29. Maijooks
Ostsime kohe järgmise – KOLMEKÜMNENDA Maijooksu – piletid ära. Juubeli puhul teeme ajavõtuga. Muidu olen ise vaadanud, mitu minutit läheb. Kõva vahe. Noh, 5 euri vahe tegelt on. Kambameeleolus siiski liitusin ettevõtmisega 30. korral ajavõtuga 7 kilomeetrit läbida.
Päev oli muidu fantastiline ja stressirohke. Sest kooliasjad ju.
Üritasin sellest üle olla. See suures osas õnnestus. Elasin Mipsule kaasa, kui ta lastejooksus üliväle oli. Jooksin nagu mingi soccer mom temaga kaasa raja kõrval. Tegime laagriplatsi, kus kõik lapsed meie seltskonnas said kilgata-roomata, sõime, uurisime nänni, panime numbrid külge. Käisin Ida-Tallinna Keskhaigla telgis lihtsas kontrollis
Pärast jooksu käisin MyFitnessi omas ka. See oli väga teistsugune kontroll. Sealt sai terve A4 lehe igasugu infoga rasva, pehmete kudede, mineraalide hulgast kehas. Näitas bioloogilist vanust ja veel erinevaid hinnanguid.
Kohe pärast jooksu ronisin vennaga üles tuletorni. Nagu alati.
Moodustasime uue laagriplatsi, kus oli meil (aa, “meie” tähendab see aasta mind, venda, ema, 2 õde, 2 beebit, 1 väga armsat energiapall-väikelast) nii lõbus ja kena, et olime vist päriselt viimased jooksjad, kes lahkusid. Isegi osad telgiputkad olid täiesti maha võetud, kui alalt välja sihtisime.
Teisi saates ja läbi linna jalutades stress ja lühike närv tulid mu juurde tagasi ja ma lihtsalt pidin mingisse üksindusevormi ära saama. Nõnda jätsin hüvasti ja läksin Bastardi juurde. Tänase oleme ka suht maha tudinud. Ometi on jälle natuke normaalsem ja mitte nii väga närvihaige olla.
Tuln metsa!
Trekkisime
Vennaga 3 tundi, kuigi muidu läheb see ots ühe tunni. Küll aga triivisime teelt kõrvale. Sitaks hea on metsas olla!
Jjj
See tähendab jaa ja jah, kui oma vennaga räägin.
Tore õhtu kodus
Mul on väike vend olnud esmaspäevast siin arvutimänge mängimas ja filme vaatamas. Korra jõudsime isegi poodi riideid ostma. Muidu istumegi kodus ja oleme lahedad.
Bastardiga oleme nagu vahetustega tööl ka olnud. Et vend mul üksi siin ei peaks passima.
Natuke aru andmist
Vanem vend tegi erilist au paar päeva: veetis need meie juures kodus.
Käis kalal ja niitis muru. Aktiivne puhkus. Kaitses oma magistri lõputöö ära ja nüüd tuli siia aega maha võtma. Eile öösel astus minu tuppa sisse, istus kirjutuslaua ääre peale ja rääkisime suvalistest asjadest. Haistsin, et midagi on tulemas.Tuli ka.
“Ellu, kuidas sul muidu läheb?”
Pilk vajub maha, tramaivõirsk-naeratus näkku ja lausun erinevates käänetes ja lausetes sõnu nagu normps, hea ja okei. Naerab selle peale. Algab korralik vanema venna gestaaposessioon.
“Räägime pidudest.”
No, vaadake, ma juhtusin B-klassi kokkutulekule nüüd alles
ja see oli nii vali kuskil metsa sees olnud, et nad kuulsid seda meie kodus. Sellest tulenevalt rääkis mulle alkoholi mõjust ajukoorele ja enesekontrolli võime langemisest. Näitas fail compilatione, kuidas purjus inimestel eriti idiootsed ideed tulevad ja endid puru kukuvad ja löövad. Üks video kestis 45 minutit.
Üritasin talle selgitada, et minu teada mul väga suurt probleemi pole. Seoses sellega, et
- mul ei ole vaja
- kodus ei tule see mulle mõttessegi
- ma ei hakka hommikul kunagi peale jooma ega tee muid megaparme asju
See on minu ajumaailmas nii kõrvaline teema, et natukese üllatab, et see eraldi üles vaja võtta. Minu meelest oleks mulle (kui üldse) vaja interventioni, et ma kohvi nii palju joon. Sest keegi ei tohiks nii palju suhkrut tarbida. Valge surm! Ühesõnaga, tahtsin uut teemat. Ja küll ma vanemaid vendi juba tean. Rääkisin talle, mida viimati Tallinnas
tegin. Täpsemalt, mida ma öösel rannas ühe noormehega tegin. “Lõket” on lihtne vastus, aga sellest piisas, et ta kohe hirmus vaikseks ja tähelepanelikuks muutuks. Viimast siis tavalisest rohkem. Varsti hakkas asju ka küsima. Nagu miks ja ega ta püromaan pole. Ta on selles mõttes hästi lahe vend, et kui ma kuskil 7. klassis sinikatega hakkasin koju ilmuma, tal silmad kilasid ja gestaapotses sekundi pealt. Olin nagu: “Mul oli lõbus, kui need tekkisid.” Ta kiitis heaks. Nagu praegu. Kuigi praegu ei hammustanud keegi mu õlgu ja käsi lillaks.
