Õudseim unenägu, mida üks tüdruk näha võib
Koju tulin, käisin korra kaalu peal. Sellest sai kütust kõige hirmsam unenägu, mida kunagi näinud olen.
Unenäos olen kallimaga Lasnas. Kisume frisky‘ks ära – käperdame ja koorime teineteist paljaks. Beib eemaldab mult viimased riideesemed, aga jääb tujutult vahtima. Tõmbab käega üle mu keha ja ütleb, et me läheksime parem jooksma.
Registreerimistalgud
Viimastest ajuäpardustest hoolimata pole alla andnud – registreerisin just umbes tund end tulevatele eksamitele. Üldse viisin end superkurssi koolis toimuvaga. Tegin tabeli, kus on välja toodud kõik ained ja mis täpselt veel vaja teha on.
Mul on vaja lõpetada 9 ainet.
- Filmikunsti ajalugu. Käia veel 3 loengus ja kirjutada 4leheküljeline essee mingi lavastaja või suuna kohta.
- Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II. 1-2 loengut jäänud. Lõpetame kursuse esseega. Teema omal valikul.
- Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia teooria II. Jäänud on 1 loeng ja 1 seminar. Järgmise kuu keskpaigas saan ümbrikueksamina sooritada tegemata jäänud vaheeksami. Viimast eksamiaega pole veel teada.
- Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Sellega on probleem. Nagu kunagi mainisin. Pole saanud vastust, mis must saab. Ühele seminarile olen nüüd registreeritud, aga 1 jääb ikka puudu. Eksam toimub järgmise kuu lõpus. Peab läbi töötama SITAKS materjali ja vaatama SITAKS videoloenguid.
- Sissejuhatus kultuurisemiootikasse. 2 aega on veel tunniplaanis. Ei tea, millal on eksam ja kuidas täpselt välja näeb.
- Vene keel B1.1. See on ainsana võlg. Oleksin pidanud jõudma/suutma selle ära teha eelmise semestri lõpus või jooksva alguses. Pole ilgelt kaua õppejõuga rääkinud. Kuigi kooli peal naeratab mulle. Kas ma võin lihtsalt välja ilmuda ja öelda, et yo, dog, let’s get it on, kuigi see oli eelmise semestri asi? Kuidas need asjad käivad???
- Sotsiaalpsühholoogia. Juuni alguses eksam. Loengud on ammu läbi.
- Etoloogia. Loengud samuti läbi. Eksam toimub mai lõpu poole. Suuliselt ja individuaalselt. Koostada tuleb referaat ühe loomaliigi kohta ja siis sellest rääkida.
- Sissejuhatus sotsioloogiasse. Loengud otsas. Järgmise kuu keskel kirjalik valikvastustega eksam.
Rannagrill’n’-chill
Kas parem oleks vanglakaristust veeta kongis, millest on merevaade? Või on vaade tänavale parem?
Miks?
Läbukaamera uusim defekt
Läbukaamera on teadupoolest niikuinii vana. Kui ta juba sain, jättis ta vastasnurgad mustaks.
Kartsin teda surnud olevat, kui mingist hetkest alates käivitades ta piiksus ja ütles, et lens error ja ennast välja lülitas. Leidsin, et töööööötab küll!, kui manuaalselt objektiivi tundega tõmmata/kaasa aidata, kui käivitada proovin. Ja sisse-välja suumides vajab ka abistavat kätt.
Nüüd on veel miski probleem ilmnenud. See meeldib kõigist kõige vähem: tume nõme kogu. Läheb suumides intensiivsemaks. Nurkades ja servades oleks okei, aga keset pilti… mitte kuigi rõõmustav :S
Feel free to buy me a camera :)
Kas on keegi, kes ei saanud tööd?
Jaa, mina! Mul oli sotskultantroII vaheeksam.
Külm vastus: “Te pole registreerunud.”
Hädistan, et saatsin kirju ja rääkisin inimestega.
Ei tähenda sittagi, kui õiges kohas linnuke tegemata on.
Pole esimene kord. Mul on koolis teine probleem ka, sest ma ei suuda mõista registreerida.
