Loomus tõstab pead
Varsti pärast seda kadus side Bastardiga. Ta on vist nii kaugel üleval, et seal lihtsalt pole Internetti. Või ta lendas üle parda ja sellest tulenevalt ei saa midagi kätte ega kirjuta mulle. Ei tea. Panustan siiski sellele, et kuskil polaarjoone taga pole neti tagamine prioriteet.
Tema puudumine on lasknud pead tõsta mu loomusel või millelgi. Ma olen koguaeg üksinda.
Septembrist, kui ta lahkus, olen teinud iga päev kasvavalt kükke. Mul on eraldi süsteem. Tol pühapäeval, kui Beib minema läks, tegin 6 kükki. Pühapäeviti ainult 6 nüüd teengi. Esmaspäeval tegin siis 12, teisipäeval 18, kolmapäeval 24 jne kuni pühapäevani, mil tegin 6. Esmaspäeval tegin seejärel hoopis 18, teisipäeval 24, kolmapäeval 30 jne. Niimoodi kasvabki. Tänasel teisipäeval teen juba 66 kükki.
Paari päevaga lisandusid kätekõverdused. Nädal aega järjest teen sama hulga. Alustasin kuuega ja tõstan igal nädalal ühe võrra. Täna tegin 14 tükki.
Hakkasin kesklinnast Viimsi tööle sõitma jalgrattaga. Armusin rattasõitu absoluutselt ja poleks lund, sõidaksin ikka veel rattaga. Kõige parem mõte maailmas, sest
- ma jõudsin alati tööle õigeks ajaks (vs see, kui bussist napilt maha jäin ja 20 minti tühja pidin vahtima, et siis hilineda)
- säästis umbes ühe kuupileti raha
- sain sujuvalt väga praktilise ~35-40 minutilise trenni päevaplaani suruda
Siis tekkisid kohustuslikud hommikused päiksetervitused. Kes ei tea, siis see on seeria joogaharjutusi. Väga sujuvalt kulgev ja mõnus. Esimesed sirutused-venitused. Seda tuleb 6 tk teha. Lisandus õhtune pikk joogasessioon, kus teen pikemalt venitusi. Üldse liigutan-töötlen kogu keha, kõiki liigeseid. Umbes pool tundi.
Misjärel poen tudile. Uni on saanud peaaegu kõige tähtsamaks asjaks. Uni on püha. Magan 8-9 tundi öö jooksul. Haige, et 25aastasena alles saan aru, kui tähtis on magada piisavalt. Uni on eriliselt hinnas, sest
võtsin endale teise töökoha veel. Sest raha.
Niimoodi kogu aja ära lahendamine teeb mu efektiivsemaks. PEAN esimeses töökohas kooliasju tegema, sest nende tööpäevade õhtul ei jõua. PEAN kodused asjad teise töökoha päevadel ära tegema, sest muud aega selleks lihtsalt pole. Kõik peabki olema planeeritud ja tehtudki nii, nagu plaan ette näeb.
Eduard Leppiku 90. sünnipäeva võistlusmatk
Väike-Maarjas toimus järjekorras esimene Eduard Leppiku pärandit mälestav-tähistav võistlusmatk.
Selle aasta oktoobris on tema 90. sünniaastapäev, mille puhul Väike-Maarja muuseumi eestvedamisel mitmesuguseid põnevaid üritusi läbi viiakse.
Hiljuti avati seal peamiselt tema matku tutvustav näitus. Sain isegi avamisel käia. Kuigi sellega läks hoopis nii, et vaatasime väljapaneku üle
ja alles siis toimus pidulik ja ametlik avamine.
Ma ei hakkagi siinkohal rohkem ette näitama: käige ise vaatamas + tahtsin hoopis teisest asjast täna rääkida!
Aga seda peab ütlema, et Väike-Maarja muuseum on teinud imelise töö selle näitusega. Kuuldavasti hakkab see lähikondsetes kohtades ringi rändama. Pidi isegi minu vanasse koolimajja jõudma.
