Kihvt-kihvt kirjavahetus
Saadame õega teineteisele kirju. Alati proovin midagi kihvti ja loomingulist talle saata. Teen skeeme ja jooniseid, tabeleid ja graafikuid. Värvipaberid, vihikulehed, pitsakarpide põhjapaberid… Kõike kasutan, et eelmist saadetud kirja üle trumbata. Et ta korrakski imetlema või ahhetama panna. Mõtleks, et sai tõesti ägeda kirja.
Aga tema on kavalam. Piiksun-sulan tema kirjade peale. Laseb korraks oma lapsukese rasvakriidiga paberi ligi ja paneb kirja, mis lugu pildi juurde kõlab. Piisab.
Pisikese sünnipäev!
Metsasõit!
Minu õelapse sünnipäev ju. Sain rongipeatusest autoga koju. Seal juba askeldati
ja möllati.
Kink
uuesti pakitud, liitusin ka toimetajatega. Maitsestasin kanakoibi ja koorisin sibulaid. Inimesi voolas muudkui kohale – väga lõbus ja kihvt pidu oli. Süüa oli kõvasti ja kõik (mida ma vähemalt sõin) maitses ülihästi.
Veganina hakkad seda täiega hindama. Mul need kogemused juba olemas, et terve suure kandiku pealt on juustude ja sinkide servast süüa ainult paari viinamarja, mis pole sinihallitusjuustuga kokku kleepunud. Nõnda oli tänane pidu juba enda toiduvalikuga väga äge.
Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Here’s to you, Mrs. Pantsington!
Annan ausõna – ma ei lae siia postitusse ühte pitsapilti ka!
Teisipäeva hommik. Ärkan 7:10. Siis 7:35. Siis 8:05. Kümne minuti pärast algab jooga. Valguskiirusel lendan majast välja ja Terrasse. Jõuan kassi ja lehma asendiks. See on üks mu lemmikuid üldse. Selleks on joogatar või üldine yogi käpuli ja teeb kordamööda selja lehma kombel hästi nõgusaks ja siis kassilikult kumeraks. Works wonders. Teeme sõdalasepoose ja päikesetervitust. Venitame ja mängime laipu.
Silkan koju. Suht hot on olla. Nahast saapakesed, mustad liibukad, sitaks pädevad jalad nende sees, kahe nööbireaga velvetist jakk, umbrohulikult pikad mustad juuksed tuule käes. Rõõm.
See kuu pole veel ühtki kilo ära hävitanud. Või toimuvad mingid vahetused, et koledad asjad lähevad minema ja lihased tulevad juurde. Loota ju võib. Point on selles, et olen täpselt samas kaalus, mis eelmise kuu lõpus.
Tore siiski, et need 5 kilo, mis siis nahhui sain saata, pole tagasi hiilind.
Kodus söön. Mingi beebitoit, mille realiseerimisaeg on möödas. Saiakotti jäänud seemnepuruga kokku segades tuleb päris mõnus.
Ma lähen suht juudiks, kui mul õppemaksu on vaja maksta. Sööksin paranoilise kokkuhoiu mõttes vist tuvisid jms ka.
Poen kallimale kaissu, kust tunni aja pärast järgmisesse loengusse liigun. Teadvuse antropoloogia. Tänane on sissejuhatav loeng. Ei oska suurt midagi kosta veel, aga näen juba ära, et see on kindlasti asi, millel tulevikupostituses pikemalt peatuda tahan. Põnev ja alahinnatud teema.
Koolipäev on sisuliselt läbi. Käin kooli juures R-Kioskis, et postmark osta. Ulatab mulle jõuluehetega pildiga. Ilmselgelt postmargid müüvad hästi. ~55 eurosenti selle eest küsida kindlasti aitab.
Keskturg. Otsin kaht kuivatatud särge.
Väiksemat, et paastumaarjapäeval kartulite ja tilliga punasesse malmpotti ära mahuksid. Raamatus Eesti pühade maitsed õpetatakse. Beib lasi valimiskampaaniate ajal saata ja ootab nüüd, et ma igal tähtpäeval selle järgi süüa teeksin. See on üks ägedamaid asju, mis mulle antud on: mulle meeldivad raamatud ja kokkamine, aga mulle eriti meeldivad kokaraamatud ja Eesti + nimelt Bastardile süüa teha. Ideaalne lihtsalt. Eks paastumaarjapäeval näitan, kuidas sellega läheb.
