No aga vanaema oli ka suure kondiga
Kuidas ma saan siis mitte ringi vedada ~30 kilo rasva?!
Mul on alati olnud hirm, et ma muutun oma emaks ja oma vanaemaks. Armastan neid mõlemaid, aga mind on alati nende suhe toiduga pahandanud ja hirmutanud. Sellest ajast peale, kui sellistele asjadele üldse tähelepanu suutsin pöörata. Näiteks, kui laps olin, võitis mu ema Bingoga. Ta ostis selle eest veidraid juuste ja torti ja otsas see raha oligi. Ilmselt siis hakkasin aru saama, et midagi on valesti. Ja vanaema puhul siis, kui ta pidudelt süüa kotti ajas ja kodus selgelt roiskunud toitu hoidis, nagu see oleks veel söök. Ja neil mõlemal olid mingid magusa salavarud. Ja siis nad sõidki pidevalt kuskil riiuli poole pöördununa, natuke küürus, või riidekapi uste varjus salaja midagi.
Eriliselt on meeles seik, kui kunagi tõi keegi mulle martsipanist konna. Selline maoli nagu konn rohus olekski. Mina martsipani ei söö ja see sai muretult riiulis passida. Noh, ma kujutasin nii ette. Mu ablas emake hakkas vist iga päev selle kõhu alt kraapima martsipaniampse. Ühel päeval oli see konn nii ära uuristatud, et tast jäi vaid õhuke kestake alles. Ja see hakkas riiuli peal lõhki kuivama. Mu konn! Mis lõputu kurbus! Nii väikse noosi pärast nii suur kuritöö!
Ei mäletagi kumbagi neist naistest päris saledana. Alati sellised lihavad olnud. Ja ma olen välimuselt enda ema moodi. Silmad ja üldised proportsioonid. Väga tema moodi. Nõnda oli vist lihtne leppida sellise paisumisega. Et noh ema on suur, vanaema oli väga suur, ma siis ka. Saatus ja pärilikkus ja nii on.
Aga ega ei ole ikka küll. Ma täiesti usun, et mul võib olla raskem kellegi teisega võrreldes, kui mul ongi mingi geneetiline soodumus, aga see on nii-nii minu kätes. Pean lihtsalt ümber õppima, et praadimise asemel keedan-küpsetan, majonees ja ketšup ei käi kõige peale, kommi koju ei ostagi, janu kustutab vesi, taldrikut EI PEA tühjaks sööma jms.
Lõppu üks tõeline hinge-pai tsitaat mu salenemisgiidist raamatust Saledaks saada, saledaks jääda:
“Kaalujälgijal ei ole suurt kasu arutlustest, kas rasvumus on perekonnaviga või pole ainevahetus normaalne. Rasvumus tuleneb siiski üksnes sellest, et inimene on oma kulutusega võrreldes saanud üleliia kaloreid. Väikenegi energia ülehulk põhjustab kaalus juurdevõtmist, kui see kestab aastast aastasse.”
Ps. Ma loodan, et ei teinud oma armsale emale liiga selle postitusega. Ei ta enda südames ega ühegi lugeja silmis. Eks temagi on püüdnud anda endast parima tingimustes, millesse ta juhtunud on.
(Uurimistöö ja) lektüürid
Hommik. Beib värskelt tööle läinud. Ema koju tagasi sõitnud. Paar tundi veel minu tööpäeva alguseni aega. Soojaveekott kaisus, vaatan voodis tahvelarvutist videosid. Varg Vikernes õpetab ämbri kusema ja seda aeda lehehunnikusse valama, et sinna puu või põõsas pärast kasvama panna.
Where the fuck did my life go wrong, et see on asi, mida ma TAHAN, aga EI saa?
***
Õhtupoolik. Olen tööl. Praen omas rasvas. Nii mitmes mõttes: ma olen paks ja mul on palav, aga ka selles ülekantud tähenduses, et ma olen idioot, kes endale ise paska toodab ja selle pärast kannatab. Nt:
“Uurimistöö ja lektüürid on 4 EAPd ehk 4 x 26 h tööd ehk 104 tundi ehk 40 töötundi on ühes nädalas, teises ka 40 ja siis jääb veel kolm 8-tunnist tööpäeva. Ehk siis kui Sa 2,5 töönädalat loeksid iga päev 8 h. Siuke ulk. Mina ootaks vist ca pool lk teksti nt iga artikli/peatüki kohta. Aga sõltub sellest, kuidas Sul see lugemispäevik on tehtud, et ümber ei peaks formaalselt tegema hakkama.Võiks olla öeldud, mis on asja põhipoint ja mis seal Sulle kasulikku oli. Kunagi päris alguses me rääkisime, et siuke asi võiks isegi olla, sest aasta tagasi läbiloetud asjad on kerged ununema. Aga ma arvan, et ma olen valmis ka aktsepteerima täiesti nt baka töö sidusat viidetega teooria või kirjandusülevaate peatükki. No kui loed 2 artiklit päevas, siis peaks olema 26 viite ringis, 13 lk ühese reavahega tihedat teksti. Ma ei ole veel ju ühtegi juppi näind. Aga need kõik numbrid on umbkaudsed, eksole, lihtsalt formaalse suurusjärgi mõttes.”
