12. bakaseminar
Viimane bakaseminar oli mu viimane. Üks on kolmapäeval veel, aga ma olen tööl, sest tollel päeval ei olnud seminari märgitud, kui graafikut tegin. Õppejõud lubas puududa: ma olen nii palju lihtsalt kohal käinud :)
Kolmapäeval teen PG nurgas kummitusbakaseminari ja keskendun korraks kooliasjadele. Kuidagi väga kevadiseks on olemine läinud…
Asjad, mida ma ei vaja
Üleeile alustasin kevadise suurkoristusega. Sorteerisin kirjutuslaua sahtleist kasutuid asju välja.
Eile jätkasin. Ka riideid korjasin riidepuudelt maha ja ajasin kotti, et uuskasutuskeskusesse viia. Niisama koristasin ka: katsun ju kord nädalas põhjalikult kogu kodu ära koristada. Läksin päris kettasse, et meil nii palju sitta on. Viiks sitaks asju minema. Aga ma olen ainult üks inimene.
Homme saan metsa ja korraks maha rahuneda :)
Tubli ja türakas märtsikuu
Eelmine kuu – märts – oli erakordne selles osas, et suutsin ära teha ja saata south pacificu ja majandusantro esseed
Kummagi eest pole veel hinnet väljas ja ikka hoian hinge kinni, et kas lähevad veel arvesse või on need takistuseks kooli lõpetamisel. Praegu piisab takistuseks ka täiesti minu võimetusest ennast kokku võtta. Enam kui küll sellest.
Teine hea asi oli tuludeklaratsioon,
mida ma oodata ei osanudki. Siiski oli midagi kogunenud eelmise aasta alguses – maksin siis natuke õppemaksu veel.
Tubli osa sellega ka lõppeb. Olen lõputööga grandioosselt luuserdanud. Lällanud.
Telekat vahtinud. Plaaninud ja skeemitanud. Ilma suurema tulemuseta.
Tegin uued eelarved KÕIGELE ja pean nüüd mingi üüberpingutuse esile kutsuma selle lõputööga seoses.
Mõista-mõista, kus ma küll olla võiks
Talviselt hea hinnaga…
Ilmad on nii ilusaks läinud. Väga raske siit pitsapuurist seda vahtida. Tahan skävvima-trekkima kuhugi.
Kevadvaheajahaiku
Süda karjub sees
Kiunub-palub hääleta
Ole normaalne
Haiku
Algab seminar
Olen ma jee valmistund
Ka toas on palav
1. Filmikunsti ajalugu
Hommikune ärkamine läheb aina pornomaks. Kindlasti mitte heas mõttes. Sellises pahas what-the-fuck-is-going-on-mõttes. Kiiritusere päike pressib tuppa, selg on kange, kõik on palav ja jahe korraga, tekk kisub valet pidi; kõht tahab süüa, põis pissida ja hambad pesu… Miks hommikud nii keeruliseks on läinud? Kunagi oli tore:
äratajateks olid mu vastupandamatu noormehe huuled, loengusse sõitsin viimase võimaliku bussiga ja naeratus oli eranditult kõrvadeni. Praegu teeme läbi poolune mopsu, zombitseme sajad hommikutegemised ära, teeme musi ja lähme laiali, et õhtul jälle teineteisele kaissu tuttu pugeda. Mis toimub?
Tusatuju peal, läksin täna natuke varem Lasnast ära kooli. Saan aru küll, kui mul põhjendamatu pahameel küljes on – ei hakka enda kallimat sellega piinama, eemaldun parem kuhugi.
12:15 algab uus kursus. Filmikunsti ajalugu. Lühike versioon. Saame 7 korda kokku ja räägime üldiselt, mis värk on. Kutsusin Pantsi ka omale seltsiks. Valikaine kujunes väga ägedaks.
Alustasime täiesti algusest. Peaaegu 200 aasta eest. Mänguasjadest nagu taumatroop, fenakistiskoop, zootroop, praksinoskoop. Kõiki selgitas ja kirjeldas. Kui filmijupikesteni jõudsime, hakkas neid suurel ekraanil ette ka näitama.
Te teadsite, mis vahe on kaadril ja kaadrikul?
Aine lõpetame kirjaliku 4leheküljelise arvestusega, mis ei pidanud kuigi raske olema, sest see on ainult valikaine. Ootab, et me kohal käiksime ja teema, mille arvestuse jaoks valime, kohta vähemalt 3 filmi vaataksime.
Pärast kooli sõitsin ühikasse,
et asjad pakkida. Sõidame
Pantsiga koju.
Igavesti tore ja mõnus siin. Nägin Sophie lapsukesed ka ära. Alla nädala vanad ja sisisevad nagu valmis sõjardid, kui neile vastu minna.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
no tere kevad!
Päike paistis – läksin õue kevadet otsima. Tulin tagasi tuppa ja no mis sa kostad! Siin ka nii hooaeg peal. Meie 2 neiukassi on mõlemad megarasedad. Ma ei tea, kes nii põhjalik meeslibukass oli, et nad mõlemad ühel ajal paksuks pani, aga siin nad nüüd on. Kaks kasspalli. Ühesõnaga, hetkel Lipster valmistub sünnitama koridoris (teise korruse koridori seinakapis, täpsemalt) ja Soffer hängib temaga samal ajal. Nad tegid niimoodi, et algul ronisid minu toas kummuti peale ja siis mu kappi, aga seal läksid nad tülli ja liikusid koridori, kus nad nurruvad ja Lipi-Lapi vahepeal krrrr! murelikult? teeb. Oi, kevad, mis teed.
The Adventurous Pursuit of Happiness 