Samsung M3 Portable 1TB
Kingitused on toredad asjad. Teate küll – lilled ja muud kõrred? Ei mina ega mu noormees pole sellist sorti romantika harrastajad. Portselankujude ja pehmete mänguasjade kokkuvedamisse ka ei usu. Naistepäeva paiku ostsime kahepeale mulle välise kõvaketta. Ostul küll tähtpäevaga seos puudus, sest tahtsin alguses ise osta ja noormehelt ainult nõu küsida. Aga ta ütles asjalikult, et lilli ta mulle ju niikuinii ei too ja tema maksab nüüd pool vähemalt. Kuigi mul esineb lõõmav ego ja ülemäärane iseseisvusvajadus, olin kohe nõus, sest
- mu pisike läpakas näitab järjepidevalt suremismärke
- ja mul on ammune soov olnud omada vahetut juurdepääsu kõigile oma piltidele,
aga raha suuremates summades on tõepoolest asi, mida ma naljalt kokku ei aja. Kui ma just toas elamist ja söömist maha ei jäta. Nii saigi asjake tellitud-makstud-ära toodud.
Saabusin uue vidinaga lõpuks Neeruti-koju: siin resideeruvad CD-d ja DVD-d, mis muidu pilte talletanud on. 30GB hiljem tripin mööda memory lane’i
ja arutlen endamisi, kas äkki ei oleks parem mõte sots+kultantro2 seminariks ettekannet valmistada.
ei ole veel inimene
Keskkoolil, kus ma käisin, oli vilistlastepidu. Mõnusa osalemistasuga. Kuuldavasti selleks, et mingi selektsioon kohaletulijate osas teha. See võib tegelt ka suvaline kuulujutt olla. Minule isiklikult pakkus 20eurone osalustasu ilusa ajendi veel mitte sinna välja ilmuda. Keegi mu Headest Lugejatest käis? Mingeid häid tähelepanekuid/uudiseid oli?
Praegu käib vahenädal. Istun neljandat päeva ühikas – õues pole üldse käinud. Ega koolis for that matter. Eero ja Pants käivad kordamööda vaatamas ja tohterdamas. Kägaras teki sees köhin ja läkastan ja loodan, et varsti jälle inimeseks saan.
Kilekotimees ja ülehomne Bingovõit
Olen Eeroga bussis. Üks Tallinna ühistranspordi omadest. Pinke aint ei ole. Lösutame bussi keskosas maas. Meie poole tuleb bussi eest Kilekotimees. Asetab mu peale suure valge kilekoti ja ütleb, et me sööksime. Ümberkaudsed inimesed vaatavad natuke häbenevalt ja kohmetult. Umbes nagu siis tehakse, kui bussis keegi parm jaurab ja küsib peatuse nime. Vahitakse osavõtmatult ringi ja piilutakse, et mis siis nüüd ikka saab. Võtan Kilekotimehe pakutud söögi vastu. Mingid võikud ja ümmargustes topsides magustoit. Kilekotimees liigub bussi ette tagasi. Istub lahtikäiva toolikese peale ja kontrollib Bingopiletit ekraanilt, kus muidu ikka reklaame lastakse. Hüüab meile, et meil on head Bingonumbrid.
Ärkan üles, panen riide, sõidan linna, ostan Bingopileti.
Pirukas.
Teeme tütarlastega pirukat. Hakime suitsuliha kuubikuteks, riivime juustu, segame muna ja hapukoort. Tubli köögimöll käib. Olen ametis enda panuse andmisega, kui näen, et pirukasse peab minema ka kõrvits. Kõrvits on mulle üks vähem lemmikuid toiduaineid üldse. Kui mainin asjaolu, kinnitab ema, et ta praeb riivitud kõrvitsa läbi ja maitse saab suurepärane ja ma ei saa arugi, et kõrvits sees on.
See oli vale.
Ma tahan Tallinna.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
The Adventurous Pursuit of Happiness 