of classics, a fuck ton of black comedy and some suggestions from friends.
Back to it: Happiness was great. I knew it was going to be creepy and weird but I was blown away. There were several surprises that I didn’t see coming.
The biggest one was Philip Seymour Hoffman’s character I’ve only seen in some sort of parodies. At the time I didn’t actually figure out who the fuck this guy was and the overall reference. The character is a foul-mouthed pervert that calls random people from the phone book. I’ve come to love him in College Humor’s videos. This one is my favorite. But there is also this.
Another thing caught me off guard – the film was really moving. I love in this type of films when the creepiest characters show remorse and sense that they are sick and tormented by their abnormal ways.
SPOILER AHEAD!
The scene where the kid asks his dad about raping his friends. He tells his son he did it and that it felt great. The man is clearly suffering while answering his son’s questions. His son asks if he’d ever rape him and the brutally honest answer was “No. I just jerk off”. In a fucked up way from a sick pedophile fuck like his dad that answer was so beautiful.
I finished the evening with a tragic attempt of a film: The Room. I can only suggest watching it when you’re in need of a drinking game. For example, drink when anyone says hi, when they toss the ball around, when Johnny laughs or anyone fucks Lisa.
Today, I watched Trash Humpers. It is a godforsaken film I’d never watch again. When the characters (elderly burn victims) killed a man at his own birthday celebration and a little boy bashed a baby doll’s head in with a hammer while laughing I couldn’t enjoy the film in any way. The trash humping was weird enough to entertain for a while but the overall senseless violence turned me more than off. About half way through I wanted it to be over.
See The Shining and Happiness, but leave The Room for a rainy must-get-drunk-fast-day. And don’t watch Trash Humpers. There is never a need for that for anyone.
Rattamatka 3. päev
Matka viimane päev oli planeeritud väga tšilliks. Nautisime mõnusat olemist.
Kogu väntamine oli kokku ~4 km – sugulaste juurest Piusa rongijaama. Sama lebo suhtumine jätkus ka rongis.
Järjest hakkasid inimesed kodudesse ära pudenema. Tapal läksid Pants, Siim ja emme. Baltijaamas läksid teed lahku Anu ja Midliga. Lasnas tuli Taavetiga hüvasti jätta. Eks järgmisel aastal tuleme jälle kokku.
Rattamatka 2. päeva tegemised
Kolmeteistkümnenda hommikul üllatas, et lihased polnud üldsegi valusad ja selg polnud kange ja vastik nagu hirmuga ootasin. Hommik oli rahulik ja lebo. Kui teised sõid ja ärkasid veel, hullusin tiigis erkrohelisi konnakesi pildistades ja luurates.
Teisele päevale oli planeeritud lõviosa matkast – ~70 km. Kuna päev algas vara ja mitte pärastlõunal nagu esimesel päeval, oli see täiesti tehtav. Kiiresti jõudsime oma eelmise õhtu eesmärgini – Litsmetsa. Loomulikult oli vaja teha grupipilt:
Tsoorus leidsime mahajäetud maja, milles oli vaja koheselt kolada. Tundus nagu poolijäänud ehitus. Nagu see oleks pidanud tulema mingi hotell. Armusin. Kui mul on tulevikus selline valik, ehitan omale samasuguse kodu. Otsa pealt võtaks tube lihtsalt vähemaks – pärast 20-30 last ma päris ei taha. Seal oli miski saali moodi, kuhu saaks hullult taimi akna alla kasvama panna… I’d be so happy :)
Usun andunult, et unistused peavad ennastki hirmutama ja ajule võimatud tunduma. Seega tähistasin telefonis selle koha ära. Ühel päeval võib selle üles mõõta, natuke isu järgi muuta/täiendada ja omale ehitada. Selle koha ilu võttis mul hinge kinni. Vahtisin ja imetlesin. Kuni tuli teele asuda.
