Vanaisa 95. sünniaastapäev
Täna on minu vanaisa Eduard Leppiku 95. sünniaastapäev. Selle vägeva inimese mälestamiseks kandsin ta kirjutatud raamatud Goodreadsi andmebaasi.
Loodan tulevikus vanaisa teosed ka digitaliseerida (äkki 100. sünniaastapäevaks?), et see meeletu hulk tööd, mis ta elu jooksul Lääne-Virumaa kanti uurides ära tegi, unustusse ei kaoks ja oleks kergesti kättesaadav ja kasutatav.
Seniks on nüüd vähemalt paberkandjaomanikel ja raamatukogukülastajatel Goodreadsi näol koht, kus pidada järge, millised ta raamatud loetud või omal olemas, kes sõpradest mida lugenud on ja kuidas siis hinnanud-arvustanud jpms.
Tänan tähelepanu eest ja soovin alatiseks teadmistejanu kõigile :)
Vanaisa vana kirjutuslaud 7
Täna ainult räägime. Räägime sellest, mis värk nende võtmeauguplaatidega on. Varasemates postitustes olen üht-teist näidanud ja selgitanud, aga saab põhjalikumalt. Tahan nagu motiveeritud ja lainel püsida, aga minu kätes pole enam midagi.
Umbes 13aastasena hakkasin seda kirjutuslauda tahtma. Läksin suvel jalgrattaga kodust isa juurest Väike-Maarjasse. Veetsin vanaema korteris umbes nädala, maksimaalselt kaks. Pesin põrandaid. Tõin kaevust vett. Koristasin, mida ta lubas. Ühel päeval suures toas akende pesuks valmistudes, pidin tegema lagedaks aknaaluse… prügimäe. Tuli välja, et see oli kirjutuslaud, kui raamatud-ajalehed jms jama sealt maha sain. Korralik kirjutuslaud. Pealmisel plaadil oli puidusüü imeilusasti näha. Selle erinevatest suundadest moodustus kuusnurk. Siis ma veel polnud märganud, et nr 6 fanatt olen, aga armusin sellesse lauda kohe. Aastaid käisin ringi ja uskusin, et mina ei saa seda kunagi. Ikkagi ihaldasin. Noorena ei saa ju aru, et suhteliselt kohe varsti surevad vanavanemad ära ja halvemini hoitud ja täbaramas seisus asjadest ei hooli keegi. Isegi mitte piisavalt, et prügikasti kõrvale ära vedada. Kui selline äratundmine oli minuni jõudnud (vanaema-vanaisa surnud ja kedagi ei kottinud, mis seal korteris jälle nö prügimäe all redutas), läksime õe, venna ja õemehega sinna ja tõime mu kirjutuslaua ära. Isa juurde. Seisis seal vist isegi aastaid.
Tallinnast tagasi kodukanti kolinud, hakkasime isaga seda renoveerima. Alguses lihvisin käsitsi, siis sebis isa masina ja liivapaberid. Sain maski ja kõiksugu tarvikuid. Vaikselt hakkasin vaatama, kas lukkudele on kuskil võtmed. Lasin need teha ja lukud parandada, ostsin uued hinged vanade käändunute asemele. Puudu olid uksenupud ja võtmeauguplaadikesed. Otsisin netist, millised sellistele laudadele pandi. Ei leidnud. Otsisin siis lihtsalt midagi, mis mulle meeldiks. Polnud ka nagu midagi head. Sees hakkas karjuma soov kuidagi lauale jäädvustada, mis värk temaga on. Miks ja kellele. Nõnda teadsin, et tahan teha keskmisele sahtlile graveeritud kuusnurkse võtmeauguplaadi samade mõõtude vahekordadega nagu kuusnurgal, mis on lauaplaadil.
Tekkis küsimus, millised uksenupud tuleksid? Vend pakkus nende asemele geniaalse lahenduse. Ja nii tekkisid kavandid võtmeauguplaatidest ka ustele.
Vanaisa vana kirjutuslaud 5
Plaanid edenevad hästi! Isa juures ootas mind ees juba üks sahtlikapi uks, millel oli isa süvendanud hingede auke. Alles lootsin teda siia saabudes moosima hakata, et võiks sellega pihta hakata. Ja teine sahtlikapp, mis hulga tööd vajas, oli ta ka mulle õigesse kohta valmis viinud. Käin selle märja lapiga üle ja liigun kuivamise ootamiseks elutuppa, kus lõikan valmis ja kinnitan esimesele sahtlikapile vildid,
et jalad põrandaid ei kraabiks. Käin sahtlikappi lihvimas. See tehtud, kannan peale puiduõli
korra. Ootan tunni: proovin, kuidas võtmeauguplaadid sahtlile
ja ustele hakkavad.
