Palun koju
Mul on täna vähe armastust enda vastu. Ainult see, mis pere pealt tagasi kiirgab. Täna on rebastepidu. Aga ma ei lähe sinna, sest tundub, et mul on oma ajaga midagi kasulikumat teha. Näiteks õppida, vaeva näha. Edu saavutatakse sellega, et ohverdatakse seda, mida teised ei ole valmis ohverdama. Läll läheb. Selline reality check tuli histoloogia tunnikontrolli järeltöö näol. Ma sain 7 punkti 13st. See on ~53%. Arvestatud on töö alates 61%st. Esmaspäeval on histoloogia arvestus. Esimene arvestus üldse ja mul on see juba sooritamata. Sest kui tunnikas on tegemata, ei saa arvestusele. Eestlaslikult teeb haiget see, et teisel rühmal ei olnud mingisugust tunnikat, nende hulgas võib lõtva olla veel inimesi, kes pole konspekti vaadanudki. Kordasin 3 tundi enne järeltööd. Pingsalt kordasin, läpakas kinni jne. Feilisin. Teeb viha. Olin nutma puhkemas. Panin jooksuriided selga ja lihtsalt kulgesin mööda metsateed. Jõudsin Selverini, kus olid laadapäevad. Šoppasin natuke, aga suremistunne minema ei läinud. Ma olen seda väärt. Mul tuleb piinelda, et nii munn ja laisk oli vaja olla.
Palun koju. Üksinda ma ei suuda hästi praegu.
Kuidas ma Atlantisesse olin nõus minema.
Ma ei tahtnud minna. M-K kutsus mind ja moosis mu ära tõsiasjaga, et tal on joogid olemas ja mul ei tule mingeid kulutusi. Panin ennast valmis ja läksin üle boksi nende juurde. Jumalast fun on, räägime juttu. Šampa, rumm ja siider. Ei, oota. Mina siidrini ei jõudnudki ju. Ütlesin, et mul on vaja korra enda tuppa minna. Inimene, keda ma msn-is näha tahtsin, polnud seal. Minu toakaaslased juba teavad, et kui mina joobes olen ja läpaka sülle naerdes võtan, on minu meelest õige aeg suhteid parandama hakata. Mitte isegi lihtsalt parandama, vaid parendama ka. No, teda ei olnud. Või ma ei olnud võimeline isegi sisse logima, ma ei tea. Panin läpaka kaane kinni, võtsin kaissu ja pöörasin magama. Mind proovis äratada see neiu, kelle juures ma jõin. Korduvalt. Ta tahtis ju Atlantisesse minna. Mina ütlesin väga otsekoheselt asju nagu “ei”, “sest mul tuleb magada”, “ma ei taha enam” jne. Kui ta ära läks korraks, andsin toakaaslasele korduvalt käsu uks lukku panna. Natuke lahe, natuke munn. Joon inimese alko ära ja lähen minema tuttu. Pole hullu, mul oli asju, millele tuli mõelda :)
Mi Amigo by Kings of Leon
I’ve got a friend,
Shows me all the good times,
Tells me I look better,
Chews
me up and spits me out,
And then walks my ass home.
And sings a song,
When I am gone, gone, gone.
My little friend,
Shoots me up and down town,
When I can’t get me drunk enough,
To pick me out the pieces,
Of a place I call home.
To sing a song,
Til I’m gone, gone, gone.
No.
Gone.
Gone.
Gone.
I’ve got a friend,
Tells me to get up again,
Showers me in bruises,
Tells me I got a big old dick,
And she wants my ass home.
To sing a song,
Til I’m gone, gone, gone.
You know son.
Gone.
Gone.
Gone.
Gone.
Gone.
Gone.
Suhtluspsühholoogia: esmamulje ja kehakeel
13 minutit enne seminari algust keeran lukku oma ühikatoa ukse. Peas keerleb feil, et pole kodust ülesannet teinud. See seisnes selles, et pidi võtma suvalise võõra inimese ja temaga kontakti looma. Meelega ja teadlikult. Siis vaadelda, kuidas ta reageerib ja mis ise tunnen. Seisin selliselt oma ukse taga pimedas koridoris.
