Kihvt-kihvt kirjavahetus
Saadame õega teineteisele kirju. Alati proovin midagi kihvti ja loomingulist talle saata. Teen skeeme ja jooniseid, tabeleid ja graafikuid. Värvipaberid, vihikulehed, pitsakarpide põhjapaberid… Kõike kasutan, et eelmist saadetud kirja üle trumbata. Et ta korrakski imetlema või ahhetama panna. Mõtleks, et sai tõesti ägeda kirja.
Aga tema on kavalam. Piiksun-sulan tema kirjade peale. Laseb korraks oma lapsukese rasvakriidiga paberi ligi ja paneb kirja, mis lugu pildi juurde kõlab. Piisab.
Suht armas päev
Saime nii mõnusalt kaisus olla ja juttu rääkida täna. Täitsa igatsesin sellist päeva, kui saame rahulikult ja tšillilt võtta. Kõõmadest-kiimadest kuni maia-saiani arutasime läbi lõbusalt. Päris armas päev :)
Mipsu joonistused
Käisin eile pärast bakaseminari enda õde vaatamas. Et temaga korrakski juttu puhuda. Soovisin ka tema pisima lapse oma silmaga ära näha. Ja, noh, lapsel ka hea, kui minuga võimalikult kiiresti tuttavaks saab.
See oli just vihje asjaolule, et ma räigelt armastan enda õdede lapsi ja üritan neile igal võimalusel midagi ägedat toota.
Jutuajamise käigus maandus mu sülle Mipsu joonistamise blokk, kus oli nii palju kihvte pilte, et lihtsalt pean neid siin jagama.
Armsat valentinipäeva!
Täna pole Beib minuga koos. Olen metsas veel. See on suht suva ka, sest minu jaoks ei ole valentinipäev kunagi olnud see üks päev, mil enda kiindumust ta vastu väljendan. See on lihtsalt järjekordne päev, mil seda teen :)
Mipsukese sünnipäev!
Kingitus, mille jupi aja eest pakkisin juba,
oli mõeldud Mipsule – mu õe tragile (ja nüüd neljaaastasele) tütrele. Täna andsin selle üle. Niipea, kui ta sellest kenasti kinni hoidis ja mina oma käed lahti lasin, tegi ta koomilist pingutavat nägu ja potsatas oma pidulikus ämblikuteemalises kleidis pepuli esikuvaibale ja tunnistas, et on jah hästi raske.
Sinise tapeedi ja roosa lindi sees varjul oli suur entsüklopeedia. Mitte mingi titekas, mida muidu võiks lapsele kinkida. Mäletan lihtsalt enda lapsepõlvest, kui äge oli kõiki atlaseid ja entsüklopeediad sirvida. Mis siis, et sealt veel lugeda ei osanud. Niisiis tahtsin talle ka seda elamust ja mälestust pakkuda. See konkreetne raamat oli igavesti paks ja selgitas kõiksugu teemasid, paksult-paksult illustreeritud. Minu lapsepõlve omades nii palju teemasid küll polnud. Taevakaarte jms.
Minu juures ta seda veel ei avanud, seega loodan nüüd tagantjärgi, et talle meeldib ja uurimine palju rõõmu toob.
Veganijuttu
Täpselt 3 kuud tagasi loobusin piimast ja munadest. Noh, et vaadata, kas läheb paremaks tervis jms. Veganiseerusin too päev kogemata täielikult. Proovisin Bastardi sünnipäevast alles jäänud lihatükke süüa, aga sülitasin need välja ja olin nagu nope ja vegan valmis.
***
Kõige suurem üllatus on toetus. Kuigi ikka küsitakse enne ise mõtlemist, pole keegi päris kiuslik olnud. Väga ootamatu. Sellega on vist nagu kõige muuga: idioodid oksendavad enda arvamust kuskil FB grupis, millega on liitutud ainult kobisemisvõimaluste laiendamiseks – nii ma ei osanudki oodata, et inimesed, kellega ise kokku puutun, on mõtlemisvõimega ja ei pea viha, kui märkavad, et ma ei söö neilt jäätist ja kotlette eest ära. Imeline maailm ikka.
Väike vend on juba 14!
Tuli mulle eile Kadrina rongijaama vastu. Ei tundnud teda äragi. See poiss venib vist meist kõigist pikemaks. Sean jutukal koduteel salaja keskööks äratuse.
8. detsember telefonis ette lõi ja alarmi esile kutsus, tormasin põleva säraküünlaga venna pimedasse tuppa. Ta ehmatas ärkvele nagu teeks igaüks, kes arvab, et ta tuba põleb. Aga ta on nii chillax, et hakkas naerma järgmisel hetkel. Mõnelt teiselt oleks vist molli saanud.