Ema lendab parasjagu Hispaaniasse
Päike keevitab, kissitan silmi. Bussijaamas kohtume emaga. Kallistan teda rõõmuga. Pisarad tõusevad silma nagu poleks igavesti näinud. Räägin koolist. Ta enda omast. Räägime igast asjadest.
Ta näeb elurõõmus ja nooruslik välja. Silmad säravad noh. Vahin neid. Eriti rohelised täna,
muidu meil ikka tumedamad. Või misiganes värvi tal need nüüd on. Mulle ikka meeldib öelda, et mu silmad on Orajärve muda värvi. Leia sealt misiganes pruunrohelist ollust siis :)
Liigume Sikupilli keskusesse pissile (minu jaoks) ja siis Ülemiste keskusesse pissile (emme jaoks) :D Viimase fotoputkas teeme pilti ka. Lemmikkoht. Käisin vennaga ka seal koos pildistamas, kui ta vaheajal minu juures oli. Tänastest pooled pildid on lahedad, pooled tekitavad soovi ninaoperatsioon sebida. Lennujaamas istume maha kohvikusse, kus veel juttu puhume.
Saabub ka tädi. Temast aga saab 10-20 minutiga isu vägagi täis – jätan hüvasti. Beib ootabki kodus tomateid ja kurke :)
Baklažaanid muutusid just nii sümpaatseteks
Õpetasin täna emmet süüa tegema. Sättisin just õhtusööki tegema.
Ta helistas ja ütles, et muidu tütar küsib emalt, kuidas süüa teha, aga täna on teistpidi. Päris, mida oleks hea baklažaanist teha. Rääkisin pikalt praadimisest, hautamisest ja küpsetamisest. Küsis veel, millega koos süüa sobiks. Uuris otse, kas sobib nagu liha asemele. Muusika mu kõrvadele! Jaa, ema! Sobib ideaalselt liha asemele!
Emme esimene KUMU-külastus
Olles ise juba vähemalt 4kordne KUMU-külastaja (esimest korda klassiga, siis EFAde vabatahtliku giidina, kunagi muuseumiööl, kunagi oma õdede ja Mipsuga) viisin emme julgel sammul õigesse kohta.
Emmele hirmsasti meeldis. Uuris ja ahhetas. Muljetades vibutas kätega nii, et meile tuldi ütlema, et nii lähedale piltidele ei läheks. Aga mulle meeldis, et talle nii väga meeldis :)
Näitasin talle minu enda jaoks kõige meeldejäävamaid maale
ja skulptuuri.
Kõige üllatavam oli Marko Mäetamme loomingu väljapanek. Mõned asjad olid mu jaoks väga naljakad, põnevad ja kihvtid.
Samal ajal jättis ta kuidagi nii hirmus lolli ja sisutu inimese mulje. Nagu keegi teine oleks tema nime alt abiellunud
ja kõiksugu valikud teinud ja talle on kuidagi temast olenemata selline õudus nagu kodu, abikaasa ja lapsed osaks saanud.
Ida-Viru tripp. Kolmas? Neljas?
Emme ja pisike Mips avastasid kahekesi pankranniku serval pisikest karuputke. Mu õde (Mipsu ema) vaatas seda ahastusega pealt ja palus, et me edasi läheks. Umbes kogu reis oli selliste toonidega :)
Meid oli terve kari: mina, emme, mõlemad õed, kaks venda, 3 õdede last, õemees. Lastega trippimine on ikka midagi väga muud kui ainult oma õdede-vendadega jm ~eakaaslastega. Natuke äge, natuke väsitav.
Esimese öö ööbisime samas kohas Sinimägedes, kus aastaid tagasi ka esimesel reisil. Umbes 2007. aastal tegin seal pilti mälestuskividest. Meenus, kui märkasin pildistades, et olen täpselt samas kohas täpselt sama pildi teinud.
Äge oli hulkuda selles piirkonnas jälle. Mängisime vennaga surnuaias peitust ja uurisime hauakive, hauakaunistusi. Öökappidest unisex fotodeni.
Magamiskott oli supersoe. Hommikul ärgates olid huuled ja silmad nii paistes, et venna kutsus mind Jabba the Huttiks. Mu silmalaud olid niivõrd sarnased tema omadele olnud :)
Tripp kestis esmaspäevast kolmapäevani, aga kuna olen täna kolmapäeval tööl, pidin teise päeva õhtul Tallinna sõitma. Emmel oli sama asi. Vaeseke nuuksus mul kõrval veel enne, kui buss välja sõitis. Talle kohutavalt meeldis. Proovisin lohutada, et ega see viimaseks korraks jää :)
Kus olnud olen
Pizza Grande. 12:56. Return to Sender. Eile üritasin ka selle ära näha, aga kohe olid kohapeal söömas isa kahe lapsega. Vägistamisstseen tundus kuidagi kohatu siis.