Tõuseb vasak käsi ja koputab naabertoa uksele. Naisterahvas, kes Eurovisiooni lugusid esitab, elab siin. Keerab ukse lukust lahti, avab selle ja vahib mind nagu mii-mi-mida sa tahad minust??? Mu ees seisab peaaegu minupikkune kolme-neljakümnendates eluaastates naisterahvas. Heledad lühikesed lokkis juuksed. Käes on mingit sorti pooleli olev kudum. Tundub kahtlustav. Tervitan kenasti. Selgitan, et plaanime toakaaslasega köögi ära koristada. Küsin, kas äkki tema sooviks ka selles aidata, kui kööki soovib kasutada. Hakkab kohe ajama, et tema eelmisel aastal üksinda koristas teiste järgi ja enam seda jama ei tee. Noogutan: “Hmm, siis ma tean, mida oodata.” Muutub leebemaks. Räägib veel sipsu. Tänan teda, lippan lifti ja sõidan 0-korrusele tundi. Tehtud kodutööga (Y).
Tund on äärmiselt põnev. Laseb meil kirjutada oma lemmikvärvi, lemmiklooma ja lemmiklinna. Minu vastused olid hall, kassipoeg Sofi ja Sankt-Peterburg. Tuli lisada 3 kirjeldavat sõna iga vastuse juurde.
- Hallile panin elegantne, mahe, rahulik. Pidi andma pinginaabrile, et tema paneks ka sinna 3 juurde. Sain omale juurde hõbedane, jahe ja hele. Õppejõud selgitab, et need sõnad tähendavad, milline esmamulje jääb. Ok. Jahedaga olen alati nõus. Kirjutasin ta roosale asju nagu naiselik, särav ja pilkupüüdev. Ta vajaks putitamist, aga muidu läheksid need sõnad küll tema kohta :D Käib tossudega juuu, I can’t tolerate that shit.
- Sofi kirjelduseks panin säbruline, lojaalne, kihvt. Selgus, et see tähendab, millisena iseennast näen.
- St. Petersburg – suurejooneline, kultuurne, ajalooga. Kirjutada võis ainult kolm. Oleksin hea meelega lisanud veel sõnad “külm” ja “Russian”. Mida linn siis tähendas? Need sõnad peaksid olema tegelikkus. Mis ma tegelt olen. Ilma muljeteta, vaid reaalselt.
Sool ja pipar ja armastus
Ehk mäletate neiut, kes mulle kiastoliidi kinkis? Minu sool ja valge. Lisab maitset ja toob erilise välja. Meie eludes on palju sarnaseid seiku. Enam-vähem samadel aegadel ka veel.
Ta on nimelt väga ilus ja mingi kirjeldamatu veetlusega püüab ta tahetud noormehe kerge vaevaga kinni. Ma samas valdkonnas vist ei võistle hästi, aga kui mu tähelepanu on kellelegi pidama jäänud, olen ma selle inimese ka endale saanud. Võtab see siis mul pool minutit või näiteks 7 aastat (I’m so awful proud of that one. Ilma naljata). Ma arvan, et mu kinnisideelisuse rekord tuleb umbes 28 aastat. …aga see on juba teine teema.
Talle meeldis, et poisid on tema võtta ja jätta. Minuga oli see asi, et kui ma ei hoolinud, siis ma kohe üldse ei hoolinud. Ja no mis Sa kostad! Rollid vahetusid. Tema ei saanud, keda tahtis. Jäi peaaegu märkamatuks. Ja mina oli jumalast kindel, et saan, keda mina tahan… aga ei. Kogu mu pingutuse ja aususe ja avatuse (ja muu sarnase, mis mul raskelt tuleb) peale oli ta nagu… …meh.