Okei, aga ärge liialt muretsege. See on raudselt mingi faas, mis üle läheb. Ja üldse have fun :)
Ma hakkan nüüd endale nägu tegema, et ma hirmus väga tahan suguvõsakokkutulekukohustusi
täitma hakata :)
Loendamise ja fotograafia igavuspeletuslik lisaväärtustusmõju
Vanaisad olid mul igavesti targad mehed. Issipoolset ma küll kohata ei jõudnud, aga kuuldavasti oli ta väga otsustav ja kindlameelne. Umbes nagu minu enda isa. Emmepoolset sain ise palju näha. Ta oli meeletult töökas ja laia silmaringiga. Ta saksa päritolu vajas täpsust. Et kõigel oleks põhjus ja kõik oleks loogiline. Kui vanaisa nõusid pesi, pidas ta peas arvet, mitu kahvlit-nuga-lusikat nüüd pestud on. Ta märkas. Ta nägi. Selline arvepidamine oli tal universaalne. Loendas kõike. Ja niimoodi oli kõigel tema jaoks väärtus. Nii ei hakanud kunagi igav ega üksluine.
Tema loendas, mina pildistan. Talle üldse meeldisid numbrid, mulle üldse väga fotograafia :)
Juba mitmendat päeva taltsutan oma tuba. Ega see väga kiirelt areneda tahagi, kui kõik, mis kätte satub, nii põnev ja uurimis-pildistamisväärne on :)
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
Vendadega kelgutamas
Kui olin juba paar korda punase katkise salvokaga ümber käinud, tuli väike vend ja ütles, et ma võtaksin selle, millega tema sõidab – rooliga kelgu. Lubab, et ei käi sellega ümber. Sõidan alla, kõik on super. Vanem vend sõidab järgi. Ütleb, et viiksin ta salvoka üles mäele, ta veab suure kelgu ise. Vennad on ikka nii kihvtid.
Kuidas teavitada peret eksmatrikuleerimisest
Esmaspäev.
Mina.
Tehti selgeks, et ma võin nüüd ära minna ja kool, mida ma südamest armastasin, ei taha mind enam. Läksin ühikasse, nutsin, magasin. Ärkasin supertatise ja haigena üles. Olgu. Maunisin kuni vastlapäeva õhtuni.
Pants.
Loeb mu blogi.
Vastlapäev.
BZ. Sõbrad.
Päeval helistab BZ. Küsib, mis must sai. Ta on nii kallis. Siis läksin sõprade juurde vastlapidustustele, mis ma ära rikkusin, sest kiskusin inimesega tülli, sest ta arvamus BZ-i kohta ei haaku minu omaga. Ülemääraselt emotsionaalne ja pinges vist. Sest BZ ise oleks selle üle naernud lihtsalt. Ma usun.
Kolmapäev.
Maunisin jälle, aga võtsin suuna koju. Sain ka ametliku teate, et mind eksmatrikuleeritakse.
Vanem õde.
Teel koju helistab vanem õde. Tuleb ju kodukanti, et lapse nimi registreerida. Samas perele last näidata. Saame selle räägitud. Ütlen, et mul on halb uudis. Küsin, et mis ta arvab, miks ma nädala sees koju sõidan. Küsib kohe, kas keegi on surnud. Harjumus juba siuke. “Halb uudis” kuuled, eeldad juba, et jäime kellestki jälle ilma. Seekord õnneks mitte – koolist visati välja. (Õnneks? Vähemalt ei ole mu prioriteedid paigast) Ta oli pahane. Aga mitte minu peale.
Ema.
Terve tee koju ei söendanud ette valmistada, mida vanematele öelda. Teadsin ainult, et ma ei tahaks ega suudaks sellist asja nende eest varjata.
Astun koduuksest sisse. On juba hilja õhtul. Koridorides on tuled kustu. Köögis põlevad. Laua nurga juures istub emme öösärgis ja lahendab ristsõna. Vaatab minu poole ja ütleb rõõmsalt: “Ellu! Sina kodus!”
Ei saa sõnagi suust, silmad lähevad vett täis. Emme näeb, tõuseb püsti, nägu murelik. Kallistame. Sosistan talle haige inimese ragiseva häälega, et mind visati koolist välja. Pigistab mind kõvemini. Räägin põhjalikult, mis juhtus.
“Siis ei olnudki seda vaja.”
Üks vanem ja noorem vend.
Vanem vend, keda muidu kodus näeb vähe: “Kas Sa jääd üheks päevaks?”
Mina: “Ei, mind visati koolist välja.”
Suhtub megalebolt. Räägib naerdes, et kui talle öeldi, et eksmatrikuleeritakse, võttis ise paberid välja. Väike vend on sama tšill. Rõõmustab, et ehk saab minuga koos jälle elada. Teevad tuju paremaks. Vaatame Dave Chappelle’i stand up comedy‘t.
Neljapäev.
Isa.
Tuleb töölt koju. Oleme köögis. Küsib mult, millal tagasi lähen. Kas pühapäeval? Paneb õueriideid selga, liigub koridori. Midagi ütlemata lähen koridori järgi. On talle nii omaselt terav/selgeltnägija ja küsib naljatamata: “Või visati välja?”
Waterworks! Noogutan. Vaatab mind hetkeks midagi ütlemata. Paneb käed mulle mõlemale poole pead, vaatab silma. Ütleb, et ma ei kurvastaks selle pärast – teda on ka koolist välja visatud. Kallistab. Paneb jope kinni eest ja astub uksest välja õue. See poleks saanud enam paremini minna.
Vend ja ta kihlatu on veel jäänud.
hr54tfgrttttttttttt(sophie kõndis üle klaviatuuri )
tahtsin sulle häid jõule kirjutada eks ta tahtis ka
häid jõule terve pere poolt
KOJUMINEK!
Sain öösel 5 midagi (kui koju jõudsin) kirja vennalt. Kutsub koju kaasa.
*rõõõõõmus tants*
Mitte nii rõõmus tants, kui saan tunda, kui laastav ma tehnikale olen :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 