Praegu kokaneiuga kahekesi vaadata on viisakas seevastu. Let’s blog!
Umbes 3 nädalat tagasi kolis meie residentnarkar välja. Jaaa sealmaalt olen väike kummitus olnud: haihtusin blogist ja lendan muudkui ringi :)
Umbes siis käisin esimest (ja praeguseks viimast) korda see suvi päevitamas ja meres ujumas. Üks pisike hull
kutsus. Nautisin seda. Olin üksinda õlgadeni lainetes ja hüppasin naerdes nendega kaasa. Pants ja/või Beib oli täiega puudu. Kuidas ma käin niimoodi üksinda ujumas? Printsessike ei hakanud ka kaldalt päevitamast märga vette tulema.
Meil on varsti perega üks tripp plaanis. Siis vean selle karja iga lombi sisse, milles ujuda kannatab.
Männikul sain ka samal päeval ujuda. Olin just kätte saanud pisikese spordikaamera. Proovisin siis veekindluse ka järgi:
Leidsin pärast ujumist RIMI poekorvi ja ilusaid seeni.
Järgmise päeva hommikul viskasin musta pesu uude punasesse pesukorvi ja sõin fancyt seeneomletti. Siis jalutasin bussijaama poole,
et tööle minna. Keskturu kandi hommikud on huvitavad. Iga päev midagi uut. Aga samas parmaada-stiilis.
Aa, speakin’ of. Üle aia ja kuurirusude ronimised. Mul on nüüd üks Tartu-aja neiu kahel korral öömajale jäänud. Esimesel korral viis ta mu kuhugi väga kultuursele tagaaia raamatututvustusele,
ma juhatasin ta seepeale Peekri baari. Hull öö.
Nüüd eelmisel pühapäeval kohtusime Bussijaama lähedal Koduste Toitude ees. Kiikusime, otsisime rääbakat varest, istusime maja ees trepil ja rääkisime ülidiipidel teemadel nagu “kellegi” vanemate lahutus jms tunded. Järgmine päev oli äge. Koristasin ja valutasin pead. Jõin Vytautast ja sõin ära pool arbuusi.
Tahtsin tegelt tööteema juures peatudagi korraks. Tööl on muutusi olnud. Meil oli vahepeal üks uus kokk, kelle puhul kahtlustan siiani, et päeval, kui ta teeb mingi ametliku IQ-testi, hakkab ta riigilt toetust saama. Tema ei tööta enam siin. Tema kohta hakkasin täitma mina. Olen nüüd vahepeal kokaks ka. Räigelt meeldib! Imestan, et varem pole avastanud, et kokatöö nii sitaks äge ja sobilik mulle on. Palju-palju sellealaseid mõtteid nühivad mu ajusagaraid.
Toimus suguvõsa kokkutulek.
Olin Bastardiga ka platsis. Kõikvõimalikud laulmised kõikvõimalikes olukordades tundus talle imelik, aga muidu läks kenasti. Ta läks must päevakese varem linna, aga ma jäin emale appi koristama vanaema tuba. Vanaema ju pole ja pererahvas tahab seda ruumi kasutama hakata. Jõudsime emaga umbes veerandi vaid sorteerida, kui enam ei jaksanud. Nii palju sodi ja poolvajalikke asju. Et keegi raudselt ei kasuta kunagi, aga saaks kasutada, kui vaja oleks. Aga tõenäoliselt ei ole. Põnevaid ja päriselt vajalikke asju oli ka. Võtsin endale küünlaid ja tikupakke, mõned nõud ja käterätikud. Kihvt oli kuulata ema mälestusi onust, kes kandis jonnipunnidega
pisikest pluusikest; vanaisa lõigatud kirjatähežabloonidest. Endal oli naljakas näha kirjandust enda varateismeeast :D
Üldse hulgun ringi ja uudistan elu. Skävvin ja pildistan.
Elu on suhteliselt kena. Tunnen, et järgi on süüa umbes veerand sitasuppi :)
Vaatamisi 1307, lemmikuks 0 kasutajal
I’m a piece of shit, mis siin ikka. 1 loeng terve päeva jooksul. MIDA TÜRA?
Või noh, suht 2, aga ka see on nii halb skoor. Öösel jooksis juhe täiesti kokku. Interpretant, osutaja, saatja, kodeering, lärm, tähendus, mõte, foneem, tähistus, osutus, märk. Märk on asjastunud tegu. Märk on asjastunud tegu? MIDA?!
Nii venivad tunniajased e-loengud mitmetunnisteks. Aru üritad saada, on putsis.
Vabandan siinkohal labase keelekasutuse eest. Olen hädas. Siis läheb mu viisakus ja muu katse paista midagi ookaad mujale. Padja sees elab siis.