Väga ilus. Isa ja vend saabuvad koju. Plaanime-skeemitame koos keskmise sahtli siinide osas. Kannan sahtlikapile peale uue korra puiduõli. Puhkan teleka ees, kuni see sisse imbub. Isa viib eest minema, kui olen sellele ka vildid alla pannud. Saan siine lihvima hakata. Juba veerand tunni pärast krutin siinid toas sahtlikappidele külge
ja proovin, kas need hoiavad keskmist sahtlit õigel kõrgusel. Kõik on ideaalne. Arutame, mida on veel vaja muretseda ja teha. Vaatame viimase (korralikult viga saanud) sahtli seisukorda, isa tutvustab parandamiskava. Mul pole selles rolli. Pärast saan seda ainult lihvida-õlitada. Vaatasime välja, milliseid kruvisid on hingede jaoks vaja osta ja milliseid võtmeauguplaatidele. Selgitan, mida uksenuppude asemele tahan valmistada. See kujuneb laialdasemaks kolamiseks karpides ja sahtlites vajalike detailide leidmiseks. Tuleb mõte märkida ustele ja suurele sahtlile võtmeauguplaatide järgi kruvide tulevased kohad. Töö aga kirjutuslaua kallal on päevaks lõppenud ja märkimine jääb järgmisesse hommikusse.
Vanaisa vana kirjutuslaud 4
My bad, sorry.
Täna ilmnes meeldetuletuse näol, et pakk Gravexist oli saabunud juba paar päeva tagasi. Mulle tuleb lihtsalt neid isa pakke nii palju, et see oli jäänud märkamata. Täielikult minu viga. Avasin paki. Tulemus on täitsa ilus,
aga nad olid tõepoolest jätnud ühe plaadikese tegemata. Kontrollisin eraldi, ega see ka minu viga pole, aga mul on see meilides selgesti kirjas, et üks suur ja kaks tükki väikest. Siiski ei hakanud bravuuritsema ja saatsin lihtsalt meili, et nad teeksid-saadaksid teise pisikese võtmeauguplaadi veel.
Tänasel unetul ööl kirjutasin üles kõik, mis on vaja veel ära teha kirjutuslauaga seoses. Enam-vähem tehtavuse piires surusin neid selleks nädalaks kalendermärkmikku:
- Lihvin vasakpoolset sahtlitekappi 180ga
- Käin niiske lapiga üle. Kuivab nt 1h.
- Lihvin 180ga.
- Õlitan. Seisab 1h.
- Õlitan.
- Siinid üles otsida või uued valmistada isaga.
- Kinnitada kummalegi sahtlitekapile keskmise sahtli järgi.
- Vildid sahtlikappide jalgade alla.
- Enne lahkumist palun järgmiseks korraks panna ustele hinged külge.
- Ja katkist sahtlit parandada.
- Konsulteerime võtmeauguplaatide ja ilunaelte osas.
- Ema juures konsulteerime ja ehk lahendame võtmekimpude koostamise.
- Ja loome vms sahtlikappide uste nuppude asemele tutid (tassels).
- Kuskilt tellida või kuskilt ehituspoest muretseda 18 kuldset/messingist ilunaela.
- Kodus organiseerida ja vabastada kohta, kuhu kirjutuslaud tuleb.
- Kui saan ilunaelad, kinnitan suure võtmeauguplaadi.
- Kui saan ilunaelad, kinnitan väikse võtmeauguplaadi.
- Kui saan ilunaelad ja teise võtmeauguplaadi, kinnitan need ka.
Umbes sama suur hulk ülesandeid on veel ees, aga ei suutnud ette kujutada, et need ka sellesse nädalasse mahuksid. Juba selle listiga läheb põnevaks.
Vanaisa vana kirjutuslaud 3
Täna käisin isa juures. Jaksasin lihvida küll!