Väheke oli lõpuni jäänud, kui osa meie pundist oli vaateväljast kadunud. Jäime ootama. Leidsin, et on õige aeg hüüda: “Tahate näha kui hästi ma…” ja kukkusin külili kruusateel maha. Kogusin end hetke ja veel kaks, et selgitada: “Ma tahtsin küsida, kas te tahate näha, kui hästi ma kaheksaid teen?”
Teisel õhtul jäime Tudernale sugulaste juurde. Tõeline hipiparadiis. Nende majad olid puust, põhust ja savist. Viimase töötlemise koolituslaager oli parasjagu nende endi õuel käimas. Kõik oli looduslähedane ja tšill. Metsas jooksis jääkülm oja, mis nõnda kuumal ilmal oli mu lemmikkoht. Pole vist üllatus, et magasin nagu õnnis laps tol ööl.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
Kääbik
Käisime Taavetiga vaatamas. Kui ma oleksin poisslaps, oleksin ühe suure uhke erektsiooniga sealt saalist välja kõndinud. Pea püsti ja säravate silmadega. Kõik selle filmi juures oli täiesti võimas ja absoluutselt kaasahaarav. Kui Taavet Egiptusest tagasi tuleb, lähme uuesti. See ei ole ettepanek: me leppisime juba kokku.
Argo ja hambaarst.
Praegu on kinodes selline film nagu Argo. Soovitan vaatama minna. Käisin Taavetiga.
Kuigi mulle see väga meeldis, oli hetki, kus pidin pahuralt kahtlema, kas tõesti igal sammul läks kõik nii napilt. Ainult üks suur rida joppamisi. Tundus ameerikalik jess-et-me-selle-missiooni-eest-crediti-lõpuks-võtta-saame-let’s-tell-the-whole-world-and–also-let’s-make-it-look-even-harder. Vaadake ise järgi.
Hammas tahtis parandamist. Üks deemonhammas, mis ujus teisele selga. Arst puuris nii palju, et mul olid silmad pisaraid täis. Polegi enne sellist asja hambaarstil kogenud. Aga mul on Rakveres ülihea hambaarst. Teab meid pisikestest peale. Usaldaks teda oma eluga. Isegi hammastega. Tumeroosad kummsõrmed veel mu suus, räägib ta, et kohe-kohe on kõik. Selgitab ülisõbralikult, et see viimane deemonhammas (tarkusehammas siis) tuleb siiski mujal ja kirurgiliselt eemaldada, muidu olen seal varsti tagasi, sest see lükkab kõik paigast ära ja kokku. Tallinnas pidi üks hea koht selle jaoks olema. Soovitas veebruaris minna. Sest kui riigil aasta lõpus raha pole, peab klient maksma. Kui on raha, siis peab klient vähem maksma. Jätan meelde.
Pantsil oli enne mind aeg. Ootas mind Laada Cafe’s, sõin, käisime poes,
saime bussiga oma metsa äärele, et rõõmsalt pimedas koju jalutada :)
Tsitaadid
Ellu: “Üks sõber helistas Sulle kogu aeg ju…?”
Aavo (naerab mu ignorantsuse üle): “Mul ei ole sõpru olnudki!”
Mihhail: “Kelle vannet annavad arstid siiani? Annavad, aga ei täida.”
Kristjan: “Sellega on hea verd pühkida, kui mendid mind löövad. Ainult selle pärast võtan.”
Ellu: “Mis jõid siis?”
Triin: “Viina.”
Elerin: “Sa paned eriti hästi tähele, kuidas tööle minna.”
Ellu: “Kuidas ma lähen niimoodi ujuma? Vaata, millised mu jalad on!”
Aavo: “Keegi ei näe seda, kui sa nii sopases vees ujud.”
Mihhail: “Palun mitte günekoloogilistesse detailidesse langeda.”
Kristjan: “Kus Eero on? Ma tahaks teda täiega näha. Ma ei tahaks homo olla…”
Taavet: “Vahepeal ma tunnen küll, et ma viljelen orjust.”
Eero: “Ma pean Sust mõni päev pilti tegema.”
Ellu: “Mhmh.”
Eero: “Ilma riieteta.”
