Laupäev. Köök on kuum, inimesed sagivad sisse-välja. Naerdakse ja jutustatakse! Üks joob, teine sööb. Kolmas alles saabub, moosipurk ette sirutatud. Askeldajad aiast pistavad ka korra nina tuppa uuesti ja söövad kogunenud pannkoogimäe rõõmsalt ära, ajavad omale morssi peale. Tuiskavad jälle lõkke ja peenra juurde tagasi. Lapsed kilkavad ja tellivad ülepannikookide asemel ampsukaid. Kõike saab! Kokarolli antakse muudkui edasi ja üle, põlled lehvivad. Elu käib! Tervitatakse ja jäetakse hüvasti segamini. Selline unistus.
Pannkoogipühapäevadest ei tulnud midagi välja. Mu unistus polnud kindlasti piisavalt suur. Proovin uuesti. Paremini.
Ma loodan tekitada traditsiooni, kus igal või igal teisel või kolmandal laupäeval peab keegi minu kallitest inimestest (või ma ise) pannkoogilaupäeva (täiesti sobilik oleks ka pitsat teha). Kutsub külla koos nt mahla või moosi või jahupaki vms tellimusega ja annab teada, mis on tema teema või soov. Näiteks: kui mina peaksin enda juures nüüd pannkoogilaupäeva, laseksin kaasa võtta aiakindad (lisaks sellele, et telliksin ka moosi jms, kel on kappi seisma jäänud jne). Teen nimelt korda aeda, mis kuulub meie üürikorteri juurde. Väikesed talgud sobiksid praeguses järgus hästi. See oleks minu nö teema. Aga igasugu teemad sobiks. Langeks mu sünnipäev laupäevale, teeksin selle ka pannkoogilaupäevana.
WHAAAAAAAAAAAAAT.
Nojah, siis on otsustatud. Aga tagasi teemasse.
Perekond on tähtis. Kogukond on tähtis. Jagame õige omavahel rõõme ja muresid. Võimendame üksteise elusid! Hoiame üksteist! Ja sööme pannkooke.
12/04/2019 | Categories: olme | Tags: laupäev, pannkoogid, pannkoogilaupäev, pannkoogipühapäev, sünnipäev, unistus | Lisa kommentaar
Ragnar Lõivukese sõnadega harin Lugejat väheke:
Igasugune komppöid vajab ravi ja mida varem raviga alustada, seda parem on tulemus. Ravi võib olla mittekirurgiline või kirurgiline. Alustatakse alati mittekirurgilise meetodiga – kipsmähistega, mida vahetatakse korra nädalas. Pärast neljandat kipsi tuleb tavaliselt teha kannakõõluse lõige, siis on taas kipsmähis kolm nädalat. Enamikul juhtudel sellisest ravist piisab ja jalg on korrigeeritud. Edasi kasutatakse spetsiaalseid ortoose, et tulemust säilitada.
Kui ravikorraldusi kodus ei järgita, tekib komppöid uuesti 100% juhtudest. Seetõttu on eriti oluline, et lapsevanemad jälgiksid arsti poolt etteantud juhiseid väga täpselt. See puudutab eelkõige just kipsijärgset ortoosravi.
Olgu. Sobib. Sitaks on kipsmähiseid olnud, opereeriti ka juba. Sai veel kipsis olla. Me oleme valmis. Noh, selleks, et laps on nüüd 23/7 oma lahase ja ortoospapudega. Röögib ja võitleb. Kurvastab ja on segaduses. Oleme valmis lohutama ja armastama ja ravile kindlaks jääma. Davai, teeme ära.
Ei olnud aga valmis, et igal sammul esita taotlusi, oota nende järgi. Siis oota arsti vastuvõtu päeva. Oota järjekorras, saa sobimatu lahas. Vii see arstile. Oota järjekorras. Arst saadab lahast välja vahetama. Õige lahas tuleb tellida. Oota nüüd selle järgi.
MIKS EI VÕI TEHA SÜNNITUSMAJAS PABERITÜKI PEALE TEMPLIT “KOMPPÖID: kipsmähised, kannakõõluse lõikus, kipsmähised, Dobbsi lahas, ortoospapud, taastusravi. MITTTTTTTTTTTTE KÕRVALE KALDUDA RAVIPLAANIST!!!!!!!!!!!!” Ja siis see tempel tagaks kõik selle kraami, mis on alati ja iga komppöia juhtumi juures universaalselt ettenähtud.
??? MIks. Solgutavad aint.
***
Saime täna vähemalt papud kätte. Ootasin ilmselt jälle kuskil järjekorras mehe ja pojaga, kui ilusatele uutele ortoosjalatsitele
mõeldes ütlesin mehele, et loodan, et papud ei jää lapsele väikseks enne lahase saabumist ja seega nende papude kasutusse võtmist. Ta vaatas mind mõnusa ah-käige-putsi-kõik-pilguga ja ütles rahulikult, et siis tellime need ka uued.
10/04/2019 | Categories: olme | Tags: komppöia kolmapäev, komppöid, ortoosjalatsid, pask, sotsiaalkindlustusamet, tsirkus | Lisa kommentaar
Pojale sai kaunis nimi. Selline, et kui tema klassis on kunagi 3 Sebastiani ja 5 Kennethit, sest need nimed tundusid korraga 6000 lapsevanemale erilised ja haruldased, siis tegelt tema on uhkes üksinduses oma ilusa lihtsa klassikalise nimega. Kõik teaksid, kuidas seda hääldada ja kirjutada. Jääb hõlpsasti meelde.
Aga ma kutsun teda lihtsalt Kalleks. Nii 50-50, pooleks. Pool aega on oma nimega, pool aega kutsun siis teda armastavalt Kalleks. Kui sellised alle-aa momendid on. Veiderdab ju reipalt.
