Tooge mulle sitaks neid korke
Käisime täna vennaga poes. Leidsin tee peal veel ühe korgi
Mul üks projekt plaanis, suht kogun neid juba. Kes viitsib-joob, peaks neid mulle kõrvale panema, eks.
Mängin legodega ja värki
Hommikul räägin issiga juttu. Täiega armas on. Räägime asjadest, mis pole meil tavaliseks jututeemaks. Vaatasin ta rahade kollektsiooni ja mingi rahatäht oli eriti kena ja ma ütlesin seda. Siis ta uuris, kas ma pole mõelnud niimoodi millegi kollektsioneerimise peale jne. Väga mõnus jutuajamine oli. Nagu inimesed rääkisime noh.
Ta käib enda õe sünnipäeval ja ma jään vennaga koos koju. Vahib mu päädist videosid, tahab mind hulluks ajada ja ma mängin legodega :)
Mul on eesmärk kõik tükid ära kasutada, aga see oleks väga aeganõudev ettevõtmine. Selg väsib täitsa ära ja hakkan tuba koristama, et järgmine kord jälle vinguda saaks, et uuesti sassi on aetud :) Aah, the little things in life.
Kodukülastus
Olen isa juures.
Olin viimati siin jõulude ajal. Igatsus paisus juba väga suureks. Käin teiste kallite juures ka ära. Praegu veel aga hängime vennaga :)
Kuidas 25 sain
Ma tahtsin oma sünnipäevast rääkida.
See oli too päev, kui Lemmy ära suri :(
Ühesõnaga jupi aja eest juba.
Aga pidu oli imetore ja ma tahtsin sellest rääkida. Lugu algab tegelt päev varem. Oli pühapäev. Ma olin tööl. Rääkisin Bastardiga skaibis ja ta naeris, et ma kunagi sünnipäeva ei pea. Tahtsin talle tõestada, et ma suudan inimesi endale külla kutsuda küll. Niisiis hakkasin skaibis, Facebookis ja telefoni teel kutsuma inimesi, keda ma tahaks ka enda koju minuga mu sünnipäeva tähistama.
Ja tegin seltskonnale kõige suurema pitsa.
Sünnipäeva hommikul saabus väike vend. Kutsusin ta, et juhul, kui keegi ei saa tulla, siis on mul keegi sitaks lahe inimene terve päeva seltsiks. Bastard pidi too päev tööl olema.
Olin valmis inimesi vastu võtma kella neljast kuni ööni välja. Ütlesingi, et täiesti mitteformaalne värk: tulgu kuidas-millal ise tahavad.
Umbes viie ajal hakkasid inimesed ilmuma. Esimesele sain päris ligi hiilida tänaval, kui ta majanumbreid vahtis. Tema suitsetas veel mu maja ees, kui järgmine kohale jõudis. Meil kõigil oli suur rõõm üksteist üle pika aja näha. Nemad nüüd koos suitsu tegemas, saabus veel üks külaline, kellega külma käest üles läksime.
Tervitusnapsud, kingitused, kallistused. Lõpuks saabus veel kaks külalist.
Mängisime mingit teravamat seltskonnamängu, uued tutvused ladusid omavahel kenasti puid alla. Siiski olid kõik superägedad ja meil oli väga lõbus. Mõned isiksused on lihtsalt nii suured, et ei mahu mu pisikesse elutuppa ära ilma hõõrdumisteta :)
Edasi ma pidu igaks juhuks ei kirjelda :)
Lõbusad kännuämblikud ja templielevandid olime. Väike vend muidugi mitte. Ta liiga nutikas vist selleks, loomulikult ka alakas.
***
Kaljukitse tähtkujust inimeste kohta öeldakse, et need jäävad vanusega nagu nooremaks, muutuvad tšillimaks ja naudivad elu järjest rohkem. Hakkavad vaikselt enda muretsemist minetama. Ma vist ka. Sest ma ei olnud kunagi varem endale inimesi sünnipäevaks külla kutsunud, maksimaalselt pere keskel pidanud. Aga edaspidi tähistan uhkesti. Külalistega ja värki.
Väike vend on juba 14!
Tuli mulle eile Kadrina rongijaama vastu. Ei tundnud teda äragi. See poiss venib vist meist kõigist pikemaks. Sean jutukal koduteel salaja keskööks äratuse.
8. detsember telefonis ette lõi ja alarmi esile kutsus, tormasin põleva säraküünlaga venna pimedasse tuppa. Ta ehmatas ärkvele nagu teeks igaüks, kes arvab, et ta tuba põleb. Aga ta on nii chillax, et hakkas naerma järgmisel hetkel. Mõnelt teiselt oleks vist molli saanud.