Ellu: “Mhmh.”
Pants: “Sa räägid hästi kõvasti.”
Tudeng vene keeles: “Kak eta “jalad”?”
Polina: “Ehk ongi õige sõber ja ütlebki: “Kuule, see on kräpp!””
Kristjan: “Ma pidin päris tugevalt end tagasi hoidma, et teda mitte katsuda.”
Toakaaslase õde: “Kes isa on?”
*vaikus*
Toakaaslane: “Ma loodan, et ta ise teab…”
Mihhail: “Linnud ei saanud aru, et tegemist on semioosiga.”
Aavo: “I’m so swaggy.”
Udo: “Ma ei näinudki Eerot. Ma nägin ainult, et ta on lühem ja lonkas täiega.”
Elerin: “Ma olen viimasel ajal nii palju muutunud, et ma ei teagi, mis lahe on.”
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
A Lot Like Blogging
Polina: “Antropoloogia on inimkogemuse uurimine. Mis tähendab olla inimene siin ja praegu? See on eneseväljendus. Kirjutamine, filmimine, lindistamine.”
So it’s a lot like blogging, I guess. Teine asi, mida meile sisendatakse, on suhtumine, et antropoloog seostab ja võrdleb ükskõik mida ükskõik millega. Ja veel selliselt, et see on loogiline mingil moel. So fucking much like blogging!
Hea asja olen leidnud, tundub. Speakin’ of: teen täna noormehele süüa. Muidu teeb tema mulle, sest alati oleme Lasnamäel. Mitte kuskil minu valdustel. Aga täna plaanime Nõmmele pesa putitama sõita. Seega tuleb beib pärast kooli mul ühikast läbi, sööme minu fixitud foodi ja sõidame pessa. Mida ma teen üldse? Küpsetuskotte ja sibulaid on ainult. Täna on tähtis päev. Ta on näinud, kuidas võileibu teen ja voodis pannkookidele moosi peale määrin. Nii, et kogu voodi moosine on. Mina ise viimast juhtumit mäletada ei suuda. Ja see ongi maksimaalne toiduvalmistamine, mida ta minu poolt näinud on. Praegu võiks kõik kenasti minna. Kõik abistavad-suunavad sõnad on kommentaariumis teretulnud :)
Nõmmel on see äge turg, mis lõhnab nii ülihästi, et ma juba ei jõua ära armastada, et seal kandis elama hakkan. Käisime Pantsessiga ka turul enne eelmist kojusõitu. Baltijaamas.
Kodus oli lahe. Enne ei mõistnud, miks Anu alati meile tulles oksi vedada ja põletada tahtis. Nüüd kaevasin ja istutasin, korjasin õunu. Jalutasin kodumetsas.
Tulin ära juba pühapäeval. Kuigi rõõm oli Tallinna tagasi tulla ja ma niipea ära ei taha, tegime Taavetiga juba plaani kuuenda paiku seeni korjama minna.
Tunniplaani- ja ühikahädaline
Esmaspäevaks peab olema kinnitatud/esitatud tunniplaan. Või õpingukava. Isegi terminoloogia on mul veel ähmane. Mul on kerged probleemid ainete valimisega. Või üldse mõistmisega. Täna saan Pantsessicaga kokku. Tema oskab alati aidata. Muidugi oleks mul veel kuhugi andnud muretult pöörduda.
Ühikas on aknavahetus ikka veel pooleli. Aken on ees, aga maalritööd on tegemata. Kõik tolmu ja sitta täis, minu voodi on külili kile all. Kodutu värk. Poleks võimalik noormehe kaissu ära minna, ei teakski, mis must saaks. Sucks balls. Muidugi ma kahtlen, kas mu ööbimisharjumused tegelt muutuksid, kui ühikatuba ükskord korda saaks. Kaisus on ju nii palju parem.
Västrikul üldiselt tundub lahe.
Olen korra kummagi toakaaslasega kohtunud. Pedagoogideks lähevad vist mõlemad. Pisikest kasvu armsa välimusega tüdrukud. Säravate silmade ja ilusate naeratustega.