Kõigepealt norisin natuke isa. Ta tegi nalja, et mina unustasin ta pakid kindlasti maha, et ma neid talle juba ~20 minutit seal olnuna juba andnud polnud. Mina vastasin, et ootan seda hetke, kui isa räägib, kui palju ta mu kirjutuslauda edasi on teinud, sahtlit parandanud jne. See on ka maksimaalne sundlus, mis ma esile suudan kutsuda tema puhul. Küllap sai aru, naerame. Toon pakid välja. Meil on selline nö diil või sümbioos, et ma käin tema juures läpakaga, ta valib minu osta.ee kontoga välja asjad, mis ta tahab enda kogudesse. Ja mina tegelen sealtmaalt edasi kõige tüütuga: oksjonite jälgimised, tehingud, transpordi kooskõlastamised, pakkide kokkukogumised postipunktist, postkastist, Omnivast või Smartpostist jne jne. Aaa, ja teine pool diilist on see, et ta juhendab-aitab mind kirjutuslauaga. Siiski on kirjutuslaua edenemine aeglasem kui tema kogude paisumine. Seepärast ma üritangi siin norida-vihjata, et ta panustaks sellesse natuke rohkem. Mul juba kiire noh.
Asjad, mida teha oskan, teen ise: lihvisin täna parempoolse sahtlitekapi 180ga viimast korda ja kandsin tunnise vahega peale 2 õlikihti. Imeilus.
See pool on valmis ukse ette panemiseks, minu juurde toimetamiseks ja sahtlite sisestamiseks. Järgmisel teisipäeval katsun vasakpoolse sahtlitekapi samale kaugusele valmis saada. Sellel on natuke rohkem vaja lihvida-töödelda kui tänasel. Vähemalt on kõik liimitud-parandatud ka sellel. Tänu isale.
***
Kuue päeva eest sain võtmeauguplaatide arve kätte. Juures jutt, et pakk postis. Mulle paistis selle järgi, et ei saanud päris seda, mida tellisin. Üks plaadike oli nagu märkimata ja hind oli ka väiksem, kui arvestasin ühe suure ja kahe väikse kohta. You know, nagu tellides kirjutasin neile. Aga pakkki pole veel kohale jõudnud, seega ma pole üldse midagi saanud. Nurisen või kiidan natuke hiljem. Aga natuke häirib juba. Halenaljakas on oodata juba kuid asju, millega pidi minema 2 nädalat. Ei taha mõeldagi, et mingi jama ka veel nüüd.
Vanaisa vana kirjutuslaud 2
Juba jaanuaris alanud kirjavahetus Gravexiga on jõudnud sinnamaale, et sain teate:
“Tere,
plaadid on valmis saanud.
Kuhu saadame?”
Taustalugu on selline: kõigepealt tekkis ideeke, et kuidagi peab jäädvustama töö ja motivatsiooni selle kirjutuslaua restaureerimise taga. Tavapäraselt lummatud numbrist 6, tuletasin kirjutuslaua pealmise plaadi kuusnurgast mõõdud-vahekorrad, mille järgi joonistasin ühe suurema kuusnurkse võtmeauguplaadi keskmisele suurele sahtlile ja kaks ühesuurust (aga suure sahtli plaadist väiksemat) teiste sahtlite ette käivatele ustele. Kirjutasin siis jaanuaris Gravexisse oma plaanist. Nad leidsid, et täitsa tehtav, aga miski joonis võiks olla. Alles natuke rohkem kui pool aastat hiljem suutsin koostada ja saata oma parima joonise,
mille põhjal tehti mulle pädevam joonis, mida veel muutsime ja seejärel sain joonise,
mille järgi võtmeauguplaadid ka ilmselt valmistati. Pöidlad pihku, et saime ikka kõigest ühtmoodi aru ja tulemus on fantastiline. Järgmisena on vaja ilunaelu, millega võtmeauguplaadid paika panna. Neid ei julge enne sebida, kui plaadikesed käes. Plaanin tõesti kuskil Bauhofis need plaadikesed välja võtta ja seal proovima hakata, mis nael kindlasti aukudesse läheb ja tooni poolest sobib.
***
Tükk aega olen kurvastanud-muretsenud, millal lõpuks laud valmis saab. Tahaksin ikka enne järglase tulemist kodu kenasti komplekteerituks saada. Praegu on mul miski pisike lauake, mis siin korteris juba enne oli ja selle all on pappkastid minu kirjatarvete ja muu kraamiga, mis ideaalis kirjutuslaua sahtlitesse paigutaksin. Kortsutan-lömastan jalakestega siin istudes pabereid ja dokumente; pliiatsid pilduvad pidevalt laiali ja vähemalt iga nädal on mõni asi nii salaja põrandale pudenenud, et selle ikka katki astuks. Nii. Ei. Sobi.