Rebis agaralt kingituse ümbert pakkepaberi, milleks Bastardiga valisime riiulist leitud Maaja keskmise lehe. See ajas ka teda naerma. Osalt vist selle pärast, et nö center foldi vastasküljel olid anektoodid :D
Sai täpselt selle raamatu, mida soovis; natuke värvilisi paugukaid, mis ka roseti rolli kandsid; 9 säraküünalt.
Nüüd siis ootan, et poiss jõuaks koolist, issi töölt, õde perega oma kodust ja kesiganes pidulised veel ilmuma peaksid. Ootan köögis pliidi ees, sest issi palus mul prae valmistada. Loomulikult olin nõus,
aga mulle tundub, et täna ei saa issil jääda märkamata, et midagi on muutunud, kui ma peolauas prae asemel ube kartuli ja praekapsa juurde võtan.
Pidu on sisuliselt läbi. Söögid söödud, jutud räägitud. See üks asi sai ka räägitud.
Saatsin köögist kõigi külalistega järjest sööke lauale. Issi vaatas veel asju üle, et mida köögist lauale viia. Pidasin ta naeratades kinni sõnadega “kuule, ma räägin siis Sulle ka ära…”
Jätkan: “Mäletad, kuidas mul septembris seljaga jälle jamad olid? Ma siis otsustasin, et teen kõik, mis minu võimuses, et uuesti seda ei juhtuks. Ma seepärast ei söö enam liha ega midagi muud loomset. Siis tead nagu arvestada, miks ma praadi ei võta ja nii.”
Suurtele silmadele lisandub naer ja issi küsib: “Bastardile oled siis kõik saadetud liha praeks teinud?”
Naeran vastu: “Jaa. Ta nüüd nii rahul ka, et ma ta eest jäätist ja juustu ära ei söö.”
Naerame veel hetke koos. Ja oligi kõik. Korra lauas küsis veel, kas ma salatit siis ka ei soovi. Ütlesin rõõmsalt: “Ei, aitäh,” millele ta noogutas, ja siis tõesti oligi kõik.
Kogu õhtu oli hästi lõbusaid tegevusi täis
ja tohutult südantsoojendav.
XXX-ray
Hädistasin jälle tublisti, et kogu aeg vaja mind kiiritada. Tuju tõstis ja asjaolu lihtsustas tõdemine, et kes muga millalgi kunagi ikka lapsi tahab. Võtsin tissid paljaks, tõmbasin püksid rebadele. Muljusin tisse kõvasti lömmi ja eest, et nad vaadet kõhule ei blokeeriks: pidin täpselt nabale sihtima valgusvihust heidetud punase risti. Läks pildistamiseks.
Tuleb välja, et mul on väga armas saba.
Ja et see saba on ainuke sirge asi mu kehas.
Rass kolis välja
Ja maimukesed said Päikse kätte elama:
Vähema kui 24 tunniga oli üks tšillitaimedest nii sillas muutusest:
C-C-C-COMBO BREAKER!
Ilus tunne. Momendis. Magusmõru maik. Viimast korda käisin koolis joogas. Viimane kord tegeleda ajakirjanduse ainetega. Panen kokku proseminarittööd. Esitasin enda lõpliku struktuuri ja plaani. Olen justkui õhus pärast otsustamist tõugata maast lahti, et kahe jalaga bakalaureusetöösse maanduda.
12 olemusloo puhtand*
18 kultuuriteooria sissejuhatuse eksam
20/5 proseminaritöö tähtaeg
Millal on teadvuse antro ja uurimisteemade esseede tähtaeg?
Kas saan veel kosmoantro ja antrofilmi ajaloo esseesid saata? Saadan ikkagi.
Pissihäda ja pabin alati sees, kui esitlema või kaitsma oma teemasid ja täid pean. Närvis ja häiritud. Ent täna on sees vaid sumin, peaaegu vaikus. Tahan ära teha. Tahan edasi liikuda.
Õhtul ütles Beib, et kutsuti parki. Keeldun ja rangelt soovitan tal minna. Vaja ju esitlust teha. Smokin’ hot Bastard ei soodusta ju erilist keskendumist. Muudele asjadele.
;)
Umbes kolme ajal jõuab kallis koju. Olen esitlusega poolel maal. Ajame esikuvaibal juttu. Liigume voodi. Mina teen esitlust, Beib laseb muusikat. Kirjutan midagi jälle üles. Beib teeb pai. Tahab, et vaataksin temaga muusikavideosid. Vaatan ka. Poole silmaga küll. Toob tuhatoosi voodisse. Pole üldsegi vastu. Võidutsev surelikkusetunne õigustab kõik.
Minutid enne seitset saame tudile pugeda.