Nagu mindki, see ei morjendanud teda kauaks. Ta kirjutas mulle: “Vaatlen meie elu keerukust kõrvalt ja imestan, kui ilus see kõik tegelikult on! Elu on ilus!”
My heroine. Esteetiline meel päästab jälle.
37. nädala nv 2011
Neiu BZ arvas nädala alguses, et meil tuleb koos jooma minna. Olen vist piisavalt lahe. Teadlasteöö
raames sai projekt teostatud. Alustuseks võtsime juba-koju-sõitnud-toanaabri termokruusi, et sellest tänava peal joovet luua. Ilus algus. Jõuame Piro mäele, kus on tema gootisõbrad. Mul ei ole palju austust inimeste vastu, kes kekkavad sellega, et neil läheb tegelt ka 5 minutit, et saapad jalga saada. Mul läheb 5 sekundit. Olen tõsises mures, sest uued inimesed – uued inimesed – uued inimesed. Okei. Jõuame pinkide juurde, kus pesitsevadki gootid. Esimesel tüdrukul, kes ajju fikseerus, olid tumepruunid silmad. Ja ta oli kõõrakas. Leidsin kohe, et mul tuleb viisakas olla ja äkki ta on nagu WHAT THE FUCK ARE YOU LOOKING AT BIIIIIIIIIIIIIIIIITCH, i was born this way! Aga vahepeal läksid silmad jälle tal normaalseks. Vahepeal ainult sõitsid. Kuna BZ tahtis näha, millised on mul sinised läätsed, siis olid mulle jäänud need ka ette. Kõõrakas astus mulle kohe näo ette ja hakkas pärima: “Sul on läätsed, jah? Mhmh, seda on näha. Ma näen, mis värvi silmad muidu on. MUL ON TUMEDAMAD HAHAHHAHAHAHAHAHAHHAHA!” Naeratasin. Selgitab siis elumehena ka teistele, et suudab oma näolihastega teha nii, et ta silmad näevad välja mustad. Tegi siis seda. BZ hakkas naerma ja ütles, et ta on lihtsalt kõõrdi nii. Tundsin rõõmu, et see keebiga hääg mulle impressida tahtis oma mustade silmadega (aka kõõrdi ajamis oskusega). Feil. Ma tõesti arvasin, et ta on tegelt ka kõõrakas, kui alguses nägin.
Võtsime ainsa laheda inimese sealt kaasa ja läksime mujale. Moodustus meie selle õhtu põhipunt. Õhtu jooksul
selgus, et tutvusin kunagi ühega neist. Mu 2008. aasta GC postitus kirjeldas teda selliselt: “villaste juustega mees, kes mind kallistab ja sõbralikult katsuda püüab, annab mulle oma neoonrohelise patsikummi”. Rahvas ja kohad ja joogid
vahetusid. Neil oli naljakas, et ma ei olnud kunagi Krooksus
käinud ja ei teadnud mis koht üks või teine asi üldse oli. Väga kihvt õhtu. Magasime lõpuks Armastuses, siis viidi meid koju. Kõndisime üle TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOL -sildi. Ellu jäime. Öösel helistab David. 2 korda. Ma jäin kõnede ajal magama :D
BBS.
Mu vanem vend on nüüd kihlatud :)
Start-Up.
the gorgeously white and absolutely brilliant Nikon 1
Won’t you give me something I need?
Won’t you get me off of the street?
Don’t wet my tongue
Or spit me up and break me a fever
Give me something that I can believe in
Give me something then walk me away
I’m a waste of time
And all in all a waste of a living
Waste of a living
Can’t you see me walking alone?