Mrs. Pantsington, mu viimane lugeja, palun, et elaksid minuga koos üle selle kokkamishulluse, mis mind tabanud on! Kunagi – ausõna! – kirjutan millestki muust veel. Aga mitte veel ;)
Ühesõnaga! Saan 30 sendi eest kaks särge, 34 sendi eest peotäie värsket tilli. Astun turuhoonest välja ja teen ilusa ilma puhul tiiru turu peal. Silma jääb imekena oxblood värvi clutch. Euroga saan kätte.
Kodus. Mulle meeldib kodus. Mulle meeldib see kõige rohkem siis, kui olen siin täiesti üksinda või Bastardiga. Tema juba kodus, talun teisi küll.
Aa. Hea uudis on ka. Vaatame Bastardiga, et suuremal maimukesel on esimene oksake tekkinud.
Puu on 2 aastat ja mõni kuu vana muidu. Oleme väga uhked.
Beib läheb tööle. Plaanin ja skeemitan kodus kuni kõht tühjaks läheb. Praen hakkliha ära, lisan jahu. Segan ja passin. Panen kuuma vett, et jahu hakkliha küljest jälle lahti tuleks. Panen piima ja hapukoort. Keedan 6 kartulit. Söön uuesti. Viin Bastardile töö juurde ka. Skeemitame ja plaanime väga efektiivselt koos paar hetke ja ma tulen koju. Et plaanida ja skeemitada.
Viimane plaan praegu on pissil käia, hambad pesta ja tudile heita, et hommikul värske peaga jätkata.
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
Jõulutunnet meelitades
Kuulaks küll jõululaule ja pakiks kingitusi. Jooksin Pantsiga kuuma kakaod, punased kampsunid seljas. Purustaksin pähkleid ja vaataksin Die Hardi. Käiksin saunas ja kirjutaksin luuletuse kingi lunastamiseks. Ühe Bastardi jaoks ka. Küpsetaksin piparkooke ja ehiksin kuusepuud.
Aga see aeg ei ole veel käes. Vaikselt hiilib jõulutunne ligi küll, aga ma ei julge sellele kuigi kõvasti reageerida, et mitte teda ära hirmutada. Kuidagi nüri oleks poris jalgu vedada ja klappidest Let It Snow’d kuulata. Nii käiks vint üle ja selle aasta jõulurõõm veedaks aega kuskil mujal.
Nõnda ootan lund ja olen jõulutundele igavesti avatud. Ja üldse – kõik omal ajal.
Näiteks.
Kuu aega tagasi ilmusid poodidesse kellukesed-kuljused, mida heategevuseks müüakse. Paar viimast aastat olen ikka kuljuse ostnud ja jõuluajaks võtmehoidjaks pannud. Nüüd valisin helelilla pisikese kellukese ja panin selle koos kuldse mummukujulise ripatsiga võtmehoidjateks.
No pun intended tegelt. Huvitav juhus lihtsalt. Üle lugedes alles vaatasin, et kelluke ja mummu lähevad hästi kokku.
Järgmiseks.
Mängisime Bastardiga Star Wars Old Republicut enne viimast koduskäiku. Tagasi tulin, ostsin Baltijaamast talle jõulukalendri.
Põletasin advendikinke,
kuulasin kaht jõululaulu, olin Kaupsist paki toomisel seltsiks,
ostsin ära jõululoosikingi ja ühe salakingi ka, mis ei ole üldse minu välja mõeldud – käisin lihtsalt kellegi jaoks ära toomas. Loodan, et järgnev pilt kuidagi kellegi jõulurõõmu ei kahanda. Ehk ei ole tegelt aru saada, mis teema on.
Juba reedel saan kinke pakkida!
Olen hakanud kõrgelt-kõrgelt hindama aastaaegadega kaasnevaid erilisi olukordi. Rütmi ja muutuvust. Nendega kaasnevat ootust ja elevust. Elu on ilus küll.
Meie oleme ikka
Mõtlen meie nõmedale olukorrale ja neile-meile, kes pole mujale nii kõvasti/kaugele oma juuri ajanud, et teema ei huvitaks-kõigutaks.
Katsume siis õige üksteist hoida. Veel kõvemini.
Rutiin (ehk kaua võib, Lauri?)