Nüüd võtmeauguplaadid nii lähedal, on kohe parem meel. Tunnen end lootusrikkalt. Ent – olgem realistlikud – ei tule siin kaheksanda raseduskuu lõpus eriliselt jaksu ja mahti kuskil lihvida ja peitlit haamerdada. Pean kuidagimoodi isa endale rohkem appi saama. Muidu, kardan, saab see asi alles pika aja pärast valmis.
Vanaisa vana kirjutuslaud 1
Kirjutuslaud on tähtis asi. Kui seda pole, võib aasta aega ka niimoodi mööda minna, et ei istu ilusasti maha ja ei lahka oma tegemisi-mõtteid blogiturvalisuses üldsegi mitte :)
Õnneks uus (vanaisa vana) valmib vaikselt.
Pisikesena Väike-Maarjas vanaema korterit külastades (tehniliselt vist ikka vanaema ennast külastades) nägin ikka seal üht massiivset kirjutuslauda. Selle uste vahel pidid olema kokkuvolditud kommipaberid, et kinni ikka püsiksid. Sahtlid olid põnevat kraami täis – iga uus kolamine tõi esile uued aarded! Ühel korral oli kirjutuslaud vaja puhtaks teha, et selle taha jäävaid aknaid laua peal seistes pesta. Korjasime ära raamatu-, ajalehe- ja prügikuhjad. Nägin pealmist plaati. Tahtsin seda kirjutuslauda endale! Siis polnud keegi neist surnud ja soov oli nagu suure pere lapsena ikka: mina võin ju tahta, aga kuulub ju kellelegi teisele või saab selle õige pea keegi must suurem. Aastaid-aastaid hiljem surid ära vanaisa-vanaema. Mainisin siis (siiski veel natuke lootuselt) emale, et tahaksin kirjutuslauda endale. Ühel ööl sõitsimegi tühjaksjäänud korteri ja viisime kirjutuslaua kaasa. Seisis jupp aega isa maja remondis olevas pooles.
Eelmisel sügisel hakkasime isaga kirjutuslauda taastama. Lihvisin
alguses käsitsi, hiljem ostis isa lihvimismasina. Ta liimis sahtleid, sebis mulle tammepahtlit. Kruvisin väändunud hinged ja lagunevad lukud välja, võtmeid polnudki enam leida. Lasin lukud Tallinnas Luku-Expert’is parandada ja nende järgi võtmed teha. Sain sealt ka uued hinged.
Sahtlid (v.a üks) olen nüüdseks juba ära ka õlitanud. Viimane kord sain isegi selle pealmise plaadiga, mis mind jubedasti võlus aastaid tagasi, ühele poole.
Kõige põnevamad asjad on veel ees: üks sahtel tuleb ulatuslikult parandada-pahteldada, pean disainima ja tellima lukuauguplaadid. Parajalt on veel lihvida ka. Uutele hingedele tuleb natuke ruumi juurde teha. Tööd on. Ja seda on isaga koos rõõm teha :)
Edit: Vanaema ja vanaisa elasid kunagi eelmainitud korteris koos. Kirjutuslaud oli vanaisa oma, aga ta ise kolis ära ja vanaema jäi sinna korteri koos lauaga elama.
KUMUskäik ja mõttemõlgutused
Mind huvitas minimaalselt tegelikult, mis seal üles praegu on seatud. Suures saalis oli natuke põnev isegi. Luukered ja tihedad-kohevad metsad. Meeldiv. Nautisin seltskonda.
Lapsed leidsid nurga, kus joonistada.
Nad said seal trükimasinat näppida.
Hakkasin mõlgutama mõtteid, et äkki kingiks edasi vanaisa kingitud trükimasina. See selline pigem väiksem nagu pildil. Hele sinakasroheline. Või rohekassinine. Väga vahepeal. Ja ma pole seda aastaid kasutanud. Osa minust ütleb muidugi, et jäta alles, sest vanaisalt saadud ja kummalistes oludes hea praktiline asi, aga teisalt mäletan, kui põnev ja äge oli just väiksena trükimasinat muudkui väntsutada. Ja nendel lastel oleks ka. Minu omi niikuinii silmapiiril pole, andku õe omad siis minna. You snooze you lose ja värki.