I’ve been down to the horns and back
And I’m way too tired
Of blowing out the burning candles
I got no money but I want you so
I got no money but I want you so
I got so much I can not handle
Can not handle, I can not handle
End all this pissing around
Cut me loose of this fucking town
I ain’t coming back
I got my ticket on to the next one
I got no money but I want you so
I got no money but I want you so
And I want, and I want
And I want, and I want it
EDUKA ÕPPIJA 10 KÄSKU
- MOTIVATSIOON
- AJA PLANEERIMINE
- HEA KESKKOND
- PIISAVALT PUHKUST
- LIHTSUSTAMINE
- KESKENDUMINE
- “EI!” SEGAJATELE
- PIISAVALT MUGAV MÖÖBEL
- ÕIGE ÕPPIMISE MEELEOLU
- OLE KOHAL!
Vene keele valik
Aine, mida ma kartsin olevat hardcore eriala vene keel, kujunes väga lõbusaks ja lihtsaks. Tähed, traditsioonilised kui-vana-ma-olen ja kus-sündisin, kehaosad. Muidugi valin selle. Vene keel on awesome.
She’s opened up
just like she really knows me. I hate her face, but enjoy the company.
Viimane kord, kui mu enesehinnang säärase põntsu sai, ähvardasin kõnealuse põntsu esile kutsunud inimese koha peal ära tappa. Mul tuli sellest suur jama. Küllap oli mu kirjeldus plaanist liiga selge ja hirmutav. Imelikul kombel ei jõua ma tänase juhtumi puhul hoopis ennast ära vihata. No tore. Also, sain teada, mis tunne on korvi saada inimeselt, keda kohutavalt tahad. Polegi seda kunagi varem tunda saanud. Huvitav ja meeldejääv päev see tänane. Okei, ma vaatan nüüd, kas suudan olla nutmata, kuni duši alla jõuan :)
Esimene/eelmine blogi
I used to live alone before I knew you – I LOVE TO WATCH YOU WHEN YOU*RE DANCIN*
Suhtlemispsühholoogia 1
Ärkan kella kaheksase äratuse peale. 15 minuti pärast hakkab seminar. Esimene kord. Kiire hambapesu, eilne meik kiiresti maha. Kampsun ja sall uneriidetele peale. Liftiga alla ja naudin fakti, et ka ühikas toimub leonguid. Ruumis sees eeldan oma kogemuste põhjal, et psühholoogist õppejõud peab olema munn. Istub laua taga käed ristis, ootab tunni algust ja tundub mulle munn. Ma ei saa ju parata… see on see, millega olen harjunud. Ometi on ta rääkima hakates huvitav ja eelarvamus kaob. Teema on kontakt.
Teeme paar harjutust. Esimesel oleme kahes reas. Näod vastamisi. Nagu inimtunnel, eks. Ütleb: “Mis Teile gümnaasiumis ei meeldinud.” Hea viis, kuidas õppimisest paus teha. Söök, millele on raske ära öelda. Pidid enda vastas seisva inimesega kiiresti leidma ühise joone. Kõigiga ühine joon leitud, rahustas õppejõud meid, et oleme sarnane punt küll – muretseda pole vaja, kõik toetavad kõiki :) Pidime kirjutama, mida ootame õppeainest/mida juba teame. Järgmises harjutuses mängime inimbingot. Kastides on küsimused nagu “Kes on peres ainuke laps?” ja “Kes pole kunagi käinud Soomes?” See on põnev. Saab nalja nagu esimesegagi. Tore tutvumismänguks, I guess. Arutame edasi kontakti-teemat. Kõigil on arvamus ja kõik võtavad sõna. Aga mis kõige lahedam, teised kuulatakse ära. Ülikihvt. Vene päriolu poiss räägib, kuidas tema konkreetselt ei hakkagi enam ise inimestega esimesena rääkima, sest tal on sellest varem väga palju probleeme tulnud. Puhtalt sellest, et ta on venelane. Poiss ise jumalast ilus, kena, viisakas, eesti keelt oskab jne. Saame järgmiseks korraks seostuva koduse ülesande – eksperimendi. Tuleb luua kontakt võhivõõra inimesega. Meelde jätta, kuidas ja miks tema valisin, mida tunnen ja kuidas inimene reageerib. Ohh wow… Vene poiss hakkas naerma nagu bitch please, ma just rääkisin, et this stuff doesn’t work out for me. Kirgi kütab see, kui suur kogemus peab olema meditsiinitöötajal isiklikult. Äärmiselt põnev ja intrigeeriv teema. Suurepärane seminar. Laseb meil teha väikse kokkuvõtte endale, et lõpus oleks kerge eneseanalüüsi teha.