On sobiv aeg ka blogis anda väljateenitud puhkust sõnadele poeg, laps, järglane, poiss, pisiinimene ja põnn. Nüüd on selge, et kui räägin kellestki Kallest, on juttu mu esmasündinust.
Ps. Sellega läks nii, et mu isa ütles pmst, et “Kalle” pole lahe ja ma ei hakanud seda kunagi aktiivselt kasutama. Mõnikord kutsun aga Kalluks :)
08/04/2019 | Categories: olme | Tags: hüüdnimi, Kalle, klotsid, koodnimi, nimi, poeg | Lisa kommentaar
Me ei olnud järglast tegemagi hakanud, kui suurest beebipalavikust vedasin koju marlilappe ja sipukaid, nõukaaegseid lelusid ja klotse. Kui kõhus juba küpses, hakati ise kraami meile tooma ja saatma. Nii on mul mingi kummalise vedrukottanuma suurune hulk asju pojale mängimiseks. Ei osanud esimese hooga midagi minema sorteerida, peaaegu nagu kingitud ju. Ja kust ma juba tean, mis arenguetapis see pisiinimene just mõnda lelu eelistama hakkab.
Aga ma olen siin natuke lugenud. Natuke juba midagi tean. Ma tean, et nii või teisiti on klotsid lapsele tohutu tähtsusega mängus. Klotsid võivad eri aegadel olla kõik alates telliskividest maja ehitamiseks kuni emme, issi ja tema endani välja. Klotsid on teema. Lihtsalt mitte veel temale. Mina ise mõtlen klotsidele iga päev.
Skeemitan klotside näitel, kuidas tal tekitada vastutustunnet enda asjade osas, panna oma mänguasju väärtustama. Olen eristanud mänguasjade 3 tähtsat seisundit, mille pidevaks saavutamiseks kavatsen anda endast parima. Sest mulle paistab, et see laoks vundamendi korraliku iseseisva inimese kujunemiseks.
Mina arvan, et mänguasi peab olema puhas, terve ja oma õigel kohal.
Seda kõike siis enne ja pärast mängimist. Loomulikult võib mängimise ajal klotsike katki või mustaks minna, diivani alla paiskuda.
Esimese asjana võtsin ette selle kindla ja õige koha tekitamise. Tõin enda isa juurest ära suure lahterdatud riiuli, kuhu sobiks just panna eri suurustest väiksemaid asju nagu seda tihtipeale ongi mänguasjad. Riiulikastikesed seisid tühjad kuni järglane hakkas üldse huvi mänguasjade vastu üles näitama. Mängimisega ühele poole jõudnud, viin jonnipunnid nende kindla ruudukese sisse ja teinekord tean täpselt, kust nad uuesti võtta saan. Ühel päeval mõistab poega ka teada. Riiuli mahutavus piirab ka mänguasjade hulka.
Ma sügavalt jälestan mänguasjade maas vedelemist. Kui nad on lohakile jäetud. Juuksekarvade ja poritükkidega kuskile koridorinurka triivinud. Lisaks usule, et õigete kohtade määramine ja nende järjepidev kasutamine tekitab pojas korrahoidmise taju ja eelistamise, olen seega sisemiselt tugevalt motiveeritud seda süsteemi toimima panema.
Teiseks vaatasin seal veidras mänguasjapaunas ringi: kõik karjuvalt kole-katkine läks. On asju, mida ei pea alles jätma lihtsalt seepärast, et keegi lahkelt andis või endal mingi mälestus on. Less is kindlasti more. Mul jookseb hoarding mõlema vanema liinis, peangi valvas olema, et pojale jubedat karuteenet ei teeks. Olgu tal tõesti pigem vähem nänni, aga olgu need seevastu kenad-korralikud. Ja peaks ma suutma ja tema seda tahtma – kahe käega olen poolt, et lihvime-värvime-liimime tema kahjustatud mänguasja kuni see on korralikus seisundis jälle.
Kolmandaks puhastan aeg-ajalt pojaga jutustades tema klotsikesi,
mis näppimiskõlblikkuse saavutamisel ka riiulisse oma aega ootama panen. Praegu veel näeb ta rohkem jonnipunnide ja närimisrõngaste puhastamist. Loodan talle näidata, et vara (ja ka enda) hooldamine on mõistlik ja tasuv strateegia elus.
***
Kirjutan seda kõike muidu seapesast. Keset kööki on lamamistool, millel pole kindlat kohta. Rändab. Peaksin selle katte ka pessu panema, miski muusika peaks ka sellest tulema, aga patakad vist tühjad. Pole olnud mahti uurida. Elutoa põrandal on veel tegelustekk koos rippuvate mänguasjadega täitsa valmis poissi vastu võtma mängima. Ilmselt saab see homme kohe kasutust, aga siiski on nõme selle üle ja ümbert keksida. Ja mu voodis on kõike alates lapse sokkidest kuni nende samade klotsideni, millega ta veel isegi ei mängi. Ma lihtsalt ei tea, kuidas kõigiga toimida. Kas hinnata mõni juba täiesti äramängituks
ja ahju visata või kuidagi uuendada-timmida.
Ootavad karjas aknalaual mu tähelepanu ja otsuseid. Mitte just kannatlikult: kukuvad ju voodisse muudkui, kui rulood liigutan.
Pole lihtne, jah, loomulikult. Ma ei proovinud väitagi, et on. Tuleb lihtsalt iga päev süsteemi jätkusuutlikumaks teha ja selle juures püsida. Mul on usku. Olen lausa elevil.
06/04/2019 | Categories: olme | Tags: beebipalavik, järglane, klotsid, kujunemine, mänguasjad, plaan | Lisa kommentaar
The Adventurous Pursuit of Happiness 