Nüüd siis aga toimus äärmiselt lõbus, sisutihe ja suurepäraselt korraldatud võistlusmatk. Tiimide suurused olid 2-6 inimest ja igas tiimis pidi olema vähemalt 1 inimene jalgrattaga ja vähemalt 1 inimene jalgsi. Osalesin enda ema ja väikse vennaga. Ametlikult registreerisin vaid end ja ema, sest vanuseklassid olid selgelt eristatud. Ometi võeti meid kolme täna ühtse grupina vastu ja kellelgi ei olnud meiega probleemi. Netis registreerimisel arvates, et oleme vaid tütarlapsed koos, panime tiimile nime Leppiklilled – austamaks meie põlvnemist sellest vägevast mehest. Lihtsalt armsal nunnu-mängulisel moel.
Kokku tuli tööpäeva kohta palju inimesi. Registreerunud 110-st oli kohal 101. Ühtlasi jõudsid kõik tiimid enne võistluse lõppu kenasti tagasi ja üldse läks kogu üritus viperusteta. Täpsemalt, kõik läks ägedalt.
Võistluse alguses jagasime ära, et ema käib jalgrattaga kaugemad kohad läbi ja me jookseme-kõnnime kohtadesse linna sees/lähedal. Pilt ülal on tehtud meie kõige raskemini leitavast sihtmärgist (ja vennast!), kui olime selle küsimusele vastuse saanud. Võistluse lõpuni oli jäänud pool tundi ja me polnud linnaski. Siiski oli tuju laes! Olime õnnelikud, sest olime juba otsustanud, et seda punkti ei hakka jahtimagi. Ometi võtsime väikse riski ja see tasus enda ära. Niimoodi käisimegi läbi kõik punktid, mis meie ülesandeks päeva alguses said.
Loomulikult külastasime-korrastasime vanaisa hauda ka, kui võistlus juba läbi oli saanud.
Järgmine asi minu vanaisa juubeliga seoses toimub jällegi Väike-Maarjas. Aset leiab see 9. oktoobril ja on lausa konverents. Seal selguvad ka võistluse tulemused ja toimub autasustamine.
Maijooksu warm-up + väike hulkumine
Äärmiselt ülendav tunne on hulkuda kohtades, kus hirm natuke naha vahele poeb :)
Homme on vene keele eksam
Vist. Eksam on suuline, seega kõik korraga teha ei saa. Mingi järjekord või jaotus eksisteerib. Ma ei tea aint milline.
B1.1 eksam katab järgmisi teemasid:
- Eesti+linnad
- Venemaa+linnad
- tutvumine
- kirjeldamine
- perekond
Sain asjast nii aru, et saad ühe teema ja pead sellest rääkima.
Mul on üks KT ka vaja vene keeles teha. Ainuke asi, milles siiani feilinud olen. õppisin kõnealuseks kontrolltööks ainult käändega seostuvaid asju, mitte suvalist sõnavara, mis ta meile mingi aeg andis. Tõlkelaused ei tahtnud kontrolltööd tehes välja tulla.
Peaksin täna tuupima. Seega koristasin toa ära. Pesin pesu, pesin nõud. Pildistasin kõike.
Tegin riidekapi korda, pühkisin riiulitelt ja aknalaualt tolmu. Panin kotti juba asju, mis vaja koju ära viia. Ühesõnaga.
Emme juubelisünnipäevakaart
Taastusravi aluste esitluste ajal oli mul võimalus välja mõelda kavand
ja üldjoontes sõnum, mida emale tahan see aasta edasi anda. Tervist edendava päeva koosoleku ajal joonistasin päris kaardi valmis
ja kirjutasin superimala teksti sellest, kuidas ma ta vastu tunnen. Mul on lihtsalt nii hea ema.
Jõulutervitused
Teen see jõul 2 kaarti. Pigem kirja. Ümbrikutes ju.
Esimene ja igajõulne on mehele, kes päästis mu elu. Surmani tänulik talle. Tahan, et ta teaks ega unustaks seda. Homme tuleb ainult aadress ja mark kuskilt hankida.
Teine kiri läheb koju. Minu eest. Lubab, et küll ma ka kunagi jõuan :)
Ühikapilte
Võti on jälle tuppa jäänud. Saan oodata BZi koju naasemist. Teen pilte, istun maas, vaatan videosid. Eksisteerin. Muidugi pildistan.
The Adventurous Pursuit of Happiness 