Kuna seminar oli ühikas, kutsun 2 kursaõde üles oma ühikatuppa, et arutada reedest rühmatööd. Naudivad vaadet, ajame juttu. Plaan kiiresti tehtud, lähen ühega neist Lõunakasse. TÄITSA LÕPPPPP! Ta on nii põnev. Ta suudab samamoodi kontoritarvete poes ennast unustada ja kaustu uurida :D Saan kätte oma imeilusa sinist värvi uue pangakaarti. Nii samad asjad meeldivad. Astume poest välja ja ma küsin talt midagi, mida sipsu pelgasin teemaks võtta. Meil on nimelt ühine joon see, et mõlemad oleme siin väga tugevalt motiveeritud. Peamiselt sellest, et mõlemal on normaalselt terviseprobleeme endal olnud… Küsisin, kas talle tundub, et inimesed, kes on pidanud midagi rasket läbi elama, on toredamad kui need, kellel on tegelikult jopanud ja pole väga pidanud kannatama. Ja meil oli sellest palju rääkida. Lõunakast ühikani oli selle teema arendus ainult. Väga tore inimene.
Ühikatoast leidsin enda sõnn-toakaaslase. Ütleb, et tahab minna Lõunakasse sooja söögi järgi. Kas ma lähen kaasa? Kas ma just tulin sealt? Vastused on “jah”. Ma armastan sõnne. Kui ma kuulen, et inimene on sõnni tähtkujust, olen ma sekundiga impressed. Sest nad on suurepärased. Nagu kaljukitsed. Pildistan Lõunaka Rimis kalu. Naerame.
Vajan pihtida! KOHE!
Mis sai sellest kohast, kus sai anonüümselt oma pihtimused jätta? Seal see enam pole.
Kasutaksin teda sama tihti kui Elerin Twitteri.
YES I AM HOME
Hot and Heavy pumpkin pie
Chocolate candy Jesus Christ
Aint nothin please me more than you
Minu tagala ja kindlus. Ma olen nii õnnelik ja rõõmu täis.
Kui Soff mind nägi, tegi silmad suuuureks ja hakkas niiiii kõvasti põrisema ja ennast mu vastu hõõruma. Langesin kohe põlvili ta juurde ja nii me seal nurrusime koos oma 10 minutit. Igavesti mõnus oli teda näha. Emme rääkis, et kiisu tundub kurb või nagu otsiks/ootaks mind. Ei uskunud… kuni ta reaktsiooni nägin. Mäletab väga hästi mind.
Issi oli tegelt esimene, keda nägin. Pikutas teleka ees. Tervitasin teda. Ütlesin, et kohe, kui teda kuskil ringi jalutamas näen, kallistan teda hirmus kõvasti. Hakkas nii toredasti naerma. Söömise ajal tuli kööki, hüppasin püsti ja saingi kalli. Rääkisime pikalt. Panime koos mu toas topeltaknad ja värki.
MA OLEN NII TÄNULIK. Kuidas, taevas küll, ma nii palju head olen ära teeninud? Olen nii tänulik iga jumala päev. Nagu… ma armastan enda elu nii väga, et mõnikord kardan, et see on ainult uni.
Siis leidsin juba venna ja emme tuli ka varsti koju. Puhastan Krisi pesa ja aitan emal pesu lappesse panna. Räägime kõigest.
Ootan Pantsi juba. Tõin talle kingituse – täppkleepsud :D Tema saab punased, venna sai mustad
The Adventurous Pursuit of Happiness 