Rebis agaralt kingituse ümbert pakkepaberi, milleks Bastardiga valisime riiulist leitud Maaja keskmise lehe. See ajas ka teda naerma. Osalt vist selle pärast, et nö center foldi vastasküljel olid anektoodid :D
Sai täpselt selle raamatu, mida soovis; natuke värvilisi paugukaid, mis ka roseti rolli kandsid; 9 säraküünalt.
Nüüd siis ootan, et poiss jõuaks koolist, issi töölt, õde perega oma kodust ja kesiganes pidulised veel ilmuma peaksid. Ootan köögis pliidi ees, sest issi palus mul prae valmistada. Loomulikult olin nõus,
aga mulle tundub, et täna ei saa issil jääda märkamata, et midagi on muutunud, kui ma peolauas prae asemel ube kartuli ja praekapsa juurde võtan.
Pidu on sisuliselt läbi. Söögid söödud, jutud räägitud. See üks asi sai ka räägitud.
Saatsin köögist kõigi külalistega järjest sööke lauale. Issi vaatas veel asju üle, et mida köögist lauale viia. Pidasin ta naeratades kinni sõnadega “kuule, ma räägin siis Sulle ka ära…”
Jätkan: “Mäletad, kuidas mul septembris seljaga jälle jamad olid? Ma siis otsustasin, et teen kõik, mis minu võimuses, et uuesti seda ei juhtuks. Ma seepärast ei söö enam liha ega midagi muud loomset. Siis tead nagu arvestada, miks ma praadi ei võta ja nii.”
Suurtele silmadele lisandub naer ja issi küsib: “Bastardile oled siis kõik saadetud liha praeks teinud?”
Naeran vastu: “Jaa. Ta nüüd nii rahul ka, et ma ta eest jäätist ja juustu ära ei söö.”
Naerame veel hetke koos. Ja oligi kõik. Korra lauas küsis veel, kas ma salatit siis ka ei soovi. Ütlesin rõõmsalt: “Ei, aitäh,” millele ta noogutas, ja siis tõesti oligi kõik.
Kogu õhtu oli hästi lõbusaid tegevusi täis
ja tohutult südantsoojendav.
ÕIS, Dropbox ja #HITSA
Nüüd algab intensiivse kursusega nädal. Viie päevaga tuleb teenida 5 EAP-d. Viis korda ~26x45min. Peaaegu 100 h. Ma peaksin iga päev tegelema kooliga nende 5 päeva jooksul natuke vähem kui 20 tundi. TLÜ on sitaks ratsionaalne selliste asjadega ikka vahepeal. Valmistun ette.
Niisiis. Olen töö juures, teen loogilisi kaustu tuleva aine enda kausta, et saaksin kiiresti leida konkreetsete päevade artikleid ja peatükke, kui loengus-seminaris vaja on. Homseks esimeseks päevaks peab ~50 lk olema loetud.
Et enda idiootsuses seda ülesannet edasi lükata, olen igasugu teisi kooliga seostuvaid administratiivseid ülesandeid täitnud. Sorteerisin alla laetud faile õigete ainete kaustadesse. Vaatasin ainete lehekülgi üle, ülesandeid seal.
Isegi mingid väga suvalised pildid sorteerisin läpakas ära
Tähtsad tähelepanekud?
Tõin metsakodust kaasa riideid jms, mida ikka vaja läheb. Mis see kõik ikka seisab seal. Kokkuhoid ja värki.
Tõin kaasa näiteks märkmeploki, mida ammusel a’al natuke kasutanud isegi olin. Leidsin midagi huvitavat. Venna oli sinna dokumenteerinud põnevamaid ja loovamaid nimesid, mida saadetes Maury, Jerry Springer, Steve Wilkos Show ja Trisha näha võis.
Ida-Viru tripp. Kolmas? Neljas?
Emme ja pisike Mips avastasid kahekesi pankranniku serval pisikest karuputke. Mu õde (Mipsu ema) vaatas seda ahastusega pealt ja palus, et me edasi läheks. Umbes kogu reis oli selliste toonidega :)
Meid oli terve kari: mina, emme, mõlemad õed, kaks venda, 3 õdede last, õemees. Lastega trippimine on ikka midagi väga muud kui ainult oma õdede-vendadega jm ~eakaaslastega. Natuke äge, natuke väsitav.
Esimese öö ööbisime samas kohas Sinimägedes, kus aastaid tagasi ka esimesel reisil. Umbes 2007. aastal tegin seal pilti mälestuskividest. Meenus, kui märkasin pildistades, et olen täpselt samas kohas täpselt sama pildi teinud.