Dokumenteerimisest
Emme lasi vanaisa hauakivile raiuda ta nime, tsitaadi, sünni- ja surmaaja. Samuti on kivil kirjas kohad, KUS ta sündis ja suri. Vanaisa oli teadlane, kes kogus kohanimesid, rahvaluulet, murdesõnu. Uuris vanade tööriistade nimesid, kasutusviise. Natuke etnograaf. Ma ei teagi, kuidas ta ise ennast kutsunud oleks. Millegipärast ei taha uskuda, et ta üldse mingi sildi suudaks omale külge panna. Multitalent ju. Uurides piirkondi, sugupuusid jms on ikka uurija küsimuse ees, et kas see inimene siin hauas ongi see ~Jaan Tamm, keda ma otsin. Ütles siis kunagi mu emale, et hauakividel peaks ikka kirjas olema, kus inimene sündis ja kus suri.
Mu vanaisa oli üldse väga korrektne dokumenteerima aega ja kohta kõiges, mis kirjutas. Vanaisa kirjutas isegi enda kodu sees märkmepaberi alla kohanime.
Mulle selline asi meeldib. Dokumenteerimine, jäädvustamine. Et loed raamtut ja jätad sinna tšeki või lilleõie vahele. Pildistad, kirjutad üles. Kuupäevad, kohad, ilm. Inimene, nimi, välimus, sisu. Juhtumised, seiklused.
Ilmselgelt, eks, ma õpin antropoloogiat, for God’s sake.
Terve nädala olen Kompagnonisse unenägusid kirjutanud. Kirjutanud üles kuupäeva ja päeva. Koha, kus magasin. Kas Beib oli kaisus. Märgin ära, kus unenäo kirja panen. Ja siis unenäo lõppu olen mõnikord kirja pannud märkme seosest päriseluga. Fun fact.
Näiteks eilse sissekande lõpp on selline: “…Ta tundus täiesti kena ja armas inimene selles unenäos. Fun fact: muidu me suht hate each other’s guts.”
Eile oli proseminar. Rääkisime ja plaanisime. Lemmikasjad. Tuli meeletu motivatsioon peale enda bakatööga seoses. Mõtlen juba välitöö peale ja unistan suurest Kompagnonist. Joonistaksin ja kirjutaksin sinna. Tahaksin valget leida, sest klassikalist prooviksid mesilased vist rünnata.
Kõige eelneva valguses uurin nüüd, kuidas tehakse välitöömärkmeid. Sest usu või ära usu, aga seda ei ole meile antrohundudele keegi õpetanud.
Eduard Leppiku 90. sünnipäeva võistlusmatk
Väike-Maarjas toimus järjekorras esimene Eduard Leppiku pärandit mälestav-tähistav võistlusmatk.
Selle aasta oktoobris on tema 90. sünniaastapäev, mille puhul Väike-Maarja muuseumi eestvedamisel mitmesuguseid põnevaid üritusi läbi viiakse.
Hiljuti avati seal peamiselt tema matku tutvustav näitus. Sain isegi avamisel käia. Kuigi sellega läks hoopis nii, et vaatasime väljapaneku üle
ja alles siis toimus pidulik ja ametlik avamine.
Ma ei hakkagi siinkohal rohkem ette näitama: käige ise vaatamas + tahtsin hoopis teisest asjast täna rääkida!
Aga seda peab ütlema, et Väike-Maarja muuseum on teinud imelise töö selle näitusega. Kuuldavasti hakkab see lähikondsetes kohtades ringi rändama. Pidi isegi minu vanasse koolimajja jõudma.
Nüüd siis aga toimus äärmiselt lõbus, sisutihe ja suurepäraselt korraldatud võistlusmatk. Tiimide suurused olid 2-6 inimest ja igas tiimis pidi olema vähemalt 1 inimene jalgrattaga ja vähemalt 1 inimene jalgsi. Osalesin enda ema ja väikse vennaga. Ametlikult registreerisin vaid end ja ema, sest vanuseklassid olid selgelt eristatud. Ometi võeti meid kolme täna ühtse grupina vastu ja kellelgi ei olnud meiega probleemi. Netis registreerimisel arvates, et oleme vaid tütarlapsed koos, panime tiimile nime Leppiklilled – austamaks meie põlvnemist sellest vägevast mehest. Lihtsalt armsal nunnu-mängulisel moel.