Edit1: Miks ma ei näe tunniplaanis midagi, kui olen aineid valinud? Millised on kohustuslike, üld/valik- ja vabaainete osakaalud ühel semestril? Kas ma võtan mõne keele? Millise? Mis ainetele kästi infotunnis kohe ring ümber teha, et me need kindlasti võtaksime? Palju ma puududa tohin? Kas loengute puhul on alati pohhui, kas olen kohal või mitte? Kuidas ma saan selle ülilebo oranži tabeli juurde, kus kõik nii loogiline tundus?
Edit2: valmis ja esitatud :)
Minu Ristika-hooaja lõpp
Selle suve viimane Ristipoe tööpäev on läbi. Üldjoontes läks tavaliselt. Tähendab… mitte nagu tavaliselt.
Lihtsalt selles mõttes tavaliselt, et proovisin-valisin, mida mul endal vaja oleks. Minimaalse piisava keskendumusega müüjatööle. Saak tuli mõnus
Lisaks mereteemapedendusele ja muule casual weari piidlemisele vaatasin ringi ka ma-lähen-ju-kohe-ühikasse-elama-pilguga. Nüüd on mul omal 2 nuga ja 2 kahvlit söömiseks ja suur nuga
asjade purustamiseks. Misiganes viisil ja eesmärgil siis vaja hetkel :)
Silkasin veel Rakverre, et dokumendifotod teha ja Pontule turvas kohale toimetada. Sest minu endine elukaaslane Kristoiffersen elab nüüd temaga ja Krisi jaoks parim oleks turba sees elada. Ja seda süüa :)
Pildid tulid okeid. You just can’t go wrong with eyes like mine.
Ülejäänud nägu jäi lihtsalt nagu… jah… nagu jäi :)
Taotlen Indreku stippi
Kõiksugused toetused on nii põnevalt kavandatud, et suur osa tudengitest jeee viitsib neid taotleda, kui nendega nii palju närvekõditavaid tegemisi kaasneb. Joppab siiiiis, et närvekõditavad tegemised on just need, millega mina end hõivata armastan.
Antropoloogia sisseastumisvestlus
Hommikul ärkan seal, kus kõige rohkem maailmas olla tahan. Äratused on ägedad. Minu oma on Inceptioni soundtrackilt Edith Piafi Non, je ne regrette rien selle mõnusa creepy kajaga nagu filmis; temal on tulistamine ja pommitamine nagu sõjas. Üldse ei taha tõusta ja ära minna. Aga peame. Sest. “Noooooor neiu, teie tulevik on kaalul!” Ühesõnaga, on antropoloogia sisseastumisvestlusele vaja jõuda. Ja noh, mõni käib tööl ka.
Minu aeg on 11:15. Olen kohal nii 45 minutit varem. Raamat, mis valisin, pole päris lõpuni loetud ja sama lugu on artikliga. Lugesin Shostaki Nisa ja Geertzi Tihe kirjeldus. Üritasin siis nendega edasi jõuda, aga minu juurde tuli meesterahvas, kes küsis mult inglise keeles, kas olen seal antropoloogia vestluseks. Küsis, kas mu nimi on Sh-midagi. Vastused saanud, küsis minu nime. Pakkus välja, et kuna kõik pole väga hästi välja ilmunud, võivad nad mu ka varem ette võtta. Olin kohe nõus. Lõviosa materjalidest oli loetud ja ega see mingi raamatuvastamine pole, et iga detaili pean teadma. Astusin Tallinna Ülikooli ruumi M-328. Istet võttis mees, kes mu kutsus, ja ees ootasid 2 naist. Meie vestlus jätkus inglise keeles. Imelikul kombel olin mingil põhjusel lootnud, et nii oleks. Inglise keeles siis. Tutvustavad endid. Sellest osast jäi mulle vähe meelde. Ainult ülihea mulje neist kõigist. Ja et nemad hakkaksidki meiega tööle.
