Tere, Lauri!
Huvitav-huvitav päev.
Pärast keskööd jalutan õega. Haigla suunas. Mul on jalas alukad ja seljas kõige pisem sinise ja valgega suvekleit. Meeletu palavus. Õde räägib, kuidas õhtu oma musta taeva ja kummalise öise leitsakuga Morawat meenutab.
Tuhud on kaheminutiliste vahedega.
Saabume haigla juurde. Trepil on juhtumisi inimesi. Mu telefon heliseb. Beib. Kõneledes saadan õde pilguga trepist üles. Saan tagasi Mipsu juurde silgata.
Bastardi häält on hea kuulda. Mu mõtted suudavad kõne lõpus tiirelda ainult selle ümber, kui väga ma teda igatsen. Normaalsete teemade ja lausete asemel ütlen asju nagu “ma tahan Sind juba nii väga näha” ja “kaissu tahaks”. Lõpetame kõne, kui sellistest mõtetest enam kaugemale ei saa.
Vaatan telekas rämpsu ja lähen magama.
Läbi une kuulen sõnumi helinat.
Lauri.
Kell 1:43.
4290 gr.
53 cm.
Kõik on hästi.
Selge. Magan edasi.
Hommikul ärkan seletamatu ehmatusega, mis sunnib mind Mipsut kontrollima. Vaatan ta voodisse. Tühi. Astun elutuppa. Laps seisab seal, teki on kaasa lohistanud. Küsib kurvalt, kus emme on. Selgitan öösel toimunut ja tulnud sõnumit. Luban, et külastame õhtul teel lasteaiast koju Mipsu emmet ja vennat.
Laps on lasteaias, vedelen rannas. Üle pika aja kuulan laule enda telefonist. Loodan natukegi jumet vahelduseks saada. Mõtted hiilivad ühest kuuenda korruse aknast sisse. Lasnas.
Haiglas näemegi Laurit. Esimene mõte on: he looks old and wise.
Koduuksel kõlab koputus. Mu ema õde. Käis Laurit vaatamas ja astub nüüd läbi, et Mipsul keegi tuttav inimene siin oleks. Valmistusin just last magama panema.
Veel tund aega hiljem teevad nad tekkidest koopaid ja tormavad ringi. Tore ja nii, aga mina olen see inimene, kes peab magama saama lapse, kes on pärast nii pahur ja väsinud, et ei suuda lihtsalt magama jääda.
Järsult (loe: mugavalt ja/või süüdimatult) peabki tädi minema ruttama, et poodi jõuda.
Nii ma siis kallistasin ja lohutasin last, kes oma väsimuses ema ja isa hakkas hüsteeriliselt taga nutma.
Huvitaval kombel jäi ta siiski tavalisest kiiremini magama. Siinkohal pean silmas aega, mil lõpetasin unejutu lugemise ja laps enam ei sosistanud ega mingit häält teinud – jäi magama. Muidu tuleb voodist välja ja kaupleb, et saaks midagi veel teha. Täna mitte.
Üllatavalt hästi läheb see lapsehoidmine :)
Siit paar üldist tähelepanekut kaheaastase lapse hoidmisest:
- Laps kuulab kõige paremini sõna, kui ei ole lähedal ta ema või mõnda teist sarnast olevust, kelle reegleid ja nõudeid on ta harjunud tingima.
- Lepi ALATI KÕIGELE tingimused ENNE alustamist. See punkt käib, muide, päriselt KÕIGE kohta maailmas.
Oo-hoh!
Veel mõni päev tagasi vaatas õde mind kurja pilguga, kui ütlesin, et 28. on ilus kuupäev. Õde oli juba nädalaid tagasi valmis.
Täna on 28. juuli. Käisime hommikul KTG-s. Arst otsustab, et homme tuleb sünnitus esile kutsuda.
Aga nüüd tundub, et asjad toimuvad juba ise. Nende asjaolude ilmnemisel pani õde kangelasema kombel poisile vaid väikse abiga kohe voodi kokku.