Kokku tuli tööpäeva kohta palju inimesi. Registreerunud 110-st oli kohal 101. Ühtlasi jõudsid kõik tiimid enne võistluse lõppu kenasti tagasi ja üldse läks kogu üritus viperusteta. Täpsemalt, kõik läks ägedalt.
Võistluse alguses jagasime ära, et ema käib jalgrattaga kaugemad kohad läbi ja me jookseme-kõnnime kohtadesse linna sees/lähedal. Pilt ülal on tehtud meie kõige raskemini leitavast sihtmärgist (ja vennast!), kui olime selle küsimusele vastuse saanud. Võistluse lõpuni oli jäänud pool tundi ja me polnud linnaski. Siiski oli tuju laes! Olime õnnelikud, sest olime juba otsustanud, et seda punkti ei hakka jahtimagi. Ometi võtsime väikse riski ja see tasus enda ära. Niimoodi käisimegi läbi kõik punktid, mis meie ülesandeks päeva alguses said.
Loomulikult külastasime-korrastasime vanaisa hauda ka, kui võistlus juba läbi oli saanud.
Järgmine asi minu vanaisa juubeliga seoses toimub jällegi Väike-Maarjas. Aset leiab see 9. oktoobril ja on lausa konverents. Seal selguvad ka võistluse tulemused ja toimub autasustamine.
Stay sleazy!
Möllasin nädala lõpus vanaisa majas. Vaese majakese kelder on vammi täis. Harjasin ja mürgitasin seinu, pühkisin põrandaid ja põletasin riiuleid, kütsime ahju. Viimasel õhtul ootasime emaga, et ahjus tuli ära põleks. Tema sorteeris vanaisa kirjavahetusi, et need Väike-Maarja muuseumile anda. Mina lugesin kaht vihikumoodi kogumikku, kuhu ta oli läbi aegade pannud kirja tsitaate ja mõtteid.
Lugesin neid ja mõistsin, kui täiesti üksi oli ta enda mõtetega. Enda idealistlike väärtustega. Tema abikaasa oli viimane, kes teda kuulas ja/või mõistis, ta lapsed olid pätid, töökaaslased laisad ja kiretud, ta vend surnud. Ta tundus õnnetu ja pettunud. Saate aru küll, tarkade inimeste probleem. Milleks üldse see kõik, eks?
La Dolce Vita tuli meelde. Ja mis mu ema ütles, kui ma teist korda haiglasse ära läksin. Elu üle ei tohi filosofeerima jääda. Võib ainult mõelda, mida sa elukesest reaalselt ja üldjoontes tahad, et siis selle järgi kurssi hoida. Ei tasu mõelda, et milleks see kõik, mis on selle mõte, mis must järgi siia jääb või kuidas must mõeldakse ja kes mind mäletab, kas ja mida saab ja oleks saanud paremini teha, õigemini ja ilusamini.
Ei.
Primaarsemalt on parem elada. Lihtsalt stay sleazy ja mine õue mängima.
Millegagi peab selle elu ära sisustama. Ja liiga pikaks ei tohi ka elul venida lasta, muidu saavad tegevused otsa ja ei jää muud üle, kui elu peale mõelda. Ma armastan oma vanaisa väga ja tal on ägedaid tsitaate ja mõtteid neis vihikutes, aga ma ei tahaks olla nii üksildane kui tema. Pigem naudin ja lällan, rabelen ja kobisen.
Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
Samsung M3 Portable 1TB
Kingitused on toredad asjad. Teate küll – lilled ja muud kõrred? Ei mina ega mu noormees pole sellist sorti romantika harrastajad. Portselankujude ja pehmete mänguasjade kokkuvedamisse ka ei usu. Naistepäeva paiku ostsime kahepeale mulle välise kõvaketta. Ostul küll tähtpäevaga seos puudus, sest tahtsin alguses ise osta ja noormehelt ainult nõu küsida. Aga ta ütles asjalikult, et lilli ta mulle ju niikuinii ei too ja tema maksab nüüd pool vähemalt. Kuigi mul esineb lõõmav ego ja ülemäärane iseseisvusvajadus, olin kohe nõus, sest
- mu pisike läpakas näitab järjepidevalt suremismärke
- ja mul on ammune soov olnud omada vahetut juurdepääsu kõigile oma piltidele,
aga raha suuremates summades on tõepoolest asi, mida ma naljalt kokku ei aja. Kui ma just toas elamist ja söömist maha ei jäta. Nii saigi asjake tellitud-makstud-ära toodud.