Tutvustan ennast. Räägin, et õppisin ka füsioteraapiat, mis oli liiga spetsiifiliselt füüsilisele inimesele keskendunud. Mainisin, et mind huvitab rohkem kultuur ja ühiskond juurde. Eksmatrikuleerimist otseselt teemaks ei võtnud. “Didn’t work out” võis olla väljend, mida kasutasin. Tahtsid, et räägiksin, miks antropoloogiat tahan õppima minna. Küsisid, mis keeli ma oskan. Tõin välja ka need, mis koolis ainult imevähe puudutanud olin. Palusid mul kirjeldada, millised omadused peaksid ühel antropoloogil olema. Noogutavad. Arutasime raamatuid. Naeratavad. Rääkisin, kuidas mu vanaisa Krimmi eestlaste elu ja olu oli kirja pannud ja mul sisse laskis trükkida. See neile meeldis. Saime edasi juba väga mõnusalt ja vabalt rääkida. Lõpus küsisid, kas mul on küsimused. Mõtlesin hetke ja küsisin: “How did I do?” Nad hakkasid naerma.
Aga üks asi läks pahasti ka. Enne vestluse lõppu küsisid nad, kas ja kuidas ma saaksin oma õpinguid rahastada, kui ma ei saaks tasuta kohale. Ja idiootsuse tipp tuli sealt. Kuigi on täiesti kindel, et ma ei lähe kooli, kui ma ei saa tasuta kohale, ütlesin, et võtaksin vist õppelaenu ja äkki vanemad aitaksid. WTF!=!==!=!??!?!?!)= Oijah.
Üritan oma päeva kuidagi sisustada
kuni kell 9 saab ja minu jaoks maailm jälle ilus-tore-hea on :)
Saaremaanädala algus
Jõudsingi Saaremaale.
Keegi randa muga tuleb? Elerin-kallis ei jõudnud päris hästi bussile. Ma küll ka mitte, seega ei pahanda. Läksin järgmisega. Elerin jäi telefone, fotokaid jms otsima. Sõit oli normaalne: magasin üliebamugavas asendis, võpatasin mingile naisele sülle vajudes üles, Lihulas suri buss sajakümneks aastaks ära, passisime,
kohalik mehhaanik üritas piletiteraha taskusse pista. Igav ei hakanud. Anuni jõudsin ka ise. Ta pistis mulle kohe oma pisikese vankriga ette ja saatis poodi. Põlved värisesid, aga käisime vennaga kenasti ära. Midli oli terve aja nii imetubli ja uudishimulik nööp, et ikka veel ei usu.
Praegu olen hullult väsinud. Sest mul oli Tallinnas väga tore. Igast asju oli vaja teha. Homsest hakkan tubliks. Möllan suguvõsakokkutuleku nimesiltidega. Vaadake, enne Tallinna sõitmist läks kõik käest ära. Oli tööpäev. Sõbrad tulid läbi. Päeva lõpuks olin närvivapustuse äärel. Toredad noored küll.
kriibimagnet aktiveerus
Õlad ja kael on rõvedalt kanged. Tunnen, et keegi on mu lähedal. Tõmban teki näolt. Issi seisab natuke murelikult mu kõrval. Ma ei oskaks talle kuigi hästi selgitada, miks ma köögis pingi peal magan. Teen vestluse vältimiseks unise näo ja siban sealt minema oma tuppa.
Ilge väss on veel peal, sest normaalset und sain umbes tunnikese jagu. Plaan on olla Tallinnas kuni neljapäeval Tartu üheks päevaks sõidame. Reedel millalgi võiks nagu koju jõuda, aga ma kardan, et kui Tartus õigeid inimesi kohata, võib see üks päev paljunema hakata. Nüüd vaja siis asjad kibekiiresti pakkida, et Anu ja Midliga ilusti hommikusele rongile jõuda. Söön toidulisandeid ja joon kohvi. Korjan sahtlitest ja riiulitelt asju, mida ehk võiks vaja minna. Anu ei vaata kõige rõõmsama pilguga, kui ainult alukates ta ette ilmun, kui teda huvitab, kas olen valmis juba. Mõistagi ei kavatse ma valmis olla varem kui nt 5 minutit enne aega, kui me peaksime kodust välja minema. Ma lihtsalt ei näe mõtet.