Gmail kutsub reedest saadik end pidevalt kontrollima – ootan kirja, teadet. Ometi seda ma eest ei leidnud. Oli kiri mandri-õelt, kus ta ahvatleb kodumetsaga. Räägib, mida Lipi-Lapi ja Mnr teevad, mida ema-isa ja väike vend ning vanaema. Südame teeb eriti hardaks piltidega kiisupoegadest, meie ülbest siilist ja enda tirtsukesest. Naljakas näha, et kellelgi pisikesel beebil on sama pilk, mida mina olen enda kalli õe silmis sünnist saati näinud. Õde on ennast edukalt duubeldanud?
Sellele kirjale on lisanud mu saare-õde vähem kui tund aega tagasi. Imetleb meie õetütart ja lubab kodumetsa telkima minna… kui noh… Lauri aint välja tuleks. Kirjas toob õde välja meie range päevakava. Kommenteeriksin seda rangust sellega, et nii lihtsalt toimib ja nii on kõige parem. Kava on järgmine:
- Ärkab Mipsu, äratab ema/minu õe, et peale pandaks Muumiorulood ja keedetaks putru. Nad söövad Muumiorulugude ajal kõhu täis ja äratavad minu. Ma söön ka.
- Jalutame randa. Sulistame-päevitame. Tuleme lõunasöögiks tagasi.
- Kella üheks oleme vajunud lõunaunne.
- 4-5 vahel ärkab Mips, äratab õe, ärkan nende kilkamiste ja möllu peale.
- Mängime Mipsuga liivakastis. Sööme, tädi käib vahepeal läbi. Kaheksaks peame nende asjadega valmis olema, et Mipsu õhturituaalid saaksid alata. Käib pesus ja ma jooksmas.
- Loen unejuttu, Mips ja õde jäävad tudile. Ma blogin/vaatan telekat ja jään ka.
Õde lisab enda kirja lõppu pilte, kuidas Mipsu mängib dirigenti ja ma rohukõrtest viiulit. Pildid, kuidas meie lõunauinak käib ja üks Mipsust hommikuses rannakleidikeses.
Umbes nii meil asjad käivadki. Natuke mänguruumi on igal pool, natuke varieerime. Mõnel päeval on Mips hoopis lasteaias või on vaja arstil käia. Siis tekivad muutused.
Või – nagu täna – helistavad mulle ema ja isa, et mina uuriksin järgi, kuidas registreerida Bingo loto saatesse, sest nad said TV märgiga pileti. Pühaviha täis, tõusen magusast lõunaunest, et teha midagi, mida mu väike vend, kes hetkel nende juures ja arvuti külge kui kleebitud on, teha ei viitsinud.
Helistan emale rahulikult tagasi kõige igavama lausega. Ei kaalu kuidagi mu head und üles. See on: “Helista klienditeenindusnumbrile, mille leiad piletilt, ja ütle selle automaatvastajale enda nimi, telefoninumber ja piletinumber enne kella kaht tuleval esmaspäeval.” Johhaidii.
Natuke narr, natuke try-not-giving-a-fuck on olla, aga mind ajab sitaks kettasse, et mu lõunauinak nii lühikeseks jäi :(
Tomatitaimedest
Reedel oli Ristipoes selle suve esimene tööpäev. Ema tutvustas/meenutas korraldust, harjusin uuesti poega
ja lobisesin naistega. Oh, mis pulli nendega saab! Päeva esimese jutuajamise jooksul räägib üks neist siira imestusega oma tuttavast: “Mul on kahtlane tunne, et ta on tegelikult tark mees. Aga ma vat ei tea, mille pärast mulle selline mulje on jäänud…”
Terve päev püsib meelelahutuslik :)
Õhtul koduteel näitab Pants kasvuhoonet,
kus vohavad tomati-, paprika- ja kurgitaimed. Ja ämbriteviisi umbrohtu nagu me hiljem ära mõõdame: õhtu lõpuks olen käpp nädalavahetuse mõlemal päeval rohima tulema.
Tomatikasvatus on täitsa omaette teadus.
Kindad käes ja papp põlvede all, alustan rohimist. Siis mainib Pants, et pärast tuleb taimed vist üles ka siduda. Oo-hoh, seda ma ei teadnudki. Juba hakkavad silmad eraldama eemal rohimata alal mööda maad roomavaid lösakil taimi – küllap siis vist!