“Teie tulemasin,” ütleb häirivalt rahulik hääl. Nagu räägiks lapsega. Nagu politseinik, kes viib Kodustest Toitudest umbjoobes parmu ära. Või noh, täpselt nii. Ostsin sealt rohelist LD-d, ei suutnud piisavalt hästi tähele panna, et mul taskust midagi välja kukkus. Ja nüüd olen Elisabeth von Korsten. Söögiisu pole, und pole, rahu ega muretust ka mitte. Suht pinges. Natuke tähtis värk ju.
Eksamisessiooni lõpus jätan jälle maha. Kes päikse käes ikka suitsetab.
Kuna ma selline loom olen, sain normaalse motivaatori: minu number 1 murderporn sarjal on uus osa väljas, aga ma ei vaata seda enne e-loengute läbi töötamist. Huehuehuehue, selline piin.
Emake – nii ootamatult elutark – kuulas kunagi Tartu-ajal mu probleeme. Oli vait ja siis ütles (nagu teaks lõpuni, mis mu sees toimub), et (järgnev on selgelt ümberjutustus, aga sisu klapib) kui ma tunnen, et ma hakkan endaga huiama, huiaksin lihtsalt vastu. Nii ma siis huian: jätkan kohe eelviimase loenguga ja hoian puutumatult ootel tabi Cold Justice – Season 3 Episode 14 – Beloved Doctor. Siia võib ise juurde mõelda kirjaliku ähvarduse juhuks, kui keegi tahab mulle mingi spoileri kommentaaridesse jätta – näen osa alles ~2-3 tunni pärast. Magan ja vaatan.
Kuidas emme mu meeleavaldusele meelitas
Võiksin postitada siia ainult pildi Tosta! mitmevilja-röstsaia kilekotist, millest valgub välja juustu- ja kaneelisaiakesi. See poleks lõpuni korrektne. Emal oli lihtsalt vaja helistada, et ta on Toompeal ja et ma nüüd tuleks, saiakesed motiveerisid ainult väheke. Kuulsin küll, et taustal mingi müra ja möll, aga eks see tal jälle mingi Jeesuspäev vms. Lootsin ema näha. Teel märkan toredaid lipukesi laste käes, kus on perede profiilid jms peal. Armas. Õhupallid. Kena. Saabungi juba:)
PAHHHHHHHHH!
A whole-lotta-nope. Ma tean küll, misasi siin toimub! Kohe kardan natuke oma elu pärast, et üldse sellisel üritusel olen. Ärge tehke must pilti, ärge stäbage mind!
Ent. Geid ei ole nagu eriliselt agrod ka. Neid nagu saab üle lasta. Kui üldse huiata ja libustada kellegi õigusi, siis kindlasti kellegi sellise, kes on keskmisest meesterahvast vähem agressiivne, hoopis leplikum. Täpselt nagu mõni “pede”.
Aga muidugi võib ka klassikalise peremudeli järgi naistele peale astuda.
?!
Tegin veel pilte. Tajusin, et viibin ajaloolise tähtsusega asjal vms.
Läksin selle asja lõpus emaga koos lähedal kuhugi kalju sisse hoonesse pissile. Näen küll, et kabiinist astub välja naine, aga sees avanes selline vaatepilt:
Leidsin, et mässu ärahoidmiseks ei maini seda asjaolu (petise infiltreerumist?) kellelegi enne rahva laiali minemist.
All jokes aside. Minu meelest on fantastiline, et meie riigis saavad kõik osapooled viga saamata/tegemata omavahel klähvida ja riigi arengut mõjutada.
Peaksin vist mingi seisukoha ka võtma. Käesolevas küsimuses.
Ma ei ole vist piisavalt vana (ega arsti või õpetaja mentaliteediga), et uskuda, et mul on õigus suruda end kellegi privaatsfääri ja seal (nõustuvate täiskasvanute bürokraatlikke) asju keelama hakata.
Kui tuleks siis nt rahvahääletusele, oleksin mina kooseluseaduse poolt.
Naljakas asi veel. Tänastest hetkedest, mil sain emaga juttu puhuda. Küsisin midagi nende poliitika ja nõudmiste kohta. Ta ütles mulle peaaegu pühalikult, et nad (meeleavaldajad) ei tahagi neid (kooseluseadusehuvilisi?) ära keelata või muuta, lihtsalt olgu nad kuskil mujal “enda nende teemadega”. Mulle ei mahu siiamaani pähe, kuidas selline asi nagu kooseluseadus saab ennast üldse kellelegi liialt näkku suruda.
Siinkohal võib Hea Lugeja mind harida. Kuidas üldse see kedagi peale asjaosaliste saab nussida???
Morning fog
Nii luuleline olen täna :)
Ühesõnaga, tuju on hea, pea ei valuta, aga eilse õhtu tegemised on äratuntavad natukese udusest-aeglasest olemisest.
Mul oli eile tööpäev.
Sõidan pool tundi enne töö algust kodust välja. Arvestades kodu kaugust töökohast, olen peaaegu kindlasti tööle hiljaks jäänud. Peatun veel vanatädi juures, sest ta palus eelmisel õhtul mu emal kellegi teda hommikul kontrollima saata, sest ta plaanis võtta õhtul 2 Sudafedi tabletti. 2 ja mitte ettemääratud ühe. Vanatädi täitsa elus, vaatas Õnnet. Sõidan edasi. Lõpuks on ilm talutav. Pilvealune ja värki. Kell kümme olen oma tööpostist nägemiskaugusel. Poe avamine võis hilineda vaid paar minutit. Suurepärane.