Tänasesse sünnipäev vist enam siiski ei jää, aga homme kuidagi kaasa aitama enam ei pea: juba praegu käivad tuhud 6minutiliste vahedega ja on niivõrd sõbralikud, et õde vaatab veel telekat ja tšillib meiega. Hängis meiega liivakasti ääres ja tegi Mipsuga koos vahvleid.
Mitte nüüd muretseda, haigla on meist max. 5 minutit kiiremat sammu.
Rutiin (ehk kaua võib, Lauri?)
Gmail kutsub reedest saadik end pidevalt kontrollima – ootan kirja, teadet. Ometi seda ma eest ei leidnud. Oli kiri mandri-õelt, kus ta ahvatleb kodumetsaga. Räägib, mida Lipi-Lapi ja Mnr teevad, mida ema-isa ja väike vend ning vanaema. Südame teeb eriti hardaks piltidega kiisupoegadest, meie ülbest siilist ja enda tirtsukesest. Naljakas näha, et kellelgi pisikesel beebil on sama pilk, mida mina olen enda kalli õe silmis sünnist saati näinud. Õde on ennast edukalt duubeldanud?
Sellele kirjale on lisanud mu saare-õde vähem kui tund aega tagasi. Imetleb meie õetütart ja lubab kodumetsa telkima minna… kui noh… Lauri aint välja tuleks. Kirjas toob õde välja meie range päevakava. Kommenteeriksin seda rangust sellega, et nii lihtsalt toimib ja nii on kõige parem. Kava on järgmine:
- Ärkab Mipsu, äratab ema/minu õe, et peale pandaks Muumiorulood ja keedetaks putru. Nad söövad Muumiorulugude ajal kõhu täis ja äratavad minu. Ma söön ka.
- Jalutame randa. Sulistame-päevitame. Tuleme lõunasöögiks tagasi.
- Kella üheks oleme vajunud lõunaunne.
- 4-5 vahel ärkab Mips, äratab õe, ärkan nende kilkamiste ja möllu peale.
- Mängime Mipsuga liivakastis. Sööme, tädi käib vahepeal läbi. Kaheksaks peame nende asjadega valmis olema, et Mipsu õhturituaalid saaksid alata. Käib pesus ja ma jooksmas.
- Loen unejuttu, Mips ja õde jäävad tudile. Ma blogin/vaatan telekat ja jään ka.
Õde lisab enda kirja lõppu pilte, kuidas Mipsu mängib dirigenti ja ma rohukõrtest viiulit. Pildid, kuidas meie lõunauinak käib ja üks Mipsust hommikuses rannakleidikeses.
Umbes nii meil asjad käivadki. Natuke mänguruumi on igal pool, natuke varieerime. Mõnel päeval on Mips hoopis lasteaias või on vaja arstil käia. Siis tekivad muutused.
Või – nagu täna – helistavad mulle ema ja isa, et mina uuriksin järgi, kuidas registreerida Bingo loto saatesse, sest nad said TV märgiga pileti. Pühaviha täis, tõusen magusast lõunaunest, et teha midagi, mida mu väike vend, kes hetkel nende juures ja arvuti külge kui kleebitud on, teha ei viitsinud.
Helistan emale rahulikult tagasi kõige igavama lausega. Ei kaalu kuidagi mu head und üles. See on: “Helista klienditeenindusnumbrile, mille leiad piletilt, ja ütle selle automaatvastajale enda nimi, telefoninumber ja piletinumber enne kella kaht tuleval esmaspäeval.” Johhaidii.
Natuke narr, natuke try-not-giving-a-fuck on olla, aga mind ajab sitaks kettasse, et mu lõunauinak nii lühikeseks jäi :(
Lesta-MOTHERFUCKING-kalad!
Hiljuti olid Tallinnas merepäevad. Läksime Bastardiga õue mängime ja õhtu lõpuks jõudsime miskitmoodi osalema. Jalutasime laevadel, sõime lesta. Jumalast hea oli! See kala polnud isegi minu oma, polnud isegi Bastardi oma, aga ma sõin seda täiega. Damn, see oli maitsev!