Äge oli hulkuda selles piirkonnas jälle. Mängisime vennaga surnuaias peitust ja uurisime hauakive, hauakaunistusi. Öökappidest unisex fotodeni.
Magamiskott oli supersoe. Hommikul ärgates olid huuled ja silmad nii paistes, et venna kutsus mind Jabba the Huttiks. Mu silmalaud olid niivõrd sarnased tema omadele olnud :)
Tripp kestis esmaspäevast kolmapäevani, aga kuna olen täna kolmapäeval tööl, pidin teise päeva õhtul Tallinna sõitma. Emmel oli sama asi. Vaeseke nuuksus mul kõrval veel enne, kui buss välja sõitis. Talle kohutavalt meeldis. Proovisin lohutada, et ega see viimaseks korraks jää :)
Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Maijooks 2015!
Laupäeval oli järjekordne Maijooks. Meie vahva seltskond koosnes minust, väiksest vennast, tädist, emast, mu õdedest ja nende lastest.
Saime lühikese aja koos istuda. Tuli jooksma minna. Väga veider oli, et suht kõigil olid hästi erksad jooksukingad.
SEB maniakaalne siga stardis oli päris kihvt.
7 km pole enne nii kergelt mööda lennanud, kuigi aeg polnud kõige parem, mis mul olnud on.
Pärast jooksu saatsin ema rongile ja jätsin õdedega hüvasti. Venna võtsin endaga kaasa. Läksime randa
ja edasi minu juurde. Vaatasid Bastardiga Eurovisiooni ja ma sain muretult pesus käia ja muude enda asjadega tegeleda. Hästi mõnus päev oli.
PS. Ostsin sealsamas järgmise aasta pileti ka ära – ootan juba :)
Eduard Leppiku 90. sünnipäeva võistlusmatk
Väike-Maarjas toimus järjekorras esimene Eduard Leppiku pärandit mälestav-tähistav võistlusmatk.
Selle aasta oktoobris on tema 90. sünniaastapäev, mille puhul Väike-Maarja muuseumi eestvedamisel mitmesuguseid põnevaid üritusi läbi viiakse.
Hiljuti avati seal peamiselt tema matku tutvustav näitus. Sain isegi avamisel käia. Kuigi sellega läks hoopis nii, et vaatasime väljapaneku üle
ja alles siis toimus pidulik ja ametlik avamine.
Ma ei hakkagi siinkohal rohkem ette näitama: käige ise vaatamas + tahtsin hoopis teisest asjast täna rääkida!
Aga seda peab ütlema, et Väike-Maarja muuseum on teinud imelise töö selle näitusega. Kuuldavasti hakkab see lähikondsetes kohtades ringi rändama. Pidi isegi minu vanasse koolimajja jõudma.
Nüüd siis aga toimus äärmiselt lõbus, sisutihe ja suurepäraselt korraldatud võistlusmatk. Tiimide suurused olid 2-6 inimest ja igas tiimis pidi olema vähemalt 1 inimene jalgrattaga ja vähemalt 1 inimene jalgsi. Osalesin enda ema ja väikse vennaga. Ametlikult registreerisin vaid end ja ema, sest vanuseklassid olid selgelt eristatud. Ometi võeti meid kolme täna ühtse grupina vastu ja kellelgi ei olnud meiega probleemi. Netis registreerimisel arvates, et oleme vaid tütarlapsed koos, panime tiimile nime Leppiklilled – austamaks meie põlvnemist sellest vägevast mehest. Lihtsalt armsal nunnu-mängulisel moel.
Kokku tuli tööpäeva kohta palju inimesi. Registreerunud 110-st oli kohal 101. Ühtlasi jõudsid kõik tiimid enne võistluse lõppu kenasti tagasi ja üldse läks kogu üritus viperusteta. Täpsemalt, kõik läks ägedalt.
Võistluse alguses jagasime ära, et ema käib jalgrattaga kaugemad kohad läbi ja me jookseme-kõnnime kohtadesse linna sees/lähedal. Pilt ülal on tehtud meie kõige raskemini leitavast sihtmärgist (ja vennast!), kui olime selle küsimusele vastuse saanud. Võistluse lõpuni oli jäänud pool tundi ja me polnud linnaski. Siiski oli tuju laes! Olime õnnelikud, sest olime juba otsustanud, et seda punkti ei hakka jahtimagi. Ometi võtsime väikse riski ja see tasus enda ära. Niimoodi käisimegi läbi kõik punktid, mis meie ülesandeks päeva alguses said.