Laupäevane tööpäev on lühike: 10-14. Ometi tuli kassa päris korralik. Järjest käisid tädikesed, kes maksid 20-eurosega ja jooksid kokku nagu võõrkeelt kuuldes, kui ütlesin, et mul pole enam peenraha alles. Seisid mu ees, raha näpus ja ootasid. Maitiamida.
Eksisin, kui arvasin, et see on kõige frustreerivam mu päeva juures. Läksin ju veel emale appi suurmüügikaupa kokku panema.
Üldkokkuvõte olukorrast: taustal üürgab Koit Toome, näkid proovivad riideid ja vahepeal tõesti panevad neid kokku, mina lapin ja pakin tuhatnelja, ema sööb komme ja joob kohvi. Ennustab, et paar tundi läheb tõenäoliselt veel.
Oijah.
Tulen ära. Saan endise klassivennaga Konsumis kokku. Ostis juustustritsli. Minu meelest ei ole see päris see, millest me eelnevalt rääkisime. Käime läbi Grossi poest. Võtame erinevat märjukest. Tohutult tore ja põnev on üle pika-pika aja kokku saada ja juttu puhuda. Much fun was had :)
Kell on 00:05. Sõidan pimedal jahedal tänaval. Tuul on juustes. Pärast alevipiire püsib silmapiiril paks udu. Naudin rattasõitu.
Mu mugava voodi soojus uinutab koheselt.
Hommikul elavnen kergelt, kui kuulen samme enda toas. Ometi ei pea veel täitsa ärkama:
õde hiilib :)
Uue kauba päeval
Tuled põlevad, vahetusraha üle loetud, laud ja põrand puhtad – tööpäev võib alata! Ent enne täistunni saabumist kaob elekter. Varsti astub poodi pikemat kasvu rõõmsameelne meesterahvas. Ta ütleb: “Teil ei ole nüüd elektrit, ma pidin selle välja võtma.”
???
Selgitab, et kuigi meil on elekter kenasti omanikele makstud, pole nemad seda tasunud. No kena. Küsib siis nagu muuhulgas, kas meil kalamehepükse on.
Loen pimedas ajakirja, söön kooki, müün suurele onule 3 paari hiiglaslikke viigipükse, häbelikule preilile käekoti ja kellelegi midagi veel. Kuidagi ei jää meelde, kellele ja mida. Tund aega tööl olnud, lülitan elektrita lambid igaks juhuks välja ja panen poe kinni. Ema, kes võtab juba poele uut kaupa vastu, kiidab otsuse heaks ja kutsub minugi kampa.
Kujunen selleks inimeseks, kes kotte ja kaste autost kätte annab. Varem olen alati neid lihtsalt vastu võtnud ja sisse vedanud.
Uus roll on põnevam, aga ka raskem, sest peab olema küllaltki kiire ja kõiki (raskeid) asju tõstma, ei saa valida.
See on alles esimene faas. Järgnevalt peab kauba sorteerima. Mina jaotan kogu kauba aastaaegade järgi. See annab igale esemele nö võimaluse ja kotte ei pea lahti kiskuma, et teada saada, millal sobiks poodi viia. Parim variant.
Sest näiteks, kui ma näen, et kotile on peale kirjutatud “POODI 2012”, siis praegu ei ütle see ju mulle midagi. Ikkagi peaksin koti avama ja ilma/aastaaja järgi sorteerima.
Samuti ei näe kasutegurit selles, et jaotatakse head ja halvad asjad. Head asjad viiakse poodi müüki kohe ja halvad…
jäävad eranditult ruumi sööma ja keegi ei vii neid enda tööpäeval kaasa, sest nendes kottides on kõik alla keskmise kaup, mis ei too nii palju raha sisse. Idiootne tagurlik meetod. Aga no ürita seda selgitada kellelegi.
See selleks.
Kui õigetel hetkedel silmad-kõrvad kinni suruda, on uue kauba päev vahva :)
Sometimes lose and always win
“Sa ei saa kunagi õnnelikuks niimoodi,” lõikub vanem õde järsult mu juttu.
Laps oli oma vanaema-vanaisa hoida ja me olime õega langenud mu voodile. Seljad seina vastas ja varbad pehmes vaibas. Toas oli palav.
Ta rääkis uuesti rase olemisest. Kui ta vait jäi, olimegi natuke aega nii. Ta ootas ja kuulas. Tundsin piisavalt mugavalt, et öelda: “Ma ei tea, mida ma teen. Saan aru, mis on need asjad, mida oma ellu tahan, aga ma ei suuda aru saada, kuidas need saavutan. Kõige hullem on see, et need on asjad, millele ei vaadata tegelt hästi. Umbes nagu ma ei oleks ambitsioonikas inimene, kui just neid tähtsustan ja nende poole püüdlen. Ma tahaksin, et mind ei huvitaks teiste arvamus, aga mind huvitab teiste arvamus. Mitte nii väga suvaliste, aga lähedaste. Nagu pere…” Ja siis ta katkestabki mu.
