Tere-tere, 2016!
Tänavusest luban, et ei muretse nii palju.
Kohe hommikul helistab Beib: unustas tööriided maha. Muretsemata, et mis praegu ärkamine mu niigi sassis unerežiimiga teeb, luban heatujuliselt püksid ja pluus kotti visata ja tema juurde silgata. Milleks plõksidagi inimesega, kes peab 1. jaanuaril tööl olema? Pealegi, tänane karge ilm on imeline!
Luban, et annan endast parima, et kool lõpetada.
Beib joodab mulle musta magusat kohvi, räägime juttu. Kuigi väsinud, ei lähe tema juurest otse koju. Lähen jalutama. Jalutan, et jääda oma mõtetega üksi. Näha linna tema kummalises aastavahetusejärgses olekus.
Jalutan, et korraks ennast kodust välja võtta, et hiljem seal värske peaga koolitöödega jätkata.
Saavutan ideaalkaalu ja ületan seljaprobleemid harrastades igapäevaselt joogat
ja jätkates eetilise vegani elustiili.
Sikupilli keskus avatakse 20 minuti pärast. Tean täpselt, kuhu suundun. Sisenen Prismasse. Kõnnin suure koridorilaadse vaheni, mis risti jäävate riiulite vahel laiub. Jalutan kogu selle pikkuse kuni alkonurga sein ette jääb. Liigun vaid sammud paremale ja skoorin taimseid feikvorste ja -viinreid ja -kotlette.
Olen rahaasjades veel valvsam.
Koduteel loksuvad kotis kõik kolm. Peaaegu keksin. Arvestan peas, kui palju võiks täna toidu sisse panna, et homseks ka jätkuks.
Mul on homseks põnev plaan ;)
Loobun suitsetamisest.
Istun susside ja kampsuniga täiendavalt soojustatuna köögis ja kütan meie külma kodukest. Pliidist õhkub sooja, aknapragudest külma. Rahulik tunne on sees. Nagu midagi läheks hästi.
Uurin välja, mida elult tahan – mis on mu elukutse?
Ellu, sa jääd ellu
Paranen. Kurgus kraabib vaikselt, nagu ikka siis, kui köha hakkab üle minema. Nohu kiusab väheke. Kuulsin apteekrist tädi käest, et allergiarohud aitavad selle vastu üllatavalt hästi. Hetkel kaldun nõustuma. Pea pole ka enam palavikuuimane.
Haiguspäevad olen sisustanud toa põhjalikuma koristamisega.
Alustasin koristamist toanurgast, kus tühjendasin pika riiuli, et kuhjaks tõmbunud riided, mis riidepuudele enam kuidagi ei mahu, lappes ja kenasti süsteemselt omale korraliku koha leiaksid. Virnad jõudsid ülemise riiuli alumise servani ja vana probleem oli tagasi. Ometi olin juba mitu kotitäit pluuse ja pükse koridori tõstnud, et ema need kaltsukasse viiks.
Olukord oli häiriv. Murettekitav. Tunnen, kuidas olen muutumas riietekuhjajaks, kellele pooled kokkuaetud hilbud ei meeldi, ei vaja neid või ei lähe need selgagi. Halastamatult elimineerisin kahtlasemaid valikuid, et õigustatutele ruumi teha.
Kui roheline põrand juba paistma hakkas,
tekkis usk, et seekord tõepoolest löön oma urkas korra majja. Asjalikult toanurgas peremehelikult nuusates ja rögastades leidsin, et laua ja voodi kohad tuleb ära vahetada.
Visandasin professionaalse joonise.
Pean otsust kiitma. Esimene öö uue koha peal oli täitsa mõnus.
Pühapäeva õhtul sõidan jälle ära Tallinna. Päevaga tuleb viimased toimetused toakeses lõpule viia. Ühtlasi haige inimese mode’ist üle saada. Viimane tähendab, et peaksin juukseid kammima ja kulme kitkuma.
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
Venemaa unenägu
Olin saabunud Venemaale. Tundus, et laevaga. Normaalne ju. Tahtsin mööda linna ringi käia ja pildistada. Seal oli hiiglaslikke ehitusjärgus sammastega imeilusaid maju. Aga ehitajad ja ümberkaudsed inimesed olid nii agressiivsed ja pahatahtlikud, et mul ei lastud pildistada ja mul oli pigem huvi oma turvalisuse vastu. Kuidagi jooksin mingi tüübiga, kes mu raha ära üritas varastada, suurde ooteruumi. Ma ei saanud aru, kas ma pidin uuesti laevale minema sealt või lennukile või bussi või rongi. See kohalik kutt, keda ma ähvardamisega ennast aitama sain, ostis mulle pileti ära, aga neil oli kinnituseks mu nime ka vaja. Hakkasin juba ütlema, et mulle meenus, et enne Venemaale sõitmist olin ju abiellunud. Ja mulle ei tulnud oma uus perekonnanimi meelde. Hakkasin juba natuke meelt heitma – nutsin kössis, et ei saa sealt põrgust kunagi ära. Siis küsisin endalt, et aga keda sa armastad/keda sa tahad: temaga tõenäoliselt abiellusidki. Score, raisk, sain sealt tulema.
Õde mul irvitas üks päev, et kas ma ikka tean, mis mu nimeks saaks, kui perekonnanimi oleks mu noormehelt. Olin juba kaitses, et TÜRA MIS SIIS OLEKS NOH. Ütles selle mulle aeglaselt naerul näoga. Siis ajas mind ka naerma. Natuke vastuoluline värk. Polnudki enne sellele mõelnud.