Käesoleva Saaremaa-tripi alguses ju käisime õe ja Mipsuga Ku-Kuus samuti lesta söömas.
Sest see on lihtsalt nii hea.
Ja siis. Eile! Lähen õhtul jooksma. Mõistan, et pole veel nii õhtu, et rämedalt palav ei oleks, siirdun mere äärde. Koorin end aluspesuni paljaks ja jalutan mööda veepiiri. Näen no kõige pisemat lestapoissi, keda ma elus näinud olen! Maksimaalselt viiesentimeetrine. Armas pisike kribu. Igavesti kiire oli ka. Tean, sest tahtsin teda kätega kinni püüda. Tuleb välja, et see ei ole füüsiliselt võimalik.
Lohutab teadmine, et Beib oskab võrku selliselt vette lasta, et hommikuks mingi 40 tükki sees on :)
Ja nüüd. Täna! Möllame Mipsuga jälle rannas. Sulistame vees ja vahime põhjas ujuvaid kalakesi. Pahh! on meie juures lausa kaks lestakala. Üks selline restoranisuuruses, teine väiksem. Mitte nii väike, kui eilne pisike. Üritan siis neid ka kinni püüda – teadmata, mida ma nendega peale hakkaksin. Siis ujub üks kalake mu jala vastu! Võisin kilgata põnevusest nagu meie kaheaastane Mipsu.
Midagi ma kätte muidugi ei saanud.
Ja kõige tipuks: lõunauinakust äratab tädi oma telefonikõnega. Tuleb läbi. Sest ostis lesta ja tahab meile seda praadida ja maja taga piknikku pidada. Tule-tule!
Ma lihtsalt armastan lestakala.
Nagu nii väga, et kannaks neid juustes.
…kui nad seal ära ei sureks ja/või roiskuma ei hakkaks :)
Seksi, šampust ja sauna!
soovitab ämmaemand KTG järel. Laps on nädal aega üle läinud, aga emakaaktiivsus on olematu. Kui õde räägib, et mees läks ära purjetama, pakub ämmaemand välja, et ka suurkoristus on mõnel naisel sünnituse esile kutsunud.
Kuumus ajab mind hulluks. Kallistan kiviseinu ja -poste, kui läbi linna liikuma peame. Õe lähenemine ilmaoludele on hoopis optimistlikum. Vaatab maja ees termomeetrit ja kommenteerib: “Ainult 35 kusjuures.”
Praegu on kokkulepitud, et esmaspäeval läheme jälle KTG-sse. Õele pannaks siis jälle musta värvi vöö ümber kõhu, misjärel saame kuulata poisi südant + mõõdame emaka aktiivsust. Viimase puhul liikusid täna numbrid isegi kahekohaliseks. Viimane kord oli nulli ja ühe vahet ainult käinud. Ämmaemand kommenteeris seekordset saavutust ootamatult sõnaga lootusetu. Sünnitegevus algavat, kui see number on 90.
Vist kutsuvad siis esile.
Homme saab jälle mere äärde minna.
Golfiväljaku hundiratas
Mips korjab ühte kätte oksa, teise saialille. Jalutame lasteaeda.
Pärast lapse üle andmist ja poes jalutades muutub lasteaiakohtade puudumise üle kurtmise teema mõistetavaks: ma ei pea kogu aeg kellegi tegemistest pingsalt teadlik olema, kellegi pärast muretsema. Kord-kaks nädalas selline päev võtab lapse kasvatamisega kaasnevad pinged kergesti maha.
See oli alles esimene teooria. Selline, mis minu pähe tuleks. Minu kui lastetu inimese. Minul on jah stress laes, kui mingi pooleldi mõistetava olendiga pean maid jagama. Nende emad seevastu vajavad võib-olla lihtsalt aega endaga ka tegelemiseks. Nad ei pruugi üldse valuliselt lapse kasvatamist võtta, enda oma ju noh.