Teisel pool vahekäiku käivad mingid naksud või prõksud. Nüüd saan selgituse, et kasvud ja alumised lehed tuleb ära võtta, et tugev taim kasvaks. Kuuldavasti võib oksi ka pooleks murda, kui need liiga lahmakad on. Nii kasvatab taim tomateid ja mitte enda oksi.
Jutuks tuleb, et tomatitaimed kasvavad kasvuhoones päris kõrgeks, aga niisama õues jäävad kiduraks. Samuti ei lähe õues viljad kenasti punaseks.
Ja taimel peab kasvamiseks ruumi olema. See tagab hea saagi.
Veel sain teada, et tomatitaimi istutades pannakse auku lisaks poolele kastekannutäiele veele kalapäid. Kalapead pidid kärbsed kohale meelitama, kes mesilaste kombel õisi tolmendavad.
Ühtlasi üllatas see, et ühe tomatitaime kastmiseks kulub üks kastekannutäis. Kõik lihtsalt ujub.
Kastmisel tasub lehti mitte märjaks teha: nii ei võta taim haigusi kergesti vastu.
Mis veel?
Naudin mullas sonkimist ja taimede eest hoolitsemist.
Rõõm on Pantsi ja beebit nii palju näha.
Meediatekstide analüüs
Esmaspäevadele kohaselt olen meediatekstide analüüsi loengus. Selle kombe siseseks traditsiooniks on saanud, et ilmun kohale ise viibides veel täiesti nädalavahetuses. Kord tulin lõkkehaisusena, kord natukese joogisena. Täna olen paksult-soojalt riides, suur roheline kott (täis kartuleid, riideid ja pesemisvahendeid jms) mu kõrvalpinki hõivamas, sest sõitsin kodust
otse Lasna ja pole saanud veel oma kaasatoodud asju ühikasse maha panna.
Meediatekstide analüüs on väga äge. Stimuleerib aju kõige paremal moel. Jäänud on üks kodune töö, mille tähtaeg on sel laupäeval. Veel ei tea, mis see on, aga vihjena on öeldud, et praegu õpime andmebaase just selle tegemise jaoks.
Sõbrannat
Mitte üldse mingit Sex and the City teemat. Ega Girlsi. Mitte mingit bullshit poodlemist ja viisakat brunchi.
Sellist päris ja siirast. Seepärast igatsen tohutult BZi. Ta oli ja on lihtsalt uskumatult äge inimene.
Lihtsalt ta elab Kanadas ja ma räägin temaga umbes korra 3-4 kuu jooksul nüüd. Siiski mõtlen temale tihti. Ta oli igas enda rollis täiuslik.
Läbi aegade on olnud igasugu põnevaid sõbrannasid, ükski neist
ei ole alles jäänud. Räägime nendega pigem siis, kui füüsiliselt kohtume ja mingi nostalgia peale tuleb. Reaalselt, igapäevaselt neid minu jaoks ju enam ei ole. Kelle puhul kahjuks, kelle puhul õnneks.
Ometi tahaksin, et mul oleks selline naiselikum olend, keda vabalt usaldada. Ja kellega ägedaid asju teha. Kes mind metsa ja trenni kaasa veaks. Kellega naerame pisarateni ja täbaramatel hetkedel lohutust pakume. Kellega me teineteist taluks ja kuulaks.
Siinkohal saaks küsida, miks mulle enda kallimast ei piisa. Vaadake, ma sooviksin olla temale midagi enamat kui kimp enesekahtlust ja -viha. Pole nagu atraktiivne värk. Sooviksin seda kuskil maandada ja lahendada. Ilma, et ma oma elukaaslasel alkoholismi või muud sorti depressiivseid kalduvusi esile kutsuks. Ja, mulle tundub, tütarlastega annab sellised mured viimseni läbi sõeluda, kõik parakad ja ebakindlused maha lihvida. Mulle on lihtsalt selline mulje jäänud, et beib ei viitsiks ka parima tahtmise juures viilida ja värvida tund aega minuga koos küüsi ja arutada, mis tundeid see tekitab, kui söögi valmistamisel midagi ebaõnnestub või esialgset plaani muutma peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud?
Õed
on (küllap vist läbi veresundluse) nõnda mul olemas olnud. Nüüd jälle vähem. Oleks nad koguaeg võtta ja kallistada, ei märkakski, aga kui puudust tunned, kipuvad mõtted ikka fokusseeruma asjaolule.