Antropoloogia sisseastumisvestlus
Hommikul ärkan seal, kus kõige rohkem maailmas olla tahan. Äratused on ägedad. Minu oma on Inceptioni soundtrackilt Edith Piafi Non, je ne regrette rien selle mõnusa creepy kajaga nagu filmis; temal on tulistamine ja pommitamine nagu sõjas. Üldse ei taha tõusta ja ära minna. Aga peame. Sest. “Noooooor neiu, teie tulevik on kaalul!” Ühesõnaga, on antropoloogia sisseastumisvestlusele vaja jõuda. Ja noh, mõni käib tööl ka.
Minu aeg on 11:15. Olen kohal nii 45 minutit varem. Raamat, mis valisin, pole päris lõpuni loetud ja sama lugu on artikliga. Lugesin Shostaki Nisa ja Geertzi Tihe kirjeldus. Üritasin siis nendega edasi jõuda, aga minu juurde tuli meesterahvas, kes küsis mult inglise keeles, kas olen seal antropoloogia vestluseks. Küsis, kas mu nimi on Sh-midagi. Vastused saanud, küsis minu nime. Pakkus välja, et kuna kõik pole väga hästi välja ilmunud, võivad nad mu ka varem ette võtta. Olin kohe nõus. Lõviosa materjalidest oli loetud ja ega see mingi raamatuvastamine pole, et iga detaili pean teadma. Astusin Tallinna Ülikooli ruumi M-328. Istet võttis mees, kes mu kutsus, ja ees ootasid 2 naist. Meie vestlus jätkus inglise keeles. Imelikul kombel olin mingil põhjusel lootnud, et nii oleks. Inglise keeles siis. Tutvustavad endid. Sellest osast jäi mulle vähe meelde. Ainult ülihea mulje neist kõigist. Ja et nemad hakkaksidki meiega tööle.
Tutvustan ennast. Räägin, et õppisin ka füsioteraapiat, mis oli liiga spetsiifiliselt füüsilisele inimesele keskendunud. Mainisin, et mind huvitab rohkem kultuur ja ühiskond juurde. Eksmatrikuleerimist otseselt teemaks ei võtnud. “Didn’t work out” võis olla väljend, mida kasutasin. Tahtsid, et räägiksin, miks antropoloogiat tahan õppima minna. Küsisid, mis keeli ma oskan. Tõin välja ka need, mis koolis ainult imevähe puudutanud olin. Palusid mul kirjeldada, millised omadused peaksid ühel antropoloogil olema. Noogutavad. Arutasime raamatuid. Naeratavad. Rääkisin, kuidas mu vanaisa Krimmi eestlaste elu ja olu oli kirja pannud ja mul sisse laskis trükkida. See neile meeldis. Saime edasi juba väga mõnusalt ja vabalt rääkida. Lõpus küsisid, kas mul on küsimused. Mõtlesin hetke ja küsisin: “How did I do?” Nad hakkasid naerma.
Aga üks asi läks pahasti ka. Enne vestluse lõppu küsisid nad, kas ja kuidas ma saaksin oma õpinguid rahastada, kui ma ei saaks tasuta kohale. Ja idiootsuse tipp tuli sealt. Kuigi on täiesti kindel, et ma ei lähe kooli, kui ma ei saa tasuta kohale, ütlesin, et võtaksin vist õppelaenu ja äkki vanemad aitaksid. WTF!=!==!=!??!?!?!)= Oijah.
Üritan oma päeva kuidagi sisustada
kuni kell 9 saab ja minu jaoks maailm jälle ilus-tore-hea on :)
Ära nägin oma kumavad korstnad
Tartu algusest peale on mind õrritanud korstnad kuskil teises maailma otsas.
Näen neid aknast, aga mis ja kus nad teevad – beats the motherfuck outta me. Küll ma vahtisin ja pildistasin ja uurisin.
Paar ööd tagasi 4AMi ajal tahtsin teha rännaku nendeni. Halb mõte – läksin lihtsalt magama ära. Umbes 24h hiljem ülivingete kokkusattumuste mõjul ronisin (suurepärasest joobest olulist abi saamata) autost suurima naeratusega välja, toetasin oma Läbukaamera vastu auto katust ja sain pildi :)
Emme sünnipäevapidu
Hommikul oli kõik nii ilus.
Kodus
ootab see tädi, kes nende kosside ostmisega mulle kunagi näkku nussis. Küsib, kas tahan kartulisalatit. Tänan, aga keeldun. Hiljem, kui isu tuli ja seda võtma hakkasin, ilmub see välja ja manitseb, et ma külalistele ka midagi jätaks. Jess, hakkab peale. Kogunevad rase õde, ta mees, onutütar. Tuleb tädi pisikestega. Vanaemad. Mainin õele, et meeldib ühe vanaema sall. Võtab hiljem teema üles, et mina tundvat selle vastu huvi. Vanaema pistab kisama, et mina tundvat üldse huvi ta asjade vastu. Poker face ja “mulle tundub, et issi hüüdis mind”. Hoian eemale. Selgub, et rääkis issile, kes kisa peale oli tuppa läinud, kuidas ma ta mingid odavad pärlid endale võtsin jms. Issi trollib mul alati kõvasti. Kaitses mind ja ajas talle sitta. Meelelahutuslikult. Mu vanaema on nimelt level 5 hoarder. Tal on kõike. Ja me juudime alati. Pidu on meelelahutuslik ja lõbus.
Ühel hetkel räägin Pantsiga. Tähtsatest asjadest. Muutun kurvaks terveks õhtuks. Räägime ühikatest.
Ta läks nüüd ka. Mingi linnu ühikas Tallinnas.
The Adventurous Pursuit of Happiness 