Saabusin uue vidinaga lõpuks Neeruti-koju: siin resideeruvad CD-d ja DVD-d, mis muidu pilte talletanud on. 30GB hiljem tripin mööda memory lane’i
ja arutlen endamisi, kas äkki ei oleks parem mõte sots+kultantro2 seminariks ettekannet valmistada.
Wiedemanni keeleauhinna keelepäev 2012
Ehitajad nagu vahiksid. Nad sibavad mööda katust üle tee asuval majal. Vahepeal jäävad mind vaatama. Siis läheb mul järg meelest, millest vanaisale seletasingi. Muidu ütlesin talle, kes lapsed said/saavad, et vend abiellub ja mis ma praegu Väike-Maarjas teen. Wiedemanni keeleauhinna keelepäevale tulin. Emale saadetud kutsega meenus ajusopist, et kunagi ühel tähtsal korral 1997. aastal võeti mind 6aastasena kaasa. Kui minu enda vanaisa laureaat oli. Olen isegi pildil vanaisa, vanaema, ema ja onuga, kui laureaaditamme Väike-Maarja kiriku kõrval keeletammikusse istutasid.
Selgitasin Ätile veel, et nüüd otsin ennast ja seda, mis oleks minule. Um, you know… pärast seda, kui koolist välja visati. Vau!-kui-loll-ma-olen-muie. Naeran paar hetke. Tõmban käega üle ta natuke liiga rääbaka haua ja mainin, et läksin ju vahepeal TTK-sse füsioteraapiat õppima.
Üritus kultuurimajas algab kümnest.
Vallavanem teeb tervituse, järgmine muhe asjapulk täidab MC rolli. Juhatab sisse selle aasta laureaadi Mari Tarandi ja tema teened eesti keelele. Laureaat on armas pisike naine. Räägib armastavalt lapsepõlvekodus olnud keelekasutusest. Toob mõnusaid näiteid murretest ja mismoodi keegi siis midagi ütles. Väga südamlik.
Wiedemanni grammatikast räägib naine, kes tegeles pikalt Wiedemanni tõlkimisega. Paras ettevõtmine oli see olnud. Aga ta räägib sellest pigem nagu aust kui tööst ja vaevast. Imetlusväärne.
Hallipäiseid saalisviibijaid naerutas 11. klassi õpilane, kes uuris, kui hästi teavad 4.-12. klassi õpilased kõnekäändude tähendusi. Uurimus oli väga asjalik ja korrektne, aga variandid, mida kõige pisemad üliloovalt pakkusid, olid suurepärased. Sellise hea tujuga pöördus rahvahulk keeletammikusse istutamisele. Kõne, koor laulis, laureaat rääkis. Vaatasin selle üle, mis mind tõmbas :)
Tähtis istutamine
ühel pool, tegime ühispildi ja suundusime pidulikule söömisele. Vanaema tegi siis kohe nii palju nalja mulle.
Teel kultuurimajast tammiku pidin teda käe alt toetama, sest tal tervis ikka nii paha ja kõik raske. Aga vat kui sööma kutsuti, silkas ees ära nagu noor kits. Ta konkreetselt jõudiski sinna kõige esimesena.
Loendamise ja fotograafia igavuspeletuslik lisaväärtustusmõju
Vanaisad olid mul igavesti targad mehed. Issipoolset ma küll kohata ei jõudnud, aga kuuldavasti oli ta väga otsustav ja kindlameelne. Umbes nagu minu enda isa. Emmepoolset sain ise palju näha. Ta oli meeletult töökas ja laia silmaringiga. Ta saksa päritolu vajas täpsust. Et kõigel oleks põhjus ja kõik oleks loogiline. Kui vanaisa nõusid pesi, pidas ta peas arvet, mitu kahvlit-nuga-lusikat nüüd pestud on. Ta märkas. Ta nägi. Selline arvepidamine oli tal universaalne. Loendas kõike. Ja niimoodi oli kõigel tema jaoks väärtus. Nii ei hakanud kunagi igav ega üksluine.
Tema loendas, mina pildistan. Talle üldse meeldisid numbrid, mulle üldse väga fotograafia :)
Juba mitmendat päeva taltsutan oma tuba. Ega see väga kiirelt areneda tahagi, kui kõik, mis kätte satub, nii põnev ja uurimis-pildistamisväärne on :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 