See probleem on järgmine: pidi olema 5 seminari, kohustuslik osa võtta kahest. Kaks tükki möödas, otsustasin registreerima hakata. Oli pühapäev, aga esmaspäevaseks seminariks registreerida sai reedeni. Mõtlesin, et pole hullu. Registreerin siis 4. ja 5. seminarile. Tuli välja, et aset leiab ikkagi 4 seminari. AAAAAAAAAaand I’m fucked.
What busy fucking times
Lugesin hiljuti küllaltki naljakat ranti Facebooki kohta, kus öeldi selgesõnaliselt, et koolis ju õpetati, et kes pealkirjale punkti paneb, on munn. Grammar nazi minus tõmbas valulikult krampi. Häbist! Ta on nii kaua ja nii tihti munn juhtunud olema. Uskumatu. Kutsun üles kõiki mu õigekirja kallal kobisema – thank you!
Ühel sünnipäeval aastaid tagasi soovisin, et mu elu saaks kirjeldada prantsusekeelse sõnaga vivante (või midagi väga sarnast). Tähendusega tegusalt elama, kogu aeg millegagi hõivatud olema. Selle soovi ja uskumuse, et ainult-lollidel-inimestel-saab-igav olla, koosmõjul arenes kasutu ja nõme skill, mis aitab mul (ja kindlasti miljonil inimesel veel) sisustada oma aega idiootsete ebavajalike asjadega, et oleks nagu midagi teha ja poleks kindlasti-taevas-hoidku-ei! igav. FUCK!
Ja nüüd see sööb mind. Täna esitasin sotskultantros
Praktilisi põhjuseid. Õnnestus, jaa, aga nussisin ka ennast kõvasti, et see tehtud saaks. Umbes 15 lehekülge lugeda, endale selgeks teha, tõlkida esituseks ja seminaris ette kanda. Viimase hetkeni mõtlesin variantidele, kuidas sellest pääseda.
Sorteerin ikka veel pilte. Igapäevaselt aega selleks näpistada ei anna, aga tasapisi tegelen küll. Põnevus rebib pingi pealt maha, kui vahin neid liiga kaua. Some weird shit has been found.
Speakin’ of, kui kellelgi huvi ja/või kahtlus on, et mul võib temast pilte olla, siis võib kuidagipidi teada anda, et ma need välja otsiks. Nii oleks mu pildistamiskiiksust kasu ka :)
Käisin eelmisel pühapäeval Väike-Maarjas.
Vanaema juures koristamas. Minu “huvi koristamise vastu” saab täpsustada minu ja issi vahel olnud dialoogiga.
Issi: “Kui on hea asi, ähma ära kohe.”
Mina: “Mhmh, ma andsin emmele juba teada, et kui ma kaasa lähen, siis ta peab arvestama, et ma panen taskud asju täis.”
Saak oli hea: sain ühikasse konserviavaja, koju vahvlimasina ja malmpoti hautamiseks, niidirulle ja muud pudi-padi, mida vanaema enam ei kasuta, aga mul vaja läheb.
Vanaemal oli ääretuhea meel, et tal kodu nii ilusaks puhtaks küürisime ja et üldse teda vaatamas käisime.
Muide, tegelt ka mis lollus see on, et busy-hõivatud-kiire-kiire nii lahe ja hea on? Miks? Kõik püüdlevad selle poole, et tunduks, et neil on kogu aeg rämedalt palju taldrikul ja tegemist kõik kohad täis?
1. Filmikunsti ajalugu
Hommikune ärkamine läheb aina pornomaks. Kindlasti mitte heas mõttes. Sellises pahas what-the-fuck-is-going-on-mõttes. Kiiritusere päike pressib tuppa, selg on kange, kõik on palav ja jahe korraga, tekk kisub valet pidi; kõht tahab süüa, põis pissida ja hambad pesu… Miks hommikud nii keeruliseks on läinud? Kunagi oli tore:
äratajateks olid mu vastupandamatu noormehe huuled, loengusse sõitsin viimase võimaliku bussiga ja naeratus oli eranditult kõrvadeni. Praegu teeme läbi poolune mopsu, zombitseme sajad hommikutegemised ära, teeme musi ja lähme laiali, et õhtul jälle teineteisele kaissu tuttu pugeda. Mis toimub?
Tusatuju peal, läksin täna natuke varem Lasnast ära kooli. Saan aru küll, kui mul põhjendamatu pahameel küljes on – ei hakka enda kallimat sellega piinama, eemaldun parem kuhugi.