Pants teab mind läbi ja lõhki.
Viimati kohtudes tundsin murdvat hellust ta läheduses. Kõik kurb ja valus tahtis välja pressida. Äkki teadmisest, et ta mõistab mu pilke ja liigutusi. Ma ei peagi ütlema, mida tunnen. Sest ta saab aru. Spetsiifilised detailid olukorra kohta on vaid need, mida pean ütlema, et ta saaks mind aidata. Tunnen hirmu, et ta eemaldub minust. Mitte millegi konkreetse pärast, mis meie vahel oleks olnud. Lihtsalt elu teeb oma töö.
Anuga on see olnud naljakas, et kuigi meil on vahet umbes 8 aastat, oleme suutnud alati samale lainele häälestuda. Mäletan, kui ta oli vahetusõpilane Saksamaal ja ma ema telefoniga talle sinna helistasin. Minul oli varane teismeiga, temal varased kahekümnendad.
Võiks arvata, et räägime teineteisest mööda ja ma ei tšeki üldse biiti, mida ta mulle elust räägib. Aga ta käis ära ja tuli tagasi ja meie vahel oli kõik sama. Rääkisime kodu välipeldikus tundide viisi. Siiani armastan neid aegu. Seda ka, kui me käisime hääletamas koos. Tegime nii, et läksime hommikul vara häälega Paide, olime seal terve päeva. Nii jäi mulje, et ma olin koolis olnud. Ostsime turult riideid, ma ühe roosidega hõbesõrmuse ja hääletasime tagasi. Kord võtsid meid peale mingid poisid. Ma olin umbes 14 või 15. Ja juht ei saanud olla minust vanem. Oleksime ühes kurvis autoga teelt välja lennanud, turvavööd oli pinkide vahel ja me ei saanud neid kätte. Hoidsime käest kinni ja mõtlesime, et järgmisesse kraavi jäämegi. Kui palusime, et meid välja lastaks, oi need tatid sõimasid ja plõksisid. Kui nad meid lõpuks välja lasid, kallistasime teineteist vaikuses vist mitu minutit. Temaga tunnen juba paar aastat, et asjad pole enam päris samad. Lahku kasvanud. Üksikutel hetkedel tunnen ära meie sünkrooni ja rahu.
Elerin elab ka nii tobedalt kaugel. Muidu annaks selle piffiga igasugu põrgut üles kista
ja pauside ajal rääkida mahlast ja joogast. Ometi ei saa ma praegu mitte tunnistada, et ta on nagu hard drugs (millest ma tegelikult ei tea midagi õnneks/kahjuks), sest ta on fun umbes 15 tunniks, aga kui ma peaksin temaga kauem koos aega veetma, tekiksid mu erinevad psüühilised ja kehalised probleemid. Love her, though.
Ma tahan arutada ja teha tüdrukute asju. Tahaks kellegagi koos kooki küpsetada ja lillepotte Bauhofis valida. Tantsida ja glamtrashilt hulkuda.
Aga mul ei ole kedagi kuskilt nende asjade jaoks võtta.
Kaevamisest üldse
Pants rääkis eile, et tema tahtis väiksena arheoloogiks saada. Mingil ajal tahtsin mina ka. Käisin pintsliga mingit liivaauku korra isegi kraapimas. Et sealt kohe dinosaurust välja ei tulnud, liikusin edasi. Metsa sees teadsin olevat mingit kriipit kohta, kus on suured kivid, mis moodustavad nelinurga. Kive võis maapinnal olla mingi 6-7, keskel madalam lohk maa sees. Udjasin seal ka liiva ja mättaid, aga liiga kõhe hakkas ja sellega lõppesid esimesed isiklikult läbiviidud kaevamised.
Siis ei tabanud, et seda oleks saanud nimetada vaid “surfamiseks”. Väljend peaks tähendama seda, kui keegi arheoloog tahab midagi kaevama hakata ja vaadata, kas seal ikka on leide ja piisavat põhjust. Surgib ja vaatab, kas seal leidub midagi, mis viitaks ajastule ja objekti tüübile. Viimased peaksid siis põhjendama, miks kohta kaevata on vaja. Surfamise alla käib ka vist see, et uuritakse varasemaid kirjalikke andmeid ja kohalike inimeste mälestusi. Ideaalis peaks tekkima aimdus, mis seal olla võib. Või vähemalt nõutu olek, et wtf seal on??? Meie langeme vist oma kaevamisega mõlemasse katergooriasse.