Järgmisel päeval oma sodiks õlaga metsas elektripostile toetudes pisaraid valades leidsin-otsustasin mõnda asja:
- Õel on õigus
- Suusatamine võib perse käia
- Antropoloogia on õige, sest see on ainuke asi, mida ma teen ainult endale. Ja see meeldib mulle.
- Holy shit, ma pean kiiresti midagi oma õlaga tegema
Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele valule oli mul mingi viha ja pigem emotsionaalne valu ennast head mitu kuud kogunud.
Mul juhtus sügisel vist midagi. Tekkis mingi alaväärsusprobleem. Sõitsime trammis. Seal oli keegi piff, kes rääkis, kuidas ta kooli valis. Tundus, et ta ei saanud isegi aru, mida ta siis lõpuks õpib. Katsus enda juukseid, kallutas naeratades pead igale poole ja rääkis, kuidas ta vähemalt ei läinud mingit antropoloogiat õppima. Mu kaaslane naeris.
Ja siis ma ka. Ja siis ma valetasin, et ma ei õpi antropoloogiat.
Kuigi ma seda armastan.
Kord olin umbes 15aastasena sõpradega koolimaja juures. Mu ema sõitis rattaga mööda ja lehvitas mulle. Tal olid juuksed sassis ja mantel eest lahti. See tolknes tekkinud tuules nagu mingi kalts. Üks poiss küsis irvitades, kas keegi teab seda naist. Ma kehitasin õlgu ja vaatasin mujale.
Kuigi ma teda armastan.
Vahepeal kahetsesin ja vihkasin, aga pärast ülendavat üksildust elektriposti all metsas – praegu – näen, kui kasulik on teada ja mäletada seda tunnet, mis tekib südamelähedast vastutahtmist häbenedes ja eitades. Samuti on kasulik tunda ära, kui munn keegi on – kui tugev on nende vajadus domineerida enda nõmedate arusaamadega. Vahtigu siis kilavate silmadega ja oodaku või halliks, et ma ennast nende kombel kastreeriks ja veel kuhugi raami suruks.
Ma senikaua helistan oma kallile emale ja toon Prantsusmaalt kanamune, et neid lambi all ise haududa. Õpingi antropoloogiat ja peaks vajadus tekkima – lähengi Hesi tööle.
Pisike elu-olu, Ajalehe ANATOOMIA ja imesoe mälestus
Rodriguez laulab Heikki bussituurist. Taevas on äikse ja paduvihma järel tumehall, vikerkaar ja üksikud päiksekiired tõotavad ilma paranemist. Soojad villased sokid märgadele peale tõmmatud, istun ühikas laua taga. Ees on läpakas. On hea korraks aeg maha võtta.
Olen nüüdseks kohtunud mõlema toakaaslasega. Enim pakub huvi boksikaaslane. Igavesti jutukas ja tore. Rääkisime juba tarkusehammastest ja muust ühisest. Kraapis pärast veel ukse taga, et boksikorraldust veel arutada. Hakkasime ka väikest istumist plaanima. Muutus elevaks, kui uhkustasin talle, et saan homme hommikul Rein Sikult pisikese intervjuu kooli tarvis.
Kui viimasega kohtumise kokku leppisime, soovitas ta mulle oma raamatut Ajalehe ANATOOMIA. Silkasin kohe Rahva Raamatu ja kulutasin 11 eurot ja mõned sendid. Mitte päris 62 – ma ju püsiklient.
Püsikliendiks arenesin umbes nädal tagasi ühe teada-tuntud sotsiaalpsühholoogilise nähtuse läbi. Teate küll, see kui purjus tüdrukud Hesburgeris kirjalikke kaebusi esitavad, sest nende burger ei olnud täpselt kohakuti üles laotud, või käivad suvalisele saalikoristajale peale, et tahavad kino omanikule filmi sisu pärast tänukirja kirjutada. Jutuka ja osavõtlikuna raamatupoodi sattunud, ostsin küll omale veel ühe kalendermärkmiku, kui Eero sõjaraamatuid vahtis, aga vähemalt sain ka püsikliendiks. Ja mitu tasuta järjehoidjat sain.
Võtsin.
Õige küll, üritasin ju öelda lihtsalt, et Ajalehe ANATOOMIA on ülimõnus lugemine. Oled siis eraldi ajakirjandusehuviline või mitte. Lugedes ei mõelnud ka enam selle, et ohh, nüüd saan viidata ühele või teisele lookesele, kui juttu puhume, ja siis ta teeb mulle piiiiika pai ja ütleb: “Tubli! Viis! Istu.” Mkm, ma elasin täiega kaasa ja mõtlesin ainult, kas ja kuidas mina neid sündmusi enda elukeses mäletan. Tõesti uudiste või minuga seotud juhtumitena.