12 läbi presenteerin proseminari teemat viimast korda.
Olen olemusloo ja reportaaži viimases seminaris. Minu rahu ja leppimine olemusloo kaitsmisega on tulnud vist sellest, et kõigil on pohhui. Mul palutakse midagi kommenteerida, aga see ei koti kedagi piisavalt, et midagi siis vastugi öelda. Vaevalt kogu mu olemuslugu siis kedagi piisavalt kotib.
Praegu pole veel minu kord. Laadisin enda töö mustandi mitu päeva pärast tähtaega üles. Olen vist eelviimane.
*Postituse esimest poolt kirjutades ei olnud veel juhtunud järgnevat: Olin viimane inimene, kelle olemusloo mustand üle vaadati. Kiidab, et kasutan tsitaate “suurepäraselt” ja õppejõud paistab üldse täitsa rahul olevat. Vahepeal on pikalt vait. Ei tea, mida arvata. Palub paar lauset teisiti sõnastada. Loo lõppu ütleb: “Teile paneksin ka A välja.” (Üks pihv enne mind tuli juba puhtandiga)
???
Ütlen vaikselt: “See on mustand…”
Vastab: “See ei loe.”
Mõtlen siiani (järgmine päev tööl), et nägin ja kuulsin luulusid. Liiga hea, et tõsi olla. Midagi sellest blogipidamisest kasu siis ka :)
Meie oleme ikka
Mõtlen meie nõmedale olukorrale ja neile-meile, kes pole mujale nii kõvasti/kaugele oma juuri ajanud, et teema ei huvitaks-kõigutaks.
Katsume siis õige üksteist hoida. Veel kõvemini.
Kirjutuslaud ja stipp
Kooselu on ikka äge. Punume pesa ja planeerime-korraldame. Eile saime lõpuks kirjutuslaua kätte. Meil on toas ühes seinas umbes 145 sentimeetri laiune ja ~10 sentimeetri sügavune tasku, kuhu see laud täpselt hakkab. Beib pani selle muretult kokku, ma käisin lapiga üle ja püstitasin laualambi.
Minul ja Bastardil on kummalgi kooliasjade jaoks sahtel, kõige ülemises on paberid printimiseks ja joonestamiseks, kõige alumises laadijad ja muud tehnikavidinaid.
Kahlasin enda sahtlikese vihikuid ja kiletaskuid täis. Lisasin ka ühe taskurätipaki,
et kui õppimise ajal peaks meelde tulema, et stippi seekord ei määratud ja kui palju ma nüüd iga kuu maksma pean hakkama.
Imepisike Pisike
Otsin abivalmilt pilte lapsukese albumi koostamiseks, kui jään neid ammulisui vahtima.
Kuidas saab üldse nii pisike olla?
Pisike elu-olu, Ajalehe ANATOOMIA ja imesoe mälestus
Rodriguez laulab Heikki bussituurist. Taevas on äikse ja paduvihma järel tumehall, vikerkaar ja üksikud päiksekiired tõotavad ilma paranemist. Soojad villased sokid märgadele peale tõmmatud, istun ühikas laua taga. Ees on läpakas. On hea korraks aeg maha võtta.
Olen nüüdseks kohtunud mõlema toakaaslasega. Enim pakub huvi boksikaaslane. Igavesti jutukas ja tore. Rääkisime juba tarkusehammastest ja muust ühisest. Kraapis pärast veel ukse taga, et boksikorraldust veel arutada. Hakkasime ka väikest istumist plaanima. Muutus elevaks, kui uhkustasin talle, et saan homme hommikul Rein Sikult pisikese intervjuu kooli tarvis.
Kui viimasega kohtumise kokku leppisime, soovitas ta mulle oma raamatut Ajalehe ANATOOMIA. Silkasin kohe Rahva Raamatu ja kulutasin 11 eurot ja mõned sendid. Mitte päris 62 – ma ju püsiklient.
Püsikliendiks arenesin umbes nädal tagasi ühe teada-tuntud sotsiaalpsühholoogilise nähtuse läbi. Teate küll, see kui purjus tüdrukud Hesburgeris kirjalikke kaebusi esitavad, sest nende burger ei olnud täpselt kohakuti üles laotud, või käivad suvalisele saalikoristajale peale, et tahavad kino omanikule filmi sisu pärast tänukirja kirjutada. Jutuka ja osavõtlikuna raamatupoodi sattunud, ostsin küll omale veel ühe kalendermärkmiku, kui Eero sõjaraamatuid vahtis, aga vähemalt sain ka püsikliendiks. Ja mitu tasuta järjehoidjat sain.
Võtsin.