Jätkamiseks peaks see inimene olema doktorikraadiga arheoloogias. Suvakad kaitsealuseid paiku kaevata ei tohi. Ega arheoloogid ilma loata ka ei tohi. Aga neil oleks võimalus luba saada. Suvakatel mitte. Luba on vaja, et koostada projekt, mis tagab rahastuse. Selgub, et rahastus tähendab tööriistu ja muud tehnikat, aga söögiga hakatakse nina kirtsutama ja bensiinikulusid ei kaeta never-ever.
Lisan siia vahele, et I’m nobody, see on lihtsalt mulje, mis minule on jäänud arheoloogiliste kaevamiste kulgemisest. Neid läbi tehes.
Inimesed meie kaevamistel on arheoloogia praktikandid, arheoloogid, eri sorti antropoloogid, ajaloolased. Võib vaja minna ka geolooge, geograafe, füüsikuid, biolooge jms. Erinevate valdkondade spetsialiste, ühesõnaga.
Nagu varasemas postituses mainisin, alustasime meie kivihunnikul rohimisega. Kaevetöid oli eelmisel aastal juba tehtud. Nemad võtsid ära pealt võsa, kirsipuid ja murumättad. Said eemaldada ka suuremalt jaolt 2 kihti kive ja mulda. Just seetõttu pääsesime meie vaid rohimisega.
See suurem jagu oli üles joonistatud. Meie pisem lõik, kus eelmisel aastal võeti maha ainult 1 kiht, oli üles joonistamata. Et protsessi hõlbustada, pidime jagama selle ruutmeetristeks kastideks. See toimus nii, et põhja-lõuna suunal püsti olevat postid olid mõõtepunktideks, millest lähtusime. Kastid pidid tulema põhja-lõunasuunaga paralleelselt. Kujutage ette malelauda, millel on numbrid ja tähed vahetuses. All jookseksid siis numbrid ja üles tähed. Nõnda saavad meie kastid nimed. Täna passisin näiteks pikalt 7D juures, et leide registreerida aidata.
Kastid olemas, saab kive joonistama hakata. Nende materjali, kuju ja muid omadusi, mida ma ei veel ei mõista. Nägin korra jooniseid, seal olid mõne serval mingid triibud tehtud. Näitamaks mingit kuju omadust? Kõrgust? Kallet? Ma ei tea.
Loomulikult tuleb enne kivid välja puhastada. Ennast tuleb asetada puhastamata alale. Ja kellu, harja, väikse labida ja kühvlikesega
kivide kontuure välja tooma hakata. Nii leiab vahedest asju ja saab pärast kivid täpselt üles joonistada.
Leiud, mis praegu piirduvad savikildude ja luutükkidega, paneme väikestesse kilekottidesse ja asetame kohale, kust me need leidsime.
Hiljem tuleb keegi märkmikuga, kirjutab numbri peale ja endale üles. SK on savikild ja L on luu. Hiljem mõõdetakse nende kaugused kahest põhja-lõunasuuna postidest ja märgitakse, kas need jäävad itta või läände põhja-lõunasuunast. Nõnda on hea pärast kaugused sirkliga joonisele märkida. Veel ei tohi leide üles korjata, sest mõõtma peab ka kõrgused. Kui ka need on ükshaaval tehtud, korjame kilekotikestes leiud kokku.
Pean vist selgitama, et meie kaevame kivikalmet. Näeb välja nagu kivihunnik, aga nagu naabrimees ütles “söörukujuline”. Suur kividest ring. Keskel on lohk, milles pole peale varisenud kivide midagi. No, praeguseks. Äkki tuleb sealt leide. Keegi ei tea, mis see kõik on. Sildil seisab “kivikalme”, aga arvatakse, et võib olla surnumaja. Ehk siis keskaegne tempel. Meie mõistes kirik. Või kui oled arheoloogina täiesti clueless oma objekti eesmärgi või olemuse osas, kutsu seda lihtsalt “kultuskohaks”. Kõige ebamäärasem ja täpsem asi, mida sa öelda saab.