Toome kuuma käes lapse jälle tagasi koju. Sööme tomatisuppi ja võikusid. Hängime-mängime maja taga vilus kuni pisikese neiu uneaeg jõuab nii lähedale, et tuleb tuppa minna. Mina lähen seepeale jooksma. Leian üles jõe koos laudteedega. Neid reklaamiti mulle eilse jooksu eel, aga jäid leidmata. Siis olin kuskil tihnikus ja pudeliharjalaadsete koerte taga ajada.
Täna oli samuti põnev. Vaatake, leidsin jõe, sest selleni viis tee, mis viis mu sillast üle. Seal taga oli golfiväljak. Lai ja ilus roheline. Olid liivaaugud ja veesilmad, rohi kuumade ilmade kiuste erk ja täiuslik. Jalutan huvitunult väljakule, silitan madalat muru. Enne kui mängijad liiga lähedale jõuavad, teen perfektse hundiratta ja silkan laudteele.
Päeva alguses ma ei teadnudki, et sellest unistasin.
Kuressaares Lasnamäel
Õe raamaturiiulis hakkas silma Viktoria Ladõnskaja Lasnamäe valge laev. Linnaosa on end mu südamesse puurinud – loengi nüüd huviga. Huvitav on näha vene päritolu pere vaadet Lasnamäele, lugeda linnaosa ajaloost ja tänavatest, kus isegi iga jumala kord Lasnas käin. Kirjaniku kool on Bastardi koduga ühel tänaval ja 2 poodi, kus me peamiselt käime, on samal tänaval kirjaniku lapsepõlvekoduga.
Bastardit on niimoodi lihtsam või praktilisem igatseda :D
Muidu ikka ootan. Küll õe last, küll mere äärde minemist,
küll kollektiivset lõunauinakut, küll sedasamust Lasnamäed.
Ootame last
Olen teist päeva Kuressaares. Ootan õega tema poega. Laurit.
Nüüdseks on tähtaeg juba 5 päeva aegunud. Õde käib iga hommik tütrega meres jalutamas-sulistamas, et jalad liiga paiste ei läheks päeva peale. Täna liitusin nendega. Teepeal sain eesmärki – sünnitusosakonda – eemalt näha.
Tundub, et jään siia kaheks nädalaks, et õel keegi abis oleks vastsündinu ja kaheaastasega tegelemise kõrval, sest õemees peab kuskil välismaal purjetamisvõistlusel treeneriks olema. Ta loodab küll oma esimest poega enne homset ärasõitu näha, aga see ei tundu üldse tõenäoline. Siiski… hoidkem pöialt :)
Nii me ootamegi kambaga üht väikest last.
Ja ega siin aega täita pole just vastumeelne ;)
The Adventurous Pursuit of Happiness / The Journey Is The Reward
Sain äsja teada saladuse, mille siin edasi räägin. Lugesin, et pealkirjad peavad olema kutsuvad. Veel täpsemalt: nad peavad andma lugejale taju konfliktist, arengust/teekonnast ja eesmärgist, sest need olevat hea loo põhikomponendid.
Siit ka uus pealkiri kogu blogil. Läheb kokku alapealkirjaga nagu valatult. Viimane olekski kui oodanud hetke, mil näen Bastardi kaisus magades kõige kummalisemat und. Oodanud sellele juhtumile järgnenud ahelreaktsiooni, milles võtan vastu otsuse nähtud psychothriller looks kirjutada ja hakata selle eesmärgi saavutamiseks enda kirjanduslikke oskusi lihvima. Oodanud, et vaatan harjutamiseks blogi kriitilise pilguga üle ja sobivad muudatused teen.
Karate Kid või miski selline on vist parim lugu maailmas, sest kuuldavasti on tähtsaimad juttudes kangelane, eesmärk, takistus, mentor ja moraal. Minu blogi/elu on peaaegu arvestatav jutuke:
- Ise olen kangelane
- Eesmärk on metafooriliselt mesilased
- Takistus olen ka ise
- Mentor on puudu
- Moraal: THE JOURNEY IS THE REWARD
Psychothrillerit kirjutades soovin kindlasti nende “tingimustega” mängida, asendada või korrumpeerida.