Pakkimisega feilin suurejooneliselt, sest kõik mu lemmikriided on pesus. Olen umbes 15 minutit šokis enne, kui otsustan, et ma teen lihtsalt nägu, et kõik on korras.
Ma võin selgitada küll – ma tahan olla kena. Millegi jaoks. Täpsemalt kellegi. Ja kõik riided, mis mu liikuvas garderoobis nüüd on, ei tee must just kõige enesekindlamat tütarlast. Siis tuleb endale meenutada: ta on sitaks kihvt, ma olen jumalast lahe ja kõigil nii tšillidel inimestel on alati pohhui, mis kellelgi seljas on. And also, CALM THE FUCK DOWN.
Olen praegu Taaveti juures. Siia jõudsin, tegi ta üliunisena ukse lahti. Koostas mulle pesa, kus magada, ja sinna ma vajusin. Ta jäi ise ka jälle magama, aga ärkas mingil normaalsel ajal üles, et endisele palatikaaslasele 2 kirjandit kirjutada. Lasi mul terve selle aja kenasti välja puhata. Vaatame esimese filmina edasi God Bless Americat, mis eelmine kord pooleli jäi.
Ta on ikka nii uskumatult lebo suhtumisega.
Hommikul teel rongile jooksid kiisud meiega kaasas. Lipsteri hall ja must ja minu Soph. Ema helistas, et küsida, mis kassidest sai. ??? Nad nimelt kadunud nüüd. Kuradi Sophie, raisk.
Kui ta mul nüüd auto alla ei jää, siis koju jõuab lõpuks ikka. Aga et ta va rott need Lipi-Lapi pojad kaasa meelitas… No selle eest vahiks talle külmalt näkku, kui akna taga tuppa palub.
Paluks ta ainult.
Küsisin rongijaamas mingilt onult, et meid vankriga aitaks. Tallinna jõudnud, hakkas meiega rääkima. Et kust ta pärit ja uuris, kes meie oleme. Pakkus mulle tööd. Mis oli enam kui eemaletõukav. Ma arvan, et see oli hetk, kui selleks suveks see kurikuulus kriibi- ja parmumagnet jälle aktiveerus.
Seda tundmust kinnitas meesterahvas oranži vestiga. Ta vahtis meid juba eemalt. Istusime kohviku ees ja sõime Anuga maasikaid. Kõnealune onu tuli meie juurde. Ütles midagi oma täiesti arusaamatu diktsiooniga. Ütles siis natuke selgemalt, et tema siin ikka koristab. Tuli ja toetas oma keha minu külje vastu, et üle laua haarata tuhatoosi järgi. Ebamugavusesest hoolimata katsun viisakalt liikumatu püsida. Anu irvitab. Thanks. Vaatan, kuidas mees nopib oma räpaste näppudega välja suitsud, millel paar mahvi veel oleks, teised jäävad tuhatoosi. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Get the fuck off noh, sa suvaline parm. Anu pakub suure naeratusega härrale rõõmsalt maasikaid.
Mhmh, siis on nii tore ja naljakas, kui Elluga keegi jälle pervo on (Y)
Sõidan bussiga Lasnamäele. Peale tulevad naine ja poiss. Viimane on selgelt puudega. Tean, et kõigist vabadest kohtadest on vaja sellel poisil maanduda minu juurde. Mhmh, ikka. Ta ei ole just väike, seega olen surutud natsa vastu akent. Tunnen läbi riiete, et ta on väga soe. Vahib mind näkku. Annan endast parima, et silmsidet ei tekiks. Üritan kuulata muusikat ja netis erinevaid tähtsaid asju teha. Loen kirja. Pistab oma pea mulle pmst sülle, et näha, mis mu naeratama pani.
Personal space is a thing of the past nüüd.
The Adventurous Pursuit of Happiness 