Täna meil muidu joppas. Kuna vähem uuritud osa polnud üles joonistatud, pidime punase nööri ja naeltega ruudustiku peale tõmbama. Tütarlapsed tegelesid sellega kuni poisid rohkem uuritud ja üles joonistatud alalt paekivid minema visata. Profimad inimesed hakkasid üles joonistama ja meie punt sai suurema osa kolmandat kihti eemaldama hakata. See tähendab palju leide ja väheke selgust. Leidsin sealt oma esimesed viikingiaegsed keraamikakillud. Ja siis mingi tuhat veel. Lõpuks sai juba tüütuks nendele kilekotikeste toomine. Ainult 2-3 luukildu leidsin.
Usun, et homne päev tuleb väga põnev. Puhas harjamine ja kühveldamine ehk leiud leidude otsa ilma erilise füüsilise valuta, viimane tunnike kulub vist registreerimisele. Umbes üheksast kuueni kestavad meie tegemised kivihunniku otsas. Sõidame ~10 kilti tagasi Valjalasse. Kui jõuame, käime poes. Keegi teeb õhtusöögi. Sööme, mängime kaarte. Poisid vaatavad filmi. Ma blogin. Siis vajume järjest magama. Hommikul sööme kell kaheksa. Pool üheksa või kolmveerand tullakse meile järele.
Rattamatka 3. päev
Matka viimane päev oli planeeritud väga tšilliks. Nautisime mõnusat olemist.
Kogu väntamine oli kokku ~4 km – sugulaste juurest Piusa rongijaama. Sama lebo suhtumine jätkus ka rongis.
Järjest hakkasid inimesed kodudesse ära pudenema. Tapal läksid Pants, Siim ja emme. Baltijaamas läksid teed lahku Anu ja Midliga. Lasnas tuli Taavetiga hüvasti jätta. Eks järgmisel aastal tuleme jälle kokku.
Rattamatka 2. päeva tegemised
Kolmeteistkümnenda hommikul üllatas, et lihased polnud üldsegi valusad ja selg polnud kange ja vastik nagu hirmuga ootasin. Hommik oli rahulik ja lebo. Kui teised sõid ja ärkasid veel, hullusin tiigis erkrohelisi konnakesi pildistades ja luurates.
Teisele päevale oli planeeritud lõviosa matkast – ~70 km. Kuna päev algas vara ja mitte pärastlõunal nagu esimesel päeval, oli see täiesti tehtav. Kiiresti jõudsime oma eelmise õhtu eesmärgini – Litsmetsa. Loomulikult oli vaja teha grupipilt:
Tsoorus leidsime mahajäetud maja, milles oli vaja koheselt kolada. Tundus nagu poolijäänud ehitus. Nagu see oleks pidanud tulema mingi hotell. Armusin. Kui mul on tulevikus selline valik, ehitan omale samasuguse kodu. Otsa pealt võtaks tube lihtsalt vähemaks – pärast 20-30 last ma päris ei taha. Seal oli miski saali moodi, kuhu saaks hullult taimi akna alla kasvama panna… I’d be so happy :)
Usun andunult, et unistused peavad ennastki hirmutama ja ajule võimatud tunduma. Seega tähistasin telefonis selle koha ära. Ühel päeval võib selle üles mõõta, natuke isu järgi muuta/täiendada ja omale ehitada. Selle koha ilu võttis mul hinge kinni. Vahtisin ja imetlesin. Kuni tuli teele asuda.
Väheke oli lõpuni jäänud, kui osa meie pundist oli vaateväljast kadunud. Jäime ootama. Leidsin, et on õige aeg hüüda: “Tahate näha kui hästi ma…” ja kukkusin külili kruusateel maha. Kogusin end hetke ja veel kaks, et selgitada: “Ma tahtsin küsida, kas te tahate näha, kui hästi ma kaheksaid teen?”
Teisel õhtul jäime Tudernale sugulaste juurde. Tõeline hipiparadiis. Nende majad olid puust, põhust ja savist. Viimase töötlemise koolituslaager oli parasjagu nende endi õuel käimas. Kõik oli looduslähedane ja tšill. Metsas jooksis jääkülm oja, mis nõnda kuumal ilmal oli mu lemmikkoht. Pole vist üllatus, et magasin nagu õnnis laps tol ööl.