Vedelesin üleeile Lasnas lambi all
voodis ja lugesin juhtumist president Meri maakonnavisiidist Lääne-Virumaal. Sikk räägib, et ootas teistega Tapal, sest sealt pidi president Kadrina sõitma. Kuigi Kadrinast selles loos enam juttu ei tulnud, lõi kuskilt kukla tagant silme ette mälestus, mis peab olema järgnenud Tapal toimunule. Ma mäletan, kuidas mul on seljas punane jope ja peas mu lemmikmüts. See on lumivalge. Sellel on pisike nokake ja pehme tutt, katab kõrvad. Rongijaamas on palju inimesi, ma ei näe midagi. Keegi tõstab mu üles ja näengi meest, kelle ümber kõik sagivad. Ta naeratab ja surub kätt ja räägib paar sõna juttu. Paistab kollakas valgus, õues on hämar. Need mees ja naine, kes nõnda tähelepanu tõmbavad, tulevad läbi rahvasumma. Astutakse eest, et nad läbi saaksid. Meie astume ka. Aga paar peatub meie ees. Nad naeratavad ja minu ilus müts, mis on paeltega kurgu alt kinni sõlmitud, lükatakse üle juuste tagasi ja ma saan naiselt pai. Rohkem ise ei mäleta, aga me olevat juttu ka ajand. Nõnda ema mulle väitis. Muide, ema oli täitsa üllatunud, et ta neljaaastasele niigi palju meelde jäi.
Maitsvad pardid
Isa räägib, kuidas tema jahikaaslane läheb õhtul pardijahti. Küsin mõtlemata kohe vastu, miks tema enam ei käi.
Mäletan lapsepõlvest, et sõime tihti maitsvat pardiliha.
Ta on vait ja vahib mind hetke. Küsib suvalise asja kohta. Annan kohe aru ega suru teemat edasi.
Lähen hilja öösel hambaid pesema. Köögi põrand on nagu tellitult täis pardilaipu,
mis ema nüüd imeliseks eineks valmistas.
See on nüüd vist üle pika aja viimane korralik kodune praad, homme kolin ühiselamusse.
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
Teisele kursusele
Kurk ja kõrv valusad, tõusen unest, kus olin hullumajas. Meid tulid inimesed vaatama. Üks vanem hull vene naine tuli muga plõksima. Selle peale võtsin kapist mattmusta vana revolvri ja hakkasin sellesse kuldseid padruneid sisse laduma ja rääkima, et eks ta ikka võib minu ruumides olla, kui tahab.
“Mis ma ikka teha saan?” küsisin ja sihtisin teda revolvriga näkku.
Üks meessoost külalistest ei lasknud mul siiski teda tulistada ja ma läksin jalutama. Silmad kilasid ja otsisid, mida tulistada. Jalutasin rahulikult mööda tänavat ja otsisin head kõrvalist kohta. In a fun twist, tahtis mingi räme koljat mind enda revolvrist kuskil maanteel maha lasta. Pärast ülirääbakat tulevahetust jooksin eemalseisva poistepundi juurde ja palusin, et nad mulle vennad oleksid. Kari lokkis juuste ja sama näoga kutti tagusid ära kõik inimesed suunas, kuhu näitasin, et viidata minu ründajale. Uups.
Oleme Mipsuga nüüd mõlemad haiged. Tema köhib ja puha. Mul on kurk valus ja jama on olla. Marjuleminek jäi seega ära.
Helistasin koju, et emmele-issile ilusat pulma-aastapäeva soovida. Noored
on vaikselt 29 aastat abielus olnud. Nende hääli kuuldes läks olemine jälle muretumaks. Isegi nii palju, et võtsin lahti ÕISi.
Et näha, mis mu eelmisest aastast siis lõpuks sai. Eelnädalal ehk annab juba mõne võla kustutada. Mul on lõpetamata 3 ainet.
- vene keel
- sj kultuuriteooriasse
- sj sotsioloogiasse
44 EAP-d ja KKH 3.564. Lähen sellega Indreku stipi taotlemise konsultatsiooni. Helistan otse emale, et lasta tal küsida vallast paar vajalikku paberit ja sõidan neile järgi. Tuludeklaratsioonid ja seletuskirjad. Katsun tagasi Tallinna jõuda ja kõik paberid esitada. Muidugi ei tea kunagi, mis õnnestub ja kas jõuan nii. Arheoloogiliste kaevamiste tšekid tuleb ka Ajaloo Instituuti viia.
Kandideerisin ka ühikasse. Jälle Västriku tänavale. Pöidlad pihku kõigil! Vähe aimu, mis must nüüd saab. Olen juba õudusjutte kuulnud, et esimese ööga kandideerimise algusest said kõik kohad täis. Oh well, gotta start suckin’ money for dick, kui ma pean mujale elamise otsima.
Või elama välitööst välitööni. Siis saab öömaja ja tasuta süüa.