Hetkel näen siiski suurima probleemina, et ma ei tea kirjutades, kuhupoole sõnu veeretan; mis on punkt B; kuhu tahan lugeja viia. Lihtsalt keksin ja otsin kohta.
Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
BaltoScandal 2014! + Atlas Rakvere
Uhke on linna sisse sõites näha keset ringteed massiivset traktorilaadset masinakolakat, mille küljes lehvib tervituseks säravsinine BaltoScandali lipp. Olen õiges kohas.
Läbi linna liikudes näeb sarnaseid kobakaid veelgi – festivali toetavad muuhulgas John Deere ja Case IH Agriculture, ümberkaudsed Rivalte Mets ja Raktoom. Nii on BaltoScandali meeskonnal kenasti (loe: festivalile omast veidrust paisutades) võimalik asetada iga hoone ja platsi juurde, kus festivali raames midagi toimuma hakkab, buldooser/kombain/traktor või muu sarnane koljat. Võimas vaadata!
Samal ajal ülipraktiline: sinine lipp veel otsas lehvimas ja mitte ükski külaline ei kõnni oma sihtmärgist mööda.
Piletid käes, pitsa ja vein olemas, asun turuplatsil festivali avamist ootama.
Leian end meenutamast varasemaid kordi ja natuke mingitelt hipsterimõtetelt. Kardan, et “festival on muutunud” jms. Rikun siinkohal häbitult loo lõpu ära: it’s still edgy as fuck.
Aga no tõesti oli hirm. Kuulsin, et inimesed võtavad oma lapsi kaasa ja teevad armasviisaka pereürituse. Järeldasin siis kohe, et enam ei tohi esinejad endid etenduse lõpus niisama paljaks võtta ja näidata esinemise jooksul erootilisi kirju ja munnipilte, mis fännid neile saatnud on. Kartsin, et ongi nüüd kohitsetud ja nõme.
Oot-oot! ALGAB! Rolleri seljas sõidab kohale jänes. Kutsub erinevaid inimesi lühikese juhtmega mikrofoni rääkima; kui need lõpetavad, teeb nendega selfiesid. Lõpuks püstitab ta turuplatsi kombaini otsa BaltoScandali lipu. Publikut on parajalt, fotograafe täpselt nii palju, et igasse heasse kaadrikusse vähemalt üks saada :D
Sean sammud festivali esimese etenduse toimumispaika: Rakvere Teatrisse. Istun väikse aja teatripargis ka: ega üks vein ennast ise lahenda :)
Esinejad on 100 inimest Rakvere kandist ja nad ükshaaval ütlevad sama lauset. See muutub vastavalt nende elualale ja järjekorranumbrile. Mõned üksikud pisikesed variatsioonid on veel. Aga üldjoontes ainult nii ongi. Niimoodi esimesed 5 inimest teinud on ja aru saad, et 95 on veel, tundub see etendus odav mindfuck.
Miks nii? Milleks selline etendus? Mida see tähendab? Mida see näitab?
Nemad kulutavad väsimatult lavalaudu ja mina jõuan seeläbi kõige diibimate ja ühiskonnakriitilisemate mõtete juurde. Samas on see absoluutselt lootustandev.
Naljakas.
Lihtne.
Siiras.
RistipoeWTF
Elektrit ei ole ikka. Loomulik käik mu ema/poe juhataja poolt on varustada mind pealampidega, mida klientidele jagada ja ka ise kasutada. Nojah siis. Mis mul üle jääb.
Ilmselgelt on poes mõni hetk ikka täiesti WTF.
Ja täna olid keskealised naised – valgusvihud otsaesisest väljas – alles algus. Ei üritagi rääkida, kes mida rääkis või kes mille järgi lõhnas. Ja mis minust sai.
The Adventurous Pursuit of Happiness 