Milline oli rattamatka esimene päev
Retk algas 12.-l hommikul vara: rong Valka lahkus Tallinnast 6:40midagi. Selle eel tuli minul koos Taavetiga sõita Lasnamäelt Baltijaama. Umbes 300 meetrit enne rongi peatuskohta läks minu (Taavetilt laenatud) rattal tagumine kumm katki. Mõistsin, et siiski on tegemist joppamisega: jõudsime rongile ja kõik olid virgad ja rõõmsad. Loomulikult jõudsin mitmetunnise sõidu alguses siiski juba magama jääda. Kui ärkasin, oldi ametis ratta sisekummi vahetamisega, mille eest olen siiani tänulik :) ja ühtlasi olid kõik matkalised komplekteeritud. Nimelt tulid Tapalt viimased peale. Nii me Valka sõitsimegi.
Valga rongijaamas
sättisime endid ja rattad koos varustusega väntamiseks valmis. Panoraamvõtte eripära abil õnnestus juhuslikult jäädvustada mu ema olemus sellel matkal (ja üldse elus) täiuslikult:
Pikalt peatusime lähedal asuvas Maximas, et süüa teele kaasa osta. Hakkasin mõistma, mis sellest reisist saab, kui mu ema leivakotiga kaasatoodud kruupe oma mägiseljakoti küljetaskusse suruda üritas.
Tal õnnestus asjaolu mulle selgitada selliselt, et mõistsin teda, aga jään ikkagi arvamusele, et ta on parandamatu ülepingutaja ja unistaja. Põhjus, miks võtta kaasa paar kilo kruupe rattamatkale on järgmine: me peatume teisel ööl sugulaste juures, kes ei söö üldse liha, kelle maja on ehitatud puidust, põhust ja savist, kes elavad Lõuna-Eesti metsas kuskil… ja kruubid oleks külakost, mida nad tõepoolest hindaksid. Hea valik? Ikka! Praktiline? No ei.
Pärast seda pikka peatust olin enam kui valmis teele asuma. Matkalised olime
Pants, Siim, Taavet, mina, Anu, Midlynx ja emme.
Esimesel päeval
läbisime umbes 30km. Minu jaoks oli see imekerge. Oleksin võinud veel sama palju sõita. Põhjus oli selles, et enda seljakotti pakkisin ainult asju, mida vajan ja mida reaalselt kanda jaksan. See on parim asi, mida mulle trippide kohta on õpetatud, ja see tuli ammusel Avensise a’al Udolt:
Võta kaasa ainult need asjad, mida sina ise jaksad kanda.
This has never led me astray. Tundub küll loogiline ja üleni loomulik, aga iga tripp, kus ma olen käinud, on keegi eksinud selle vastu.
Päev lõppeski nii, et sõitsime mööda teed, vahtisime ringi ja hõikasime omavahel, kas kõik oleksid nõus ühte või teise kohta ööseks oma telgid püsti panema. Kõigile sobis kohake tiigi ja sauna kõrval heinamaal. Lükkasime ema tanki ja pererahvaga rääkima. Võrukeelne mees tuli rehaga, rääkis midagi, millest ma ainult osaliselt aru sain, ja tõmbas väikse platsi meie jaoks heinast puhtaks. Pani meie jaoks oma saunagi küdema. Koht oli maaliline mahedas õhtuvalguses;
heina, sauna ja tiigi lõhnad koos mõjusid peaaegu luuleliselt, tõeline suvetunne. Mõnusast saunast
kuumana tiigikonni täis veesilma sulpsata oli nagu kirsiks tordi peal. Ja uni tuli magus ja kosutav.
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
ei ole veel inimene
Keskkoolil, kus ma käisin, oli vilistlastepidu. Mõnusa osalemistasuga. Kuuldavasti selleks, et mingi selektsioon kohaletulijate osas teha. See võib tegelt ka suvaline kuulujutt olla. Minule isiklikult pakkus 20eurone osalustasu ilusa ajendi veel mitte sinna välja ilmuda. Keegi mu Headest Lugejatest käis? Mingeid häid tähelepanekuid/uudiseid oli?
Praegu käib vahenädal. Istun neljandat päeva ühikas – õues pole üldse käinud. Ega koolis for that matter. Eero ja Pants käivad kordamööda vaatamas ja tohterdamas. Kägaras teki sees köhin ja läkastan ja loodan, et varsti jälle inimeseks saan.
The Adventurous Pursuit of Happiness 