Ei, aga täiesti tõsiselt, kui keegi tunneb, et neil on puudu keegi hüpertšill korterikaaslane, kellele meeldib nõusid pesta ja kuni 70 euri elamise eest maksta, siis andke teada. Pean lihtsalt ära mainima, et ma pean saama vahepeal üksinda olla ja kannan igal võimalusel väärakaid pidžaamapükse ja nõmedaid T-särke.
No vähemalt kaaluge seda.
Mulle meeldib ka süüa teha ja filme vaadata, kui see aitab. Ühtlasi lällamas käia ja mujal ööbida. Jällegi toredad asjad ju.
Põnevad ajad on. Struggle ja valu on soolas juba kuskil mu jaoks. Väga huvitav. Ootan juba sügist.
Rattamatka 2. päeva tegemised
Kolmeteistkümnenda hommikul üllatas, et lihased polnud üldsegi valusad ja selg polnud kange ja vastik nagu hirmuga ootasin. Hommik oli rahulik ja lebo. Kui teised sõid ja ärkasid veel, hullusin tiigis erkrohelisi konnakesi pildistades ja luurates.
Teisele päevale oli planeeritud lõviosa matkast – ~70 km. Kuna päev algas vara ja mitte pärastlõunal nagu esimesel päeval, oli see täiesti tehtav. Kiiresti jõudsime oma eelmise õhtu eesmärgini – Litsmetsa. Loomulikult oli vaja teha grupipilt:
Tsoorus leidsime mahajäetud maja, milles oli vaja koheselt kolada. Tundus nagu poolijäänud ehitus. Nagu see oleks pidanud tulema mingi hotell. Armusin. Kui mul on tulevikus selline valik, ehitan omale samasuguse kodu. Otsa pealt võtaks tube lihtsalt vähemaks – pärast 20-30 last ma päris ei taha. Seal oli miski saali moodi, kuhu saaks hullult taimi akna alla kasvama panna… I’d be so happy :)
Usun andunult, et unistused peavad ennastki hirmutama ja ajule võimatud tunduma. Seega tähistasin telefonis selle koha ära. Ühel päeval võib selle üles mõõta, natuke isu järgi muuta/täiendada ja omale ehitada. Selle koha ilu võttis mul hinge kinni. Vahtisin ja imetlesin. Kuni tuli teele asuda.
Väheke oli lõpuni jäänud, kui osa meie pundist oli vaateväljast kadunud. Jäime ootama. Leidsin, et on õige aeg hüüda: “Tahate näha kui hästi ma…” ja kukkusin külili kruusateel maha. Kogusin end hetke ja veel kaks, et selgitada: “Ma tahtsin küsida, kas te tahate näha, kui hästi ma kaheksaid teen?”
Teisel õhtul jäime Tudernale sugulaste juurde. Tõeline hipiparadiis. Nende majad olid puust, põhust ja savist. Viimase töötlemise koolituslaager oli parasjagu nende endi õuel käimas. Kõik oli looduslähedane ja tšill. Metsas jooksis jääkülm oja, mis nõnda kuumal ilmal oli mu lemmikkoht. Pole vist üllatus, et magasin nagu õnnis laps tol ööl.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Y’all mothefuckas need Jesus!
Keegi hiljuti ühe viisaka kollase tänukirja on saanud? Nägin sellist esimest korda Lasnas enda noormehe käes, aga nüüd Ristipoes esimest päeva tööl olles märkasin enda emale adresseeritud samasugust asjakest. Ilusa kirjastiiliga ja saab lauale püsti seisma panna. Funny enough, mu ema ja mu peiks mõlemad on vaevaks võtnud anda allkiri, et abielu saaks toimuda ainult mehe ja naise vahel.
Ema peab Pühajõel leerilaagrit ja mina asendan teda poes. Sel nädalal olen poes tööl esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Järgmine nädal sama lugu.
Täiskasvanuelu hakkab peale suruma.
Ühikast olen ära
koju kolinud. Linnast sai ikka korralikult kopp ette. Loodangi vaikselt, et suvega saab kolkast ja metsast ka isu täis, et linn sügisel jälle sõbralik tunduks.
MUIDE. MUL ON VAJA SKÄNNERIT. Tavalist mingit õhukest. Pole mingeid printereid ega värke juurde vaja. Tahan ainult skännida. Võib mulle selle puhul helistada, kirjutada, joonistada, aga ka metsa vahel välja ilmuda (soovitatavalt skänneriga ikka).
Pirukas.
Teeme tütarlastega pirukat. Hakime suitsuliha kuubikuteks, riivime juustu, segame muna ja hapukoort. Tubli köögimöll käib. Olen ametis enda panuse andmisega, kui näen, et pirukasse peab minema ka kõrvits. Kõrvits on mulle üks vähem lemmikuid toiduaineid üldse. Kui mainin asjaolu, kinnitab ema, et ta praeb riivitud kõrvitsa läbi ja maitse saab suurepärane ja ma ei saa arugi, et kõrvits sees on.
See oli vale.
Ma tahan Tallinna.
The Adventurous Pursuit of Happiness 