Loomulikult külastasime-korrastasime vanaisa hauda ka, kui võistlus juba läbi oli saanud.
Järgmine asi minu vanaisa juubeliga seoses toimub jällegi Väike-Maarjas. Aset leiab see 9. oktoobril ja on lausa konverents. Seal selguvad ka võistluse tulemused ja toimub autasustamine.
Kooli, kuueteistkümnendat korda
Issi vennale: “Sa peaksid harjutama end varem ärkama…”
Mina sudin vahele naerdes: “…ja öösel MAGAMA!”
Venna varsti: “Mis päev täna on?”
Eks me kõik valmistu kooliks omamoodi.
Vestlus ülal leidis aset juba nädala alguses kodumetsas. Praegu olen linnas ja reibin tunniplaani koostada. 28 EAP-d on kuidagi juba koos. Täiesti lõpuni põhjendamatud nad ei olegi. Mõned on päris antroteemalised, aga juhuslikult võtan ka näiteks sõltuvuskäitumise ja jooga I.
…sest ilmselgelt ei ole vaja minu kolmandal aastal lugeda aineid, mida ma lõpetamiseks vajaksin.
Läheb hästi, kui nelja aastagagi ära lõpetan.
Uue kauba päeval
Tuled põlevad, vahetusraha üle loetud, laud ja põrand puhtad – tööpäev võib alata! Ent enne täistunni saabumist kaob elekter. Varsti astub poodi pikemat kasvu rõõmsameelne meesterahvas. Ta ütleb: “Teil ei ole nüüd elektrit, ma pidin selle välja võtma.”
???
Selgitab, et kuigi meil on elekter kenasti omanikele makstud, pole nemad seda tasunud. No kena. Küsib siis nagu muuhulgas, kas meil kalamehepükse on.
Loen pimedas ajakirja, söön kooki, müün suurele onule 3 paari hiiglaslikke viigipükse, häbelikule preilile käekoti ja kellelegi midagi veel. Kuidagi ei jää meelde, kellele ja mida. Tund aega tööl olnud, lülitan elektrita lambid igaks juhuks välja ja panen poe kinni. Ema, kes võtab juba poele uut kaupa vastu, kiidab otsuse heaks ja kutsub minugi kampa.
Kujunen selleks inimeseks, kes kotte ja kaste autost kätte annab. Varem olen alati neid lihtsalt vastu võtnud ja sisse vedanud.
Uus roll on põnevam, aga ka raskem, sest peab olema küllaltki kiire ja kõiki (raskeid) asju tõstma, ei saa valida.
See on alles esimene faas. Järgnevalt peab kauba sorteerima. Mina jaotan kogu kauba aastaaegade järgi. See annab igale esemele nö võimaluse ja kotte ei pea lahti kiskuma, et teada saada, millal sobiks poodi viia. Parim variant.
Sest näiteks, kui ma näen, et kotile on peale kirjutatud “POODI 2012”, siis praegu ei ütle see ju mulle midagi. Ikkagi peaksin koti avama ja ilma/aastaaja järgi sorteerima.
Samuti ei näe kasutegurit selles, et jaotatakse head ja halvad asjad. Head asjad viiakse poodi müüki kohe ja halvad…
jäävad eranditult ruumi sööma ja keegi ei vii neid enda tööpäeval kaasa, sest nendes kottides on kõik alla keskmise kaup, mis ei too nii palju raha sisse. Idiootne tagurlik meetod. Aga no ürita seda selgitada kellelegi.
See selleks.
Kui õigetel hetkedel silmad-kõrvad kinni suruda, on uue kauba päev vahva :)
Meediatekstide analüüs
Esmaspäevadele kohaselt olen meediatekstide analüüsi loengus. Selle kombe siseseks traditsiooniks on saanud, et ilmun kohale ise viibides veel täiesti nädalavahetuses. Kord tulin lõkkehaisusena, kord natukese joogisena. Täna olen paksult-soojalt riides, suur roheline kott (täis kartuleid, riideid ja pesemisvahendeid jms) mu kõrvalpinki hõivamas, sest sõitsin kodust
otse Lasna ja pole saanud veel oma kaasatoodud asju ühikasse maha panna.
Meediatekstide analüüs on väga äge. Stimuleerib aju kõige paremal moel. Jäänud on üks kodune töö, mille tähtaeg on sel laupäeval. Veel ei tea, mis see on, aga vihjena on öeldud, et praegu õpime andmebaase just selle tegemise jaoks.
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
The Adventurous Pursuit of Happiness 