12:15 algab uus kursus. Filmikunsti ajalugu. Lühike versioon. Saame 7 korda kokku ja räägime üldiselt, mis värk on. Kutsusin Pantsi ka omale seltsiks. Valikaine kujunes väga ägedaks.
Alustasime täiesti algusest. Peaaegu 200 aasta eest. Mänguasjadest nagu taumatroop, fenakistiskoop, zootroop, praksinoskoop. Kõiki selgitas ja kirjeldas. Kui filmijupikesteni jõudsime, hakkas neid suurel ekraanil ette ka näitama.
Te teadsite, mis vahe on kaadril ja kaadrikul?
Aine lõpetame kirjaliku 4leheküljelise arvestusega, mis ei pidanud kuigi raske olema, sest see on ainult valikaine. Ootab, et me kohal käiksime ja teema, mille arvestuse jaoks valime, kohta vähemalt 3 filmi vaataksime.
Pärast kooli sõitsin ühikasse,
et asjad pakkida. Sõidame
Pantsiga koju.
Igavesti tore ja mõnus siin. Nägin Sophie lapsukesed ka ära. Alla nädala vanad ja sisisevad nagu valmis sõjardid, kui neile vastu minna.
Jooksmine vs ujumine
See võib nüüd olla natuke ootamatu (ja tuleb tunnistada – ka ebameeldiv) mõne jaoks, aga mingisugused asjad tahavad mul isegi õnnestuda. Ja selliselt õnnestuda, et ei paneks ainult joppamise arvele. Ei ole ju joppamine, kui oma (planeetide arvestuses) väikese pepu järjepidevalt ja halastamatult jooksma vead. Erilist kahanemist pole kuskilt otsast täheldada veel,
aga joosta on lihtsam ja mõnusam. Päriselt jaksan juba. Täpsustan – silkan!
Kõige esimene mõte oli alustada hommikuse ujumisega. Korra käisimegi, aga varane aeg suretas praktikas selle plaani kiiresti. Ujumisega võrreldes on jooksmise suurteks ja tähtsateks plussideks, et
- selle eest ei pea maksma,
- võin teha seda millal ja kusiganes tahan
- ja – see on nüüd väga tähtis – jooksmine on oluliselt eraklikum (loe: saab muusikat kuulata, teekonda muuta isu korral, ei pea 20 inimesega koos paljas olema kitsas ruumis)
Tunni- ja muud plaanid.
Vahenädala veetsin teadupoolest surivoodil. Siiani on kummalised köhahood peal. Katk vist.
Nii idiootlikult aset leidnud haigestumine korraldas elunatukese selliselt, et pean leidma aja, millal toimuvad ümbrikueksamid, ja eksamisessiooni koormus kooliaasta lõpus on nõksu suurem. Katki õnneks midagi pole.
Veel enam, et mu tunniplaan on sel semestripoolel vähe lebom. Esmaspäev, neljapäev ja reede on koolipäevad. Esmaspäev ja neljapäev algavad kahest päeval ja reedel 12st. Hiljemalt peale kuut olen iga päev vaba. Valdavalt hakkan vabanema neljast.
Sellest ajendavalt kavatsen minna tööle. Ideaalplaan oleks nüüd siuh-sauh! kooliasjad kenasti rööpasse saada ja kuhugi graafikupõhiselt tööle ennast sebida: 3 päeva vajaksin ainult kooli jaoks ja ülejäänud aja saan näiteks pitsasid kuskil räpases köögis vorpida.
Nüüd tuleb Põhjus ja Päris Vahend.
Mõistsin ühel päeval, et kui minu õde, kes maksab mu koolitee eest, tahab veel lapsi,
siis ühel hetkel tal ei ole enam raha minu jaoks. See oli Põhjus. 1800-eurone õppemaks aastas, that is.
Siit tuleb Päris Vahend. Eelmisel aastal läks põhikooliaja klassiõde
laevale tööle ja rääkis mismoodi seal on ja palju pappi annab kokku riisuda. Pole temaga nüüd rääkinud ega seega kuulnud, kui heaks või halvaks see kõik osutus, aga mõtlen seda proovida… sest where the fuck else am I gonna get that €1800?
The Adventurous Pursuit of Happiness 