Õige küll, üritasin ju öelda lihtsalt, et Ajalehe ANATOOMIA on ülimõnus lugemine. Oled siis eraldi ajakirjandusehuviline või mitte. Lugedes ei mõelnud ka enam selle, et ohh, nüüd saan viidata ühele või teisele lookesele, kui juttu puhume, ja siis ta teeb mulle piiiiika pai ja ütleb: “Tubli! Viis! Istu.” Mkm, ma elasin täiega kaasa ja mõtlesin ainult, kas ja kuidas mina neid sündmusi enda elukeses mäletan. Tõesti uudiste või minuga seotud juhtumitena.
Vedelesin üleeile Lasnas lambi all
voodis ja lugesin juhtumist president Meri maakonnavisiidist Lääne-Virumaal. Sikk räägib, et ootas teistega Tapal, sest sealt pidi president Kadrina sõitma. Kuigi Kadrinast selles loos enam juttu ei tulnud, lõi kuskilt kukla tagant silme ette mälestus, mis peab olema järgnenud Tapal toimunule. Ma mäletan, kuidas mul on seljas punane jope ja peas mu lemmikmüts. See on lumivalge. Sellel on pisike nokake ja pehme tutt, katab kõrvad. Rongijaamas on palju inimesi, ma ei näe midagi. Keegi tõstab mu üles ja näengi meest, kelle ümber kõik sagivad. Ta naeratab ja surub kätt ja räägib paar sõna juttu. Paistab kollakas valgus, õues on hämar. Need mees ja naine, kes nõnda tähelepanu tõmbavad, tulevad läbi rahvasumma. Astutakse eest, et nad läbi saaksid. Meie astume ka. Aga paar peatub meie ees. Nad naeratavad ja minu ilus müts, mis on paeltega kurgu alt kinni sõlmitud, lükatakse üle juuste tagasi ja ma saan naiselt pai. Rohkem ise ei mäleta, aga me olevat juttu ka ajand. Nõnda ema mulle väitis. Muide, ema oli täitsa üllatunud, et ta neljaaastasele niigi palju meelde jäi.
Tunni- ja muud plaanid.
Vahenädala veetsin teadupoolest surivoodil. Siiani on kummalised köhahood peal. Katk vist.
Nii idiootlikult aset leidnud haigestumine korraldas elunatukese selliselt, et pean leidma aja, millal toimuvad ümbrikueksamid, ja eksamisessiooni koormus kooliaasta lõpus on nõksu suurem. Katki õnneks midagi pole.
Veel enam, et mu tunniplaan on sel semestripoolel vähe lebom. Esmaspäev, neljapäev ja reede on koolipäevad. Esmaspäev ja neljapäev algavad kahest päeval ja reedel 12st. Hiljemalt peale kuut olen iga päev vaba. Valdavalt hakkan vabanema neljast.
Sellest ajendavalt kavatsen minna tööle. Ideaalplaan oleks nüüd siuh-sauh! kooliasjad kenasti rööpasse saada ja kuhugi graafikupõhiselt tööle ennast sebida: 3 päeva vajaksin ainult kooli jaoks ja ülejäänud aja saan näiteks pitsasid kuskil räpases köögis vorpida.
Nüüd tuleb Põhjus ja Päris Vahend.
Mõistsin ühel päeval, et kui minu õde, kes maksab mu koolitee eest, tahab veel lapsi,
siis ühel hetkel tal ei ole enam raha minu jaoks. See oli Põhjus. 1800-eurone õppemaks aastas, that is.
Siit tuleb Päris Vahend. Eelmisel aastal läks põhikooliaja klassiõde
laevale tööle ja rääkis mismoodi seal on ja palju pappi annab kokku riisuda. Pole temaga nüüd rääkinud ega seega kuulnud, kui heaks või halvaks see kõik osutus, aga mõtlen seda proovida… sest where the fuck else am I gonna get that €1800?
22.
Hommikul laulavad mind ema ja õde üles, saan ühe õuna ja 3 piparkooki.
Anu toob müsli piimaga voodisse, jätab ka oma pisitütre natukeseks minu juurde.
Kingib mulle imefancy fascinatori ja kõrvakad.
Emme kingib kaardi ja raha. Siis sööme praadi ja jäätist. Jään umbes viieks tunniks suvalt magama ja siin ma nüüd olen – 22, fascinator peas ja vaatan üksi öösel Scroogedi Bill Murrayga peaosas. Ja of course, blogin.
Nt seda, et 21. eluaasta on olnud üks huvitavamaid. Sünnipäevavandalismist aastavahetuse, füsio ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja eksmatini, soulsearchingu ja Eeroga kohtumiseni, immatrikuleerimise ja Tallinna Ülikoolini. Oh the the wonderful shit I had never done, felt or experienced before :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 